III-2/1-16/95 · Riigikohus

III-2/1-16/95

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 21. märtsil 1995. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed J. Luik ja T. Vernik vaatas läbi 13.

märtsil 1995. a. avalikul kohtuistungil kostja Vello Pütsepa osavõtul

hagejate Alfred Kaimeri, Osvald - Ferdinand Kaimeri, Ksenja Perensi ja Rena Paliukiene

esindaja Mihkel Tuusi kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 1994.

a. määruse Alfred Kaimeri, Osvald Kaimeri, Ksenja Perensi ja Rena Paliukiene hagis Vello

Pütsepa vastu maakasutuse vaidlustamiseks.

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Saare maakonnakomisjoni 26.

novembri 1993. a. otsusega nr. 15/102 tunnistati Salme valla Hindu küla Mõisa talu nr. 12 maa suhtes

maareformi õigustatud subjektideks Alfred Kaimer ja Osvald - Ferdinand Kaimer. Sama komisjoni

29. oktoobri 1993. a. otsusega nr. 14/66 tunnistati Salme valla Vintri küla Nikarniidi talu nr. 253 maa

suhtes maareformi õigustatud subjektideks Helene - Hildegard Mägi, Salme - Marie Kadarik ja

Leonhard Vann. S. M. Kadarik ja L. Vann loovutasid maa tagastamise nõudeõiguse S. M. Kadariku

pojatütrele Rena Paliukienele. Sama komisjoni 31. oktoobri 1994. a. otsusega nr. 9/124 tunnistati

Salme valla Vintri küla Alliste talu nr. 277 maa suhtes maareformi õigustatud subjektideks Ksenia

Perens ja Konstantin Perens.

10. detsembril 1993. a. esitatud hagi kohaselt soovisid hagejad oma maade täielikku tagastamist, kuid

kuna sellest maast osa on eraldatud Vello Pütsepale Kingissepa Rajooni RSN Täitevkomitee 28.

novembri 1989. a. otsusega nr. 353 Ranna talu rajamiseks, siis palusid hagejad tunnistada fakti, et

Vello Pütsepale eraldatud maa 25,6 ha ei ole maa, mis anti kostjale enne taluseaduse jõustumist

ettenähtud korras ja see ei ole maa, mida maareformi õigustatud subjektidele ei tagastata. Hagejate

esindaja põhjendas nõuet sellega, et Vello Pütsepale anti maa ajutiseks kasutamiseks maa eraldamise

korda rikkudes.

Hagi on esitatud TsK § 7 lg. 1 p. 6 alusel, mis sätestab tsiviilõiguste kaitse seaduses ettenähtud

vahenditega ja sellest tulenevalt asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 18 lg. 2 alusel, mis sätestab

talumaa põlise kasutamise õiguse ning võimaluse vaidlustada kohtus maa eraldamise õigsust, kui maa

eraldamisel on rikutud õigusaktide sätteid või neid ebaõigesti tõlgendatud.

Saare Maakohus rahuldas hagi. Kohtuotsuse motiivide kohaselt rahuldati hagi hageja poolt näidatud

alustel ja hageja poolt esitatud tõenditega. Kostja vastuväited ei ole põhjendatud. Maakohus juhindus

asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 18 lg. 2 ja TsKS § 1 lg. 4 ja 5 sätetest ning leidis, et asi

kuulub kohtu pädevusse, kuna tegemist on sisult omandiõigusliku vaidlusega.

Tallinna Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja lõpetas asjas menetluse TsKS § 218 p. 1 alusel,

kuna asi ei kuulu kohtu pädevusse. Määruse motiivide kohaselt taotlesid hagejad tsiviilõiguslikku

nõuet esitamata õigusliku hinnangu andmist teatud asjaoludele, mis aga ei kuulu kohtu pädevusse.

TsKS § 1 lg. 2 kohaselt mõistetakse tsiviilasjadena tsiviil-, perekonna- ja tööõigussuhetest tekkinud

vaidlusi.

Kassatsioonkaebuses palus hagejate esindaja ringkonnakohtu määruse tühistada. Asja lahendamisest

sõltub, kas hagejatel on õigus nõuda kostja kasutuses olnud maa tagastamist või mitte või saab kostja

selle maa omanikuks. Asja kuulumine kohtu pädevusse ei sõltu sellest, kas vaidlus on omandiõiguslik

või mitte. Kellele pooltest maa tulevikus kuulub on sisuliselt omandiõiguslik vaidlus.

Ringkonnakohus ei ole arvestanud kõiki TsKS § 1 sätteid ja juhindunud vaid § 1 lg. 2 sätetest, jättes

tähelepanuta, et § 1 lg. 4 kohaselt lahendab kohus ka teisi seadusega kohtu pädevusse

tsiviilkohtumenetluse korras läbivaatamiseks antud asju. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 18

lg. 2 kohaselt võib kohtus vaidlustada maa eraldamise õigsust õigusaktide sätete rikkumise või

ebaõige tõlgendamise tõttu. Ringkonnakohtu seisukoht, et hagejad ei ole esitanud õiguslikku nõuet, ei

ole õige. Hagejad palusid tunnistada, et kostjale ei ole maad alatiseks kasutamiseks antud ja sellega

ongi vaidlustatud kostjale maa eraldamise õigsus. Pärast hagi rahuldamist ei saa kostja enam maad

kasutada ja hagejad saaksid nõuda maad tagasi. Praegu ei ole maaamet ja vallavalitsus nõus

vaidlusalust maad tagastamisele kuuluva maa hulka arvama, sest see on registreeritud Vello Pütsepa

nimele.

Vastuses kassatsioonkaebusele palus Vello Pütsep jätta kohtumääruse muutmata. Hagejatel puudub

õiguslik alus kostja vastu hagi esitamiseks. AÕS rakendamise seaduse § 18 lg. 2 kasutamine

õigusliku alusena vaidluses kostjaga eeldab kostja kui isiku poolt selles lauses nimetatud õigusaktide

sätete rikkumist või ebaõiget tõlgendamist, aga kumbagi pole kostja teinud ja sellel alusel ei ole

hagejad tsiviilõiguslikku nõuet ka esitanud. Hagis on taotletud hinnangu andmist, mis ei kuulu aga

kohtu pädevusse. Kostja ei nõustu tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 112 lg. 2 p. 6 kohaldamisega,

mis sätestab tsiviilõiguste kaitse täiendavad viisid ja mida hagejate esindaja sooviks rakendada

selliselt, et kostjalt õiguste äravõtmisega luua hagejatele õigused, mida hagejatel muidu olemaski ei

ole. Sellised kaitsemeetodid rikuvad kostja seadusega kaitstud õigusi ja huve.

Kolleegiumi istungil palus kostja Vello Pütsep jätta ringkonnakohtu määruse muutmata.

Kolleegium leidis, et määrus tuleb tühistada protsessiõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu.

TsKS § 212 lg. 1 kohaselt on määrus kohtulahendiks, millega asja sisuliselt ei otsustata.

Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja lõpetas asjas menetluse TsKS § 218 p. 1 alusel, kuna asi

ei kuulu kohtu pädevusse. Ringkonnakohus leidis õigesti, et hagiavalduses taotleti õigusliku hinnangu

andmist teatud asjaoludele ilma tsiviilõiguslikku nõuet esitamata. Samas jäi aga tähelepanuta, et

haginõude puudumine on hagiavalduse sisunõuete eiramine TsKS § 146 järgi, mis aga ei ole aluseks

otsustusele, kas asi kuulub kohtu pädevusse või mitte.

TsKS § 1 lg. 2 kohaselt mõistetakse tsiviilasjadena tsiviil- , perekonna- ja tööõigussuhetest tekkinud

vaidlusi. Kohus lahendab ka teisi seadusega kohtu pädevusse tsiviilkohtumenetluse korras

läbivaatamiseks antud asju (TsKS § 1 lg. 4).

Hagejad olid tunnistatud omandireformi õigustatud subjektideks. Kohus pidanuks välja selgitama,

millised õigused hagejatel seoses sellega tekkisid või ei olnud neid veel tekkinudki. Sellest tulenevalt

pidanuks kohus andma hagejate õigusele või selle puudumisele õigusliku hinnangu, mis aga on

sisuline lahend, mida saab teha kohtuotsusega, jättes hagi rahuldamata või rahuldades selle.

Arvestades eeltoodut ja juhindudes TsKS § -st 346 p. 2 kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 1994. a. määrus ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale kohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada Mihkel Tuusile kautsjon 200 (kakssada krooni), mis on makstud Põhja-Eesti Panga

Tartu filiaali 23. novembril 1994. a.

Eesistuja J. Odar

Liikmed J. Luik, T. Vernik