III-2/1-51/94 · Riigikohus

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

15. november 1994

Tsiviilasi nr. III-2/1-51/94

EV Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus:

eesistuja J. Odar

liikmed: J. Luik ja T. Kollom

hageja J. Kalde ja tema esindaja v. adv. R. Teeveeru osavõtul

vaatas avalikul kohtuistungil 07. novembril 1994 Tartus läbi AS Resda esindaja v. adv. K. Roosaare

kassatsioonkaebuse

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi otsusele 17. augustist 1994 Jüri Kalde ja Ene

Kalveti hagis AS Resda vastu vallandamise ebaõigeks tunnistamiseks, formuleeringu

muutmiseks ja palga ning hüvituste saamiseks.

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium oma 17. augusti 1994.a. otsusega tuvastas, et AS Resda

juhatuse esimehe 03. veebruari korraldusega vallandati autojuht J. Kalde ja kaupluse juhataja E.

Kalvet töölt TLS § 86 p. 6 alusel, kuna nad ei ilmunud 01. veebruarist 1994 tööle.

Harju Maakohus otsustas 27. aprillil 1994 tunnistada nende vallandamine ebaõigeks, lugeda nad

lahkunuks TLS § 82 lg. 1 alusel ja välja mõista 3 kuu töötasu ning puhkusekompensatsiooni. Otsuse

järgi teatati hagejatele eelnevalt, et 01. veebruarist muudetakse kauplus perekaupluseks ja neid enam

ei vajata.

Apellatsioonikohus otsustas 17. augustil 1994 otsuse tühistada osas, millega loeti hagejatega

tööleping lõpetatuks TLS § 82 lg. 1 alusel, kuna töötajate algatust töölepingu lõpetamiseks ei olnud.

Tasu neile tuleb välja maksta TLS § 117 lg. 2 ja 119 lg. 2 järgi.

Kaebuses palub kostja esindaja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta hagid rahuldamata.

Apellatsioonikohus rikkus TKS § 301 lg. 1 sätteid, sest muutis otsuse hagejate kaebuseta. TLS § 117

lg. 2 kohaldamise eelduseks on § 117 lg. 1 sätete kohaldamine. Ringkonnakohus tunnistas küll

vallandamise § 86 p. 6 alusel ebaseaduslikuks, kuid ei muutnud töölepingu lõpetamise aluse

formuleeringut. Seega puudub hagejatega töölepingute lõpetamise õiguslik alus. Kostja 03. veebruari

korraldus on seaduslik ja distsiplinaarvastutuse seaduse sätteid ei rikutud.

Kolleegiumi istungil palusid J. Kalde ja tema esindaja kaebuse rahuldamata jätta.

Kolleegium leidis, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Apellatsioonikohtul oli protsessuaalne alus maakohtu otsuse tühistamiseks vallandamise aluse

formuleeringu osas. Selleks oli kostja apellatsioonkaebus, kus väideti, et vallandamise aluse

formuleeringu muutmine TLS § 82 lg. 1 järgi ei olnud õige, sest vallandamine ei toimunud töötajate

algatusel. Otsuses on märgitud, et apellatsioonkaebus osaliselt rahuldatakse. Järelikult

apellatsioonikohus TKS § 301 lg. 2 sätteid ei rikkunud.

Mis puutub kinnitusse, et TLS § 117 lg. 2 kohaldamine eeldab lg. 1 märgitud tingimusi, siis ei ole

need lõiked teineteisest sellises otsesõltuvuses. Tööle ennistamise nõue erineb nõudest muuta

töölepingu lõpetamise aluse formuleeringut. Samal ajal töötaja, kes peab vallandamist

ebaseaduslikuks, kuid ennistamise asemel nõuab formuleeringu muutmist, ongi sellise nõude

esitamisega loobunud õigusest saada tööle ennistatud, kui vallandamine oli ebaseaduslik. Hagejad

nõudsid vallandamise aluse formuleeringu muutmist, seega loobusid nad sellega ka tööle

ennistamisest. Järelikult oli olemas TLS § -is 117 lg. 2 sätestatud tingimus ning kohtul oli õigus välja

mõista neile keskmist palka § 117 lg. 2 alusel ning piires.

Väited vallandamisepõhjendatusest puudutavad tõendite hindamist, mille otsustamine pole

kassatsioonastme õigus ega ülesanne.

Juhindudes TKS §-st 346 p. 1 kolleegium

o t s u s t a s:

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi otsus 17. augustist 1994 jätta muutmata ja kaebus

rahuldamata.

Eesistuja J. Odar

Liikmed J. Luik, T. Kollom