III-2/1-25/94 · Riigikohus

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

30. juuni 1994

Tsiviilasi nr. III-2/1-25/94

EV Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus:

eesistuja T. Kollom

liikmed: J. Rätsep ja J. Luik

vaatas avalikul kohtuistungil läbi

Ardi Silla ja Heldur Karu kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 23.

märtsi 1994 otsusele nende hagides Kaitsejõudude Peastaabi vastu ametikohale ennistamiseks.

Kaitsejõudude Peastaabi ülema 12. veebruari 1993 käskkirjaga vabastati ametikohalt ja arvati reservi

Tallinna Läänerajooni RKO ülem Ardi Sild ja ülema asetäitja Heldur Karu teenistuskohustuste

ebarahuldava täitmise ja usalduse kaotuse motiivil. 17. aprilli 1993 käskkirjaga muudeti eelmist A.

Silla vabastamiskuupäeva osas seoses viimase haigusega.

3. detsembril 1993 otsustas Tallinna Linnakohus tunnistada käskkirjad ebaseaduslikuks ja lugeda

hagejatega töölepingud lõpetatuks omal soovil - A. Sillal 3. detsembril ja H. Karul 26. veebruaril

1993.

Täiendava otsusega 6. detsembrist 1993 mõistis kohus kostjalt hagejatele välja keskmise palga kuue

kuu ulatuses.

Otsuse järgi olid hagejad ametikohalt vabastatud, ilma et nende süü oleks tõendatud. Kuna

tegevteenistuse lepingu sõlmimise ja lõpetamise korda reguleeritud ei ole, eelnevalt oli nendega

sõlmitud töölepingud, siis tuleb nende suhtes kohaldada TLS vastavaid sätteid. Kuna nad tööle

ennistamist ei taotle, tuleb lepingud lõpetada hagejate soovil ja TLS § 117 lg. 2 järgi välja mõista

keskmine palk kuue kuu ulatuses.

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium otsustas 23. märtsil 1994 tühistda kohtuotsused ja jätta

hagid töölepingu lõpetamise aluse muutmiseks ja töötasu väljamõistmiseks seoses ebaõige

vallandamisega - rahuldamata.

Kolleegiumi otsuse motiividel viibisid hagejad kaitseväe tegevteenistuses. TLS § 7 p. 3 kohaselt ei

laiene see seadus kaitsejõudude tegevteenistusele. Hagejad ei töötanud töölepingu alusel, seetõttu on

nende nõue töölepingu aluse muutmiseks ja hüvituste saamiseks seoses töölepingu ebaseadusliku

lõpetamisega alusetud.

Linnakohus tunnistas oma otsusega käskkirjad ebaseaduslikuks, ilma, et hagejad oleksid niisugust

nõuet esitanud. Sellega rikkus kohus TKS § -is 230 lg. 1 p. 1 toodud keeldu.

Kassatsioonkaebuses paluvad hagejad ringkonnakohtu otsuse tühistada ja linnakohtu otsused

muutmata jätta. Nad väidavad, et nad ei rikkunud nendega 1. detsembril 1992 sõlmitud lepingut ja

seetõttu olid käskkirjad nende lepingute lõpetamiseks ebaõiged. Kostja vallandas neid TLS § 86 p. 7

alusel, mis on kantud ka tööraamatusse. Väide haginõuete piiride ületamisest on alusetu, kuivõrd

nende nõuete rahuldamine pole mõeldav ilma vastavate käskkirjade ebaseaduslikuks tunnistamisega.

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus ei ole õige.

Hagejad taotlesid hagiavaldustes ametikohale ennistamist ja hüvituste väljamõistmist ebaseadusliku

lepingu lõpetamise eest. Nad tuginesid seejuures nendega sõlmitud lepingutele, väites, et nad ei ole

lepingut rikkunud.

Tsiviilkolleegium, tunnistades küll hagejate õigust hagile ja jättes selle rahuldamata motiivil, et poolte

suhetele ei saa kohaldada töölepingu seadust, jättis tähelepanuta hagejate kinnituse, et nad

teenistuslepingut ei rikkunud ja selle ühepoolseks lõpetamiseks ei olnud alust.

Seega tunnistas kolleegium õigust hagile, kuid eitas hagejate õigust hagi rahuldamisele.

Tunnistada õigust hagile tähendab selle tunnistamist, et tegemist on TKS § 1 lg. 2 märgitud

tsiviilasjaga, mille all mõistetakse tsiviil-, perekonna- ja tööõigussuhetest tekkinud vaidlusi.

Leides, et TLS ei ole poolte suhetele kohaldatav, pidanuks kohus ikkagi lahendama vaidluse, mida ta

ise käsitab tsiviilasjana. Seega kolleegiumi toodud motiiv ei ole asjakohane hagi rahuldamata

jätmiseks.

Lisaks sellele ei ole see motiiv ka õige. TLS § 7 p. 3 sätestab, et töölepingu seadus ei laiene

kaitsejõudude tegevteenistusele. See aga ei tähenda, et kohtul ei oleks õigust rakendada

teenistuslepingu rikkumise korral analoogia alusel töölepingu seaduse neid sätteid, mis käsitavad

lepingu rikkumise tagajärgi ja nende kõrvaldamise teid. Selleks annab alust esiteks see, et hagejate ja

kostja vahel sõlmitud lepingud vastavad töölepingu tunnustele - oli kokkulepe alaliseks tööks tasu

eest tööandja kontrolli all.

Esitatud lepingus nimetab üks pool end tööandjaks, teine töövõtjaks.

Teiseks on tööõigus nagu kogu tsiviilseadustik suunatud rikutud subjektiivsete õiguste taastamisele;

neis antud kaitsevahenditel on ennistav iseloom. Hagejad nõudsid väidetavate rikutud õiguste

taastamist ametikohale ennistamisega, millise nõude nad hiljem asendasid palvega lugeda nad omal

soovil lahkunuks, ning kahju hüvitamist, mis tekkis saamata palga näol seoses lepingu ühepoolse

lõpetamisega. Need nõuded vastavad tsiviilõiguse taastavale iseloomule ja nende rahuldamise

vahendina on poolte suhete iseloomu arvestades täiesti kohaldatavad analoogia alusel TLS vastavad

sätted ja kohtupraktika.

TKS § 9 lg. 3 järgi vaidlusalust suhet reguleeriva seaduse puudumisel rakendab kohus seadust, mis

reguleerib vaieldavale suhtele lähedasi suhteid. Sellise seaduse puudumisel lähtub kohus õiguse

üldisest mõttest.

Hagejate nõuded rajanevad sellele, et nende arvates oli nende vabastamine ebaseaduslik. Seetõttu ei

ole õige hagejate vabastamise käskkirjade ebaseaduslikuks tunnistamist pidada haginõuete piiride

ületamiseks.

Juhindudes TKS § -st 346 p. 2 kolleegium

o t s u s t a s:

Tallinna Ringkonnakohtu otsus 23. märtsist tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale

kohtule teises koosseisus.

Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Eesistuja T. Kollom

Liikmed J. Luik, J. Rätsep