III-1/1-3/95 · Riigikohus

III-1/1-3/95

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus Jüri ILVEST, Jüri RÄTSEP ja Peeter VAHER vaatas Tartus

10. jaanuaril 1995.a. avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

A. P. süüdistuses KrK § 100 järgi Riigiprokuröri asetäitja kassatsioonprotesti alusel.

Protsessiosalistena võtsid kohtuistungist osa A. P. kaitsja vandeadvokaat AURELIA KOITVER ja

Riigiprokuratuuri prokurör TATJANA VASSILEVSKAJA.

Kriminaalasja materjalidest

n ä h t u b:

A. P. anti kohtu alla süüdistuses KrK § 100 järgi selles, et ta 21. jaanuaril 1994.a. öösel Maardus, X tn. 16

maja hoovil vastastikuse tüli käigus lõi kööginoaga südame piirkonda E. H.-le, kes selle tagajärjel suri

sündmuskohal.

Tallinna Linnakohtu 23. augusti 1994.a. otsusega mõisteti A. P. õigeks süüdistuses KrK § 100 järgi.

Linnakohus leidis, et puuduvad tõendid tapmise tahtluse kohta ja selle kohta, et A. P. oleks ületanud

hädakaitse piire.

Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Tallinna Prokuröri abi R. SÕMER, kes taotles

linnakohtu otsuse tühistamist kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja kohtuotsuses sisalduvate järelduste

mittevastavuse tõttu faktilistele asjaoludele ning uue süüdimõistva kohtuotsuse tegemist. Tallinna

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 27. oktoobri 1994.a. otsusega jäeti Tallinna Linnakohtu

õigeksmõistev kohtuotsus muutmata ja apellatsioonprotest rahuldamata.

Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonprotesti Riigiprokuröri asetäitja Jaan NAABER, kes taotleb

Tallinna Ringkonnakohtu otsuse tühistamist kohtuotsuses sisalduvate järelduste mittevastavuse tõttu

faktilistele asja tehioludele ning kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu ja kriminaalasja saatmist uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Protestis väidetakse, et kohtuotsuse

tegemisel on lähtutud ütlusest, mida kohtualune andnud ei ole ja ekslikult on asutud seisukohale, et

tunnistajad üksnes oletasid A. P. väljumist korterist eesmärgiga asuda võitlusse kannatanuga.

Ringkonnakohtu otsuses ei ole toodud ühtegi motiivi apellatsioonprotesti väidete ümberlükkamiseks.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri

T. VASSILEVSKAJA arvamuse, milles ta taotleb Tallinna Ringkonnakohtu otsuse tühistamist

l e i d i s:

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuses sisalduvad kohtu järeldused on kooskõlas

kriminaalasjas kindlaks tehtud faktiliste asjaoludega. Kohus on hinnanud õigesti kõiki tõendeid nende

kogumis vastavalt KmK § 50 mõttele ja sisuliselt vastanud apellatsioonprotesti motiividele.

Õigus hädakaitsele on kodaniku põhiseaduslike õiguste ja kohustuste realiseerimise tähtsamaid garantiisid ja

see õigus on võõrandamatu. Igal kodanikul on õigus aktiivsele kaitsele, olenemata sellest, kas tal oli

võimalus ründaja eest ära joosta, pöörduda abi saamiseks teiste poole või valida mõni muu vahend, mille

kasutamine ei seisne aktiivses vastutegutsemises ründajale. Vastavalt EV Põhiseaduse §-le 12 on kõik

seaduse ees võrdsed ning ka hädakaitse tingimused on kõigile võrdsed olenemata isikut iseloomustavatest

andmetest.

Õigus hädakaitsele on isikul, kes viibib hädakaitseseisundis. Hädakaitseseisund eeldab ühiskonnaohtlikku

rünnet ja ei teki üksnes sellise ründe momendil, vaid ka ründe reaalse ohu olemasolul. Hädakaitse seisundi

olemasolu või selle puudumise tuvastamisel tuleb hinnata tõendeid sellest seisukohast, kumb osalistest oli

ründe initsiaatoriks. Selliste tõendite vaieldavuse või puudumise korral tuleb lähtuda süütuse

presumptsioonist ja kui kohtualune seda väidab, eeldada hädakaitse olemasolu. Kohtualuse sellesisulised

väited kuuluvad kontrollimisele teiste tõendite kaudu.

Antud asjas on kohtud õigesti tuvastanud, et tõendid, mis lükkaksid ümber A. P. väited hädakaitseseisundi

olemasolu kohta, puuduvad. Seega pidi kohus lähtuma kohtualuse ütlustest, et E. H. ründas teda ja A. P.

tegutses rünnet tõrjudes. Prokuröri kassatsioonprotestis toodud tunnistaja L. L. väiteid on kohus

kohtuistungil kontrollinud ja seal on tunnistaja andnud teistsuguse seletuse kui eeluurimisel ülekuulatuna

ning need ütlused on kooskõlas ka teiste tunnistajate ütlustega. Tunnistaja L. L. on tõendanud, et kui ta õue

läks, kuulis ta hääli, kuid ei näinud, mida E. H. ja A. P. tegid ning kuulis vaid seda, kuidas E. H. ütles, et sai

pihta.

Protestis on õigesti märgitud, et ringkonnakohtu otsuses viidatakse ka A. P. sellistele ütlustele, mida

kohtuistungi protokoll ei kajasta. Riigikohus nõustub selle väitega ning leiab, et kohtuotsuse 1. lehekülje alt

6. lõigus toodud A. P. ütlusi: "Õues oli ta komistanud ja kukkunud, ta oli sirutanud ette käe koos noaga teda

samal ajal ja samasuguse esemega ründavale E. H." ei saa kasutada tõendina, kuna need ei ole KmK §64

sätete kohaselt vormistatud. See aga ei oma kriminaalasja sisulise lahendamise seisukohast olulist tähtsust,

sest kohus on lähtunud oma järelduste tegemisel A. P. korduvalt antud ja protokollitud ütlustest selle kohta,

et ta läks koos E. H. maja õuele kavatsusega viimast maha rahustada.

Seega on kohtud õigesti kohaldanud kriminaalseadust ning nende järeldused vastavad asjas tuvastatud

tehioludele.

Juhindudes AKKS § 63 p.1 ja § 65 lg 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 27. oktoobri 1994.a. otsus jätta muutmata.

2. Prokuröri kassatsioonprotest jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 10. jaanuaril 1995.a. ja edasikaebamisele ei kuulu.

Riigikohtunikud Jüri Ilvest, Jüri Rätsep, Peeter Vaher