III-1/3-5/95 · Riigikohus

III-1/3-5/95

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 14. veebruaril 1995.a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm ja Eerik

Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil kohtuvea parandamise korras läbi kriminaalasja

V.R. süüdistuses KrK § 139 lg.2 p.2,3 järgi.

Kohtuistungist võttis osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et V.R. tunnistati süüdi Ida-Viru Maakohtu 2.mai 1994.a. otsusega KrK

§ 139 lg.2 p.2,3 järgi ja karistati vabadusekaotusega kaks aastat. V.R. tunnistati süüdi selles, et tema 1994.a.

jaanuaris tungis aknaklaasi lõhkumise teel xxxxx-Xxxxxxx X.Xxxxxxx tn.xx majja ja varastas N.K-le

kuuluvat vara 864 kr. väärtuses.Mõistetud karistus liideti KrK § 40 alusel Narva Linnakohtu 17.novembri

1993.a. otsusega mõistetud karistusele - kolm aastat vabadusekaotust ning lõplikuks karistuseks loeti kolm

aastat ja kuus kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. Karistuse kandmise aja alguseks loeti 2.märts 1994.a.,

s.o. V.R. vahi alla võtmise kuupäeva.

Nimetatud kohtuotsusele esitas süüdimõistetu V.R. apellatsioonkaebuse, milles palus muuta temale

süüksarvatud kuriteo kvalifikatsiooni, kergendada mõistetud karistust ja arvestada lõplikust karistusest maha

enne 17.novembri 1993.a. kohtuotsust vahi all viibitud aeg 10 kuud.

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium tühistas 4.novembri 1994.a. otsusega Ida-Viru Maakohtu otsuse

osaliselt ja rahuldas apellatsioonkaebuse. Mitte arvestades vastutust raskendava asjaoluna varasemat kuriteo

toimepanemist, vähendati V.R-le Ida-Viru Maakohtu poolt mõistetud karistust ja mõisteti uueks karistuseks

KrK § 139 lg.2 p.2,3 järgi üks aasta ja 6 kuud vabadusekaotust. Lõplik karistus mõisteti kohtuotsuste kogumi

eest KrK § 41 sätete kohaselt. Liideti osaliselt kandmata karistus 17.novembri 1993.a. otsuse järgi ja

ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti kaks aastat ja kuus kuud vabadusekaotust kinnises vanglas.

Ringkonnakohtu otsuses asuti seisukohale, et Ida-Viru Maakohus juhindus ekslikult lõpliku karistuse

mõistmisel KrK § 40 sätetest ega võtnud arvesse V.R. vahi all viibimise aega.

Ringkonnakohtu otsuse peale esitas avalduse kohtuvea parandamiseks Riigiprokuröri asetäitja, kes taotleb

4.novembri 1994.a. kohtuotsuse tühistamist lõpliku karistuse mõistmise osas. Avaldust põhistatakse väitega,

et ringkonnakohtu otsus KrK § 41 alusel liitmisele kuuluva karistuse osas ei ole põhjendatud ja et Ida-Viru

Maakohus on juba arvestanud V.R-le lõpliku karistuse mõistmisel tema varasemat vahi all viibimise aega.

Kriminaalkolleegium tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri arvamuse, kes toetab

esitatud avaldust,

t u v a s t a s :

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium mõistes V.R-le kergema karistuse motiveeris seda asjaoluga, et

Ida-Viru Maakohus on põhjendamatult arvestanud V.R-le karistuse mõistmisel vastutust raskendava

asjaoluna varasemat kuriteo toimepanemist. Kuna V.R. on süüdi tunnistatud KrK § 139 lg.2 p.2 järgi võõra

vara salajase varguse eest isiku poolt, kes on varem toime pannud osundatud paragrahvis ette nähtud kuriteo,

siis on ringkonnakohtu arvates varasem kuriteo toimepanemine vastutustraskendav koosseisuline tunnus ega

saa olla enam vastutust raskendav mittekoosseisuline asjaolu.

Ringkonnakohtu taoline järeldus on ekslik, ei tulene kriminaaltoimiku materjalidest ja on kaasa toonud

kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise.

KrK § 38 p.1 kohaselt on vastutust raskendav asjaolu kuriteo toimepanemine isiku poolt, kes on varem

mingisuguse kuriteo toime pannud. Kuriteo toimepanemist varem arvestatakse karistuse mõistmisel

raskendava asjaoluna aga üksnes siis, kui pole möödunud kriminaalvastutusele võtmise aegumise tähtajad

või kui karistatus ei ole kustunud või kustutatud. Tuleb eristada kuriteo toimepanemist vähemalt

teistkordselt, s.o. vähemalt kaks korda ja kuriteo toimepanemist kolm korda või enam. Kui kuriteo

toimepanemine vähemalt teistkordselt on kriminaalkoodeksi eriosa paragrahvi dispositsioonis ette nähtud

vastutust raskendav koosseisuline asjaolu, siis kolme või enama kuriteo varasem toimepanemine on vastutust

raskendav mittekoosseisuline asjaolu.

V.R. tunnistati süüdi Narva Linnakohtu 17.novembri 1993.a. otsusega nelja salajase varguse toimepanemise

eest. Tema hilisema salajase varguse kvalifitseeriv koosseisuline tunnus on ühe salajase varguse varasem

toimepanemine, ülejäänud kolme eelnevalt toimepandud vargust on Ida-Viru Maakohus aga põhjendatult

lugenud vastutust raskendavaks mittekoosseisuliseks asjoluks.

Viru Ringkonnakohus on õigesti tühistanud Ida-Viru Maakohtu otsuse V.R-le mõistetud lõpliku karistuse

osas. Kuna tegemist on kohtuotsuste konkurentsiga, siis pidi maakohus lõpliku karistuse mõistmisel lähtuma

mitte KrK § 40, vaid KrK § 41 sätetest. Kui tingimisi süüdimõistetu paneb katseaja kestel uuesti tahtlikult

toime kuriteo, mille eest teda karistatakse vabadusekaotusega, tuleb karistusega selle kuriteo eest liita

tingimisi mõistetud karistus kas täies ulatuses või osaliselt. Seejuures ei tohi lõplik karistus olla ühelgi juhul

väiksem tingimisi mõistetud karistusest.

Samal ajal sisaldub ringkonnakohtu otsuses ekslik järeldus, et Ida-Viru Maakohus ei ole lõpliku karistuse

mõistmisel arvestanud V.R. poolt vahi all viibimise aega alates 3.veebruarist - 17.novembrini 1993.a.

Narva Linnakohus mõistis 17.novembril 1993.a. V.R-le karistuseks kolm aastat vabadusekaotust KrK § 47

sätete kohaldamisega kolme aastase katseajaga. Karistuse tähtajast arvestati sama kohtuotsusega maha

ajavahemik 3. veebruarist 1993.a. kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Kohtuotsus jõustus 29.novembril 1993.a.

Ida-Viru Maakohus mõistes V.R-le lõplikku karistust on lähtunud Narva Linnakohtu poolt mõistetud

karistusest- kolm aastat vabadusekaotust. Arvestades eelvangistuses viibimise aega oli kandmata

karistuseks kaks aastat ja 2 kuud. Ida-Viru Maakohtu poolt osalise liitmise tulemusena saadud lõplik

karistus kolm aastat ja 6 kuud on olnud seaduslik ja on kooskõlas mitme kohtuotsuse järgi karistuse

mõistmise üldise korraga.

Karistuse mõistmisel mitme kohtuotsuse järgi tuleb lõpliku karistuse mõistmisel kohtuotsuses ära näidata

ärakandmisele kuuluva karistuse kandmise alguse aeg.

Kuna Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi poolt on V.R. kriminaalasja arutamisel kohaldatud

ebaõigesti kriminaalseadust, siis lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS §-dest 63 p.2, 64 p.3, 65 lg.3 ja

779, kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu 4. novembri 1994.a. otsus V.R. süüdistusasjas karistuse mõistmise

osas. Kriminaalasi saata uueks arutamiseks Viru Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

2. Prokuröri avaldus kohtuvea parandamiseks rahuldada.

Otsus jõustub 14.veebruaril 1995.a. ja edasikaebamisele ei kuulu.

Eesistuja Peeter Vaher

Liikmed Lea Kalm, Eerik Kergandberg