III-2/1-24/95 · Riigikohus

III-2/1-24/95

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 27. aprillil 1995. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed J. Luik ja H. Jõks, kolmanda isiku

kostja poolel J. Märjama ja tema esindaja vandeadvokaat K. Mällo osavõtul vaatas läbi avalikul

kohtuistungil 17.04.1995. a.

Juhan Märjama kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

19.01.1995. a. otsuse Anatoli Viktorovi hagis Juuru Vallavalitsuse vastu liiklusõnnetusega

tekitatud kahju 66 669, 20 krooni nõudes ja kostja regresshagis J. Märjama vastu.

Tallinna Ringkonnakohtu otsuse kohaselt toimus 11.04.1993. a. kella 21. 20 ajal liiklusõnnetus

Tallinnas Vabaduse väljaku ja Pärnu mnt. ristmikul, kus põrkusid kokku mööda Pärnu maanteed

liikunud Juuru Keskkoolile kuuluv sõiduauto VAZ - 2106 kooli direktori J. Märjama juhtimisel ja

Vabaduse väljakult lähenenud sõiduauto Mercedes Benz A. Viktorovi juhtimisel.

21.09.1993. a. esitatud hagis palus A. Viktorov välja mõista Juuru Vallavalitsuselt kui suurema ohu

allika valdajalt sõiduauto Mercedes Benz taastamisremondi maksumuse 65 773, 05 kr. ja 896, 15 kr.

ekspertiisitasu. Juuru Vallavalitsuse regresshagis paluti J. Märjamalt välja mõista kahju hüvitamiseks

73 524, 40 kr. Regresshagi kohaselt töötas J. Märjama avarii toimumise ajal Juuru Keskkooli

direktorina. Liiklusõnnetus toimus pühapäeval ja sõit ei olnud seotud tööülesannete täitmisega.

Seepärast taotles Juuru Vallavalitsus tekitatud kahju hüvitamist TööK § 128 lg. 1 p. 7 alusel täies

ulatuses.

Maakohus rahuldas A. Viktorovi hagi nõutud suuruses, Juuru Vallavalitsuse regresshagi aga osaliselt,

mõistes J. Märjamalt välja 66 669 kr. varalise kahju hüvitamiseks ja 3 500 kr. riigilõivu.

Tallinna Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata ja J. Märjama apellatsioonkaebuse

rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et Tallinna Liikluspolitsei 26.04.1993. a. kriminaalasja

algatamisest keeldumise määrusega on tuvastatud, et liiklusõnnetuse 11.04.1993. a. Tallinnas

Vabaduse väljaku ja Pärnu mnt. ristmikul põhjustas J. Märjama, kes sõitis ristmikule foori keelava

märgutule ajal, rikkudes sellega Liikluseeskirjade p. 119 nõudeid. Määruse õigsust vaidlustatud pole.

Liiklusõnnetuse pealtnägijate Tõnu Mooste ja Jaanus Kõrge seletuste kohaselt sõitis J. Märjama

ristmikule punase fooritule süttimisel. Hageja autos olnud reisijad Annika Koppel, Mari Roogna ja

Mihkel Roogna kinnitasid, et nende sõidusuunas süttis enne ristmikule sõitmist roheline tuli.

Arvestades kõiki tõendeid kogumis leidis ringkonnakohus, et LE nõudeid rikkudes põhjustas

J. Märjama liiklusõnnetuse, mille tagajärjel sai hageja kahju. Hageja poolt LE rikkumist, mis oleks

põhjustanud avarii, tuvastatud ei ole. Halduskohtu otsus, millega liikluspolitsei otsus J. Märjamale

halduskaristuse määramise kohta tühistati, ei välista tema poolt LE nõuete rikkumist ja tema süüd

avariis. Hagejale auto taastamisremondi näol tekitatud kahju on kindlaks tehtud eksperdi arvamusega.

Haginõude suurust vaidlustatud ei ole. TsK § 458 alusel kuulus hagejale tekitatud kahju

väljamõistmisele Juuru Vallavalitsuselt kui suurema ohu allika valdajalt ning Juuru Vallavalitsuse

regresshagi rahuldamisele kooskõlas TsKS § -ga 78. Kaebuse väide selles, et kohus kohaldas

regresshagi rahuldamisel ebaõigesti TööK § 128 lg. 1 p. 7 sätteid, ei ole põhjendatud. Asja

materjalidega on tõendatud, et liiklusavarii toimus pühapäeval J. Märjama töövälisel ajal kell 21. 20,

mil ta oli kooli autoga koos abikaasaga tagasiteel teatrist.

Kassatsioonkaebuses palutakse kohtuotsus tühistada ja saata asi uueks arutamiseks samale kohtule

teises koosseisus järgmistel põhjustel: 1) ringkonnakohus on vääralt kohaldanud protsessiõiguse

norme. Kohtuotsuses on viidatud isikute seletustele, keda ei ole kohtus tunnistajana üle kuulatud.

Seega pole kohus nende ütlusi vahetult kontrollinud ja kassaatoril puudus võimalus realiseerida TsKS

§ -s 64 sätestatud õigust küsitleda neid isikuid asjaolude täpsustamiseks. Samuti on kohus viidanud

kriminaalasja algatamisest keeldumise määrusele, mida ei ole vaidlustatud. Seda määrust polnudki

vaja vaidlustada, kuna liiklusõnnetuse ajal oli teada, et see ei too kaasa KrK § -s 204 ettenähtud

kriminaalõiguslikke tagajärgi. Määruse seisukohad on vastuolus faktiliste asjaoludega, mistõttu

kassaator taotles määratud halduskaristuse otsuse tühistamist. Seda Tallinna Halduskohus oma

16.06.1994. a. otsusega tegigi; 2) TsK § 458 ja TööK § 128 lg. 1 p. 7 kohaselt hüvitatakse reaalselt

tekitatud kahju. Hageja on omaks võtnud, et ostis oma sõiduauto 3 200 dollari (40 000 krooni) eest ja

müüs selle pärast liiklusõnnetust 24 000 kr. eest. Seega on hagejale reaalselt tekitatud kahju 16 000

kr. ja kohtuotsusega antakse talle võimalus alusetult rikastuda; 3) TööK -i § 128 lg. 1 p. 7

kohaldamine on väär, sest hageja töötas normeerimata tööajaga ja Juuru Vallavalitsuse poolt kasutada

antud sõiduautoga käis ta 11.04.1993. a. Tallinnas võtmas kirjanikult autogramme raamatutesse,

millised kinkida kooli lõpetajatele. Pärast seda käis ta teatris. Pedagoogide kutsealaseks kohustuseks

on enesetäiendamine ja selle hulka kuulub ka teatrite külastamine; 4) kohus on ekslikult jätnud

tuvastamata hageja süü liiklusõnnetuses.

Vastustaja Juuru Vallavalitsus palub kassatsioonkaebuse rahuldamata jätta. Sama palub A. Viktorov,

leides, et ekspertiisiakti kohaselt on tema sõiduauto taastamisremondi maksumus ja ekspertiisitasu

kokku 66 669 kr. 20 s. Enne müüki tuli sõiduauto vajalikku seisundisse viia ja kulutused selleks on

fikseeritud ekspertiisiaktis. Kassaatori esindaja ei vaidlustanud ringkonnakohtus liiklusõnnetuse

materjalide avaldamist.

Kolleegium leidis, et kohtuotsus kuulub tühistamisele TsKS § 347 p. 1 ja 2 alusel materiaalõiguse

normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

Ringkonnakohus on oma otsuses J. Märjama süü tuvastamisel viidanud tõendina isikute seletustele,

keda kohtuistungitel ei ole tunnistajana üle kuulatud. TsKS § 87 kohaselt on tõendiks tunnistaja ütlus,

mille saamise korda reguleerib TsKS 15. peatükk. Liiklusõnnetuse materjalide juures olevad

kirjalikud seletused ei ole samastatavad tunnistaja ütlustega ega ole tõendiks tsiviilkohtumenetluses.

Kolmas isik vaidlustas seoses liiklusõnnetusega temale HÕS § 99 lg. 1 järgi määratud

halduskaristuse. Tallinna Halduskohtu poolt tühistati vaidlustatud otsus ja lõpetati asja menetlus

menetluse eeskirjade rikkumise ja halduskaristuse määramise tähtaja möödumise tõttu. J. Märjamal

puudus vajadus vaidlustada 26.04.1993. a. määrust kriminaalasja algatamisest keeldumise kohta

seoses kuriteokoosseisu puudumisega. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, kas kohus peab seda

määrust tõendiks või TsKS § -s 91 lg. 3 sätestatud tõendamisest vabastamise aluseks.

Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et halduskohtu otsus ei välista LE rikkumist J. Märjama poolt ja

tema süüd avariis. Eeltoodu saab tuvastada aga TsKS § -s 87 ettenähtud tõenditega.

Hagejale tekkinud kahju suuruse määramisel tuleb arvestada, et sõiduki vigastusest tulenevkahju ei

saa olla suurem sõiduki hävimisest tulenevast kahjust. Sõiduki hävimisest tulenev kahju on määratav

AÕS § 29 alusel. Kuna liiklusõnnetus toimus 11.04.1993. a., siis ei ole kohtud põhjendatult

kohaldanud hiljem kehtestatud Liikluskindlustuse seaduse sätteid.

Tuvastatud asjaolude alusel on ringkonnakohus põhjendatult leidnud, et A. Viktorovile kahju

tekitamine ei olnud seotud J. Märjama poolt tööülesannete täitmisega.

Hagi rahuldamiseks J. Märjama suhtes puudus seaduslik alus. Juuru Vallavalitsuse hagi J. Märjama

vastu esitati TsK § 460, TööK § 128 ja TsKS § 78 alusel. Ringkonnakohus rahuldas selle TsKS § 78

ja TööK § 128 lg. 1 p. 7 alusel. Juuru Vallavalitsuse ja J. Märjama vahelist materiaalõiguslikku suhet

TsKS § 78 ei reguleeri. Nendevahelist materiaalõiguslikku suhet reguleerivate TööK § -de 125 lg. 1

ja 128 kohaselt kannavad töölised ja teenistujad, kes on süüdi kahju tekitamises asutusele, täielikku

materiaalset vastutust ainult otsese ja tegeliku kahju olemasolu korral. Ringkonnakohtu otsusest ei

nähtu, et Juuru Vallavalitsus on hüvitanud hagejale tekitatud kahju ja selle tõttu on tal juba tekkinud

tegelik kahju.

TsK § -i 460 lg. 1 kohaselt tekib isikul, kes on hüvitanud teise isiku poolt tekitatud kahju, tagasinõude

õigus (regress) selle isiku vastu väljamakstud hüvise suuruses. Seega nii kehtiva Töökoodeksi

materiaalset vastutust reguleerivate sätete kui ka TsK § 460 kohaselt on nendel alustel hagi

rahuldamise eelduseks juba tekkinud, mitte aga kohtuotsuse täitmisega tulevikus tekkida võiv kahju.

Juhindudes TsKS § -st 346 p. 2 kolleegium

o t s u s t a s:

Tallinna Ringkonnakohtu 19.01.1995. a. otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks

samale apellatsioonikohtule teises koosseisus.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada Juhan Märjamale tasutud kassatsioonikautsjon 667 (kuussada kuuskümmend seitse)

krooni.

Eriarvamusele jäi eesistuja J. Odar.

Eesistuja J. Odar

Liikmed J. Luik, H. Jõks

J. Odari eriarvamus.

Leian, et kooskõlas TsKS § -ga 78 on kohtul võimalik ühes menetluses kindlaks teha, kas Juuru

Vallavalitsus kui suurema ohu allika valdaja põhjustas kahju Anatoli Viktorovile ja kui suures

ulatuses peab põhihagi rahuldamise korral tööõiguse sätete järgi vastutama Juuru Vallavalitsuse ees

kolmas isik Juhan Märjama.

J. Märjama vastutab otsese ja tegeliku kahju eest, mis tema süül põhjustati Juuru Vallavalitsusele ning

selle suurus on võimalik kohtul kindlaks määrata, sidumata seda kahju tasumisega A. Viktorovile.

Põhihagiga ühes menetluses tööõiguse alusel regresshagi lahendamine kiirendab oluliselt

kohtumenetlust.