III-3/1-2/95 · Riigikohus

III-3/1-2/95

M Ä Ä R U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 17. veebruaril 1995. a.

Võsu Vallavolikogu kassatsioonkaebuse läbi-vaatamine eluruumide tööandja eluruumiks

tunnistamise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann

vaatas 16. veebruaril 1995. a. avalikul kohtuistungil läbi Võsu Vallavolikogu kassatsioonkaebuse

Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 14. novembri 1994. a. otsusele haldusasjas nr. II-3-25/94.

Protsessiosalistena võtsid istungist osa Õie Kelder ja Tõnu Tiideberg. Juures oli halduskolleegiumi

sekretär Tiiu Varend.

Esitatud materjalidest

n ä h t u b :

6. juunil 1994. a. esitasid Õie Kelder, Tõnu Tiideberg ja Arvo Tulp Lääne-Viru halduskohtunikule

kaebuse, milles palusid tunnistada Võsu Alevivolikogu 31. juuli 1992. a. otsuse nr. 69 punkt 5 ning

Võsu Vallavolikogu 29. aprilli 1994. a. otsus nr. 48 ja 27. mai 1994. a. otsus seadusevastasteks, kuna

need on vastuolus Elamuseaduse ja Eluruumide erastamise seadusega.

Kaebuse kohaselt soovisid kaebuse esitajad erastada nende kasutuses olevaid eluruume, mis kuuluvad

Käsmu metskonnale. Riikliku Metsaameti 5. mai 1994. a. kirjaga nr. 6-5/196 jäeti avaldajate taotlus

rahuldamata. 6. mail 1994. a. said kaebuse esitajad Võsu Alevivolikogu 31. juuli 1992. a.

otsusenr. 69, mille punktiga 5 tunnistati Käsmu metskonnale kuuluvad elamud, sealhulgas kaebuse

esitajate eluruumid, tööandja eluruumideks. Õ. Kelder, T. Tiideberg ja A. Tulp leidsid, et kuna elamu

ei olnud varem teenistuslik eluruum, siis selle arvamine tööandja eluruumiks oli vastuolus

Elamuseaduse §-ga 68. Ebaõige oli ka Neeme tee 35 elamu arvamine 31. juulil 1992. a. tööandja

eluruumide hulka, kuna selle kasutaja A. Tulp ei olnud sel ajal enam metskonna töötaja. Kaebuse

esitajad palusid kohtu seisukohta ka selles, kas kohaliku omavalitsuse organ ei ole rikkunud

Elamuseaduse § 71 nõuet tunnistada esitatud eluruumid tööandja eluruumideks 1 kuu jooksul, s.o.

1. juuliks 1992. a. Samuti leidsid kaebuse esitajad, et Võsu Vallavolikogu 29. aprilli 1994. a. otsus

nr. 48, millega arvati Käsmu metskonna tööandja eluruumide hulgast välja Võsul Männi t. 2, 3, 4 ja 5

asuvad elamud, on vastuolus Eluruumide erastamise seaduse §-ga 3 lg 5 p. 1. Kaebuse esitajad

väitsid, et volikogu 27. mai 1994. a. otsus, millega jäeti nende taotlus volikogu 31. juuli 1992. a.

otsuse nr. 69 punkti 5 tühistamiseks rahuldamata, ei ole kooskõlas Eluruumide erastamise seaduse §-

ga 6.

Lääne-Viru halduskohtuniku 8. juuli 1994. a. otsusega rahuldati kaebus osaliselt ja tunnistati Võsu

Alevivolikogu 31. juuli 1992. a. otsus nr. 69 seadusevastaseks ning kohustati Võsu Vallavolikogu

tühistama nimetatud otsuse hiljemalt ühe kuu jooksul. Kohtuotsuse kohaselt rikkus volikogu

Elamuseaduse §-des 68 ja 71 kehtestatud tähtaegu ja seetõttu on 31. juuli 1992. a. otsus nr. 69

tervikuna seadusega vastuolus. Otsuses leiti, et kuna seadus ei sätesta, millistel tingimustel arvatakse

eluruumid tööandja eluruumide hulgast välja, siis pole alust tunnistada vallavolikogu 29. aprilli

1994. a. otsust nr. 48 seadusevastaseks.

Võsu Vallavolikogu esitas Lääne-Viru halduskohtuniku 8. juuli 1994. a. otsuse peale

apellatsioonkaebuse, milles palus otsus tühistada ja teha uus otsus ning jätta rahuldamata Õ. Kelderi,

A. Tulpi ja T. Tiidebergi kaebus Võsu Alevivolikogu 31. juuli 1992. a. otsuse nr. 69 seadusevastaseks

tunnistamiseks. Apellatsioonkaebuse kohaselt ületas halduskohus kaebuse läbivaatamisel kaebuse

piire. Kohus tühistas volikogu 31. juuli 1992. a. otsuse tervikuna, kuigi kaebus oli esitatud vaid

otsuse punkti 5 tühistamiseks. Apellant väitis, et Elamuseadusest ei tulene, et 1. juuliks 1992. a. oleks

tulnud volikogus lahendada tööandja eluruumideks tunnistamise taotlused. Ringkonnakohtu istungil

muutis apellandi esindaja osaliselt apellatsioonkaebuses esitatud taotlusi ja leidis, et Võsu

Alevivolikogu 31. juuli 1992. a. otsuse nr. 69 punkt 5 on ebaseaduslik T. Tiidebergi kasutuses oleva

Männi t. 6 ja A. Tulpi kasutuses oleva Neeme tee 35 eluruumide osas. Õ. Kelderi kasutuses oleva

Männi t. 7 eluruumi osas jäi apellandi esindaja apellatsioonkaebuses toodud seisukohtade juurde.

Viru Ringkonnakohtu 14. novembri 1994. a. otsusega muudeti Lääne-Viru halduskohtuniku 8. juuli

1994. a. otsust ja tunnistati seadusevastaseks Võsu Alevivolikogu 31. juuli 1992. a. otsuse nr. 69

punkt 5. Ülejäänud osas jäeti kohtuotsus muutmata.

Võsu Vallavolikogu esitas Viru Ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus

kohtuotsus tühistada, teha uus otsus ja tunnistada Võsu Alevivolikogu 31. juuli 1992. a. otsuse nr. 69

punkt 5 Võsul Männi t. 7 ja Kooli t. 28, 30 ja 32 asuvate elamute tööandja eluruumideks tunnistamise

osas seaduslikuks.

Kassaator väidab:

1. Käsmu Metskond esitas 28. mail 1992. a. Elamuseaduse § 68 kohaselt tolleaegsele Võsu

Alevivolikogule ettepaneku tunnistada kõik teenistuslikud eluruumid tööandja eluruumideks.

Volikogu 31. juuli 1992. a. otsuse nr. 69 punktiga 5 seda tehtigi. Elamuseaduse §-st 68 ei tulene, et

volikogule anti küsimuse otsustamiseks aega 1. juulini 1992. a.

2. Võsu Alevivolikogu 31. juuli 1992. a. otsuse nr. 69 punktis 5 on lisaks kaebuse esitanud isikute

kasutuses olevatele eluruumidele tunnistatud tööandja eluruumideks ka Võsul Kooli t. 28, 30 ja 32

asuvad eluruumid, mida kasutavad isikud, kes ei ole kohtu kaudu taotlenud nimetatud otsuse punkti 5

seadusevastaseks tunnistamist. Sellega rikkus Viru Ringkonnakohus HKS § 36 lg 1 p. 2 nõuet, kuna

tegi otsuse Võsul Kooli t. 28, 30 ja 32 elavate isikute õiguste kohta, kes ise ei ole esitanud kohtule

kaebust ja keda ei ole kutsutud ka kohtuistungile.

T. Tiidebergi ja Õ. Kelderi vastustes kassatsioonkaebusele palutakse jätta Viru Ringkonnakohtu

14. novembri 1994. a. otsus jõusse. A. Tulp kirjalikke vastuväiteid ei esitanud.

Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosaliste seletused, Riigikohtu

halduskolleegium

l e i d i s :

23. aprillil 1992. a. vastu võetud ja 1992. a. 1. juulist jõustunud Elamuseaduse § 58 lg 1 sätestab, et

tööandja eluruum on määratud isiku majutamiseks, kes on eluruumi omaniku või tiitlipärase

valdajaga töö- või teenistussuhetes. Sama paragrahvi 3. lõike alusel otsustab eluruumi arvamise

tööandja eluruumi hulka kohaliku omavalitsuse organ. Eluruumide erastamise seaduse § 3 lg 5 p. 1

alusel ei kuulu tööandjate eluruumid erastamisele.

Elamuseaduse § 68 kohaselt pidid teenistuslikke eluruume ja ühiselamuid omavad või kasutavad

juriidilised isikud esitama hiljemalt 1992. aasta 1. juuniks asukohajärgsele kohaliku omavalitsuse

organile ettepanekud ruumide tunnistamiseks tööandja eluruumideks vastavalt Elamuseaduse §-le 58.

Seega anti teenistuslikke eluruume ja ühiselamuid omavatele või kasutavatele juriidilistele isikutele

konkreetne tähtaeg tööandja eluruumiks tunnistamise ettepanekute esitamiseks. Käsmu metskond, kes

omas teenistuslikke eluruume, esitas asukohajärgsele kohaliku omavalitsuse organile - Võsu

Alevivolikogule - tööandja eluruumiks tunnistamise ettepaneku 28. mail 1992. a., seega õigeaegselt.

Ekslik on Lääne-Viru halduskohtuniku ja Viru Ringkonnakohtu järeldus, et volikogu 31. juuli

1992. a. otsus on tähtaja rikkumise tõttu seadusevastane. Elamuseadus ei kehtestanud tähtaega, mille

jooksul kohalikud omavalitsuse organid pidid need ettepanekud läbi vaatama ja otsustama

taotletavate eluruumide arvamise tööandja eluruumide hulka.

Elamuseadusest tulenevalt ei ole tööandja eluruumiks tunnistamisel tähtis, kas teenistuslikku

eluruumi omava või kasutava juriidilise isiku poolt tööandja eluruumiks taotletav eluruum oli varem

teenistuslik või mitte, samuti see, et tööleping eluruumi kasutajaga oli 1. juuniks 1992. a. lõppenud.

Nimetatud asjaolud on olulised eluruumi üürilepingust tulenevate tsiviilõiguslike vaidluste

lahendamisel.

HKS § 12 lg 1 p. 2 järgi on halduskohtumenetluses protsessiosaliseks organi või asutuse esindaja või

ametiisik, kelle õigusakti või toimingu peale on kaebus või protest esitatud. Kohaliku omavalitsuse

korralduse seaduse § 10 lg 1 kohaselt esindavad valda oma pädevuse piires volikogu, volikogu

esimees, vallavalitsus ning vallavanem. Kohtumenetluses, milles vaidlustati Võsu Vallavolikogu

otsused, oli protsessiosaliseks volikogu esimees. Kuigi Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse

§ 30 lg 1 p. 4 sätestab, et vallavalitsus esindab valda kohtus, ei saa järeldada, et kohaliku

omavalitsuse volikogu esimees kui vaidlustatud haldusakti andnud organi esindaja ei saa osaleda

kohtumenetluses protsessiosalisena.

Viru Ringkonnakohus, tunnistades seadusevastaseks Võsu Alevivolikogu 31. juuli 1992. a. otsuse

punkti 5 tervikuna, ületas kaebuse piire. Vaidlustatud ei ole Võsu alevis Kooli tänavas asuvate Käsmu

metskonnale kuuluvate eluruumide tunnistamist tööandja eluruumideks. Seetõttu polnud

ringkonnakohtul alust tunnistada volikogu otsust seadusevastaseks nimetatud tööandja eluruumide

osas.

Viru Ringkonnakohus on seadust vääralt kohaldanud ja rikkunud kohtumenetluse norme. Need

rikkumised viisid asja ebaõigele otsustamisele.

Eeltoodu põhjal ja juhindudes HKS §-dest 57 p. 2 ja 68 lg 3, Riigikohtu halduskolleegium

o t s u s t a s :

Tühistada Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 14. novembri 1994. a. otsus haldusasjas nr.

II-3-25/94 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus.

Rahuldada Võsu Vallavolikogu kassatsioonkaebus ja tagastada Võsu Vallavolikogule

kassatsioonikautsjon 225 (kakssada kakskümmend viis) krooni.

Määrus jõustub teatavaks tegemisest 23. veebruaril 1995. a.

Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann