III-4/1-7/94 · Riigikohus

III-4/A-7/94

O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 2. novembril 1994.a.

Õiguskantsleri taotluse, tunnistada Tallinna Linnavolikogu 31. märtsi 1994.a. otsus nr. 52

"Sõidukite tasuline parkimine" Põhiseaduse § 152 lg 2 alusel kehtetuks, läbivaatamine

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium koosseisus eesistuja Rait Maruste, liikmed Tõnu Anton,

Lea Kalm, Jaano Odar ja Jüri Põld, vaatas

21. oktoobri 1994.a. kohtuistungil

õiguskantsleri asetäitja-nõunik Aare Reenumäe ja Tallinna Linnavolikogu esindaja Heikki Ojamaa

osavõtul ning kolleegiumi sekretär Kerdi Raua juuresolekul läbi õiguskantsleri 6. septembri 1994.a.

taotluse nr. 116.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumile esitatud materjalidest

n ä h t u b :

Tallinna Linnavolikogu 31. märtsi 1994.a. otsuse nr. 52 Sõidukite tasuline valveta parkimine p. 2

järgi on lubatud "Kehtiva parkimistõendita või parkimiseks mitte ettenähtud kohas pargitud autol

autoratas lukustada vastavalt Linnavalitsuse poolt kehtestatud eeskirjale".

Õiguskantsler, juhindudes Põhiseaduse §-st 142 lg 1 ja Õiguskantsleri tegevuse korraldamise seaduse

§-st 15 lg 1 esitas 26. mail 1994.a. Tallinna Linnavolikogule ettepaneku viia 31. märtsi 1994.a. otsus

nr. 52 kooskõlla Põhiseaduse, Haldusõiguserikkumise seadustiku ja Kohaliku omavalitsuse

korralduse seadusega. Tallinna Linnavolikogu ei viinud seaduses sätestatud 20 päeva jooksul otsust

kooskõlla nimetatud seadustega.

Juhindudes Põhiseaduse §-st 142 lg 2 ja Õiguskantsleri tegevuse korraldamise seaduse §-st 17, tegi

õiguskantsler Riigikohtule ettepaneku, tunnistada Põhiseaduse § 152 lg 2 alusel Tallinna

Linnavolikogu 31. märtsi 1994.a. otsus nr. 52 kehtetuks.

Õiguskantsler leidis, et linnavolikogu otsus on Põhiseaduse ja seadustega vastuolus järgmistel

põhjustel:

1. Põhiseaduse § 32 sätestab: " Igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada.

Kitsendused sätestab seadus". Tallinna Linnavolikogu 31. märtsi 1994.a. otsuse p. 2 järgi on see

põhiseaduslik igaühe õigus ebaseaduslikult kitsendatud, sest linnavolikogu otsuse p. 2 lubab:

"Kehtiva parkimistõendita või parkimiseks mitteettenähtud kohas pargitud autol võidakse autoratas

lukustada vastavalt Linnavalitsuse poolt kehtestatud eeskirjale", takistamaks sõiduki edasist

kasutamist. Liiklusvahendi kasutamist takistavate seadmete rakendamine ei ole lubatud ühegi

seadusega. Seega on Tallinna Linnavolikogu 31. märtsi 1994.a. otsuse nr. 52 p. 2 vastuolus

Põhiseaduse §-ga 32.

2. Haldusõiguserikkumiste seadustik reguleerib vastutust nende tegude eest mille eest on ette nähtud

haldusvastutus. Selliste tegude hulka kuulub enamus liikluseeskirja rikkumisi, sealhulgas

liiklusvahendite parkimis- ja peatumisnõuete rikkumine. Haldusõiguserikkumiste eest võidakse

kohaldada halduskaristusena ainult rahatrahvi, eriõiguste äravõtmist või haldusaresti (§ 19). Isiku

vara kasutamist tõkestavate vahendite paigaldamist selles ette nähtud ei ole ja seda pole võimalik

tõlgendada teisiti kui karistusena mingi teo, praegusel juhul ebaõige või tasumata parkimise eest.

Kuna auto on riikliku registrimärgiga tähistatud, siis omaniku või valdaja tuvastamine ei vaja mingeid

erimeetmeid. Samuti puudub vajadus kohe autot juhtinud isiku, auto omaniku või valdaja

tuvastamiseks. Seepärast on Tallinna Linnavolikogu 31. märtsi 1994.a. otsuse p. 2 vastuolus

Haldusõiguserikkumiste seadustiku §-ga 19.

3. Kohaliku omavalitsuse korraldamise seaduse § 7 lg 1 kohaselt on volikogul õigus anda üldaktidena

määrusi ja § 7 lg 2 kohaselt on volikogul õigus üksikaktidena vastu võtta otsuseid. Õigusteooria

seisukohalt kehtestab üldakt üldiseid käitumisnorme ning üksikakt reguleerib üksikjuhtumit üksiku

fakti, sündmuse või isiku osas, mida arvestab eelmärgitud § 7. Sõidukite tasuline valveta parkimine

hõlmab väga suurt määramata hulka Tallinna elanikke ja külalisi, mistõttu Tallinna Linnavolikogu

31. märtsi 1994.a. otsust nr. 52 ei saa lugeda üksikaktiks ja otsus on vastuolus kohaliku omavalitsuse

korralduse seaduse §-ga 7.

Justiitsminister Urmas Arumäe toetab kirjalikus arvamuses õiguskantsleri taotlust.

Tutvunud esitatud materjaliga ning ära kuulanud õiguskantsleri asetäitja-nõuniku ja Tallinna

Linnavolikogu esindaja selgitused põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium

l e i d i s :

Õiguskantsleri taotlus oli esitamise ajal põhjendatud.

Tallinna Linnavolikogu 31. märtsi 1994.a. otsuse nr. 52 p. 2, mis näeb ette kehtiva parkimistõendita

või parkimiseks mitteettenähtud kohas pargitud autol võimaluse autoratas lukustada vastavalt

Linnavalitsuse kehtestatud eeskirjale oli vastuolus:

1. Põhiseaduse §-ga 32 lg 2, mis annab igaühele õiguse temale kuuluvat omandit vabalt vallata,

kasutada ja käsutada, kusjuures kitsendused sätestab seadus. Põhiseaduse § 154 lg 1 sätestab, et kõiki

kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduse

alusel iseseisvalt. Parkimistõendita või selleks mitte ettenähtud kohas pargitud auto ratta lukustamise

lubamine kohaliku omavalitsusüksuse territooriumil on üheaegselt nii omandiõiguse piiramine kui ka

kohaliku elu küsimuse otsustamine. Samas pole aga seadust, mis annaks kohaliku omavalitsuse

volikogule õiguse kehtestada niisuguse abinõu rakendamist. Tallinna Linnavolikogu andis seadusliku

aluseta võimaluse lukustada parkimistõendita või selleks mitte ettenähtud kohas pargitud auto ratta,

millega takistatakse omandi (auto) kasutamist.

2. Kohaliku omavalitsuse korraldamise seaduse §-ga 7 lg 1, mille kohaselt volikogul on õigus anda

üldaktidena määrusi. § 7 lg 2 kohaselt võetakse üksikaktina vastu otsus. Üldaktiga kehtestatakse

üldiseid käitumisnorme, üksikakt reguleerib üksikjuhtumit. Sõiduauto tasuline valveta parkimine

hõlmab suurt, määramata hulka juhtumeid ning seda korraldav akt on seetõttu üldakt ja tuleb

vormistada määrusena, mitte otsusena.

Tallinna Linnavolikogu otsuse kohaselt jõustub see vastuvõtmisest, mis on vastuolus eelmärgitud

seaduse §-ga 23 lg 1. Selles sättes nõutakse, et volikogu määrused oleksid avalikustatud enne nende

jõustumist.

Tallinna Linnavolikogu tunnistas 20. oktoobril 1994.a. määrusega nr. 15 kehtetuks linnavolikogu

31. märtsi 1994.a.otsuse nr. 52 punktid 1-3 ja 5, milles linnavolikogu oli kehtestanud otsusega

üldiseid käitumisnorme ja jõustanud need enne avaldamist, s.o. otsuse vastuvõtmisest. Linnavolikogu

esindaja esitas 20. oktoobri 1994.a. määruse kohtuistungil. Arvestades seda, et linnavolikogu ise

tunnistas oma otsuse selle osa, mis oli Põhiseaduse ja Kohaliku omavalitsuse korraldamise seadusega

vastuolus, kehtetuks, ei saa kohus seda enam teha. Kohus piirdub linnavolikogu otsuse

Põhiseadusevastasuse tunnistamisega.

Eeltoodu alusel ning juhindudes Põhiseaduse §-dest 15 lg 2 ja 152 lg 2 ning Põhiseaduslikkuse

järelevalve kohtumenetluse seaduse §-st 19 lg 1 p. 2 põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium

o t s u s t a b :

jätta rahuldamata õiguskantsleri 6. septembri 1994.a. taotlus nr. 116 taotluse aluse

äralangemise tõttu.

Otsus jõustub kuulutamisest, on lõplik ega kuulu edasikaebamisele.

Riigikohtu esimees

Rait Maruste