III-1/3-10/95 · Riigikohus

III-1/3-10/95

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 11. aprillil 1995.a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm ja Eerik

Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil kohtuvea parandamise korras läbi

kriminaalasja V. I. süüdistuses KrK § 195 lg 3 järgi ja M. S. süüdistuses KrK §-de 195 lg 3 ning 140 lg 1

järgi

Kohtuistungist võttis osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Kohtla-Järve Linnakohtu 27. juuni 1991.a. otsusega tunnistati V. I.

süüdi ENSV KrK §-de 140 lg 2 p.-de 3,4 ja 195 lg 2 järgi ja karistati kuritegude kogumi eest

vabadusekaotusega kaks aastat ja kuus kuud. Karistus mõisteti ENSV KrK § 47 alusel tingimisi 3- aastase

katseajaga.

23. juulil 1992.a. tunnistas Kohta-Järve Linnakohus V. I. süüdi KrK § 195 lg 2 järgi ja mõistis karistuseks

kaks aastat vabadusekaotust.

KrK § 41 alusel liideti sellele karistusele 27. juuni 1991.a. kohtuotsusega mõistetud karistusest kaks aastat ja

lõplikuks karistuseks mõisteti kolm aastat ja 6 kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. Karistuse kandmise

alguspäevaks luges kohus V. I. vahi alla võtmise kuupäeva 6. juuni 1992.a.

Avalduses kohtuvea parandamiseks väidab V. I., et temale mitme kohtuotsuse järgi karistuse mõistmisel ei

ole arvesse võetud vahi all viibitud aega enne Kohtla-Järve Linnakohtu 27. juuni 1991.a. otsuse tegemist, s.

o. ajavahemikku 16. oktoobrist 1990.a. kuni 27. juunini 1991.a.

Kriminaalkolleegium tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri arvamuse, milles

toetati avalduses sisalduvat taotlust

t u v a s t a s :

Kohtla-Järve Linnakohus on 27. juuni 1991.a. kohtuotsuse kirjeldavas-motiveerivas osas märkinud, et kohus

arvestab V. I. karistuse mõistmisel asjaoluga, et kohtualune on vahi all viibinud juba 8 kuud. Samas ei ole

kohtuotsuse resolutiivosas näidatud KrPK § 275 p. 4 kohaselt milline on pärast KrK §-s 45 sätestatud nõude,

et eelvangistusaeg tuleb arvestada karistuse tähtaja hulka, täitmist V. I. poolt ärakandmisele kuuluv lõplik

karistus.

Ärakandmisele kuuluva lõpliku karistuse näitamine kohtuotsuses on vajalik ka süüdimõistetu vabastamisel

karistusest KrK § 47 alusel, sest vabadusekaotusest vabastatakse tingimuslikult ärakandmisele kuuluvast

karistusest.

Kohtla-Järve Linnakohtu 23. juuli 1992.a. otsuses on ekslikult märgitud, et 27. juuni 1991.a. kohtuotsusest

liidetakse kaks aastat vabadusekaotust. KrK § 41 sätestab, et karistuse mõistmisel mitme kohtuotsuse järgi

liidab kohus eelmise otsuse järgi kandmata karistuse kas täies ulatuses või osaliselt uue otsusega mõistetud

karistusega.

Kandmata karistuseks oli V. I. 27. juuni 1991.a. kohtuotsuse järgi aga üks aasta, üheksa kuud ja 19 päeva.

Kuna Kohtla-Järve Linnakohus on ebaõigesti kohaldanud KrK §-de 41 ja 45 sätteid, tuleb kohtuotsus lõpliku

karistuse mõistmise osas muuta ja sellest maha arvata V. I. vahi all viibimise aeg kaheksa kuud ja 11 päeva.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS §-dest 63 p. 3; 64 p. 3, 65 lg 3 ja779, Riigikohtu

kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Tühistada Kohtla-Järve Linnakohtu 23.juuli 1992.a. otsus V. I. KrK § 41 alusel mõistetud lõpliku

karistuse osas.

2. Mõista V. I. lõplikuks karistuseks mitme kohtuotsuse järgi KrK § 41 alusel kaks aastat, üheksa kuud ja

19 päeva vabadusekaotust kinnises vanglas.

3. Karistuse kandmise aja alguseks lugeda 6. juuni 1992.a.

4. V. I. avaldus kohtuvea parandamiseks rahuldada.

Kohtuotsus jõustub 11.aprillil 1995.a. ja ei kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Peeter Vaher

Liikmed: Lea Kalm, Eerik Kergandberg