III-1/3-12/95 · Riigikohus

III-1/3-12/95 K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel Tartus, 25. aprillil 1995.a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ja liikmed Lea Kalm ja Herbert Lindmäe , vaatas kohtuvea parandamise korras läbi kriminaalasja A. K. süüdistuses KrK § 15 lg.2-141 lg.2 p.2,3 järgi; V. T. süüdistuses KrK §-de 140 lg.2 p.2,3 ja 143 lg.2 p.1 järgi ning K. G. süüdistuses KrK §-de 14o lg.2 p.2,3 ja 143 lg.2 p.1,2 järgi. Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Kohtla-Järve Linnakohtu 10. novembri 1992. a. otsusega tunnistati A. K. süüdi KrK § 139 lg.2 p.1,3 järgi ja karistati kahe aastase vabadusekaotusega KrK § 47 sätete kohaldamisega 2-aastase katseajaga. Sama linnakohtu 9. augusti 1994. a. otsusega tunnistati A. K. süüdi KrK §-de 15 lg.2 ja 141 lg.2 p.2,3 järgi ja karistati vabadusekaotusega kolm aastat. Kohtuotsuste kogumi järgi mõisteti lõplikuks karistuseks KrK § 41 alusel kolm aastat ja kaks kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. Karistuse aja alguseks loeti 25. jaanuar 1993. a.. Kohtla-Järve Linnakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused süüdimõistetu A. K. ja tema kaitsja vandeadvokaat Rõzov. Süüdimõistetu taotles enda õigeksmõistmist või karistuse kergendamist. Nii kaitsja kui ka süüdimõistetu taotlesid mõistetud lõplikust karistusest enne 10. novembri 1992. a. kohtuotsust vahi all viibitud aja - 8 kuu ja 6 päeva mahaarvamist. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 2. novembri 1994. a. otsusega jäeti Kohtla-Järve Linnakohtu 9. augusti 1994. a. otsus sisuliselt muutmata, kuid tehti täpsustus, mille kohaselt arvestati A. K. kantud karistusena tema vahi all viibimise aeg alates 4. märtsist 1992. a. kuni 10. novembrini 1992. a. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas avalduse kohtuvea parandamiseks Riigiprokuröri asetäitja J. Naaber, kes taotleb A. K. süüdistusasjas Viru Ringkonnakohtu otsuse tühistamist. Avalduse kohaselt oli Kohtla-Järve Linnakohtu otsus seaduslik ning ringkonnakohtul puudus alus vähendada A. K. mõistetud lõplikku karistust. Riigikohtu kriminaalkolleegium tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri arvamuse,kes toetab esitatud avaldust, t u v a s t a s : Kohtla-Järve Linnakohus mõistes A. K. KrK § 41 alusel karistuse mitme kohtuotsuse järgi on arvestanud süüdimõistetu viibimist vahi all enne 10. novembri 1992.a kohtuotsust. Ärakandmata karistuseks oli A. K. 1 aasta, 3 kuud ja 24 päeva vabadusekaotust, millest linnakohus liitis ainult kaks kuud, saades lõplikuks karistuseks kolm aastat ja kaks kuud. Lõplik karistus on seaduslik ja kooskõlas mitme kohtuotsuse järgi karistuse mõistmise üldise korraga. Kui tingimisi süüdimõistetu paneb katseaja kestel uuesti tahtlikult toime kuriteo, mille eest teda karistatakse vabadusekaotusega, tuleb karistusega selle kuriteo eest liita tingimisi mõistetud karistus kas täies ulatuses või osaliselt. Seejuures ei tohi lõplik karistus olla ühelgi juhul väiksem eelnevalt tingimisi mõistetud ja ärakandmata karistusest, rääkimataviimati mõistetud karistusest. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on aga ekslikult järeldanud, et linnakohus ei ole lõpliku karistuse mõistmisel arvestanud eelnevalt vahi all viibimise aega ärakantud karistuse hulka ja arvestas lõplikust karistusest maha 8 kuud ja 6 päeva. Mahaarvamise tulemusena on A. K. mõistetud lõplik ja ärakandmisele kuuluv karistus väiksem isegi katseajal toimepandud uue kuriteo eest mõistetud karistusest. Seega on Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium kohaldanud ebaõigesti kriminaalseadust ja lähtudes eeltoodust ning juhindudes AKKS §-dest 63p.2, 64p.3,65 lg.3 ja 779, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s : 1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 2. novembri 1994. a. otsus süüdimõistetu A. K. mõistetud lõpliku karistuse täpsustamise osas.

III-1/3-12/95 · Riigikohus: aprillil 1995.a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ja liikmed Lea Kalm ja Herbert Lindmäe , vaatas kohtuvea parandamise korras läbi kriminaalasja A. K. süüdistuses KrK § 15 lg.2-141 lg.2 p.2,3 järgi; V. T. süüdistuses KrK §-de 140 lg.2 p.2,3 ja 143 lg.2 p.1 järgi ning K. G. süüdistuses KrK §-de 14o lg.2 p.2,3 ja 143 lg.2 p.1,2 järgi. Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Kohtla-Järve Linnakohtu 10. novembri 1992. a. otsusega tunnistati A. K. süüdi KrK § 139 lg.2 p.1,3 järgi ja karistati kahe aastase vabadusekaotusega KrK § 47 sätete kohaldamisega 2-aastase katseajaga. Sama linnakohtu 9. augusti 1994. a. otsusega tunnistati A. K. süüdi KrK §-de 15 lg.2 ja 141 lg.2 p.2,3 järgi ja karistati vabadusekaotusega kolm aastat. Kohtuotsuste kogumi järgi mõisteti lõplikuks karistuseks KrK § 41 alusel kolm aastat ja kaks kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. Karistuse aja alguseks loeti 25. jaanuar 1993. a.. Kohtla-Järve Linnakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused süüdimõistetu A. K. ja tema kaitsja vandeadvokaat Rõzov. Süüdimõistetu taotles enda õigeksmõistmist või karistuse kergendamist. Nii kaitsja kui ka süüdimõistetu taotlesid mõistetud lõplikust karistusest enne 10. novembri 1992. a. kohtuotsust vahi all viibitud aja - 8 kuu ja 6 päeva mahaarvamist. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 2. novembri 1994. a. otsusega jäeti Kohtla-Järve Linnakohtu 9. augusti 1994. a. otsus sisuliselt muutmata, kuid tehti täpsustus, mille kohaselt arvestati A. K. kantud karistusena tema vahi all viibimise aeg alates 4. märtsist 1992. a. kuni 10. novembrini 1992. a. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas avalduse kohtuvea parandamiseks Riigiprokuröri asetäitja J. Naaber, kes taotleb A. K. süüdistusasjas Viru Ringkonnakohtu otsuse tühistamist. Avalduse kohaselt oli Kohtla-Järve Linnakohtu otsus seaduslik ning ringkonnakohtul puudus alus vähendada A. K. mõistetud lõplikku karistust. Riigikohtu kriminaalkolleegium tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri arvamuse,kes toetab esitatud avaldust, t u v a s t a s : Kohtla-Järve Linnakohus mõistes A. K. KrK § 41 alusel karistuse mitme kohtuotsuse järgi on arvestanud süüdimõistetu viibimist vahi all enne 10. novembri 1992.a kohtuotsust. Ärakandmata karistuseks oli A. K. 1 aasta, 3 kuud ja 24 päeva vabadusekaotust, millest linnakohus liitis ainult kaks kuud, saades lõplikuks karistuseks kolm aastat ja kaks kuud. Lõplik karistus on seaduslik ja kooskõlas mitme kohtuotsuse järgi karistuse mõistmise üldise korraga. Kui tingimisi süüdimõistetu paneb katseaja kestel uuesti tahtlikult toime kuriteo, mille eest teda karistatakse vabadusekaotusega, tuleb karistusega selle kuriteo eest liita tingimisi mõistetud karistus kas täies ulatuses või osaliselt. Seejuures ei tohi lõplik karistus olla ühelgi juhul väiksem eelnevalt tingimisi mõistetud ja ärakandmata karistusest, rääkimataviimati mõistetud karistusest. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on aga ekslikult järeldanud, et linnakohus ei ole lõpliku karistuse mõistmisel arvestanud eelnevalt vahi all viibimise aega ärakantud karistuse hulka ja arvestas lõplikust karistusest maha 8 kuud ja 6 päeva. Mahaarvamise tulemusena on A. K. mõistetud lõplik ja ärakandmisele kuuluv karistus väiksem isegi katseajal toimepandud uue kuriteo eest mõistetud karistusest. Seega on Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium kohaldanud ebaõigesti kriminaalseadust ja lähtudes eeltoodust ning juhindudes AKKS §-dest 63p.2, 64p.3,65 lg.3 ja 779, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s : 1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 2. novembri 1994. a. otsus süüdimõistetu A. K. mõistetud lõpliku karistuse täpsustamise osas.