III-1/1-30/94 · Riigikohus

III -1/1-30/94

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg ja Herbert Lindmäe vaatas Tartus,

16. augustil 1994.aastal avalikul kohtuistungil läbi kriminaalasja

V. P. süüdistuses KrK § 139 lg.2 p.2 ja 3 järgi Riigiprokuratuuri prokuröri kassatsiooniprotesti alusel Tartu

Ringkonnakohtu 03.05.1994.aasta otsuse peale.

Kohtuistungist võttis protsessiosalisena osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

V. P. tunnistati Tartu Linnakohtu 24. märtsi 1994.aasta otsusega süüdi KrK § 139 lg.2 p. 2 ja 3 järgi ning

karistati rahatrahviga 18 päevamäära(180 krooni) ulatuses selle eest, et ta 15. novembril 1993.aastal murdis

lahti Tartus, X tn. 15 paikneva maja akna ja varastas J. M. kuulunud esemeid kokku 107 krooni väärtuses.

Prokurör palus apellatsiooniprotestis tühistada kohtuotsus mõistetud karistuse leebuse motiivil.

Tartu Ringkonnakohtu 03.mai 1994.asta otsusega jäeti Tartu Linnakohtu otsus muutmata ja

apellatsiooniprotest rahuldamata.

Riigiprokuratuuri kassatsiooniprotestis korratakse sisuliselt apellatsiooniprotestis sisalduvat taotlust,

palutakse tühistada Tartu Ringkonnakohtu 03.mai 1994.aasta otsus ja saata kriminaalasi uueks kohtulikuks

arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära prokuröri arvamuse,

milles toetatakse protestis sisalduvat taotlust,

l e i d i s:

V. P. oli Tartu Linnakohtu 21.jaanuari 1993.aasta otsusega süüdi tunnistatud KrK § 139 lg.2 p.1 ja 3 järgi ja

karistatud tingimisi 3- aastase vabadusekaotusega 3-aastase katseaja jooksul. Seega pani V. P. 15. novembril

1993.aastal salajase varguse toime talle varem analoogilise kuriteo toimepanemise eest mõistetud

tingimusliku karistuse katseaja jooksul.

Alkohoolsete jookide pruukimise eest avalikes kohtades mõistetud rahatrahvid on V. P. regulaarselt jätnud

tasumata.

Nimetatud asjaolud on Tartu Linnakohus jätnud V. P. karistuse mõistmisel arvestamata. Riigikohtu

kriminaalkolleegium nõustub kassatsiooniprotestis sisalduva prokuröri seisukohaga, et sisuliselt ei ole V. P.

katseaja jooksul toimepandud kuriteo eest rahatrahvi mõistmisel järgitud KrK §-s 20 lg. 2 sätestatud

karistuse eesmärki - katseaja jooksul toimepandud kuriteo eest rahatrahvi mõistmine ei mõjusta "teda ja muid

isikuid edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest."

Küll aga on Tartu Linnakohtu 24.03. 1994.a.otsuse motiveerivas osas viidatud süüdimõistetul peale traumat

esinevatele mälu kaotustele, "mida kinnitasid kohtus nii kohtualune kui ka tema ema." Riigikohtu

kriminaalkolleegium on seisukohal, et selliste lähteandmete korral ei saa jätta tõstatamata süüdivuse

küsimust ja on tegemist ENSV KrPK §-s 58 lg.2 p.2 sätestatud ekspertiisi määramise kohustusliku

juhtumiga.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrK §-dest 20 lg.2; 41; 47 lg.5 ja AKKS § -dest 63 p.2, 64p.4 ning 65

lg.3, Riigikohus

o t s u s t a s :

1.Tühistada Tartu Linnakohtu 24.03. 1994.a. ja Tartu Ringkonnakohtu 03.05. 1994.a. otsused ja saata

kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Linnakohtule.

2.Prokuröri kassatsiooniprotest rahuldada.

Kohtuotsus jõustub 16.augustist 1994.aastast ja edasikaebamisele ei kuulu.

Riigikohtunikud Jüri Ilvest

Eerik Kergandberg

Herbert Lindmäe