III-1/1-49/94 · Riigikohus

III - 1/1-49/94

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg ja Peeter Vaher vaatas

20. detsembril 1994.a. Tartus avalikul kohtuistungil läbi kriminaalasja

T. J. süüdistuses KrK §-de 85 lg.1 ja 139 lg.1 järgi süüdimõistetu kaitsja kassatsioonkaebuse

alusel Tartu Ringkonnakohtu 19. oktoobri 1994.a. otsuse peale.

Protsessiosalistena võtsid kohtuistungist osa T. J. kaitsja vandeadvokaat Uno Lõhmus ja

Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

T. J. tunnistati süüdi Põlva Maakohtu 14. aprilli 1994. a. otsusega KrK §-de 85 lg.1 ja 139 lg 1

järgi ning kuritegude kogumi eest mõisteti talle KrK § 40 lg.1 alusel lõplikuks karistuseks kolm

(3) kuud aresti ja kolmsada (300) krooni rahatrahvi.

T. J. tunnistati süüdi selles, et ta pikema ajaperioodi vältel 1992.a. sügisest kuni 1993.a

märtsikuuni müüs M. P.-le kolmesaja viiekümne dollari eest üheksa võltsitud sajadollarilist

rahatähte, samuti selles, et ta 13.oktoobril 1993.a. X maakonnas, X külas varastas salaja A.J.

männipalke ja paberipuid kokku 11 333 EEK väärtuses.

Põlva Maakohtu 14. aprilli 1994. a. otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse süüdimõistetu kaitsja

vandeadvokaat Uno Lõhmus, kes, tuginedes AKKS §-dele 30 ja 31, taotles kohtuotsus

tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks esimese astme kohtule "kohtu järelduste

mittevastavuse tõttu asjaoludele."

Apellatsioonkaebuses märgitakse, et "siiani on kohtupraktikas tunnustatud põhimõtet, et

süüdimõistev kohtuotsus peab põhinema usaldusväärsetel tõenditel. Põlva Maakohtu otsuse

kohta seda küll väita ei saa."

Konkreetse puudusena I astme kohtumenetlusest viidatakse apellatsioonkaebuse motiveerivas

osas sellele, et "välja on jäetud selgitamata, kes tellis veoki palkide veoks. Viimane pole siiski

väheoluline asja õigeks lahendamiseks." Samas ei ole apellatsioonkaebuse resolutiivosas peetud

vajalikuks järgida AKKS §-s 8 lg.1 p.5 sätestatud nõuet - ei ole osundatud ühelegi konkreetsele

tõendile, mida apellant peab vajalikuks ringkonnakohtus kontrollida.

Tuginedes AKKS §-le 10 lg.1 anti Põlva Maakohtu määrusega 26. aprillist 1994.a. apellandile

tähtaeg apellatsioonkaebuses puuduste kõrvaldamiseks - selle märkimiseks, millist tõendit peab

apellant vajalikuks ringkonnakohtus kontrollida.

Vastuseks kohtu ettepanekule puuduste kõrvaldamiseks apellatsioonkaebuses rõhutas kaitsja oma

kirjas 13.maist 1994.a., et ta ei taotle täiendavate tunnistajate väljakutsumist ega esita mingeid

uusi tõendeid, mida poleks uuritud esimese astme kohtus. Kaitsja sõnade kohaselt puudutab tema

kaebus vaid " ...kohtu hinnangut uuritud tõenditele, ning seda, kas eeluurimine on olnud

igakülgne." Samuti märgitakse kaitsja viimatinimetatud kirjas,et "kuna apellatsiooni-ja

kassatsiooni kohtumenetluse seadustikus pole reguleeritud, kuidas toimub juba kogutud tõendite

kontrollimine,samuti tunnistajate, kannatanu kohtueelsel uurimisel või kohtus antud ütluste

uurimine, siis pole võimalik ka kaebuses näidata, mida ja kuidas kontrollida."

Kriminaaltoimiku materjalidest (toimiku lehed nr.140 - 145) nähtub, et Põlva Maakohus on

aktsepteerinud kaitsja vastuväiteid ja on sisuliselt loobunud 26.aprilli 1994.a. määruses kaitsjale

esitatud nõudest kõrvaldada puudused apellatsioonkaebuses.

Tartu Ringkonnakohtu kohtunik, tuginedes AKKS §-le 13, on määrusega 01.juulist 1994.a.

andnud kaitsjale kahekuulise tähtaja puuduste kõrvaldamiseks apellatsioonkaebuses. Määruses

märgitakse, et kuigi apellant taotleb kriminaalasja tagasisaatmist uueks arutamiseks esimese

astme kohtusse, ei ole kaebuses osundatud ühelegi kriminaalprotsessi seaduse olulisele

rikkumisele. Vastavalt AKKS §-dele 14 lg.1 ja 33 saab aga kriminaalasja saata

apellatsioonikohtust uueks arutamiseks esimese astme kohtusse vaid kriminaalprotsessi seaduse

olulise rikkumise tuvastamisel.

Oma 30.augusti 1994.a. kirjas Tartu Ringkonnakohtule märgib kaitsja U.Lõhmus, et vastavalt

AKKS §-le 13 määrab kohtunik tähtaja apellatsioonkaebuses puuduste kõrvaldamiseks siis, kui

kaebus ei vasta AKKS § 8 nõuetele. Kuid 01.juuli 1994.a. määrusest ei nähtu, millisele AKKS §

8 nõudele ei vasta apellatsioonkaebus. Kaitsja rõhutab, et ta peab Põlva Maakohtu 14. aprilli

1994. a. otsust ebaõigeks "kohtu järelduste mittevastavuse tõttu asja oludele" - seega AKKS §-s

31 p.2 sätestatud kohtuotsuse tühistamise alusel. Kaitsja väidab, et "kas seejuures on tegemist

kriminaalprotsessi seaduse olulise rikkumisega või mitte, peaks otsustama kohus

kollegiaalselt.Igatahes ei takista see asjaolu kaebuse läbivaatamist. Olen ise seisukohal, et kui

kohus rajab süüdimõistva otsuse üksnes kaudsetele tõenditele ja ei selgita välja olulise tähtsusega

asjaolusid,siis on see süütuse presumptsiooni ja seega kriminaalprotsessi seaduse oluline

rikkumine".

Tartu Ringkonnakohtu eelmenetluse istungi tulemina 15.septembril 1994.a. koostatud määrusest

nähtub, et T. J. kaitsja ei esitanud kohtule ühtegi kriminaalprotsessi seaduse olulise rikkumise

juhtu, mis tingiks kaitsja apellatsioonkaebuses sisalduva nõude täitmist - kriminaalasja saatmist

uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Kuid, arvestades seejuures ka prokuröri arvamust,

määras kohus kriminaalasja apellatsioonikorras kohtulikule arutamisele.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 19.oktoobri 1994.a. otsusega jäeti Põlva Maakohtu

otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnkohus ei tuvastanud, et

kriminaalasja varasemal mentlemisel oleks esinenud kriminaalprotsessi seaduse olulist

rikkumist, mis AKKS § 33 kohaselt oleks aluseks Põlva Maakohtu otsuse tühistamisele ja

kriminaalasja samasse kohtusse uueks arutamiseks saatmisele.

Kohtuotsuses märgitakse, et kohtuistungil kaitsja poolt esitatud taotlus - mõista kohualune

õigeks talle süüks arvatud kuritegudes - väljub esitatud apellatsioonkaebuse piiridest. AKKS §

32 lg.1 alusel on ringkonnakohtul õigus väljuda apellatsioonkaebuse piiridest vaid juhul kui on

tuvastatud kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine, kohtuistungil aga ei seda tuvastatud ei ole.

Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas süüdimõistetu kaitsja vandeadvokaat Uno Lõhmus

kassatsioonkaebuse. Ta leiab, et Tartu Ringkonnakohus on vääralt mõistnud apellatsioonikohtu

funktsioone ning ebaõigesti tõlgendanud AKKS § 20 teist lõiget, milles on sätestatud, et

kohtuistungi käigus ei ole apellandil õigust väljuda apellatsioonkaebuse piiridest. Kaitsja leiab,

et kohtuotsuse põhjendamatuse aluseks on kohtu järelduste mittevastavus asjaoludele ja

ringkonnakohus pidanuks kontrollima kohtuotsuse seaduslikkust ja põhjendatust sõltumata

sellest, kas taotletakse seejuures kohtualuse õigeksmõistmist või asja saatmist uueks arutamiseks.

Kaitsja taotleb Tartu Ringkonnakohtu 19.10.1994.a. otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist

uueks läbivaatamiseks samale kohtule.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri

seletuse, milles taotletakse Tartu Ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist,

l e i d i s :

Eesti Vabariigis käesoleval ajal kehtiva kriminaalasjade apellatsiooni korras menetlemise

põhiolemus on fikseeritud AKKS §-s 20. Selle paragrahvi esimeses lõikes alguses sisaldub

kõigepealt kontinentaal-Euroopas kriminaalmenetluse teoorias ja praktikas üldlevinud arusaam,

et põhimõtteliselt võib apellatsioonimenetlus endast kujutada nn. teist esimese astme kohtu

menetlust. Põhimõtteline võimalikkus korrata apellatsioonimenetluse käigus täies mahus

esimese astme kohtu menetlust ja veelgi enam - uurida selle menetluse käigus isegi uusi tõendeid

ei tähenda aga seda, et apellatsioonikohus ka peaks omal algatusel iga kriminaalasja täies

mahus uuesti arutama. See oleks kulukas ja ebaotstarbekas, sest ajafaktor mõjustab

kahtlemata negatiivselt tõendite uurimist ja faktiliste asjaolude tuvastamist. Just nimetatud

põhjusel ei ole seadusandja Eesti Vabariigis kehtiva apellatsioonimenetluse tarbeks sätestanud

revisjonipõhimõtet.

Vastupidi: AKKS § 20 esimese lõike tervikteksti kohaselt on seaduseandja tahe suunatud mõtte

rõhutamisele,et kriminaalasja apellatsioonikorras arutamise piirid määratakse üldreeglina

apellatsioonkaebuse-või protesti sisuga - selle taotlusega, mida kaebus või protest sisaldab.

Seega on seadusandja tahte kohaselt just apellant see, kes määrab nimetatud piirid.

Apellatsioonimenetluse piiride määramisel peab apellant täpselt järgima kõiki AKKS §-s 8

sisalduvaid obligatoorseid nõudeid apellatsioonkaebuse-või protesti sisule.

Apellandi poolt ei saa lugeda apellatsioonimenetluse piire määratletuiks, kui ta viitab üksnes

ühele AKKS §-s 31 loetletud kohtuotsuse tühistamise alusele, näitamata seejuures nõude

täpsemat sisu ja konkreetsemaid motiive ning osundamata tõenditele, mida peab vajalikuks

ringkonnakohtus kontrollida. Nii näiteks, taotledes kohtuotsuse tühistamist AKKS §-s 31 p.2

sätestatud alusel, peab apellant kaebuses märkima, milline konkreetne kohtu järeldus ei vasta

mingile konkreetsele kohtu poolt tuvastatud asjaolule.

Seda, mida tähendab tõendite kontrollimine, ei sätestata konkreetsemalt ei KrPK-s ega ka mitte

AKKS-s, nagu on käesoleva kriminaalasja menetlemisel rõhutanud ka süüdimõistetu kaitsja.

KrPK 23. peatüki sätete kohaselt kontrollitakse kohtus tõendeid kohtuliku uurimise käigus.

Vastavalt AKKS §-le 26 toimub kohtulik uurimine apellatsioonikohtus samade reeglite järgi,

nagu esimese astme kohtus.

Vastavalt AKKS §-le 20 lg.2 puudub apellandil endal õigus kohtuistungil väljuda

apellatsioonkaebuse piiridest.

Ringkonnakohus võib aga omal initsiatiivil nimetatud piiridest väljuda vaid järgmistel juhtudel.

Esiteks - AKKS §-s 32 sätestatud juhtudel, kui ta tuvastab kriminaalseaduse ebaõige

kohaldamise. Neil juhtudel teeb apellatsioonikohus ise uue - piiridest väljuva otsuse. Teiseks

- AKKS §-des 14 lg.1 ja 33 sätestatud juhtudel, kui ta tuvastab ühe AKKS §-s 39 lg.3 loetletud

kriminaalprotsessiseaduse olulise rikkumise. Kooskõlas AKKS §-ga 39 lg.4 ei ole

apellatsioonkohtul õigust tunnistada oluliseks sellist tuvastatud kriminaalprotsessi seaduse

rikkumist, mis ei sisaldu AKKS §-s 39 lg.3. Oma pädevuse piires kriminaalprotsessi seaduse

olulise rikkumise tuvastamisel saadab ringkonnakohus kriminaalasja tagasi uueks arutamiseks

esimese astme kohtule.

Loomulikult võib ka apellant taotleda kriminaalasja tagasisaatmist uueks arutamiseks, kuid sel

juhul peab ta viitama konkreetsele kriminaalprotsessiseaduse olulisele rikkumisele. Veelgi enam:

kriminaalmenetluse teoorias levinud arusaama kohaselt peab apellant (sealjuures ka kohtualune)

sel juhul erandlikult vähemalt teatud ulatuses ka tõendama protsessiseaduse rikkumist.

Käsitletavas kriminaalasjas on Tartu Ringkonnakohus õigesti tuvastanud, et puudub alus väljuda

apellatsioonkaebuses apellatsioonimenetluseks sätestatud piiridest, kuna apellatsioonkaebus

sisaldab vaid ühe motiveerimata väite, mille põhjendamiseks pole taotletud ühegi tõendi

uurimist.

Riigikohus ei saa nõustuda kassatsioonkaebuses sisalduva väitega, mille kohaselt seaduses

apellatsioonkaebusele esitatavate suhteliselt elementaarsete sisu-ja vorminõuete järgimine

apellatsioonikohtu poolt oleks vastuolus rahvusvahelise paktiga kodaniku- ja poliitiliste õiguste

kohta.

Lähtudes ülaltoodust ja tuginedes AKKS §-dele 63 p.1 ja 65 lg.3 Riigikohtu

kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 19. oktoobri 1994.a. otsus muutmata.

2.Süüdimõistetu T. J. kaitsja vandeadvokaat Uno Lõhmuse kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 20. detsembril 1994.a. ega kuulu edasikaebamisele.

Riigikohtunikud Jüri Ilvest

Eerik Kergandberg

Peeter Vaher