III-2/1-2/95 · Riigikohus

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

17. jaanuar 1995

Tsiviilasi nr. III-2/1-2/95

EV Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus:

eesistuja: J. Odar

liikmed: H. Jõks ja T. Kollom

hageja esindaja vandeadvokaat V.Kaasiku ja kostja esindaja vandeadvokaat L.Glikmani osavõtul

vaatas avalikul kohtuistungil Tartus 9. jaanuaril 1995 läbi

AS Nowe Pank esindaja vandeadvokaat L. Glikmani kassatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi otsusele 5. oktoobrist 1994 AS Himalaya hagis AS Nowe

Pank vastu 1 928 555 kr. väljamõistmiseks ja viimase vastuhagis deposiidilepingu kehtetuks

tunnistamiseks.

Tallinna Ringkonnakohtu 5. oktoobri 1994 otsusega on tuvastatud, et 29. novembril 1993 esitatud

hagis palus AS Himalaya välja mõista AS Nowe Pangalt 1. oktoobril 1993 hageja esindaja ja kostja

kommertsosakonna tolleaegse juhataja T. Harju sõlmitud tähtajalise deposiidilepingu järgi 1 928 555

kr. Lepingu järgi andis Himalaya Nowe Pangale deposiiti 1 300 000 kr. intressimääraga 180 % aastas

ja viivisemääraga 1 % päevas, tähtajaga 1. november 1994.

Hageja kinnitas, et raha 1 300 000 kr. anti 1. oktoobril 1993 Põhja-Eesti Pangas kostja esindajale

tolleaegsele kostja kommertsosakonna juhataja asetäitjale sularahana väljaminekuorderi nr. 0001048

alusel. Kostja aga eitab raha saamist ja keeldub lepingut täitmast.

Tallinna Linnakohus oli 3. mail 1994 jätnud hagi rahuldamata ja rahuldanud vastuhagi

deposiidilepingu kehtetuks tunnistamiseks, kuna ei ole tõendatud, et hageja oleks lepingu järgselt

1300000 kr. kostja panka üle kandnud. Põhja-Eesti Panga sularaha väljamaksuorder on tõendiks, et

tolleaegne panga kommertsosakonna juhataja asetäitja sai Põhja-Eesti Pangast 1 300 000 kr., kuid on

tõendatud, et sellel samal päeval maksis ülaltoodud isik selle summa AS- le Comex. Nowe Panga

sissetulekuorderit 1,3 milj. kr. maksmise kohta, s.o. raha üleandmise kohta, esitatud ei ole. Seega on

deposiidileping rahatu.

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium otsustas linnakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldamiseks

kostjalt hagejale välja mõista 4 395 300 kr., 72 510 kr. kohtukulu ja 50 000 kr. tasu advokaadi abi

eest, samuti riigituludesse riigilõivu 132 559 kr.

Otsuse motiividel on deposiidileping sisult laenuleping, mis loetakse sõlmituks raha üleandmise

momendist. Lepingu p.1 kohaselt võis Himalaya sissemaksu teha pangaülekandega, t"ekiga või

sularahas. Lepingus on fikseeritud poolte kokkulepe selles, et panga ( kostja ) palvel väljastatava

sularaha väljamaksuorder nr. 0001048 kostja esindaja A. Karajevi nimele ja tsekk nr. 0001048 A.

Karajevi nimele loetakse raha sissemakseks. Toimikus on Põhja-Eesti Panga sularaha väljamaksu-

order 1. oktoobrist 1993 A. Karajevi nimele ja viimane on andnud allkirja raha vastuvõtmise kohta.

Seega on tõendatud, et kostja esindaja võttis lepingu järgi 1 300 000 kr. vastu ja laenuleping ei ole

rahatu. Kostja ei ole A.Karajevi poolt raha saamist vaidlustanud. Mis puutub väidetesse, et

kommertsosakonna juhatajal puudusid volitused sellise lepingu sõlmimiseks, siis lepingu kehtetuks

tunnistamist sellel alusel vastuhagis ei taotletud ja selles lepingu sõlmimist ei vaidlustatud. Kolmanda

isikuna kaasatud T.Harju ütluste järgi oli lepingu sõlmimine juhatusega kooskõlastatud.

Apellatsioonkaebus esitati vahetult apellatsioonikohtule, kuid tähtaegselt ja seda ei saa lugeda

mitteesitatuks. Kostjalt tuleb hagejale välja mõista laen 1 300 000 kr., intressid 195 000 kr. ja viivis

19. mai 1994 seisuga 2 900 300 kr.

Otsusega on ringkonnakohus arestinud kostja korrespondentarve Eesti Panga Arveldusvalitsuses 4

517 810 kr. ulatuses.

Kaebuses palub kassaator ringkonnakohtu otsuse tühistada ja asi saata uueks läbivaatamiseks.

Kassaator kinnitab, et apellatsioonikohus rikkus oluliselt protsessiõiguse norme ja kohaldas

ebaõigesti materiaalõiguse norme. Apellatsioonkaebus ei kuulunud üldse läbivaatamisele, sest seda ei

esitatud tähtaegselt otsuse teinud kohtule ja apellatsioonkaebuse esitamise tähtaega ei ole ennistatud.

Samuti oli apellandil tasutud vaid pool ettenähtud riigilõivust. Hagi esitati 1 928 555 kr.

väljamõistmiseks ja kirjalikult haginõuet ei suurendatud. Seega ületas apellatsioonikohus haginõude

piire. Apellatsioonikohtus käsitati T.Harjut kolmanda isikuna, kes aga tegelikult kuulati üle

tunnistajana. Laenulepingu puhul ei ole lubatud tugineda ei tunnistajate ega kolmandate isikute

ütlustele. Lubatud on üksnes kirjalikud tõendid. Ebaõigesti on leitud, et vastuhagis tugineti üksnes

lepingu rahatusele ega ole lepingut vaidlustatud. Vastuhagiavalduses on kirjas, et seda vaidlustatakse

seadusele mittevastavuse, lepingutingimuste mittetäitmise ja A.Karajevil vastavate volituste

puudumise tõttu, aga ka lisaks sellele, et ühtegi lubatavat tõendit raha deponeerimise kohta panka ei

ole hageja esitanud. Apellatsioonikohtu otsuses on need vastuväited jäetud täielikult vastuseta.

Deposiidilepingu järgi oli raha deponeerimise vormideks rahaülekanne või raha üleandmine t"ekiga

või sularahas. Hageja väited hagiavalduses erinevad apellatsioonikohtu otsuses leitust. Hagiavalduse

järgi hageja deponeeris, s.o. paigutas kostja arvele 1,3 milj. kr. Väide raha deponeerimisest oli ka

pangale esitatud pretensioonikirjas. Hagiavalduses ei väidetud, et raha anti üle A. Karajevile.

Tasumise viis oli lepingu oluline tingimus. Hageja ei ole esitanud tsekki A.Karajevi nimele ja seda ei

ole kunagi vormistatud. Sularaha väljamaksuorder ja t"ekk on täiesti erinevad mõisted. Tsekk

tähendab panga kohustist tasuda raha tseki esitajale. Sularaha väljamaksuorder annab aga õiguse

orderile märgitud füüsilisel isikul konkreetsele väljamaksele, olles seega vaadeldav raha kättesaamise

volitusena, kusjuures volitajaks on sularaha väljamaksu orderi väljaandja (s.o. hageja). Seega volitas

hageja A.Karajevit, mitte aga kostja, kätte saama hageja panga (PEP) väljamaksuorderil märgitud

summat. Leping nägi ette tasu võimaluse t"ekiga, mis oleks kostjale aktsepteeritav. Kostja aga valis

muu tasumise viisi, kui nägi ette leping. Tasumist sularaha väljamaksuorderiga on suvaliselt

võrdsustatud t"ekiga. Väidetava deposiidilepingu allakirjutamise momendil ei võinud pooled teada

PEP sularaha väljamaksuorderi kehtivust ja hageja poolt volitatud A. Karajevi edasisi samme.

Hageja, volitades A.Karajevit oma raha pangast kätte saama, võttis riski enda peale. TsS ÜS lähtub

mõiste üldlevinud tähendusest ja poolte tahtest. Panga poolt väljatöötatud deposiidileping lähtus

sellistest tasumise viisidest, mille üldlevinenud tähendus ei kutsu esile mingit kahtlust. Poolte tahe oli

suunatud raha deponeerimisele, mitte aga raha maksmisele AS Comexisse A. Karajevi vahendusel.

Raha deponeerimine tähendab selle paigutamist panka, arvele. Apellatsioonikohus tõlgendas valesti

lepingus väljendatud poolte tahet ja mõistete "tsekk", "ülekanne" ja "deposiit" üldlevinud tähendusi.

Sõna "loetakse" näitab, et hageja tegelik tahe ei olnud raha reaalselt hoiule anda. Lepingu p. 3 nägi

ette, et kui raha ei laeku tähtajaks ja kokkulepitud viisil, loetakse leping katkestatuks. Raha laekumine

tähendab selle reaalset sissemaksmist, mitte aga teises pangas sularaha väljamaksu orderi

vormistamist. Deponeerimine peab kajastuma bilansis. Apellatsioonikohtu otsuses ei ole näidatud

seadust, mida kohus kohaldab. Pole viidatud ühelegi materiaalõiguse normile, mis kummutab lepingu

rahatust. Kohtu konstruktsioon lepingu rahatuse küsimuses ei ole õige. Nowe Panga kui lepingupoole

suhtes oli leping rahatu; raha pangale kui lepingu poolele ei laekunud, vaid see anti otse üle AS

Comexile. Otsuses ei ole tuginetud ainsalegi materiaalõiguse normile, millega A.Karajevit peetakse

panga esindajaks ja miks loetakse tema poolt raha vastuvõtmist selle deponeerimiseks.

Apellatsioonikohus ei vaidlusta tõendeid, et raha ei laekunud panka, vaid AS Comexile, kellega

kostjal ei olnud mingeid lepingulisi sidemeid ega nõudeid. A.Karajev on antud kohtu alla

süüdistatuna riisumises petturlikul teel. T.Harju ja A.Karajevi vastu algatati kriminaalasi kostja

avaldusel. Kui hageja leiab, et A.Karajev rikastus alusetult, on tal õigus esitada hagi A.Karajevi

vastu. Leping oli koostatud krediidiosakonna juhataja volitusi ületades. A.Karajevil ei olnud mingeid

volitusi seesuguse lepingu sõlmimiseks, pealegi oli see vastuolus pangas vastuvõetud

deposiidilepingu vormiga. Kohus paigutas kogu väidatavast lepingust tuleneva riisiko kostjale.

Hageja tahe oli suunatud lepingutingimuste mittetäitmisele. Tema tahe ja konkreetne tegevus ei vasta

deposiidilepingu tunnustele. Apellatsioonikohtu otsus toob kaasa hageja alusetu rikastumise kostja

arvel. Intressimäär oli ebareaalne ja viivis 1 % päevas. Kohtu otsusega aktsepteeriti neid ja see

pretsedent loob võimaluse protsessi venitamisega suurendada summat. Kui ka leping kehtiks, oleks

täiesti alusetu välja mõista enam kui esialgne hagi. Apellatsioonikohus arestis alusetult kostja

korrespondentarve Eesti Pangas, mis tähendab kolmandate isikute poolt hoiuleantud raha arestimist.

Apellant tugines TsK §-le 448 lg. 1 jaseega oli ta ka ise seisukohal, et leping oli kehtetu.

Apellatsioonikohus ei käsitlenud oma otsuses vastuhagi.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, ära kuulanud kassaatori esindaja, kes palus kaebuse rahuldada selles

toodud motiividel, ning hageja esindaja, kes palus kaebuse rahuldamata jätta, leidis, et

ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada protsessiõigusnormide olulise rikkumise tõttu.

Hagis tuginetakse tähtajalise deposiidi lepingule.

Kohtud on õigesti leidnud, et tähtajalise deposiidi leping vastab laenulepingu tunnustele. TsK § 272

järgi annab laenulepingu järgi üks pool (laenutaja) teisele poolele (laenajale) liigitunnustega

piiritletud asjad või raha omandusse, laenaja aga kohustub sama summa raha või üleantud koguses

sama liiki ja kvaliteeti asjad tagastama. Laenuleping loetakse sõlmituks raha või asjade üleandmise

momendist.

Pooled ei saa kokku leppida mistahes tingimuslikus või sümboolses üleandmises, vaid kokkulepe

omab õigusliku tähenduse siis, kui kokkulepitud üleandmise viisi käsitatakse üleandmisena

tsiviilõiguse sätete järgi.

TsK § 139 järgi loetakse üleandmiseks asjade kätteandmist omandajale. Asjade üleandmisega

võrdsustatakse asja käsutusdokumendi üleandmine.

Kostja on oma vastuväidetes ja ka vastuhagis kinnitanud, et A. Karajevil puuduvad volitused Nowe

Panga nimel hagejalt maksedokumendi ja 1,3 milj. kr. väärtuses sularaha vastuvõtmiseks. Samuti on

kostja esindajad kinnitanud, et kommertsosakonna juhatajal T. Harjul puudusid volitused sellises

ulatuses ja sellise intressimääraga tehingu sõlmimiseks.

Sõltumata nendele vastuväidetele tuginemisest või mittetuginemisest vastuhagis, kus taotleti tehingu

kehtetuks tunnistamist rahatuse motiivil, ei tohtinud ringkonnakohus asja läbivaatamisel ignoreerida

kostja vastuväiteid volituste puudumise kohta. Kostjal on TKS §-de 64 ja 88 järgi õigus esitada ja

tõendada oma vastuväiteid ja vastuväited on nagu vastuhagigi protsessuaalse kaitse abinõu. Oma

materiaalõiguslikke vastuväiteid hagile ei pea vormistama vastuhagina. Kohus ei ole otsuses

näidanud põhjendusi, kas ja miks loetakse kommertsosakonna juhatajat pädevaks vaidlustatud

lepingut sõlmima ja volitama sama lepinguga osakonna töötajat võtma vastu maksedokumenti 1,3

milj. kr. saamiseks Nowe Pangale, sealjuures veel iseenda nimele. On jäänud kummutamata kostja

vastuväited. Kohus kohaldas protsessiõigusnorme ebaõigesti.

Uuel asja arutamisel peab ringkonnakohus märgitud puudused kõrvaldama.

Kohus peab kontrollima kostja vastuväidete põhjendatust T. Harjul volituste puudumisest sellise

tehingu tegemisel ja ka A. Karajevile volituste andmiseks esindada Nowe Panka käsutusdokumendi

ja raha vastuvõtmisel, silmas pidades, et TsK § 66 lg. 1 järgi tehing, mis oli teostatud teise isiku nimel

isiku poolt, kes ei olnud volitatud tehingut teostama või kes oli volitusi ületanud, tõi esindatavale

õiguslikke tagajärgi siis, kui esindatav selle tehingu hiljem heaks kiitis. Põhimõtteliselt analoogiliselt

reguleerib asja praegu kehtiv Ts ÜS § 103 lg. 2.

Mis puutub väidetesse apellatsioonkaebuse mitteesitamise kohta, siis need ei ole õiged. TKS § 280 lg.

1 sätestab küll, et apellatsioonkaebus esitatakse otsuse teinud kohtu kaudu. See aga ei tähenda, et otse

apellatsioonikohtule saadetud tähtaegselt esitatud kaebust tuleks käesolevas asjas lugeda

mitteesitatuks. Riigilõivu tasuti tollal kehtinud määrade järgi. Nõuete suurendamist rahalise

kohustuse mittetäitmisel makstavate viiviste arvel võib taotleda suuliselt, kui see on tingitud protsessi

kestvusest ja ei muudeta nõuete alust.

Juhindudes TKS §§-st 346 p. 2 ja 347 p. 2 tsiviilkolleegium

o t s u s t a s :

Tallinna Ringkonnakohtu otsus 5. oktoobrist 1994 tühistada ja saata asi uueks arutamiseks samale

kohtule teises koosseisus.

Kaebus rahuldada.

Tagastada AS Nowe Pank kassatsioonkautsjon, mida on tasutud 43 953 kr.

Eesistuja J.Odar

Liikmed: H. Jõks, T. Kollom