III-1/3-84/94 · Riigikohus

III-1/3-84/94

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus Jüri ILVEST, Herbert LINDMÄE ja Jüri RÄTSEP

vaatas Tartus, 25. oktoobril 1994.a. avalikul kohtuistungil läbi

kriminaalasja V.Z. süüdistuses ENSV KrK §-de 139 lg.4 ja 195 lg.3 järgi süüdimõistetu

V.Z. avalduse alusel kohtuvea parandamiseks Narva Linna rahvakohtu 22. märtsi 1989.a.

otsuses ja Eesti NSV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi 27. aprilli 1989.a.

määruses.

Kohtuistungist võttis osa protsessiosalisena Riigiprokuratuuri prokurör Marge PÜSS.

Narva Linna rahvakohtu 22. märtsi 1989.a. otsusega mõisteti V.Z. süüdi ja teda karistati ENSV

KrK § 139 lg.4 järgi vabadusekaotusega 7 aastat ühes vara konfiskeerimisega ning ENSV KrK §

195 lg.3 järgi vabadusekaotusega 5 aastat. Lõpliku karistusena kuritegude kogumi eest mõisteti

talle 8 aastat vabadusekaotust erireziimiga parandusliku töö koloonias ühes vara

konfiskeerimisega.

Karistuse kandmise alguse ajaks loeti 13. detsember 1988.a.

Kohtuotsuse järgi tunnistati V.Z. süüdi selles, et tema, olles Narva Linna

rahvakohtu 4. septembri 1978.a. otsusega tunnistatud eriti ohtlikuks retsidivistiks, pani

ajavahemikus 10.-28. novembrini 1988.a. toime kuus vööra isikliku vara salajast vargust.

Samuti tunnistati V.Z. süüdi selles, et tema 8.novembri 1988.a. õhtul Xxxxxx, Xxxxxxx tn.xx

pani alkoholijoobes toime huligaansuse, rikkudes jämedalt avalikku korda ja väljendades ilmset

lugupidamatust ühiskonna vastu. V.Z. kloppis talle võõra korteri nr. xx uksele, tagus seda jalaga

ja lõhkus ust. Kui korterivaldaja V.D. väljus ja nõudis talle võõra isiku lahkumist, lõi V. Z. talle

noaga rindu, tekitades kannatanule kerge kehavigastuse, mis ei põhjustanud terviseriket.

Eesti NSV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi 27. aprilli 1989.a. määrusega jäeti

Narva Linna rahvakohtu 22. märtsi 1989.a. otsus V. Z. süüdimõistmise kohta ENSV KrK §-de

139 lg.4 ja 195 lg.3 järgi muutmata ning kassatsioonkaebused rahuldamata.

Süüdimõistetu V. Z. vaidlustab oma avalduses kohtuvea parandamiseks tema süüdimõistmist

ENSV KrK § 195 lg.3 ja taotleb talle süüksarvatud teo ümberkvalifitseerimist ENSV KrK § 112

lg.1 järgi, mis aga on tunnistatud kehtivuse kaotanuks.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri

M. PÜSSi arvamuse, milles ta ei toetanud avaldust kohtuvea parandamiseks,

t u v a s t a s :

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et süüdimõistetu V.Z. avaldus kohtuvea parandamiseks

Narva Linna rahvakohtu 22. märtsi 1989.a. otsuses ja Eesti NSV Ülemkohtu kriminaalasjade

kohtukolleegiumi 27. aprilli 1989.a. määruses tema süüdimõistmise osas ENSV KrK § 195 lg.3

järgi ei ole põhjendatud.

Kohtulahendites on V.Z. käitumise kvalifitseerimisel huligaansusena tuginetud kannatanu V.D.,

kohtualuse V. Z. enda ning tunnistajate N.L., G.O. ja A.K. ütlustele, samuti

kohtumeditsiinieksperdi arvamusele ja muudele tõenditele.

Nii nähtub kannatanu V.D. ütlustest, et V.Z. tagus tema korteriuksele, ei lahkunud tema

nõudmisele ja lõi teda noaga rindu.

Tunnistaja N.L. kinnitab oma ütlustes, et ta kuulis koridoris müra ja V.Z. ähvardust kõiki tappa.

Oma korterist väljudes ta nägi, et V.D. võttis V.Z-lt ära noa. Ka tunnistajad G.O. ja A.K.

kinnitavad, et V.Z. märatses koridoris.

Ülekuulamistel on V.Z. andnud V.D. kehavigastuse tekitamise asjaolude kohta vastuolulisi ütlusi.

Vastastamisel on V.Z. kinnitanud kannatanu V.D. ütluste õigsust, täpsustades vaid seda, et ta ei

ole ust jalaga tagunud.

Sündmuskoha vaatlusprotokollis on talletatud V.D. korteriuksele tekitatud vigastused.

Kohtumeditsiinieksperdi arvamuse järgi võib lõikehaav kannatanu V.D. rinnal olla tekitatud tema

ütlustes esitatud asjaoludel.

Hinnates tõendeid nende kogumis, on kohtulahendites põhjendatult loetud tõendatuks V.Z. süü

huligaansuse toimepanemises.

Narva Linna rahvakohus ja Eesti NSV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegium on

kriminaalseadust kohaldanud õigesti.

Vastavalt Eesti Vabariigi 7. mai 1992.a. seaduse ""Eesti NSV kriminaalkoodeksi" uue

redaktsiooni-Kriminaalkoodeksi kehtestamise kohta" §-le 6 tuleb ENSV KrK § 139 lg.4 järgi

süüdimõistetud V. Z. süüdistus ümber kvalifitseerida, kuna selles oli kvalifitseeriva asjaoluna

arvesse võetud tema varasemat eriti ohtlikuks retsidivistiks tunnistamist. Seega tuleb V. Z-le

süüksarvatud kuritegu kvalifitseerida KrK § 139 lg.2 p.2 ja 3 järgi, mille sanktsioonis nähakse

ette karistuse ülemmääraks 6 aastat vabadusekaotust.

Sellest tulenevalt on alust vähendada V. Z-le lõpliku karistusena kuritegude kogumi eest

mõistetud 8-aastast vabadusekaotust, arvestades asjaaolu, et karistuse liitmisel karistuse üldine

suurus ei tohi ületada KrK §-s 195 lg.3 ettenähtud karistuse ülemmäära - 7 aastat, ühe aasta

võrra.

Kuna V. Z. on varem kandnud vabadusekaotust, tuleb tal vastavalt KrK §-le 23 lg.7 kanda

karistust kinnises vanglas.

Juhindudes AKKS §-dest 63 p.3; 64 p.3; 65 lg.3, ja 779, samuti KrK §-dest 23 lg.7, 40 lg.1 ja 43

lg.3, ning Eesti Vabariigi 7. mai 1992.a. seaduse ""Eesti NSV kriminaalkoodeksi" uue

redaktsiooni - Kriminaalkoodeksi kehtestamise kohta" §-st 6, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s us t a s :

1. Narva Linna rahvakohtu 22. märtsi 1989.a. otsus ja Eesti NSV Ülemkohtu kriminaalasjade

kohtukolleegiumi 27. aprilli 1989.a. määrus V.Z. süüdimõistmises ENSV KrK § 195 lg.3 järgi

jätta muutmata.

2. Süüdimõistetu V.Z. avaldus kohtuvea parandamiseks jätta rahuldamata.

3. Kvalifitseerida ümber ENSV KrK § 139 lg.4 järgi süüdimõistetud V.Z. süüdistus KrK § 139

lg.2 p.2 ja 3 järgi ning lugeda teda karistatuks vabadusekaotusega 6 (kuus) aastat. Karistuste

osalisel liitmisel KrK § 40 lg.1 alusel lugeda lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest 7

(seitse) aastat vabadusekaotust kinnises vanglas.

Riigikohtu otsus jõustub 25. oktoobril 1994.a. ja edasikaebamisele ei kuulu.

Riigikohtunikud Jüri Ilvest

Herbert Lindmäe

Jüri Rätsep