III-2/1-50/94 · Riigikohus

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

02. november 1994

Tsiviilasi nr. III-2/1-50/94

EV Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus:

eesistuja T. Kollom

liikmed: J. Rätsep ja J. Luik

hageja esindaja v. adv. A. Kalme osavõtul

vaatas avalikul kohtuistungil Tartus 24. oktoobril 1994 läbi Vjatseslav Kostromini

kassatsioonkaebuse

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi otsusele 05. maist 1994 tema hagis AS Motalis vastu

töötasu saamiseks.

Ringkonnakohtu otsusega tuvastati, et 29. aprillil 1992 sõlmis kostja hagejaga kirjaliku töölepingu

pumbajaama masinistina töötamiseks. Lepingu p.4 kohaselt lepiti kokku hageja palgamääras selliselt,

et talle makstakse 18 senti ühe tonni kauba (kütuse) ümberlaadimise eest, millest 9 senti kujutab

endast premiaalset juurdemakset, millest võis töötajat ilma jätta puuduste korral tema töös.

28.08.1993 lõpetati hagejaga tööleping.

29.11 1993 esitatud hagis taotles hageja vähemmakstud töötasu väljamõistmist, sest alates 01.11.1992

vähendati tema palgamäära temale sellest teatamata 13 sendini ühe tonni kütuse pumpamise eest.

Seda sai ta teada lõpparve vormistamisel 02.11.1993.

14.01.1994 otsustas Tallinna Linnakohus hagi rahuldamiseks kostjalt hagejale välja mõista 17166, 15

krooni vähemmakstud töötasu, lugedes tõendatuks hagi aluseks olnud asjaolud. Otsuses märgitakse,

et töötasu vähendamise käskkirjal 29.09.1992 hageja allkiri puudub. Töötajate juurdevõtmine ei ole

käsitatav töö või tootmise ümberkorraldamisena ega anna alust töölepingu tingimuste ühepoolseks

muutmiseks.

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium tühistas 26.04.1994 linnakohtu otsuse ja jättis hagi

rahuldamata. Otsuse motiividel hageja seletas, et ei tundnud töötamise ajal palga suuruse vastu huvi,

sest see oli väga hea. Tunnistajad tõendasid, et hageja oli teadlik palga arvestamisel aluseks võetava

tariifi vähendamisest seoses uue töötaja töölevõtmisega 01. novembrist 1992. Hageja oli ise selliste

muudatuste initsiaatoriks. Õigus kohtusse pöördumiseks tekkis hagejal vähendatud tariifi järgi

arvutatud palga saamisel. Samuti ei ole hageja taotlenud möödalastud ühekuise tähtaja ennistamist.

Kaebuses palutakse otsus tühistada ja hagi rahuldada. Lepingutingimuste muutmine tuleb TKS §-de

64 lg.1 ja 70 järgi vormistada kirjalikult. Tunnistajate ütlusi ei saa seetõttu arvestada. Seega, kuni

töölepingu tingimuste muutmine ei ole vormistatud töölepingus poolte allkirjastatud kandega,

loetakse leping kehtivaks esialgses sõnastuses. Ka ei nähtu tunnistajate ütlustest kategooriliselt, et

hageja teadis palga vähendamisest.

Kolleegium, ära kuulanud hageja esindaja, kes palus kaebus rahuldada, leidis, et ringkonnakohtu

otsuse tühistamiseks puudub alus.

Hageja kinnitab, et kostja muutis ühepoolselt tema palgamäära, kusjuures seda ei vormistatud

kirjalikult kandena töölepingus. Sellised asjaolud viitavad tõepoolest TKS §-de 26 lg.1 p.3 ja 70

sätete rikkumisele. TKS § 143 kohaselt võivad pooled töölepinguseaduse kohaldamisel tekkinud

vaidluste lahendamiseks pöörduda kohtusse ühe kuu jooksul, arvates päevast, mis järgnes päevale,

mil nad said teada või oleksid pidanud teada saama oma õiguste rikkumisest.

Nagu ringkonnakohus tunnistajate ütlustega tuvastas, oli hageja kohe 1992 novembris teadlik oma (ja

teiste sama tööd teinud töötajate) palgamäära vähendamisest.

Töötaja töölepingujärgsete õiguste rikkumisest teadasaamise aega saab tõendada kõigi

tõendamisvahenditega, kuivõrd seadus ei sea selle asjaolu tuvastamist sõltuvusse kindlatest

tõendamisvahenditest.

Seega oli hagi esitatud selleks antud tähtaja olulise rikkumisega ja apellatsioonkohus jättis seetõttu

põhjendatult hagi rahuldamata.

Tõendite hindamine ei ole kassatsioonkohtu õigus ega ülesanne (TKS §-id 332 lg.2 ja 347).

Juhindudes TKS §-st 346 p.1 kolleegium

o t s u s t a s:

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi otsus 05. maist 1994 jätta muutmata ja kaebus

rahuldamata.

Eesistuja T. Kollom

Liikmed J. Rätsep, J. Luik