III-1/1-10/95 · Riigikohus

III-1/1-10/95

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 8.märtsil 1995.a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Lea Kalm ja Eerik

Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

V. S. süüdistuses KrK §-de 100 ja 186 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss ja süüdimõistetu kaitsja

vandeadvokaat Leon Glikman.

V. S. oli Tallinna Linnakohtu 15.septembri 1994.a. otsusega süüdi tunnistatud KrK § 186 järgi selles, et ta oli

võltsinud NSVL kodaniku passi ja kasutas seda korduvalt Eesti Vabariigi piiri ületamisel. KrK § 186 järgi

süüksarvatud kuriteo eest mõisteti V. S. karistuseks üheksa kuud vabadusekaotust. Sama kohtuotsusega oli V.

S. süüdi tunnistatud KrK § 100 järgi selles, et ta 03.aprilli 1994.a. öösel Tallinnas hotellis "Palace" asuvas

"Sky" baaris tappis tahtlikult I. K. KrK § 100 järgi süüksarvatud kuriteo eest mõisteti V. S. karistuseks

üheksa aastat vabadusekaotust. Lähtudes KrK §-st 40 loeti kergem karistus kaetuks raskema karistusega ja V.

S. mõisteti kuritegude kogumi eest lõplikuks karistuseks üheksa aastat vabadusekaotust kinnises vanglas.

Tallinna Linnakohtu 15.septembri 1994.a. otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse süüdimõistetu kaitsja

vandeadvokaat Leon Glikman, kes leidis, et kriminaalasja menetlemisel on oluliselt rikutud

kriminaalprotsessi seaduse sätteid ning taotles V. S. KrK § 100 järgi süüdimõistmise ümberkvalifitseerimist

KrK § 104 järgi. Tallinna Ringkonnakohtu 01. detsembrist 1994.a. otsusega jäeti Tallinna Linnakohtu

15.septembri 1994.a. otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Tallinna Ringkonnakohtu 01. detsembri 1994.a. otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu kaitsja

vandeadvokaat Leon Glikman. Kaebuse resolutiivosas taotletakse Tallinna Linnakohtu 15.septembri 1994.a.

otsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu 01. detsembri 1994.a. otsuse tühistamist V. S. süüdimõistmises KrK § 100

järgi ning kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtusse seoses väidetava

kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise ja kriminaalprotsessiseaduse olulise rikkumisega.

Lisaks kassatsioonkaebuse resolutiivosas esitatule sisaldab kaebuse kirjeldav osa ka alternatiivset taotlust,

mida on väljendatud sõnadega: "isegi juhul kui tinglikult nõustuda S. kuriteo kvalifitseerimisega KrK § 100

järgi (mida kaitsja vaidlustab), siis arvestades konkreetse asja erakordseid (ebatavalisi) tehiolusid ja kuriteo

laadi, ei ole niivõrd pikaajalise vabadusekaotusliku karistuse määramine põhjendatud".

Kriminaalseaduse väidetavalt ebaõige kohaldamine seisneb kaebuse esitaja arvates selles, et V. S. KrK § 100

järgi süüksarvatud tegu oleks pidanud olema kvalifitseeritud KrK § 104 järgi. Kassaatori arvates ei ole

apellatsioonikohus arvestanud, et hädakaitseseisund võib alata ka enne tegelikku rünnet - juba koos reaalse

ründeohu tekkega ja et apellatsioonikohus on motiveerimatult jätnud arvestamata näiliku hädakaitse

võimalikkuse. Kaebuses väidetakse, et hädakaitse on subsidiaarne õigus ja seetõttu ei olnud S. mingisugust

õiguslikku kohustust sündmuskohalt lahkuda, vaid tal oli õigus vajaduse korral end kaitsta.

Vaidlustades apellatsioonikohtu poolt menetletava teo subjektiivsele küljele antud hinnangut märgib

kassaator, et menetletava teo kvalifitseerimine ettekavatsetud tapmisena, on välistatud ka seetõttu, et "Sky"

baar on ilmselt kõige ebaõnnestunum koht ettekavatsetud tapmiseks. V. S. kaudsest tahtlusest või isegi

ettevaatamatusest teo toimepanemisel annab kassatori arvates tunnistust asjaolu, et viis noalööki tekitasid

kergeid kehavigastusi ja vaid üks löök, mille järjekorranumbrit ei ole võimalik kindlaks teha, vigastas

juhuslikult unearterit.

Kriminaalprotsessi seaduse oluline rikkumine on kassaatori arvates seisnenud apellatsioonikohtu poolt

AKKS-s §-des 17 lg.5; 29 lg.4 ja 39 p.7 sätestatu eiramises ning kahtluste tõlgendamises kohtualuse kahjuks

esimese astme kohtu poolt aga selles, et kohtuotsuses on kajastatud V.Sobolevi varasemat karistatust Vene

NFSV kohtute poolt.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära kaitsja seletuse, milles

jäädi kassatsioonkaebuses sisalduva taotluse juurde, samuti prokuröri seletuse, milles paluti jätta

kassatsioonkaebus rahuldamata,

t u v a s t a s :

Kohtus uuritud tõendite kogumist lähtuvalt puudub alus käsitleda ühtse terviksündmusena 03.aprillil 1994.a.

hotelli "Palace" "Sky" baaris aset leidnud kahte sündmust: konfliktiks üle kasvanud I. K. ning V. S.

kohtumist tualetis ja sellele mõne aja pärast järgnenud V. S. minekut baariruumi I. K. juurde ning

noahoopidega tema surma põhjustamist. Need kaks sündmust on teineteisest lahutatud nii ajas kui ka ruumis.

V. S. ütluste kohaselt ründas I. K. teda tualetruumis, kasutades füüsilist vägivalda. Õigusvastase ründe

tõrjumiseks on isikul õigus hädakaitsele. Kassaatori poolt tõstatatud küsimus sellest, kas õigus hädakaitsele

on subsidiaarne või primaarne ei ole kriminaalseaduses lahendatud. Kohtupraktikas ja valdavalt ka meie

erialakirjanduses on domineerinud seisukoht hädakaitseõiguse primaarsusest, selle võetamatusest. Kui

lähtuda kassaatori väitest ja tunnistada hädakaitse õigus subsidiaarseks, siis oleks V. S. olnud ründe korral

õigus hädakaitsele vaid siis ja niivõrd, kui ja kuivõrd tal puudus reaalne võimalus pöörduda abi saamiseks

õiguskaitse asutuste poole. V. S. on kinnitanud oma ütlustes, et tal oli ka varem olnud konflikte I. K, mille

käigus viimane oli samuti kasutanud füüsilist vägivalda ja teda solvanud. Kummatigi ei olnud V. S. kunagi

varem kasutanud ega kasutanud ka 03.aprillil 1994.a. kassaatori arvates tema primaarset õigust - õigust

pöörduda abi saamiseks õiguskaitse asutuste poole. Reaalne võimalus selliseks pöördumiseks oli olemas ka

03.aprillil 1994.a. Seega - erinevalt kassatsioonkaebuses väidetust - ei kinnita V. S. käitumine, et ta oleks

subjektiivselt pidanud hädakaitseõigust subsidiaarseks õiguseks. Kuid sõltumata hädakaitse õiguse olemusele

antavast hinnangust, on kriminaalasja kohtulikel arutamistel tuvastatud, et V. S. ei asunud tualetis toimunud

konfliktis ega ka vahetult pärast konflikti lõppemist üldse realiseerima õigust hädakaitsele. Pärast I. K. ründe

faktilist lõppemist konflikti pooled eraldusid. I. K. läks baari ja istus lauda ning V. S. läks garderoobi

võtmaks mantli taskust nuga. Nagu nähtub kriminaalasja materjalidest ei viidanud I. K. konfliktijärgne

käitumine mingil määral sellele, et tema rünne võiks jätkuda. Olles ründe lõpetanud jättis I. K. V. S.

piiramatu võimaluse edasiste käitumisvariantide valikuks. Sellest hetkest lõppes V. S. ka hädakaitseseisund.

V. S. inkrimineeritud tegevus algas hetkest, mil ta läks baari laua juurde, mille ääres istus I. K. Oma ütlustes

on V. S. kinnitanud, et tema tegevuse eesmärk oli sundida I. K. vabandama. Samas nähtub kriminaalasja

materjalidest, et V. S. puudus igasugune alus loota, et I. K. ka tegelikult vabandaks. Kuna käsitletava

tegevuse puhul ei olnud V. S. käitumisel kaitseajendit, puudub igasugune alus rääkida ka tema viibimisest

hädakaitseseisundis. Kaitseajendi puudumine V. S. inkrimineeritud käitumises ja selle käitumise sisuliselt

provokatiivne iseloom välistab samuti võimaluse rääkida sellest käitumisest kui hilinenud kaitsest või

näilikust hädakaitsest.

Eelnevast järeldub, et V. S. poolt I. K. surma põhjustamise kvalifitseerimine KrK § 104 järgi on välistatud.

Nii esimese astme kohus kui ka apellatsioonikohus on V. S. poolt I. K. surma põhjustamise õigesti

kvalifitseerinud KrK § 100 järgi.

Kassatsioonkaebuses väidetakse ekslikult, et süü liigi määramisel tuleks lähtuda kuriteo toimepanemise

kohast - sellest, kas koha valik tapmiseks on või ei ole õnnestunud. Selline kriteerium süü liigi hindamiseks

ei tulene kriminaalseadusest. Teo subjektiivse külje hindamisel on kohtud põhjendatult lähtunud

väljakujunenud kohtupraktikast tapmise asjades, mille kohaselt teo objektiivset külge iseloomustavad

asjaolud - kuriteo toimepanemise vahend, kehavigastuste arv, iseloom ja paiknemine, süüdlase ja kannatanu

omavahelised suhted ja muuhulgas ka löögid noaga kannatanu elutähtsate organite piirkonda on aluseks

tapmise tahtluse tuvastamisel.

Ei saa nõustuda kassaatori väidetega, et apellatsioonimenetluses ei ole järgitud AKKS §-s 17 lg.5 ja 29 lg.4

sätestatud nõudeid. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et esimese astme kohus ei oleks arvestanud mõne V.

S. kaitsja poolt tehtud parandusega kohtuistungi protokolli kohta, sealhulgas ka parandustega puutuvalt

tunnistajate P. , P. ja U. kohtus antud ütluste kajastamisse protokollis. Seda arvestades oli apellatsioonikohus,

kooskõlas AKKS §-ga 17 lg.5, õigustatud mitte kutsuma kohtuistungile esimese astme kohtus juba

ülekuulatud tunnistajaid. Osundades apellatsioonikohtu poolt AKKS § 29 lg.4 rikkumisele möönab

kassaator, et erand AKKS §-s 29 lg.4 sätestatu suhtes sisaldub sama paragrahvi viiendas lõikes. Riigikohtu

kriminaalkolleegium on seisukohal, et kui apellatsioonikohus on otsuse tegemisel kasutanud AKKS §-s 29

lg.5 sätestatud võimalust, ei ole tegemist kohtuotsuses motiivide puudumisega AKKS § 39 lg.3 p.7 mõttes.

Ebatäpne on kassaatori väide, et vastavalt kriminaalmenetluse fundamentaalsele põhimõttele tuleb kõik

kahtlused tõlgendada kohtualuse kasuks. See põhimõte kuulub kohaldamisele vaid selliste kahtluste puhul,

mida ei õnnestunud kriminaalmenetluses kõrvaldada. Kohtuotsuste kohaselt ei ole esimese astme ega ka

apellatsioonikohtul tekkinud kahtlust V. S. poolt toimepandud kuriteo kvalifikatsioonis. Kriminaalprotsessi

seadus ei nõua, et lisaks mingi kuriteo koosseisu olemasolu tõendamisele tuleks tõendada ka kõigi ülejäänud

kuriteo koosseisude puudumist. Samal ajal Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kassaatori väitega, et

apellatsioonikohtu otsuses kasutatud sõnaühend "jääb arusaamatuks" on oletusliku iseloomuga ja seega

kohtuotsuse motiveerimiseks sobimatu. Kuna aga kuritegu on ka ilma selle, ringkonnakohtu poolt täiendavalt

lisatud motiivita, õigesti kvalifitseeritud, ei kujuta nimetatud sõnaühendi kasutamine endast AKKS §-s 39

lg.3 loetletud kriminaalprotsessi seaduse olulist rikkumist. Samuti puudub Riigikohtul antud juhul alus

AKKS §-s 39 lg 4 sätestatu kohaldamiseks, sest käsitletava sõnaühendi kasutamine ei võinud takistada ega

takistanud seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist.

Riigikohtu kriminaalkolleegium aktsepteerib apellatsioonikohtu otsuses väljendatud seisukohta, et karistatus

teiste riikide kohtute poolt kuulub kohtualuse isikut iseloomustavate andmete hulka. Samas aga, nagu

põhjendatult märgitakse kassatsioonkaebuses, ei sisalda kriminaalasja materjalid dokumente, mis viitaksid V.

S. arasemale karistatusele Vene NFSV-s.

Kuna esimese astme kohtu otsuses on märgitud, et V. S. karistuse mõistmisel arvestatakse tema isikut,

tõusetub kõrvaldamatu kahtlus, et isikut arvestades peeti silmas ka V. S. dokumentaalselt tõendamata

karistatust Vene NFSV kohtute poolt ning seetõttu peab Riigikohus põhjendatuks vähendada V. S. KrK § 100

järgi inkrimineeritud teo eest mõistetud karistust, samuti lõplikku karistust, kuue kuu võrra.

Lähtudes ülaltoodust ja juhindudes AKKS §-dest 63 p.3; 64 p.4 ja 65 lg.3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1.Tühistada Tallinna Linnakohtu 15.septembri 1994.a. ja Tallinna Ringkonnakohtu 01. detsembri 1994.a.

otsused V. S. mõistetud karistuse osas.

2.Mõista V. S. KrK § 100 järgi karistuseks kaheksa (8) aastat ja kuus (6) kuud vabadusekaotust kinnises

vanglas.

3.KrK § 40 alusel mõista V. S. kuritegude kogumi eest lõplikuks karistuseks kaheksa (8) aastat ja kuus (6)

kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. Karistuse kandmise algusajaks lugeda 03. aprill 1994.a.

4. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Kassatsioonikautsjon tagastada.

Kohtuotsus jõustub 8.märtsil 1995.a. ja edasikaebamisele ei kuulu.

Eesistuja J.Ilvest

Liikmed L.Kalm, E.Kergandberg