III-1/1-5/95 · Riigikohus

III-1/1-5/95

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 7. veebruaril 1995.a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm ja Jüri Rätsep

vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

A. M. süüdistuses KrK § 100 järgi kaitsja kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 15. novembri 1994.a. otsuse peale.

Kohtuistungist võttis osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et A. M. tunnistati süüdi Tallinna Linnakohtu 20. juuni 1994.a. otsusega

KrK § 100 järgi ja karistati vabadusekaotusega 5 ( viis ) aastat KrK § 47 sätete kohaldamisega kolme aastase

katseajaga. A. M. tunnistati süüdi selles, et ta tahtlikult tappis oma endise abikaasa An. M.-i, lüües viimasele

neli korda kööginoaga rindkeresse. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Tallinna

prokuröri asetäitja, kes taotles kohtuotsuse tühistamist A. M.-le mõistetud karistuse osas seoses karistuse

mittevastavuse tõttu kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium tühistas 15. novembri 1994.a. otsusega Tallinna linnakohtu

otsuse A. M.-le mõistetud karistuse osas, mõistes uueks karistuseks 3 ( kolm ) aastat vabadusekaotust

kinnises vanglas. Karistuse mõistmisel kohaldas ringkonnakohus KrK § 39 sätteid, mõistes karistuse alla

alamäära.

Ringkonnakohtu otsusele esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu A. M. kaitsja vandeadvokaat Siiri

Scheider, kes taotleb ringkonnakohtu poolt mõistetud karistuse tühistamist selle liigse ranguse tõttu.

Taotletakse karistuse mõistmist tingimuslikult KrK § 47 sätete kohaldamisega.

Kriminaalkolleegium tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri arvamuse, kes leiab, et

ringkonnakohtu otsus ei kuulu muutmisele ja kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata,

t u v a s t a s :

Kehtiv kriminaalõigus näeb ette asjaolud mida kohus karistuse mõistmisel peab arvestama. Vastavalt KrK §-

le 36 on nendeks asjaoludeks toimepandud kuriteo raskus ja laad, süüdlase isik ning vastutust kergendavad ja

raskendavad asjolud. Kriminaalkoodeks käsitleb kuriteo raskust ja laadi kui esimest ja seejuures iseseisvat

faktorit, millest sõltub karistus konkreetse kuriteo eest. Seega seondub mõistetava karistuse raskus

toimepandud kuriteo raskusega.

A. M. pani toime tahtliku tapmise, s.o. kõige suurema raskusastmega kuriteo. Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegium on õigesti lähtunud karistuse mõistmise üldpõhimõtetest ning leidnud, et tahtliku

tapmisega teiselt inimeselt elu võtmise eest ei saa karistust mõista tingimuslikult.

Vabadusekaotuse tingimuslik mittekohaldamine KrK § 47 alusel on üldjuhul võimalik vähese raskusastmega

kuritegude eest karistuse mõistmisel. Kassatsioonkaebuses välja toodud kuriteo toimepanemise tehiolusid,

samuti vastutust kergendavad asjaolusid on ringkonnakohus juba arvestanud A. M.-le karistuse mõistmisel

alla sanktsioonis ettenähtud alammäära.

Eeltoodust lähtudes ja juhindudes AKKS §-dest 63 p.1 ja 65 lg.3, kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 15. novembri 1994.a. otsus A. M. süüditunnistamises

ja karistamises KrK § 100 järgi muutmata.

2. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Kohtuostus jõustub 7. veebruarist 1995.a. ja edasikaebamisele ei kuulu.

Eesistuja Peeter Vaher

Liikmed Lea Kalm, Jüri Rätsep