III-2/1-25/95 · Riigikohus

III-2/1-25/95

M Ä Ä R U S

Tartus, 28. aprillil 1995. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja T. Vernik, avaldaja Eeva

Sarapuu osavõtul vaatas läbi 24. aprillil 1995. a. avalikul kohtuistungil

Eeva Sarapuu kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu 11. jaanuari 1995. a. otsuse

Eeva Sarapuu avalduses õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise, kompenseerimise ja

asendamise avalduse esitamise tähtaja ennistamiseks.

16. augustil 1994. a. esitatud avalduses palus Eeva Sarapuu tunnistada kaalukateks põhjused, mille

tõttu ta õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise, kompenseerimise ja asendamise avalduse

esitamise tähtaja mööda laskis. Avaldus esitati TsKS § 255 lg. 2 p. 6 alusel, mille kohaselt

tuvastatakse erimenetluses juriidilisi fakte, kui seaduses ei ole nende tuvastamiseks teistsugust korda.

Harju Maakohtu 31. oktoobri 1994. a. otsusega jäeti avaldus tähtaja ennistamiseks rahuldamata.

Kohtuotsus on tehtud TsKS § 253, omandireformi aluste seaduse § 16 lg. 1 ja seaduse avalduste

esitamise tähtaegade ennistamise korrast õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel ja

kompenseerimisel § 1 lg. 3 alusel. Kohus põhjendas E. Sarapuu avalduse rahuldamata jätmist sellega,

et ORAS § 16 lg. 1 kohaselt oli E. Sarapuul õigus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või

kompenseerimiseks esitada avaldus kuni 17. jaanuarini 1992. a. E. Sarapuul ei olnud takistusi sellise

avalduse esitamiseks, kuid tol ajal ta ei soovinud avaldust esitada. Seaduse avalduste esitamise

tähtaegade ennistamise korrast õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel ja kompenseerimisel § 1

lg. 3 kohaselt võeti tähtaegade ennistamise avaldusi vastu keskkomisjonis kuni 31. märtsini 1993. a.

E. Sarapuu ei esitanud avaldust õigeaegselt. E. Sarapuu radikuliidiravil viibimine ei saanud takistada

avalduse esitamist keskkomisjonile.

Tallinna Ringkonnakohus leidis, et maakohus on põhjendatult jätnud E. Sarapuu avalduse

rahuldamata ning jättis kohtuotsuse muutmata.

Kassatsioonkaebuses palus E. Sarapuu ringkonnakohtu otsuse tühistada ja möödalastud tähtaja

ennistada. E. Sarapuu teada pidi õigusvastaselt võõrandatud vara tagasi nõudma tema ema vend Vello

Rajasalu, kes suri 7. juulil 1992. a. ning seejärel selgus, et vajalikke avaldusi ta ei olnudki teinud. E.

Sarapuu oli haiglaravil alates 25. veebruarist 1993. a. ning hiljem halva tervisega, mis takistas

asjaajamist ja mille tõttu jäi avaldus õigeaegselt esitamata.

Kolleegiumi istungil palus E. Sarapuu kassatsioonkaebuse rahuldada.

Kolleegium leidis, et kohtuotsus tuleb tühistada TsKS § 347 p. 1 ja 2 alusel materiaal- ja

protsessiõigusnormi väära kohaldamise tõttu.

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse esitamise tähtaja ennistamist reguleerib 11.

juuni 1992. a. seadus avalduste esitamise tähtaegade ennistamise korrast õigusvastaselt võõrandatud

vara tagastamisel ja kompenseerimisel, mille § 1 lg. 2 kohaselt võib kohus ennistada nende

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisega seotud avalduste esitamise tähtaegu, mille

lahendamine kuulub kohtu pädevusse. Kohtu pädevusse ei kuulu õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise avalduste vastuvõtmine ja arvestus. Sama seaduse § 1 lg. 1 ja § 2 lg. 1 kohaselt kuulus

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise tähtaja

ennistamine keskkomisjoni pädevusse.

Seega on Tallinna Ringkonnakohus teinud otsuse asjas, mis ei kuulu kohtu pädevusse. TsKS § 218 p.

1 kohaselt tuleb kohtuotsus tühistada ja asjas menetlus lõpetada.

Juhindudes TsKS § -dest 357 ja 354 lg. 2 kolleegium

m ä ä r a s:

Tallinna Ringkonnakohtu 11. jaanuari 1995. a. otsus tühistada ja menetlus asjas lõpetada.

Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Kautsjon 200 (kakssada) krooni, mis on tasutud Riigikohtu deposiitarvele 30. jaanuaril 1995. a.

E. Sarapuu poolt, kanda riigituludesse.

Eesistuja J. Odar

Liikmed H. Jõks, T. Vernik