III-1/1-7/95 · Riigikohus

III-1/1-7/95

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 14. veebruaril 1995.a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Eerik Kergandberg ja

Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil läbi kriminaalasja

Tarmo Tootsi süüdistuses KrK §-de 139 lg 2 p. 2, 140 lg.2 p. 1,2,3 ja 4, 195 lg 2, 197 lg 2 p. 2 ja 3,

207 lg 1 ning 128 järgi süüdimõistetu kassatsioonkaebuse alusel.

Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

Tarmo Toots on süüdi tunnistatud Tartu Linnakohtu 2. mai 1994.a. otsusega KrK § 140 lg 2 p. 1,2,3,4

ning karistatud 2 aasta vabadusekaotusega, § 195 lg 2 järgi ning karistatud 3 aasta

vabadusekaotusega, § 207 lg 1 järgi ning karistatud 1 aasta vabadusekaotusega.

Süüdistustes KrK § 139 lg 2 p. 2, § 197 lg 2 p. 2 ja 3 ning § 128 järgi mõistis linnakohus Tarmo

Tootsi õigeks.

KrK § 40 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskema karistusega ja kuritegude kogumi eest

lõplikuks karistuseks mõisteti 3 aastat vabadusekaotust.

KrK § 41 alusel liideti mõistetud karistusele eelmise kohtuotsuse järgi kandmata karistus osaliselt ja

lõplikuks karistuseks mõisteti 4 aastat vabadusekaotust poolkinnises vanglas. Karistuse tähtaja

alguseks loeti 6. mai 1993.a.

T. Toots tunnistati Tartu Linnakohtu otsusega süüdi kuritahtliku huligaansuse toimepanemises

12. novembril 1991.a. Tartus "Veski" baaris ja eelnevalt samalaadse kuriteo toimepanemises 1991.a.

oktoobri lõpus Pille Õuna korteris Tartus, Jalaka 28-2.

Veel tunnistati T. Toots süüdi avalikes vargustes Ina Keeraku ja Virge Kangro korterites Tartus, Anne

79-52 ja Mõisavahe 38-35 ning loata laskekõlbuliku püstolkuulipilduja omandamises ja hoidmises

oma elukohas Tartus, Uus 65-32.

T. Toots mõisteti õigeks süütõendite puudumise tõttu Illar Sääritsa auto ärandamises 3. septembril

1991.a. - s.o kuriteos KrK § 197 lg 2 p. 2,3 järgi ja kahe helikasseti varguses 12. novembri 1992.a.

"Veski" baarist, s.o. kuriteos KrK § 139 lg 2 p. 2 järgi. Samuti mõisteti T. Toots õigeks süüdistuses

KrK § 128 järgi, s.o. ähvarduses tappa Kaido Keerak ja Jaak Kangro ning Ivo Mihkelsilt

16. septembril 1991.a., "Püssirohukeldri" juures kullast keti avalikus varguses.

Tartu Linnakohtu 2. mai 1994.a. otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Riigiprokuratuuri prokurör

M. Püss ja apellatsioonkaebuse teiste süüdimõistetute hulgas ka Tarmo Toots. T. Toots

oma kaebuses taotles enda õigeksmõistmist kõigis talle süüks pandud kuritegudes nendest osavõtu

tõendamatuse tõttu. Ta ei olnud rahul ka karistuste liitmisega KrK § 41 järgi kuna ei arvestatud

eelvangistuste aega.

Apellatsioonprotestis taotleti tühistada T. Tootsi õigeksmõistmine KrK § 197 lg 2 p. 2 ja 3 ning § 140

lg 2 p. 1 ja 2 järgi, ta süüdi mõista neis kuritegudes ja tühistada lõplik karistus liigse liberaalsuse

tõttu.

Tartu Ringkonnakohus oma otsusega 1.detsembrist 1994.a. tühistas osaliselt Tartu Linnakohtu 2. mai

1994.a. otsuse T. Tootsi õigeksmõistmises KrK § 140 lg 2 ja p. 1,2 järgi

I. Mihkelsi suhtes toime pandud kuriteoepisoodis ja mõistis ta selles süüdi suurendades karistust ja

luges ta karistatuks KrK § 140 lg 2 p. 1,2,3 ja 4 järgi 3 aasta vabadusekaotusega. Samuti tühistas

ringkonnakohus T. Tootsi süüdimõistmise KrK § 195 lg 2 järgi P. Õuna suhtes toimepandud

kuriteoepisoodis, jättis selle süüdistusest välja ning vähendas karistust § 195 lg 2 järgi kahe aasta

vabadusekaotuseni.

Ringkonnakohus mõistis T. Tootsi KrK süüdi § 172 järgi ja karistas 6 kuu vabadusekaotusega. Muus

osas jäeti kohtuotsus T. Tootsi suhtes muutmata, välja arvatud ärakandmisele kuuluv karistusaeg,

millest arvati maha eelvangistuses oldud aeg kokku üks aasta ja üheksateist päeva. Lõplikult määras

kohus, et T. Tootsil kuulub ärakandmisele kaks aastat, üksteist kuud ja üksteist päeva

vabadusekaotust.

Apellatsioonkaebus ja - protest rahuldati osaliselt.

Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu Tarmo Toots. Ta leiab, et

ringkonnakohtu otsuses puuduvad motiivid ja oluliselt on rikutud kriminaalprotsessi seadust. Ivo

Mihkels ei ilmunud Tartu Linnakohtu ja Tartu Ringkonnakohtu istungitele, kuid vaatamata sellele

mõistis ringkonnakohus T. Tootsi süüdi I. Mihkelsit puudutavas episoodis. Veel taotleb T. Toots

õiglase ja liberaalsema kohtuotsuse tegemist ning palub arvestada, et tal on kodus töötu abikaasa kahe

alaealise lapsega.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri

M. Püssi seletuse, milles ta taotleb Tartu Ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist.

t u v a s t a s :

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. detsembri 1994.a. otsus on seaduslik ja muutmisele ei

kuulu. Kohus on õigesti hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis vastavalt KrMK § 50 mõttele.

I. Mihkelsit puudutavas episoodis on kohus täitnud kannatanu kohtueelsel uurimisel antud ütluste

avaldamise tingimused vastavalt KrMK §-dele 247 ja 246 lg 1 p. 2 ning need kohtuistungil

avaldanud. Lisaks I. Mihkelsi ütlustele arvestas kohus tunnistaja J. Jessini ütlusi, millised kinnitavad

I. Mihkelsi poolt öeldut. Hinnanud neid tõendeid kogumis on ringkonnakohus tulnud õigele

järeldusele T. Tootsi süü tõendatuses I. Mihkelsilt kullast keti avalikus varguses.

Karistuse mõistmisel T. Tootsile on kohtud arvestanud tema varasemat karistatust, vastutust

raskendava asjaoluna kuritegude toimepanemist joobeseisundis, toimepandud kuritegude raskust ja

mõistnud karistuse kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga, mistõttu ei ole aset leidnud

seaduserikkumisi, mis AKKS § 64 sätete kohaselt oleks aluseks eelnevate kohtuotsuste tühistamiseks.

Lähtudes eeltoodust ja tuginedes AKKS §-dele 63 p. 1 ja 65 lg 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 1. detsembri 1994.a. otsus muutmata.

2. Süüdimõistetu kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 14. veebruarist 1995.a. ja edasikaebamisele ei kuulu.

Eesistuja: Jüri Ilvest

Liikmed: Eerik Kergandberg, Peeter Vaher