III-4/1-8/94 · Riigikohus

III-4/A-8/94

O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 2. novembril 1994.a.

Õiguskantsleri taotluse, tunnistada Tallinna Linnavalitsuse 31. märtsi 1994.a. määrus nr. 31,

millega kinnitati "Sõidukite tasulise valveta parkimise eeskiri" ja 16. aprilli 1993.a. määrus nr.

70, millega kinnitati "Sõiduki sundteisaldamise ja liikumist takistava vahendi kasutamise

juhend" Põhiseaduse § 152 lg 2 alusel kehtetuks, läbivaatamine

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium koosseisus eesistuja Rait Maruste, liikmed Tõnu Anton,

Lea Kalm, Jaano Odar ja Jüri Põld, vaatas

21. oktoobri 1994.a. kohtuistungil

õiguskantsleri asetäitja-nõuniku Aare Reenumäe ja Tallinna Linnavalitsuse esindaja Heikki Ojamaa

osavõtul ning kolleegiumi sekretär Kerdi Raua juuresolekul läbi õiguskantsleri 6. septembri 1994.a.

taotluse nr. 117.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumile esitatud materjalidest

n ä h t u b :

Tallinna Linnavalitsuse 31. märtsi 1994.a. määrusega nr. 31 kinnitatud Sõidukite tasulise valveta

parkimise eeskirja (edaspidi: parkimise eeskiri) p. 7 ja 16. aprilli 1993.a. määrusega nr. 70 kinnitatud

Sõiduki sundteisaldamise ja liikumist takistava vahendi kasutamise juhendi (edaspidi:

sundteisaldamise juhend) p. 3 ja p. 2 lubavad kehtiva parkimistõendita või parkimiseks

mitteettenähtud kohas pargitud sõiduki ratta lukustada, takistamaks sõiduki kasutamist, kuni juhi

kindlakstegemiseni.

Õiguskantsler, juhindudes Põhiseaduse §-st 142 lg 1 ja Õiguskantsleri tegevuse korraldamise seaduse

§-st 15 lg 1, tegi 26. mail 1994.a. Tallinna Linnavalitsusele ettepaneku viia parkimise eeskiri ja

sundteisaldamise juhend kooskõlla Põhiseaduse, Haldusõiguserikkumiste seadustikuga,

Politseiseadusega, Liiklusseaduse ja Vabariigi Valitsuse 15. juuli 1992.a. määrusega nr. 205

kinnitatud Eesti Vabariigi liikluseeskirjaga.

Tallinna Linnavalitsus rahuldas õiguskantsleri ettepaneku osaliselt. Linnavalitsuse täiendustega

kõrvaldati Tallinna Linnavalitsuse 31. märtsi 1994.a. määruse nr. 31 ja 16. aprilli 1993.a. määruse nr.

70 vastuolu Põhiseaduse §-ga 59, Politseiseaduse §-ga 3, Haldusõiguserikkumiste seadustiku §-ga

336 ja liikluseeskirjaga.

Juhindudes Põhiseaduse §-st 142 lg 2 ja Õiguskantsleri tegevuse korraldamise seaduse §-st 17 tegi

õiguskantsler Riigikohtule ettepaneku, tunnistada Põhiseaduse § 152 lg 2 alusel Tallinna

Linnavalitsuse 31. märtsi 1994.a. määrus nr. 31 ja 16. aprilli 1993.a. määrus nr. 70 kehtetuks.

Õiguskantsler leidis, et linnavalitsuse määrused on Põhiseaduse ja seadustega vastuolus järgmistel

põhjustel:

1. Põhiseaduse § 32 sätestab: "Igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada.

Kitsendused sätestab seadus." Parkimise eeskirja ja sundteisaldamise juhendiga on aga see

põhiseaduslik igaühe õigus ebaseaduslikult kitsendatud, sest parkimise eeskirja punkt 7 ja

sundteisaldamise juhendi punktid 1 ja 2 lubavad sõiduki ratta lukustada, takistamaks sõiduki edasist

kasutamist, kuni juhi kindlakstegemiseni. Liiklusvahendi kasutamist takistavate seadmete ja

sundteisaldamise juhendi punktid 1 ja 2 on vastuolus Põhiseaduse §-ga 32.

2. Haldusõiguserikkumiste seadustik reguleerib vastutust nende tegude eest, mille puhul on ette

nähtud halduskaristus. Selliste tegude hulka kuulub enamus liikluseeskirja rikkumisi, sealhulgas

liiklusvahendite parkimis- ja peatumisnõuete rikkumine. Haldusõiguserikkumiste eest võidakse

kohaldada halduskaristusena ainult rahatrahvi, eriõiguste äravõtmist või haldusaresti (§ 19). Isiku

vara kasutamist tõkestavate vahendite paigaldamist selles ettenähtud ei ole ja seda pole võimalik

tõlgendada teisiti kui karistusena mingi teo, praegusel juhul ebaõige parkimise eest. Arusaamatu on

punktis 7 esitatud sõiduki ratta lukustamise põhjendus "... kuni juhi kindlakstegemiseni", sest auto on

riikliku registrimärgiga tähistatud ja omaniku või valdaja tuvastamine ei vaja selleks erimeetmeid.

Millegagi ei ole põhjendatud vajadus kohe juhi tuvastamiseks. Sellest tulenevalt on parkimise

eeskirja punkt 7 vastuolus Haldusõigusrikkumiste seadustiku §-ga 19.

3. Parkimise eeskiri on vastuolus ka liikluskorralduse olukorraga Tallinna tänavatel ja parklates.

Nimelt puudub kõikjal vastav tänavamärgistus, samuti enamuses parklates ka lisamärgistuse

vahendusel informatsioon, kus ja millistel tingimustel tohib parkida. Niisugune informatsioon peab

olema kooskõlas liikluseeskirja lisades 2 ja 3 esitatud tingimustega. Tallinnas seda nõuet täidetud ei

ole. Seega puudub õiguslik alus ühepoolsete kõrgendatud nõudmiste esitamiseks tasulise parkimise

näol sõiduki juhtidele, jättes omapoolsed Tallinna linna kohustused täitmata ja asetades seeläbi

sõidukite juhid teadlikult olukorda, kus alati ei olegi teabe puudumisel võimalik liikluseeskirja täita.

Vastavalt Liiklusseaduse §-le 5 lg 2 peab tee seisund tagama ohutu ja takistusteta liikluse ning

vastama Eesti Vabariigis kehtivatele nõuetele. Sama seaduse § 6 kohaselt peab teeomanik või -

valdaja pidevalt jälgima tee seisundit, hoidma tee korras ja viivitamatult kõrvaldama liiklust

ohustavad või segavad takistused. Seega on parkimise eeskirjad vastuolus liiklusseaduse §-de 5 ja 6

nõuetega.

Justiitsminister Urmas Arumäe toetab kirjalikus arvamuses õiguskantsleri taotlust.

Kohtuistungil täpsustas õiguskantsleri asetäitja-nõunik taotlust ning palus kehtetuks tunnistada

Tallinna Linnavalitsuse 31. märtsi 1994.a. määruse nr. 31 p. 1, millega kinnitati parkimise eeskiri, ja

16. aprilli 1993.a. määruse nr. 70 p. 1, millega kehtestati sundteisaldamise juhend. Määruste

ülejäänud punktid puudutavad varem kehtinud akte ja 31. märtsi 1994.a. määruse nr. 31 jõustumist.

Tutvunud esitatud materjalidega ning ära kuulanud õiguskantsleri asetäitja-nõuniku ja Tallinna

Linnavalitsuse esindaja selgitused põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium

l e i d i s :

Põhiseaduse § 154 lg 1 kohaselt otsustavad ja korraldavad kõiki kohaliku elu küsimusi kohalikud

omavalitsused, kes tegutsevad seaduse alusel iseseisvalt. Parkimise organiseerimine kohaliku

omavalitsuse territooriumil on tema korraldada. Kehtiva parkimistõendita või selleks mitte ettenähtud

kohas pargitud auto ratta lukustamise lubamine kohaliku omavalitsuse territooriumil on üheaegselt nii

kohaliku elu küsimuse otsustamine kui ka omandiõiguse piiramine. Põhiseaduse § 32 lg 2 annab

igaühele õiguse temale kuuluvat omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada, kusjuures kitsendused

sätestab seadus. Tallinna Linnavalitsus kehtestas oma määrustega parkimise eeskirja ja

sundteisaldamise juhendi, arvestamata, et puudus seadus, mis annaks kohaliku omavalitsuse

volikogule ja tema täitevorganile õiguse rakendada sõiduki ratta lukustamist ja sellega piirates

omandi (auto) kasutamist, mistõttu Tallinna Linnavalitsuse määrused on vastuolus Põhiseaduse §-ga

32. Eelmärgitud põhjustel oli õiguskantsleri esitatud taotlus selle täpsustatud kujul põhjendatud.

Tallinna Linnavalitsus jõudis ise 21. oktoobri 1994.a. määrusega nr. 99 tunnistada kehtetuks

linnavalitsuse 16. aprilli 1993.a. määruse nr. 70, millega kinnitati sundteisaldamise juhend ning

muuta linnavalitsuse 31. märtsi 1994.a. määrusega kehtestatud parkimise eeskirjade punkti 7, mis

lubas pargitud sõiduki ratta lukustada kuni juhi kindlakstegemiseni. Uues sõnastuses ei anta ratta

lukustamiseks võimalust.

Arvestades seda, et Tallinna Linnavalitsus ise enne põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

kõrvaldas määruste vastuolu Põhiseaduse §-ga 32, ei saa kohus seda enam teha. Kohus piirdub

linnavalitsuste määruste Põhiseadusevastasuse tunnistamisega.

Eeltoodu alusel ning juhindudes Põhiseaduse §-dest 15 lg 2 ja 152 lg 2 ning Põhiseaduslikkuse

järelevalve kohtumenetluse seaduse §-st 19 lg 1 p. 2 põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium

o t s u s t a b :

jätta rahuldamata õiguskantsleri 6. septembri 1994.a. taotlus nr. 117 täpsustatud kujul taotluse

aluse äralangemise tõttu.

Otsus jõustub kuulutamisest, on lõplik ega kuulu edasikaebamisele.

Riigikohtu esimees

Rait Maruste