III-2/1-33/94 · Riigikohus

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

13. september 1994

Tsiviilasi nr III-2/1-33/94

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus :

eesistuja Jaano Odar

liikmed : Jaak Luik ja Tiit Kollom

hageja T. Puieste osavõtul

vaatas Tartus 5. septembril 1994 avalikul kohtuistungil läbi Pikakannu Põhikooli esindaja v.adv. M.

Saare kassatsioonkaebuse

Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi otsusele 11. maist 1994 Tõnu Puieste hagis tööle

ennistamiseks.

Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium oma 11. mai 1994 otsusega tühistas Võru Maakohtu 11.

veebruari 1994.a. otsuse osas, millega jäeti rahuldamata Tõnu Puieste hagi keskmise palga

väljamõistmiseks sunnitud töölt puudumise aja eest, ning otsustas kostjalt Pikakannu Põhikoolilt

hageja kasuks välja mõista 6790.70 krooni keskmist palka sunnitud tööltpuudumise aja eest ning

riigilõivu riigi tuludesse. Maakohtu otsus osas, millega T. Puieste ennistati Pikakannu Põhikooli

õpetajaks, jäeti ringkonnakohtu poolt muutmata.

Maakohtu ja tsiviilkolleegiumi otsusega on tuvastatud, et T. Puieste töötas kostja juures õpetajana.

Kooli direktori 17. augusti 1993.a. käskkirjaga vallandati ta samast kuupäevast TLS § 86 p.6 alusel.

Käskkirjas põhjendatakse vallandamist sellega, et T. Puieste keeldus kirjaliku töölepingu

vormistamisest ning alustas 11. juunil 1993 ebaseaduslikku streiki ilma omapoolsete nõudmiste

esitamiseta tööandjale. Sellel ajal ta oma tööülesandeid ei täitnud. 14. juunist siirdus

tatöövõimetuslehele ja seejärel puhkusele. Tema teguviis põhjustas lastevanemate ja hoolekogu

usaldamatuse ja ta pani toime kasvatuslikke funktsioone täitva isiku kohta vääritu teo.

11.veebruaril 1994 otsustas Võru Maakohus T. Puieste tööle ennistada, kuid jätta tasu sunnitud

tööltpuudumise aja eest välja mõistmata. Kohtu hinnangul näljastreik, haigus ja puhkusel olemine ei

ole vääritud teod. Hageja tuleb tööle ennistada ka seetõttu, et talt ei nõutud eelnevalt seletust ning

vallandamiskäskkirja ei tehtud teatavaks allkirja vastu. Ei ole tõendatud kooli diskrediteerimine

korraldatud näljastreigiga. Kuna hageja oma tegevusega siiski häiris kooli tööd, plakatiga koolimaja

ees istudes võisid teda näha õpetajad, ta suhtus lugupidamatult kaasõpetajatesse, siis ei kuulu tasu

sunnitud tööltpuudumise aja eest väljamõistmisele (TLS § 144).

Tsiviilkolleegium oma 11. mai 1994 otsusega tühistas osaliselt maakohtu otsuse ning otsustas kostjalt

hagejale välja mõista 6790. 70 krooni sunnitud tööltpuudumise aja eest ja 679.10 krooni riigilõivu

riigi tuludesse. Kolleegiumi otsuse motiividel on maakohus õigesti põhjendanud, miks töölepingu

lõpetamine oli ebaõige. Nn. näljastreik ei ole vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega. Kuna

vallandamine oli ebaseaduslik, ei ole seaduslik TLS § 144 kohaldamine.

Kassatsioonkaebuses palub kostja esindaja otsuse tühistada, sest selline palaganlik näljastreik kooli

ees ja selle ruumes on pedagoogile sobimatu vääritu tegevus. Enne vallandamist direktor saatis koolis

viibivale hagejale sõna ilmuda, kuid too keeldus direktori juurde minemast, väljendudes seejuures

lugupidamatult.

Kolleegiumi istungil palus hageja jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus hagejale keskmise palga väljamõistmise osas ei ole õige

ja nõue tuleb jätta rahuldamata.

Kohtud on ebaõigesti leidnud, et hageja tegevus ei olnud vääritu ning et vallandamisel rikuti oluliselt

töölepingu lõpetamise korda.

Näljastreigiga taotleb isik kõrvaliste inimeste kaudu läbi viia oma tahet, saavutada oma nõuete

tunnustamist või rahuldamist. Sealjuures ta taotleb mõistmist ja kaastunnet esitatud nõuetele oma

tervise ja elu kas tegeliku või näilise ohustamisega iseenda poolt.

Selline tegevus ei oleks taunitav, kui tegemist oleks ühiskondlikult tähtsa põhimõtte või nõude

kaitsmisega, millest taganemine ei ole võimalik ja kui puuduvad muud vahendid põhimõtte

tunnustamiseks või nõude kaitsmiseks.

Antud juhul oli tegemist töötaja tööfunktsiooni piiritlemisega, s.o. eraküsimusega Seejuures oli

hagejal reaalne võimalus lahendada asi töövaidluse lahendamise korras - jättes kirjalikule lepingule

alla kirjutamata või pöördudes kohtu poole vaidluse lahendamiseks.

Pedagoogina oli hageja käitumine vääritu, sest lapsi kasvatatakse isikliku eeskujuga ja õpetaja ei tohi

propageerida käitumist, kus oma tahet teisele võrdsele lepingupoolele püütakse sisuliselt jõuga,

vahendeid valimata peale suruda.

Ekslikud on ka järeldused vallandamiskorra olulisest rikkumisest.

Seletuse andmine ei tee üleastumist olematuks. Seletus on mõeldud selleks, et töötaja saaks oma

teguviisi seletada, selle üksikasju ja tagapõhja selgitada. Selline võimalus oli hagejal ka kohtus

olemas.

Pealegi on kohus tuvastanud, et direktor soovis teda näha, kuid hageja vastas kutsujale, et direktoril

on tema juurde sama tee kui temal sinna. See viitab hageja soovimatusele asja selgitada.

Hageja ei eita, et nägi käskkirja. Ta lõpetas tööl käimise. Kohtusse pöördus ta tähtaegselt. Seega ei

ole kahtlust, et käskkirja märgitud vallandmise alus ja põhjus said hagejale teatavaks, mis on ka

vallandamise kirjalikult teatavaks tegemise mõte. Hageja õigusi ja võimalusi asja vaidlustada ei

kahjustatud.

Seega ei olnud nimetatud asjaolud nii olulised, et annaksid iseenesest aluse töölepingu lõpetamist

ebaõigeks pidada.

Kuna maal on levinud tööpuudus, hageja on kõrgema haridusega pedagoog, leiab kolleegium, et tema

ennistamine oli TLS § 144 lg.1 sätteid silmas pidades lõppkokkuvõtteks õige ja selles osas tuleb

ringkonnakohtu otsus jätta muutmata. TLS § 144 lg.2 kohaselt tuleb aga hagi keskmise palga

väljamõistmiseks puudutud aja eest jätta rahuldamata.

Juhindudes TKS §-dest 346 p.4 ja 347 p.1 kolleegium

o t s u s t a s

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 11. mai 1994.a. otsus sunnitud tööltpuudumise aja

eest keskmise palga väljamõistmise ja riigilõivu osas ning jätta Tõnu Puieste hagi Pikakannu

Põhikooli vastu selles osas rahuldamata.

Ülejäänud osas jätta Tartu Ringkonnakohtu otsus muutmata.

Kassatsioonkaebus osaliselt rahuldada.

Eesistuja Jaano Odar

Liikmed Jaak Luik, Tiit Kollom