III-4/1-10/94 · Riigikohus

III-4/A-10/94

O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 21. detsembril 1994.a.

Vabariigi Valitsuse 24. juuli 1992.a. määruse nr. 215 punkt 2 ja "Eesti Vabariigi territooriumil

endise NSV Liidu relvajõudude valduses või kasutuses olnud ja olevate maa-alade, hoonete ja

rajatistega sooritatud tehingute kehtetuks tunnistamise seaduse" Põhiseadusele vastavuse

läbivaatamine

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium koosseisus eesistuja Rait Maruste, liikmed Tõnu Anton,

Lea Kalm, Jaano Odar ja Jüri Põld vaatas

7. detsembri 1994.a. kohtuistungil

Kaitseministeeriumi esindaja Andres Hallmäe, õiguskantsleri asetäitja-nõuniku Aare Reenumäe

osavõtul ning kolleegiumi sekretär Kerdi Raua juuresolekul läbi Tallinna Ringkonnakohtu

19. oktoobri 1994.a. otsuse, millega tunnistati Põhiseaduse vastaseks ja jäeti kohaldamata Eesti

Vabariigi Valitsuse 24. juuli 1992.a. määruse nr. 215 "Eesti Vabariigi territooriumil endise NSV Liidu

relvajõudude formeeringute ning ettevõtete, asutuste, organisatsioonide ja üksikisikute vahel

sooritatud tehingute ümbervormistamise kohta" punkt 2 ja 18. mail 1993.a. Riigikogu poolt vastu

võetud "Eesti Vabariigi territooriumil endise NSV Liidu relvajõudude valduses või kasutuses olnud ja

olevate maa-alade, hoonete ja rajatistega sooritatud tehingute kehtetuks tunnistamise seadus".

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumile esitatud materjalidest

n ä h t u b :

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium, vaadanud läbi aktsiaseltside Fonon ja Baltic Group

International apellatsioonkaebuse Tallinna Linnakohtu otsuse peale, otsustas 19. oktoobril 1994.a.

kaebuse rahuldada ning ühtlasi tunnistada Vabariigi Valitsuse 24. juuli 1992.a. määruse nr. 215 punkti

2 ja 18. mail 1993.a. vastu võetud "Eesti Vabariigi territooriumil endise NSV Liidu relvajõudude

valduses või kasutuses olnud ja olevate maa-alade, hoonete ja rajatistega sooritatud tehingute

kehtetuks tunnistamise seaduse" Põhiseadusega vastuolus olevaks ning jättis need kohaldamata.

Kaebuse esitajad väitsid, et nad omandasid vara, mis ei olnud sõjaväelise iseloomuga ning ei

kuulunud Eesti Vabariigile, seaduslikus korras ostu-müügi lepingu teel, nad on vara heausksed

omanikud ning neil on omanikena õigus oma õiguste võrdsele kaitsele. Ka leidsid kaebajad, et

omandisuhteid ei saa reguleerida valitsuse määrusega.

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium leidis, et Vabariigi Valitsuse 24. juuli 1992.a. määruse nr. 215

punkt 2 on vastuolus Põhiseaduse §-ga 32 lg 2, mis sätestab, et igaühel on õigus enda omandit vabalt

vallata, kasutada ja käsutada. Kitsendused sätestab seadus. Vabariigi Valitsuse kompetentsi ei kuulu

omandi kitsenduste kehtestamine. Seadust, mis piiranuks õigust vaidlusalast vara vallata, kasutada

või käsutada ei olnud vaidlusaluste tehingute tegemise ajal olemas.

Samuti leidis Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium, et 18. mai 1993.a. "Eesti Vabariigi territooriumil

endise NSV Liidu relvajõudude valduses või kasutuses olnud ja olevate maa-alade, hoonete ja

rajatistega sooritatud tehingute kehtetuks tunnistamise seadus" on Põhiseadusega vastuolus. Seaduse

§ 1 sätestab, et kõik Eesti territooriumil paiknenud või paiknevate endise NSVL relvajõudude

struktuuriüksuste valduses või kasutuses olnud ja olevate maa-alade, hoonete ja rajatiste suhtes pärast

1990. aasta 30. märtsi Eesti Vabariigi Valitsuse nõusolekuta sõlmitud tehingud on kehtetud.

Põhiseaduse § 146 kohaselt mõistab õigust ainult kohus. Riigikogu, tunnistades kehtetuks teatud

konkreetsed tsiviilõiguslikud tehingud, asus õigust mõistma. Riigikogu selline tegevus on vastuolus

Põhiseaduse §-ga 146 ning Põhiseadusest tuleneva võimude lahususe põhimõttega. Samuti on

nimetatud seadus ringkonnakohtu arvates vastuolus Põhiseaduse §-ga 3, mille kohaselt saavad

täitmiseks kohustuslikud olla üksnes avaldatud seadused, kuid nimetatud seaduses on Riigikogu

kehtestanud tagasiulatuva keelu.

Tallinna Ringkonnakohus saatis Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 5 lg 2

alusel 19. oktoobri 1994.a. kohtuotsuse Riigikohtule. Otsus saabus Riigikohtusse 31. oktoobril

1994.a.

Tsiviilasjas on Kaitseministeerium esitanud Riigikohtule kassatsioonkaebuse.

Kohtuistungil Kaitseministeeriumi esindaja leidis, et vaidlustatud aktid ei ole vastuolus

Põhiseadusega, õiguskantsleri esindaja toetas Ringkonnakohtu otsuses sisalduvat taotlust.

Läbi vaadanud esitatud materjalid ning ära kuulanud Kaitseministeeriumi ja õiguskantsleri esindaja

sõnavõtu, põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium

l e i d i s:

Eesti riik on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud

24. veebruaril 1918.a.

Eesti Vabariik okupeeriti ja annekteeriti Molotov-Ribbendropi pakti alusel 1940.a. Nõukogude Liidu

poolt tema relvajõudude abil ja inkorporeeriti ebaseaduslikult NSV Liitu. See oli ebaseaduslik

rahvusvahelise õiguse järgi ning vastuolus Põhiseaduses sätestatud eesti rahva ja riigi huvide ja

eesmärkidega.

Rahvusvahelise õiguse ülimuslikkusest lähtuvalt on riigid kohustatud järgima rahvusvahelise õiguse

norme, sealhulgas ka rahvusvahelise tavaõiguse norme. IV Haagi konventsiooni artikkel 55 sätestab,

et okupeeriv riik ei või omandada okupeeritava riigi kinnisvara. Ta peab säilitama kinnisasjade

põhiväärtuse ning võib olla üksnes nende valdaja ja kasutaja.

Eesti riikluse taastamine on olnud protsess, mille aluseks olnud poliitiliste ja õiguslike otsustuste

ulatus, õiguslik sisu ja vorm on sõltunud riiklust taastanud jõudude hetkevõimalustest.

30. märtsil 1990.a. väljendas Eesti NSV Ülemnõukogu kui selleaegne tegelik rahvaesindus tahet

taastada Eesti Vabariigi iseseivus ja tunnistas NSV Liidu riigivõimu Eestis ebaseaduslikuks selle

kehtestamisest alates ning kuulutas välja Eesti Vabariigi taastamise (restitutio ad integrum). Eesti

Vabariigi Ülemnõukogu 16. mai 1990.a. otsusega "Eesti Vabariigi Ülemnõukogu tegevusprogrammist

üleminekuperioodil Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamiseni ja valitsemise ajutisest korrast" sätestati,

et loodav Eesti Vabariigi õigussüsteem lähtub Eesti rahva tahtest ja rahvusvahelise õiguse

üldtunnustatud normidest.

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi 17. juuli 1990. a. otsusega "Privatiseerimisprotsessi

korraldamise esmajärgulistest abinõudest" peatati riigi omanduses oleva vara omandivormi

muutmine. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu tunnistas 19. detsembri 1990.a. otsusega omandisuhete

muutmise NSV Liidu poolt vägivaldseks ning taastas omandiõiguse järjepidevuse põhimõtte.

Ülemnõukogu 29. augusti 1991.a. otsuse punktiga 1 tunnistati kehtetuks kõik pärast 1940. a.

16. juunit Eesti Vabariigi või Eesti NSV riigivõimu- ja -valitsemiseorganite poolt vastuvõetud aktid,

millega ettevõtted, asutused ja organisatsioonid anti üle NSV Liidu riigivalitsemisorganite alluvusse,

haldusse või juhtimisele. Ühtlasi tunnistati Eesti Vabariigi territooriumil asuvate NSV Liidu

riigivalitsemisorganite alluvuses või halduses olnud ja nende juhtimisel tegutsenud ettevõtete,

asutuste ja organisatsioonide vara Eesti Vabariigi omandiks. Ülemnõukogu 23. jaanuari 1992.a.

otsusega "Eesti Vabariigi territooriumil endise NSVL relvajõudude halduses olevate hoonete ja muu

vara Eesti Vabariigi omandiks kuulutamise kohta" tunnistati endise Nõukogude Liidu relvajõudude

struktuuriüksuste halduses olevad hooned ja muud rajatised Eesti Vabariigi territooriumil Eesti

Vabariigi omandiks ja keelati kõik tehingud selle varaga ilma valitsuse loata.

Sõjaväe vara on riigi vara. Endise NSV Liidu relvajõudude valduses ja kasutuses olnud kinnisvara -

maa, hooned ja rajatised olid ja on Eesti riigi omand. Selle vara reaalne valdamine, kasutamine ja

käsutamine muutus võimalikuks järk-järgult alates Eesti Vabariigi taastamisotsustuse tegemisest

30. märtsil 1990. a. Rahvusvahelisest õigusest ning Eesti Vabariigi kontinuiteedist tuleneb, et NSV

Liidu relvajõud ning tema struktuuriüksused ei olnud Eesti Vabariigi territooriumil paiknevate maa-

alade, ehitiste ja objektidega tehtavate tehingute legaalseks subjektiks.

Väide, et NSV Liidu relvajõudude valduses ja kasutuses olnud kinnisvara polnud Eesti Vabariigi

oma, on ekslik ka sellest lähtekohast, et NSV Liidu lagunemisel kuulus Eestile osa tolleaegse NSV

Liidu varadest.

Kohtuliku hinnangu sõjaväe varadega tehtud tehingute tsiviilõiguslikuks lahendamiseks on andnud

Eesti Vabariigi Ülemkohtu tsiviilasjade kohtukolleegium 29 . jaanuari 1993. a. määruses ja

Ülemkohtu Presiidium 5. mai 1993. a. määruses.

Rahva tahte ülimuslikkuse ning riigi suveräänsuse põhimõttest tuleneb legaalsel alusel loodud

riigivõimu õigus määrata omandi valdamise, kasutamise ja käsutamise kord, mida ka Riigikogu ja

Vabariigi Valitsus antud juhul teinud on. Seadusandjal on põhimõtteline õigus Põhiseaduses

väljendatud rahva tahet arvestades, riigi üldisi huve silmas pidades ning tegelikku olukorda ja

legaalsuse printsiipi arvesse võttes anda tagasiulatuva jõuga mittekriminaalõiguslikke õigusakte,

millega võidakse muuta või tühistada varasemaid õigustloovaid akte. Vaadeldaval juhul puudus aga

õiguslik tarvidus ja alus seadusega tagasiulatuvalt tehinguid kehtetuks tunnistada, sest vastavad

õiguslikud otsustused olid tehtud juba varasemalt. 18. mai 1993.a. seaduse § 1 sätted tehingute

kehtetuks tunnistamise osas hägustasid õiguslikku regulatsiooni ning on vastuolus õigusriigi

põhimõtetele, mille kohaselt seadusandja on pädev andma tehingute kehtivuse hindamise alused, kuid

üksnes kohus võib tunnistada tehingu kehtetuks. Seetõttu on 18. mai 1993.a. seaduse § 1 tehingute

kehtetuks tunnistamise osas vastuolus Põhiseaduse mõttega Eesti Vabariigi rajanemisest õigusriikluse

põhimõtetele ning Põhiseaduse §-s 146 sisalduva sättega, et õigust mõistab ainult kohus. 18. mai

1993. a. seaduse teised paragrahvid ei oma iseseisvat regulatiivset tähendust.

Ringkonnakohtu seisukoht, et Vabariigi Valitsuse 24. juuli 1992. a. määrusega kehtestatud piirangud

on vastuolus Põhiseaduse §-ga 32 lg 2, sest omandi valdamise, kasutamise ja käsutamise kitsendusi

saab sätestada vaid seadusega, on ekslik. Määrusega kitsendati riigi omandi kasutamist. Riigi vara

valdamise, kasutamise ja käsutamise õigus ja kohustus lasub Vabariigi Valitsusel. Põhiseaduse §-s 32

sätestatud omandi puutumatuse ja vabalt valdamise, kasutamise ja käsutamise põhimõtted kehtivad

üksnes õiguspärasel teel omandatud vara suhtes.

Eeltoodu alusel ning juhindudes Põhiseaduse §-st 152 lg 2 ja Põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetluse seaduse §-st 19 lg 1 p. 1, põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium

o t s u s t a b:

1. Rahuldada Tallinna Ringkonnakohtu 19. oktoobri 1994.a. otsuses sisalduv põhiseaduslikkuse

järelevalve taotlus osaliselt.

2. Tunnistada 18. mai 1993. a. Eesti Vabariigi territooriumil endise NSV Liidu relvajõudude

valduses või kasutuses olnud ja olevate maa-alade, hoonete ja rajatistega sooritatud tehingute

kehtetuks tunnistamise seaduse § 1 kehtetuks.

Otsus jõustub kuulutamisest, on lõplik ega kuulu edasikaebamisele.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumiesimees

Rait Maruste