III-2/1-18/95 · Riigikohus

III-2/1-18/95

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 24. märtsil 1995. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed J. Luik ja H. Jõks, hageja

Viljandimaa Metsaameti esindaja vandeadvokaat E. Lillsaare osavõtul vaatas avalikul kohtuistungil

13. märtsil 1995. a.

Viljandimaa Metsaameti ja RAS Viljandi Metsamajandi kassatsioonkaebuste alusel läbi Tartu

Ringkonnakohtu 2. detsembri 1994. a. otsuse Viljandimaa Metsaameti hagis RAS Viljandi

Metsamajand vastu kasvava metsa ostu eest tasumata metsatulu 141 284 kr. 95 s. ja viivise 220

476 kr. 50 s., kokku 361 761 kr. 45 s. nõudes.

Viljandi Maakohtu 25. juuli 1994. a. otsusega mõisteti välja RAS -lt Viljandi Metsamajand

Viljandimaa Metsaameti kasuks 330 598,85 krooni ja riigilõiv 10 618 krooni. Otsuse motiivide

kohaselt kostja, osaledes 12.11.1992. a. ja 10.12.1992. a. hageja poolt korraldatud kasvava metsa

müügi oksjonitel, pidi olema teadlik kasvava metsa müügist ja selle eest tasumise korrast,

tähtaegadest ning tingimustest. Kostja oli nõus tasuma oksjonil ostetud lankide eest vastavalt

kehtestatud seadusandlusele ning esitatud tähtaegadel, mida tõendavad garantiikirjad. Raielubadel oli

kostja allkiri, et ta on tutvunud kasvava metsa väljaandmise eeskirjadega. Kostja on kätte saanud

arved, millel oli näidatud tasumisele kuuluv summa ning ositi tasumise tähtajad. Samuti ei eita kostja

võlgnevust hagejale, mis oli tekkinud seoses ajutiste makseraskustega, mistõttu taotles 06.01.1994. a.

1993. a. kännuraha võla maksetähtaja pikendamist.

Hagi rahuldati viitega TsK § -le 242 lg. 1 ja 249. Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

02.12.1994. a. otsusega tühistati osaliselt Viljandi Maakohtu otsus väljamõistetud summa osas ning

viitega EV Põhiseaduse § -le 32; TsK § -le 191 lg. 1, 242 lg. 1 ja TsS ÜS § -le 114 lg. 2 ja 178 lg. 1

mõisteti kostjalt välja hagejale 98 133 kr. 60 s. ja riigituludesse riigilõiv 3 644 kr. Ringkonnakohtu

tsiviilkolleegium leidis, et kostja ostis metsaoksjonitel 12. novembril 1992. a. ja 10. detsembril 1992.

a. kasvavat metsa. Metsaoksjoni enampakkumislehtede alusel müüdi kostjale 12. novembril 1992. a.

müügiüksus nr. 2 191 000 kr. eest, kusjuures ta kohustus 10 päeva jooksul tasuma kuni 10 000 USD

suuruse arve või kautsjoni ning ühe kuu jooksul välja võtma raieloa. 10. detsembri 1992. a.

metsaoksjoni enampakkumislehtede järgi ostis kostja müügiüksuse nr. 3 107 000 kr. eest ja

müügiüksuse nr. 4 82 000 krooni eest ning mõlemal juhul kohustus ta tasuma 10 päeva jooksul kuni

10 000 USD suuruse arve või kautsjoni. Ringkonnakohus leidis, et seega leppisid pooled

enampakkumislehe järgi kuni 10 000 USD suuruse arve tasumises 10 päeva jooksul ning kuna 10.

detsembri 1992. a. enampakkumislehtede järgi väljaantud arved olid väiksemad kui 10 000 USD,

arvestades sel ajal kehtinud krooni ja dollari suhet, pidi kostja tasuma arved 20. detsembriks 1992. a.

12. novembri 1992. a. metsaoksjoni enampakkumislehe järgi väljaantud arve oli suurem kui 10 000

USD ning 22. novembriks 1992. a. pidi kostja tasuma kuni 10 000 USD suuruse summa ning

tasumata summad siis tasuma esitatud arve kohaselt. Seega on õige kostja väide, et ositimaksmine sai

olla ainult 12.11.1992. a. enampakkumislehe järgi väljaantud arve osas.

Ringkonnakohus leidis, et garantiikirjaga 11. novembrist 1992. a., mille kostja esitas 12. novembri

1992. a. metsaoksjonil osalemiseks ning garantiikirjaga 10. detsembrist 1992. a., mille kostja esitas

10. detsembri 1992. a. metsaoksjonil osalemiseks, võttis ta endale kohustuse osta kasvavat metsa ning

seda üles töötada vastavalt kehtivale metsaseadusandlusele. Metsaoksjonite toimumise ajal 1992. a.

Metsakoodeksi § 21 järgi riiklike metsamajanduse organite juhendid neile antud õiguste piires olid

kohustuslikud metsakasutajatele. EV Valitsuse 4. juuli 1991. a. määrusega nr. 125 kinnitatud EV

Riikliku Metsaameti põhimääruse kohaselt metsaamet töötab välja Eesti Vabariigi metsade

majandamise ja kasutamise alused, korraldab nende ellurakendamist ning tagab riikliku kontrolli.

Samuti on Eesti Metsaametil õigus oma ülesannete täitmiseks anda pädevuse piires käskkirju ja

juhendeid, mis on täitmiseks kohustuslikud kõigile metsahaldajatele ja metsakasutajatele. Eesti

Riikliku Metsaameti, Eesti Põllumajandusministeeriumi ja Eesti Rahandusministeeriumi 07.01.1991.

a. "Eesti Metsafondi tulude ajutise juhendi" (edaspidi juhend) alusel võeti metsatulu mitteõigeaegse

maksmise eest osafondi arvele võla summalt viivist 0, 1 % iga viivitatud päeva eest, arvestades

tasumistähtajale järgnevast päevast kuni tasumise päevani.

Kuna kostja kohustus garantiikirjade kohaselt ostma kasvavat metsa ning seda üles töötama vastavalt

kehtivale metsaseadusandlusele ning hageja aktsepteeris neid garantiikirju ja müüs talle kasvavat

metsa, siis ringkonnakohus leidis, et pooltel oli kokkulepe viivise 0, 1 % osas iga viivitatud päeva

eest.

Samal ajal on hageja ebaõigesti kohaldanud viivist 0, 5 % vastavalt "Eesti metsamajanduse

sihtkapitali juhendkirjale" (edaspidi juhendkiri) 30. detsembrist 1992. a., sest kostja poolt kohustuse

võtmise ajal nimetatud juhendkiri ei kehtinud.

Kostja on esitanud nii esimese astme kohtus kui ka apellatsioonkaebuses taotluse kohaldada hagi

aegumist 08.11.1992. a. ja 12.11.1992. a. nõuete osas, samuti ka nõuetest tulenevate viiviste osas. Kui

Eesti NSV TsK -s sätestatud hagi aegumise tähtaeg ei ole 1993. a. 1. detsembriks möödunud, siis

vastavalt 1. detsembrist 1993.a. jõustunud Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse §-le 4 lg. 1

kohaldatakse asjaõigusseaduses või rakendamise seaduses sätestatud pikemat tähtaega.

Ringkonnakohus leidis, et 1. detsembriks 1993. a. ei olnud 12.11.1992. a. oksjonist tulenev nõue

aegunud, sest Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 32 järgi igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud

ning sellest tulenevalt TsK § 81 järgi laienes ka ettevõtetele nende hagide puhul üksteise vastu üldine

hagi aegumise tähtaeg 3 aastat. Samal ajal kehtis vaidluse lahendamise ajal TsK § 82, mille alusel

kohaldati viivise sissenõudmise hagides lühendatud aegumistähtaega kuus kuud ning kuna pool viitab

hagi aegumisele, siis TsKS § 230 lg. 2 alusel ringkonnakohus kohaldas hagi aegumist viiviste osas.

Ringkonnakohus leidis, et kuna raieloa nr. 329 21.12.1992. a. ja raieloa nr. 3 18.01.1993. a. alusel oli

tegemist 1993. a. raiefondiga, ülestöötamise lõpetamise tähtaeg oli novembris ja detsembris 1993. a.,

siis ei ole tegemist 1992. a. eest tasuda oleva kännuraha võlgnevusega ning kohaldamisele ei kuulu

rahandusministri 14. oktoori 1993. a. määrus nr. 152 1992. a. eest tasuda oleva kännuraha

võlgnevuselt viivise võtmise peatamise kohta.

Kännuraha muutumisega 09.02.1993. a. alandas hageja kostja poolt tasumisele kuuluvat müügihinda

ja esitas uued arved. Ümberarvestamise tulemusena esitatud uusi arveid kostja vaidlustanud ei ole

ning seetõttu ringkonnakohus lähtus vaidluse lahendamisel nendest arvetest. Kostja on vaidlustanud

küll 10.12.1992. a. metsaoksjoni enampakkumise müügihinda müügiüksuse nr. 4 osas, väites, et ta

ostis müügiüksuse 8 200 kr. eest, mitte aga 82 000 kr. eest, nagu nähtub hageja seletustest, kuid samal

ajal ta ei ole vaidlustanud enampakkumislehe alusel talle esitatud arvet summas 82 000 kr. ega

ümberarvestust ning ringkonnakohus leidis, et on tõendatud tegelik müügihind 82 000 kr. Arvestades

kännuraha muutumisega seoses tehtud ümberarvestusi, ostis kostja metsaoksjonitelt 1992. a. kasvavat

metsa 376 386,95 kr. eest (selle kännuraha 318 972 kr., käibemaks 57 414,95 kr.). Tasunud on kostja

308 862,90 kr., seega on ta võlgnevus 67 524 kr. (sellest kännuraha 57 223,80 kr., käibemaks 10

300,25 kr.). Kuna kostja kohustus tasuma viivist 0, 1 % iga viivitatud päeva eest, siis kuulub talt ka

väljamõistmisele viivis arvestades TsS ÜS § 178 lg. 1 sätteid alates 21. oktoobrist 1993. a. kuni

25.07.1994. a. Kännuraha võlgnevus seisuga 21.10.1993. a. oli 191 766,90 kr., viivis ajavahemiku

21.10.1993. a. - 16.11.1993. a. eest moodustas 4 985,50 kr. (26 päeva x viivis ühe päeva eest 191,75

= 4 985,50). Võlgnevus seisuga 16.11.1993. a. oli 149 394 kr., viivis 16.11.1993. a. - 02.12.1993. a. 2

390,40 kr. (16 päeva x viivis päevas 149,40 = 2 390,40).

Võlgnevus seisuga 02.12.1993. a. oli 140 629,90 kr., viivis 02.12.1993. a. - 16.12.1993. a. oli

1 968,40 kr. (14 x 140,60 = 1 968,40).

Võlgnevus seisuga 16.12.1993. a. oli 110 968,90 kr., viivis 16.12.1993. a. - 17.05.1994. a. oli 16

864,40 kr. (152 x 110,95 = 16 864,40). Võlgnevus seisuga 17.05.1994. a. oli 85 545,20 kr., viivis

17.05.1994. a. - 31.05.1994. a. oli 1 197,70 kr. (14 x 85,55 = 1 197,70). Võlgnevus seisuga

31.05.1994. a. oli 57 223,80 kr., viivis seisuga 31.05.1994. a. - 25.07.1994. a. oli 3 203,20 kr. (56 x

57,20 = 3 203,20). Seega kuulub kostjalt väljamõistmisele viivis ajavahemiku eest 21.10.1993. a. -

25.07.1994. a. 30 609,60 kr. ning kännuraha võlgnevus koos käibemaksuga 67 524 kr., kokku

98 133,60 kr.

Viljandimaa Metsaamet palubkassatsioonkaebuses osaliselt muuta ringkonnakohtu otsuse ja mõista

täiendavalt välja viivist 232 465 kr. 25 s., kokku viivist 263 074 kr. 80 s. Kaebuses leitakse, et: 1)

ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud hagi aegumist viivisenõude suhtes. Viivise korral ei saa

hagemisõiguse tekkimise päevaks lugeda mitte põhinõude täitmiseks ettenähtud päeva vaid viivise

sissenõudmise viimast päeva. Ostja pidi juhendi ja juhendkirja kohaselt viivist tasuma iga viivitatud

päeva eest kuni metsatulu tasumise päevani. Seega viivise arvutamise lõppemise päevaks oli

peanõude tasumise päev. Kuna kostja peanõuet ei tasunud, ei olnud saabunud TsK § 86 järgi ka

hagemisõiguse tekkimise päev viivise osas. Kuna peanõude hagi esitamise tähtaeg ei olnud

möödunud, siis TsK § -st 92 tulenevalt ei olnud möödunud ka viivise nõudmise tähtaeg;

2) ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta hageja väited, et kostja pidi viivist tasuma seaduse alusel.

Ka oli poolte vahel kirjalik kokkulepe viivise kohaldamise korra kohta, milles kostja kohustus ostma

metsa ja seda üles töötama vastavalt kehtivale metsaseadusandlusele. Eeltoodust tulenevalt on

ringkonnakohus ekslikult järeldanud, et viivise määraks on 0, 1 % päevas, mitte aga juhendkirjaga

kehtestatud 0, 5 % päevas, mis kehtis maksmise tähtaegadel. Viivisenõude aegumise rakendamisel on

ringkonnakohtu otsuses ebatäpsused ostetud metsa eest tasumise tähtaegade ja summade

arvestamisel. Milles need ebatäpsused konkreetselt seisnevad ja kuidas mõjutavad sissenõutud viivist,

see kaebusest ei selgu.

Kostja RAS Viljandi Metsamajand palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse muuta ja jätta

sellest välja 30 609 kr. 60 s. viivise sissenõudmise. Kaebuses leitakse, et: 1) pooltel puudus TsK § -s

192 nõutud kirjalik kokkulepe viivise tasumise kohta. Kokkuleppeks ei ole üldsõnaline garantiikiri,

millega kostja võttis endale kohustuse osta kasvavat metsa ning seda üles töötada vastavalt kehtivale

metsaseadusandlusele. Kostja ei ole võtnud endale kohustust tasuda viivist; 2) ringkonnakohus on

ebaõigesti kohaldanud TsS ÜS § -i 178 lg. 1, mõistes välja viivise alates 21.10.1993. a. - 25.07.1994.

a. 10.12.1992. a. metsaoksjoni enampakkumislehtede järgi kohustus kostja tasuma alla 10 000 USD

suurune summa 10 päeva jooksul, s. o. hiljemalt 20.12.1992. a. TsK § 82 lg. 2 p. 1 kohaselt oli see

hagi 20.06.1993. a. aegunud. 12.11.1992. a. enampakkumislehe järgi oli lepingu summa üle 10 000

USD ja viimane ositimaksmise tähtaeg oli 15.10.1993. a. Seega oli ka viimaselt ositimaksmise

summalt hagi esitamise ajaks 21.04.1994. a. viivise nõue aegunud; 3) ringkonnakohus on ebaõigesti

jätnud kohaldamata Rahandusministeeriumi määruse nr. 152 14.10.1993. a. Selle määrusega peatati

riiklik metsavarumisettevõtete 1992. aastal sõlmitud tehingutest tulenevatelt võlgnevustelt viivise

võtmine alates 1. maist 1993. a.

Vastuses kassatsioonkaebustele paluvad pooled vastaspoole kaebus rahuldamata jätta.

Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebused ei kuulu rahuldamisele.

Kassatsioonkaebustes ei vaidlustata ringkonnakohtu poolt kännuraha koos käibemaksuga kokku 67

524 kr. sissenõudmist. Vaidlustatud pole ka ringkonnakohtu poolt tuvastatud põhinõude - kännuraha

võlgnevust 191 766 kr. 90 s. seisuga 21.10.1993. a. Kostja ei vaidlusta viiviste sissenõudmist mingi

ositimakse kui peanõude aegumisega (TsK § 92, TsS ÜS § 117). Hagi Viljandi Maakohtusse esitati

21.04.1994. a. Ringkonnakohus on viivise sisse nõudnud ajavahemiku 21.10.1993. a. - 25.07.1994. a.

eest. Nõutud pole viivist hilisema aja eest. Seega tuleb juhinduda kuni 31.08.1994. a. kehtinud TsK §

-dest 82, 86. TsK § 82 lg. 2 p. 1 kohaselt kohaldati viivise sissenõudmise hagidele lühendatud

aegumistähtaega kestusega kuus kuud. TsK § 86 kohaselt algab hagi aegumise tähtaja kulgemine

päeval, mil isik sai teada või oleks pidanud teada saama oma õiguste rikkumisest. Juhendi p. 4. 13

kohaselt metsatulu mitteõigeaegse maksmise eest võetakse võla summalt viivist 0, 1 % iga viivitatud

päeva eest, arvestades tasumistähtajale järgnevast päevast kuni tasumise päevani. Seega pidi hageja

metsatulu mitteõigeaegsest maksmises teada saama tasumistähtajale järgneval päeval ja siis algas ka

hagi aegumise tähtaja kulgemine. Juhendi p. 4. 13 kohaselt ei ole viivise arvutamine tähtajaga

piiratud vaid viivist võetakse selle ajani, kuni viivitus kestab. Seega võis hageja viivist nõuda alates

ositimakse tasumistähtajale järgnevast päevast kuni tasumise päevani. Kuna hageja kohtusse

pöördumisel 21.04.1994. a. nõudis viivist pikema ajavahemiku eest kui 6 kuud ja kostja viitas hagi

aegumisele, siis ringkonnakohus TsKS § 230 lg. 2 alusel kooskõlas TsK § -ga 82 lg. 2 p. 1 nõudis

õigesti viivise sisse kohtusse pöördumisele eelneva 6 kuu eest, võttes aluseks põhinõude (kännuraha)

võlgnevuse seisuga 21.10.1993. a.

Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et pooltel oli kokkulepe viivise maksmise kohta. TsK § 192

kohaselt peab kokkulepe viivise kohta olema sõlmitud kirjalikus vormis ja selle vormi järgimata

jätmine toob kaasa kokkuleppe kehtetuse. Kirjalikku kokkulepet, milles oleks fikseeritud viivise

määr, maksmise alused ja tähtajad, kohtutele esitatud ei ole. Sellist kokkulepet pole ka raielubadel

ega kostja garantiikirjades.

TsK § -dest 190 lg. 1 ja 191 lg. 1 tulenevalt võib kohustiste täitmist tagada leppetrahviga (viivisega)

kas seaduse või lepingu alusel.

TsK § -de 190 lg. 1 ja 191 lg. 1 praegune redaktsioon kehtib alates TsK kehtestamisest. TsK

kehtestamisel ja selle kehtivuse ajal ei ole § -des 190 lg. 1 ja 191 lg. 1 kasutatud termini "seadus" all

mõistetud mitte ainult seadust kui seadusandlikku võimu teostava riigiorgani normatiivakti. TsK § -

des 190 lg. 1 ja 191 lg. 1 mõisteti seaduse all ka seadusest alamalseisvaid normatiivakte. Eeltoodud

termini "seadus" laiendavat tõlgendust on TsK kehtivuse ajal aktsepteerinud ka kohtupraktika, s. h.

Riigikohtu tsiviilkolleegium oma 15.09.1994. a. otsuses tsiviilasjas III-2/1-31/1994. a. Trendy EWI

Group ja Pärnu Kommertspanga avaldustes võlanõude tunnistamiseks.

Eeltoodust järeldub, et TsK § -des 190 lg. 1 ja 191 lg. 1 tuleb termini "seadus" all mõista ka seadusest

alamalseisvat normatiivakti.

Viivise maksmine kännuraha tasumisega viivitamise eest tuleneb kuni 24.11.1993. a. kehtinud

Metsakoodeksi § -st 57, mille kohaselt puidu varumise kord määratakse kindlaks NSVL Ministrite

Nõukogu poolt kinnitatava "NSVL metsades kasvava metsa väljaandmise eeskirjadega" (edaspidi

eeskirjad, ENSV Teataja 1982, 12, 176). Eeskirjade p. -s 63 sätestatakse, et viivitatud maksete eest

võetava viivise tasuvad metsakasutajad NSVL Rahandusministeeriumi poolt kehtestatavas korras ja

tähtaegadeks. Eeskirjade eeltoodud punkt toimis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 16.05.1990. a. seaduse

Eesti Valitsemise ajutise korra alustest vastuvõtmise ajal. Selle seaduse p. 4 kohaselt kõik seni Eesti

territooriumil toimivad normatiivaktid kehtivad kuni Eesti Vabariigi Ülemnõukogu või Eesti

Vabariigi Valitsus neid ei tühista, ei muuda või kui nad ei ole vastuolus käesoleva seadusega või

järgnevate Eesti Vabariigi normatiivaktidega. Seega EV Ülemnõukogu 16.05.1990. a. seadus ei

lõpetanud eeskirjade p. 63 kehtivust. Eeskirjade eeltoodud punkt toimis Eesti Vabariigis ka

Põhiseaduse vastuvõtmise ajal ning ei olnud vastuolus Põhiseaduse ega Põhiseaduse rakendamise

seadusega. Eeskirjad tunnistati kehtetuks Vabariigi Valitsuse 02.05.1994. a. määrusega nr. 154 (RT

1994, 35, 540).

Eesti Vabariigis reguleeris viiviste maksmist metsatulu hilinemisega tasumise eest Eesti

Rahandusministeeriumi, Eesti Põllumajandusministeeriumi ja Eesti Riikliku Metsaameti 07.01.1991.

a. kinnitatud juhend. Selle juhendi kehtestamisega kaotas Eestis kehtivuse NSVL

Rahandusministeeriumi vastav juhend.

Seega tuleneb viivise nõue kännuraha tasumisega viivitamise eest käesoleval juhul ka seadusandlikku

võimu teostanud riigiorgani normatiivaktist - Metsakoodeksist - ning kostja on kohustatud tasuma

viivist seaduse alusel.

Seoses Metsandusfondi tegevuse lõpetamisega Vabariigi Valitsuse 29.12.1992. a. määruse nr. 355

alusel, asendas juhendit 30.12.1992. a. Vabariigi keskkonnaministri ja rahandusministri kinnitatud

juhendkiri, milles viivisemäära 0, 1 % asemel nähti ette viivis 0, 5 % iga viivitatud päeva eest alates

tasumistähtajale järgnevast päevast kuni tasumise päevani. Hageja poolt viivise nõudmine juhendkirja

alusel on põhjendamatu, sest: 1) kostja ostis metsa enne juhendkirja kehtestamist ja juhendkirjale ei

ole antud tagasiulatuvat jõudu; 2) juhendkiri kehtestati pärast Põhiseaduse jõustumist ja juhendkirja

ei ole avaldatud. Põhiseaduse § 3 lg. 2 kohaselt saavad täitmiseks kohustuslikud olla üksnes

avaldatud seadused.

Raielubadel nr. 329 21.12.1992. a. ja nr. 3 18.01.1993. a. leppisid pooled kokku 12.11.1992.a. ja

10.12.1992. a. oksjonitelt ostetud metsa eest tasumise 1993. a. jooksul. Ülestöötamise tähtaeg oli

1993. a. novembris-detsembris.

12.11.1992. a. ja 10.12.1992. a. oksjonitelt ostetud metsa eest on kostjalt viivis sisse nõutud 1993. a.

tasumisele kuulunud ja tähtaegselt mittetasutud ositimaksetelt. Seega ei kuulu kohaldamisele

Vabariigi Valitsuse 23.04.1993. a. korralduse nr. 195-K p. 1 alusel väljaantud rahandusministri

määrus nr. 152 14.10.1993. a. Selle määrusega peatati riiklikelt metsavarumisettevõtetelt 1992. a. eest

tasuda oleva kännuraha võlgnevuselt viivise võtmine alates 01.05.1993. a. Viivist ei ole sisse nõutud

1992. a. eest tasuda oleva kännuraha võlgnevuselt.

Ringkonnakohtu väär seisukoht, et kostja pidi maksma viivist kirjaliku kokkuleppe alusel, ei too

kaasa kohtuotsuse muutmist, sest ringkonnakohtu sissenõutud viivis kuulus sissenõudmisele seaduse

alusel.

Juhindudes TsKS § -st 346 p. 1 kolleegium

o t s u s t a s:

Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 02.12.1994. a. otsus jätta muutmata.

Viljandimaa Metsaameti ja RAS Viljandi Metsamajandi kassatsioonkaebused jätta

rahuldamata.

Eesistuja J. Odar

Liikmed J. Luik, H. Jõks