III-2/3-2/95 · Riigikohus

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

24. jaanuar 1995

Tsiviilasi nr. III-2/3-2/95

EV Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus:

eesistuja J. Odar

liikmed : T. Kollom ja H. Jõks

vaatas läbi avalikul kohtuistungil Tartus, 16. jaanuaril 1995.a.

Aili Parve esindaja vandaadvokaat M. Saare avalduse kohtuvea parandamiseks Võru

Maakohtu 25. aprilli 1994 otsuses V. Kristi hagis A. Parve vastu eluruumist väljatõstmiseks

teist eluruumi vastu andmata.

Võru Rajooni RSN TK otsusega nr.298 20.10 1989 kohustati Vastseliina sovhoosi tagastama Virve

Kristile kui endise omaniku tütrele Ala-Petruse talu hooned . Elumaja ja laut-küün tagastati Virve

Kristile Vastseliina sovhoosi poolt alates 01.11.1990.

Võru Maakohtu 25.04.1994 otsusega rahuldati Virve Kristi hagi ja EV Elamuseaduse § 4 lg.1 alustel

tõsteti A. Parv ühes temaga elavate pere liikmetega välja V. Kristile kuuluvast elamust Vastseliina

vallas Ala-Petrusel ilma teist eluruumi vastu andmata. Kohtuotsuse kohaselt asus A. Parv koos perega

elama V. Kristile kuuluvasse elamusse 01.01.1986. Kostja on keeldunud hagejaga üürilepingut

sõlmimast. Elamuseaduse § 4 lg.1 kohaselt on eluruumi kasutamise õiguslikeks alusteks omandiõigus

eluruumile, liikmelisus elamukooperatiivis või eluruumi üürileping. Kostjal on võimalik elama asuda

oma surnud ema elamusse, ka on kostjale pakutud teist eluruumi.

Avalduses palutakse kohtuotsus tühistada järgmistel põhjustel. A.Parv elas eluruumis tähtajata

üürilepingu alusel alates 1986. Sel ajal kuulus elamu Vastseliina sovhoosile. Elamu tagastamisel V.

Kristile 1990 aastal jäi ENSV EK § 132 lg 1 kohaselt üürileping kehtima. ES § 67 kohaselt loetakse

tähtajatult sõlmitud üürilepingud sõlmituks viieks aastaks. Seega pooltevaheline üürileping kehtib

kuni 01.07.1997. Selle lepingu ennetähtaegset lõpetamist ES §-s 54 toodud alustel hageja taotlenud ei

ole. Samuti puuduvad tõendid, et kostja oleks keeldunud hagejaga üürilepingut sõlmimast. Hageja ES

§-s 32 ettenähtud korras uue lepingu sõlmimiseks või selle lõpetamiseks kohtu poole pöördunud ei

ole. ES § 4 lg.1 ei saa olla eluruumist väljatõstmise aluseks.

Vastustaja V. Krist peab kohtuotsust õigeks ja seaduslikuks. Vastustaja leiab, et kuna kostja keeldus

temaga kirjalikku üürilepingut sõlmimast, siis luges hageja üürilepingu lõppenuks üürniku algatusel

(EK § 130) ja nõudis tema väljatõstmist.

Kolleegium leidis, et kohtuotsus kuulub tühistamisele TKS § 347 p. 1 ja 2 alusel materiaalõiguse

normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi rikkumise tõttu.

ES § 5 kohaselt ei tohi mitte kedagi eluruumist välja tõsta või piirata tema poolt eluruumi kasutamise

õigust teisiti kui käesolevas seaduses sätestatud alustel ja korras. Sellest järeldub, et eluruumist

väljatõstmise materiaalõiguslikuks aluseks saab olla seadus, mis näeb väljatõstmise ette.

06.10.1993 esitatud hagis nõudis hageja kostja väljatõstmist järgmistel põhjustel: 1) ta vajab poolt

elumaja, milles elab kostja, enda vajadusteks; 2) kostja pole tasunud hageja nõutud üüri.

Eeltoodud nõuetest tulenevaid faktilisi asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. Seega on rikutud TKS §-i

232 lg 4. Kohtu poolt on tuvastamata, millisel õiguslikul alusel kasutas kostja vaidlusalust eluruumi

enne selle tagastamist hagejale. Samuti pole antud õiguslikku hinnangut hageja nõuetele ja viidatud

seadusele, mis võiks olla kostja eluruumist väljatõstmise aluseks hageja toodud põhjustel.

Kui kostja kasutas eluruumi enne selle hagejale tagastamist eluruumi üürilepingu alusel, siis

tagastamise ajal kehtinud EK § 132 lg 1 kohaselt: " kui omandiõigus majale, milles asub üürileantud

eluruum, läheb üle teisele isikule, jääb üürileping kehtima kuni selle tähtaja lõppemiseni". 1992.a.

01. juulist jõustunud ES § 67 kohaselt loeti tähtajatult sõlmitud eluruumi üürilepingud sõlmituks

viieks aastaks, alates seaduse jõustumise päevast.

Kostja võimalus mujale elama asuda ei ole iseenesest ES järgi eluruumist väljatõstmise aluseks.

Asja uuel arutamisel tuleb tuvastada millisel õiguslikul alusel ja millistel tingimustel kostja eluruumi

kasutas ja kasutab ning sellest tulenevalt hinnata hageja nõudmiste põhjendatust ja tõendatust.

Juhindudes TKS §-st 357 ja 354 lg 2 kolleegium

o t s u s t a s:

Võru Maakohtu 25. 04. 1994 otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule teises

koosseisus.

Avaldus kohtuvigade parandamiseks rahuldada.

Tagastada Aili Parvele kassatsioonikautsjon 200 krooni.

Eesistuja J.Odar

Liikmed: T. Kollom, H. Jõks