III-1/1-31/94 · Riigikohus

III -1/1-31/94

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg ja Herbert Lindmäe vaatas Tartus,

16 augustil 1994.aastal avalikul kohtuistungil läbi kriminaalasja

T. R. süüdistuses KrK §100 järgi süüdimõistetu kassatsioonikaebuse alusel Viru Ringkonnakohtu 12. 05.

1994.a. otsuse peale.

Protsessiosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

T. R. oli Ida - Viru Maakohtu otsusega 28. veebruarist 1994.a. süüdi tunnistatud KrK § 100 järgi ja karistatud

5-aastase vabadusekaotusega kinnises vanglas. T. R. tunnistati süüdi selles, et ta 10. aprillil 1993.a. X vallas

Y külas lõi tülitsemise käigus oma abikaasa L. R. üheksa korda noaga rindkere piirkonda, millega põhjustas

kannatanu surma.

Kannatanu esindaja T. J. palus apellatsioonikaebuses tühistada kohtuotsus mõistetud karistuse leebuse

motiivil. Süüdimõistetu palus apellatsioonikaebuses ümber kvalifitseerida tema poolt toimepandu KrK § 103

järgi ja mõista talle mittevabadusekaotuslik karistus.

Viru Ringkonnkohtu otsusega 12. maist 1994.a. jäeti Ida - Viru Maakohtu otsus 28. veebruarist 1994.a.

kuriteo kvalifikatsiooni osas muutmata, kuid karistuseks mõisteti T. R. 7-aastat vabadusekaotust.

Kassatsioonikaebuses 23. maist 1994. a. kordab süüdimõistetu apellatsioonikaebuses esitatut.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja ärakuulanud prokuröri

arvamuse, mille kohaselt, tuleks Viru Ringkonnakohtu otsus jätta muutmata,

l e i d i s:

T. R. poolt 10. aprilil 1993.a. toimepandud tegu on kohtute poolt õigesti kvalifitseeritud. Tuginedes

kohtupsühhiaatia eksperdi arvamusele (statsionaarse kohtupsühhiaatriaekspertiisi akt nr.5 05. jaanuarist

1994.a. - tm. l. nr.121), samuti kriminaalasjas kogutud muudele tõenditele on välistatud, et süüdimõistetu

pani kuriteo toime füsioloogilise afekti seisundis KrK § 103 mõttes.

Viru Ringkonnakohus on põhjendatult karmistanud T. R. Ida - Viru Maakohtu poolt mõistetud karistust.

Objektiivse külje poolest ei saa T. R. poolt toimepandut käsitleda nii madala ohtlikkuse astmega teona, mis

võiks kaasa tuua sanktsioon alammääras oleva minimaalse karistuse mõistmise.

Kriminaaltoimiku materjalide pinnalt on T. R. puhul raske rääkida puhtsüdamlikust kahetsusest kui ainsast

vastutust kergendavast asjaolust, millele on kohtuotsuses osundanud Ida -Viru Maakohus. T. R. suhtub

toimepandusse pigem kui paratamatusse, märkides apellatsioonikaebuses, et "mina oma naise surmas süüdi

ei ole...Ise ta samm-sammult selle poole liikus. Ja ma ei tea ühtki joodikut, kes oleks oma loomulikku

vanadussurma surnud."(tm. l. 155).

Asjasse mittepuutuv on aga Viru Ringkonnakohtu see motiiv T. R. poolt toimepandud kuriteo eest karistuse

karmistamisel, et ka süüdimõistetu isana nii nagu ka kannatanuemana ei hoolitsenud oma nälgiva poja eest.

Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks osundada ka sellele, et kuigi määrusega 20. 07.1993.

tunnistati L. R. tütar T. J. kannatanuks, on teda kriminaalmenetluse edasises käigus ekslikult käsitletud

kannatanu esindajana: esindussuhet ei saa tekkida surnu ja elava inimese vahel.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS §-dest 63.p.1 ja 65 lg.3, Riigikohus

o t s u s t a s :

1.Jätta Viru Ringkonnakohtu otsus 12. maist 1994.aastast muutmata.

2.Süüdimõistetu kassatsioonikaebus jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 16. augustist 1994.aastal ja edasikaebamisele ei kuulu.

Riigikohtunikud Jüri Ilvest

Eerik Kergandberg

Herbert Lindmäe