III-1/1-30/95 · Riigikohus

III-1/1-30/95

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 9. mail 1995.a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Jüri Rätsep ja Peeter Vaher

vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

H. J. süüdistuses KrK § 2083 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss ja kohtualune H. J.

Põlva Maakohtu 17. jaanuari 1995.a. otsusega mõisteti H. J. süüdi ja teda karistati KrK § 2083 lg 1 järgi ühe

aasta vabadusekaotusega KrK § 47 rakendamisega tingimisi ühe aasta kuue kuulise katseajaga. H. J. mõisteti

süüdi selles, et ta alates 1994.a. maikuust kuni 17. augustini 1994.a. hoidis ebaseaduslikult X linnas Y

tänavas G. K. kuuluvas garaazis maa sisse peidetuna radioaktiivset materjali - isotoopse koostisega uraani

koguses 3 kilogrammi. Kohus asus seisukohale, et H. J. poolt nimetatud aine hoidmine oli tegevusena

ebaseaduslik, kuna on vastuolus 28. oktoobril 1979.a. allakirjutatud "Tuumamaterjali füüsilise kaitse

konventsiooni" 7. artikli nõuetega. Nimetatud konventsiooniga on Eesti Vabariik ühinenud 6. aprillil 1994.a.

ja selles sätestatud kitsenduste kohaselt oli H. J. valduses ja hoiul olnud tuumamaterjal rangele hoiureziimile

allutatud radioaktiivne materjal.

Põlva Maakohtu süüdimõistva otsuse vaidlustas süüdimõistetu H. J. Oma apellatsioonkaebuses ei pea ta end

üksikisikuna rahvusvahelise konventsiooni subjektiks, radioaktiivsete materjalide hoidmise eeskirjade

puudumise tõttu ei ole tal selge, millise nõude rikkumise tõttu oli tema poolt radioaktiivse materjali hoidmine

ebaseaduslik ning millisest radioaktiivsuse astmest alates võib lugeda materjali radioaktiivseks KrK §2083

mõttes. Väidetult ei teadnud ta hoiule võetud kauba nimetust ega ohtlikkuse astet iseloomustavaid tunnuseid.

H. J. taotles Põlva Maakohtu 17. jaanuari 1995.a. otsuse tühistamist tema käitumises kuriteokoosseisu

puudumise tõttu.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 2. märtsi 1995.a. otsuses on aktsepteeritud apellandi

põhiseisukohti. Ringkonnakohus on oma õiguslikes järeldustes välistanud ka probleemi seose "Riikliku

tegevuslitsentsi väljaandmise eeskirjade" p.1 ja 5 nõuetega , kuna need nõuded kehtivad ettevõtete kohta.

Hoitud aine omaduste suhtes on ringkonnakohus rõhutanud, et olemasolevates teraskonteinerites hoituna ei

kujutanud see konteineri kõrval seisnule mingit ohtu, sest selle uraani isotoopide kiirgus neeldub juba mõne

millimeetri paksuses terases. Lõik hiljem märgib aga kohus konteineri sisu kohta, et uraan on kõrge

toksilisusega element, mille keskkonda pääsemine võib põhjustada tõsiseid mürgitusi ja organismi seesmist

kiiritamist.

Oma hinnangute kokkuvõttena tühistas Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium Põlva Maakohtu otsuse,

mõistis H. J. KrK § 2083 järgi õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Samas otsustati konfiskeerida

asitõendina käsitletud radioaktiivne uraan.

Ringkonnakohtu järeldustega ei nõustu Riigiprokuratuuri prokurör Tatjana Vassilevskaja, kelle esitatud

kassatsioonprotestis rõhutatakse:

1. Kriminaalasja materjalide ja H. J. enda ütlustega on tõendatud, et vähemalt 1994.a. maikuust teadis

kohtualune, et hoiab ja varjab radioaktiivset materjali.

2. H. J. lõi oma järgneva tegevusega reaalse ohu paljudele inimestele - andis radioaktiivse aine peitmiseks

edasi teisele isikule, keda ei hoiatanud aine ohtlikkusest.

3. Ringkonnakohus on kitsendatult käsitlenud "Tuumamaterjali füüsilise kaitse konventsiooni" ja selle sätete

kehtivuse ulatust Eesti Vabariigis.

4. Ebaõigesti on tõlgendatud "Riikliku tegevuslitsentsi väljaandmise eeskirju", mis tegelikult välistavadki

eraisiku tegutsemise litsenseerimisele kuuluvatel aladel.

5. H. J. hoiul olnud radioaktiivse uraani ohtlikkuse hindamisel on ringkonnakohus suvaliselt tuletanud

vastuolulisi järeldusi.

Kassatsioonprotestis taotletakse Tartu Ringkonnakohtu 2. märtsi 1995.a. õigeksmõistva kohtuotsuse

tühistamist kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu ning H. J. süüdistusasja saatmist uueks

läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, ära kuulanud õigeksmõistetu H. J.

selgitused oma kirjalike vastuväidete täpsustamiseks ja prokurör M. Püssi toetava arvamuse

kassatsioonprotesti suhtes,

t u v a s t a s:

Põlva Maakohtu 17. jaanuari 1995.a. otsuses on tõendite kogumile vastavalt piiritletud radioaktiivse

materjali hoidmise ajalised piirid ja H. J. jätkunud tegevus, mis ei olnud suunatud eeldatud ohu vältimisele,

vaid selle varjamisele.

KrK § 2083 mõttes on karistatav radioaktiivse materjali (seadmes või tootes mis tahes füüsikalises seisundis

olevate või muul kujul esinevate ioniseeriva kiirguse allikate, radioaktiivsete ainete ja tuumamaterjalide)

ebaseaduslik omandamine, hoidmine, kasutamine, edasiandmine või lõhkumine. Selle sätte puhul on

tegemist nn. abstraktse ohudeliktiga, kus ohu olemasolu on eeldatud juba seaduses ning selle teket või tekke

võimalust ei ole vaja konkreetses asjas tõendada. Vastava ala reguleerituse astmest olenemata on üldiselt

teada, et raioaktiivsete ainete hoidmine võib kujutada ohtu nii aine hoidjale endale kui ka teistele isikutele.

Oht on sättes kirjeldatud tegevusega loodud olenemata radioaktiivse aine kahjulikkuse astmest.

Õigusnormi tõlgendamise loogikaga on vastuolus ringkonnakohtu poolt asjas omaks võetud seisukoht, et

"Riikliku tegevuslitsentsi väljaandmise eeskirjad", määrates kindlaks riikliku tegevuslitsentsi väljaandmise ja

selle tühistamise korra ettevõtetele, lubavad neil aladel piiranguteta tegutseda üksikisikutel. Eeskirjade mõtte

kohaselt on nendes sätestatud radioaktiivsete ainetega sooritatud toimingute seaduslik kord - antakse vastav

tegevuslitsents. KrK § 2083 lg.1 keelab üldse radioaktiivse materjali omandamise, hoidmise, kasutamise ja

nendega muud sättes loetletud toimingud, välja arvatud vähesed seaduses toodud erandid. Sellise erandina on

käsitletav vastava tegevuslitsentsi olemasolu. Ühelgi juhul ei olene ohtlike ainete hoidmise karistatavus

nende pakendi kindlusest.

Nende kriminaalseadusest tulenevate põhimõtete ebajärjekindla käsitlemise tõttu on käesolevas

kriminaalasjas süüdistus formuleeritud puudulikult. Tuleb silmas pidada, et KrK § 2083 dispositsioon on

blanketne. Selles ei ole määratletud radioaktiivse aine e b a s e a d u s l i k u hoidmise mõistet. Kohtud on

püüdnud seda mõistet sisustada kriminaalasja materjalides olevate õigusaktide kaudu, see aga on viinud H. J.

kaitseõiguse rikkumisele.

Vastavalt KrMK § 351 lg.2 sätetele on süüdistaval õigus teada, milles teda süüdistatakse. Blanketse

dispositsiooniga eriosa paragrahvide puhul tähendab see seda, et süüdistus peab sisaldama viiteid selle kohta,

milliste õigusaktide milliseid sätteidon süüdistatav oma konkreetsete tegudega rikkunud.

Riigikohus on seisukohal, et ülaltoodu kujutab endast protsessinormide olulist rikkumist, sest neid puudusi

kõrvaldamata ei ole võimalik tagada kriminaalasja tehiolude igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist

nagu seda nõuab KrMK § 19.

Selle sätte eiramine ongi käesolevas kriminaalasjas viinud ebaseadusliku kohtulahendi tegemiseni.

Riigikohus leiab, et kriminaalasi tuleb saata I astme kohtule, kes peab tagama asja arutamise seaduse

nõuetele vastava süüdistuse alusel.

Juhindudes AKKS §-dest 39 lg.4; 63 p.2; 64 p.2,3; 65 lg.3, kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Põlva Maakohtu otsus 17.01.1995.a. ja Tartu Ringkonnakohtu 02.03.1995.a. otsus H. J. suhtes

ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Põlva Maakohtule teises kohtu koosseisus.

2. Prokuröri kassatsioonprotest rahuldada osaliselt.

Kohtuotsus jõustub 9. mail 1995.a. ja edasikaebamisele ei kuulu.

Eesistuja: Jüri Ilvest

Liikmed: Jüri Rätsep, Peeter Vaher