III-3/1-7/94 · Riigikohus

III-3/1-7/94

M Ä Ä R U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartu, 17. juunil 1994. a.

Malle Tootsi kassatsioonkaebuse läbivaatamine abikaasade varaühisusse ja ühisvarasse

kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise asjas

Riigikohtu halduskohtukolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Harri Salmann

vaatas 16. juunil 1994. a. läbi Malle Tootsi kassatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtu poolt

25. märtsil 1994. a. haldusasjas nr. II-3-16/94 tehtud kohtuotsuse peale. Protsessiosalistena võtsid

istungist osa Malle Toots, tema esindaja vandeadvokaat Rutt Teeveer ja Tartu Linnavalitsuse esindaja

Anu Öpik.

Esitatud materjalidest

n ä h t u b :

Arhiiviteatise nr. 1-41/K9 01. 07. 92 kohaselt ostis Arseni Uffert 11. märtsil 1939. a. krundi, mis on

registreeritud kinnistusregistris nr. 3012 all Arseni Ufferti nimele. 1939. aastast kuni majavalduse

õigusvastase natsionaliseerimiseni 1950. aastal ehitasid Arseni Uffert ja tema abikaasa Alma Uffert

lisaks krundil selle ostmise hetkel olnud hoonetele kahekorruselist kivimaja. Alma ja Arseni Uffert

abiellusid 1932. a. Alma Uffert suri 1957. a.

Alma ja Arseni Ufferti tütar Malle Toots esitas Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja

kompenseerimise Tartu linnakomisjonile taotluse tagastada talle Alma Uffertile kuulunud osa

majavaldusest. Komisjoni otsusega 30. aprillist 1993. a. nr. 23 jäeti Malle Tootsi taotlus rahuldamata.

Tartu Linnavalitsuse 10. mai 1993. a. määrusega nr. 262 tagastati majavaldus Tartus Võru t. 134

Arseni Uffertile. Tartu Linnavalitsuse 27. jaanuari 1994. a. korraldusega nr. 53 tagastati kinnistu

nr. 3012 maa Arseni Uffertile endistes piirides.

Malle Toots esitas 8. septembril 1993. a. Tartu Halduskohtule kaebuse ülalnimetatud komisjoni

otsuse peale ja palus tunnistada see seadusevastaseks. Kaebust põhjendati 6. novembril 1940. a.

Eestis kehtestatud Vene NFSV abielu- ja perekonnakoodeksi §-ga 10, mille kohaselt abielu kestel

soetatud vara oli abikaasade ühisvara, sõltumata sellest, kumma abikaasa nimele see vara oli

vormistatud.

27. septembril 1993. a. esitas Malle Toots Tartu Halduskohtule täienduse kaebusele, milles ta tugines

Balti eraseaduse §-dele 79, 80 ja 81 ja väitis, et tegemist oli abikaasade varaühisusega, sest

majavaldus soetati abielu kestel ning puudus abieluleping majavalduse Arseni Ufferti erivaraks

tunnistamise kohta.

Tartu Halduskohus rahuldas 9. veebruaril 1994. a. Malle Tootsi kaebuse haldusasjas nr. I-3-10/94

ning tunnistas Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tartu linnakomisjoni

30. aprilli 1993. a. otsuse nr. 23 seadusevastaseks ja kohustas komisjoni asja uuesti läbi vaatama ja

uut otsust tegema.

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tartu linnakomisjon esitas

21. veebruaril 1994. a. Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu otsuse peale.

Kaebuses paluti kohtuotsus tühistada, kuna vara omanikuna on kinnistusregistrisse kantud Arseni

Uffert, kes on elus ja seetõttu ainus omandireformi õigustatud subjekt. Kaebuses väideti ka seda, et

komisjon lähtub otsuste tegemisel mitte abielu- ja perekonnakoodeksist, vaid Eesti Vabariigi

omandireformi aluste seadusest.

Tartu Ringkonnakohus tühistas 25. märtsil 1994. a. Tartu Halduskohtu 9. veebruari 1994. a. otsuse

haldusasjas nr. I-3-10/94 ja rahuldas apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus leidis, et Õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tartu linnakomisjoni 30. aprilli 1993. a. otsus

nr. 23 on seaduslik ja kooskõlas Omandireformi aluste seaduse §-dega 7 ja 8, samuti Vabariigi

Valitsuse 28. augusti 1991. a. määrusega nr. 161 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja

hindamise korra punktidega 15, 16, 18, 19 ja 21.

Malle Toots esitas 20. aprillil 1994. a. kassatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale

haldusasjas nr. II-3-16/94. Kaebuses palutakse see otsus tühistada ning teha uus otsus, tunnistades

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tartu linnakomisjoni 30. aprilli

1993. a. otsus nr. 23 seadusevastaseks ja kohustades komisjoni asja uuesti läbi vaatama ja uut otsust

tegema. Kassaator väidab, et ringkonnakohus ei kohaldanud kõiki vajalikke materiaalõiguse sätteid ja

tõlgendas kohaldatud sätteid vääralt. Oma taotlust põhjendab kassaator nelja argumendiga. Esiteks,

vastavalt Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991. a. määruse nr. 161 punktidele 15 ja 18 tuleb kindlaks

määrata vara omanik selle õigusvastaselt võõrandamise hetkel. Teiseks, Eestis 6. novembrist 1940. a.

kehtestatud Vene NFSV APK § 10 kohaselt moodustas abielu kestel soetatud vara abikaasade

ühisvara, sõltumata sellest, kumma abikaasa nimele see oli vormistatud. Kolmandaks, Balti

eraseaduse §-de 79 ja 80 kohaselt tekkis Liivimaa linnades elavate abikaasade varaühisus varasuhtes,

mis oli abiellu toodud või ühiselt või kummagi poolt abielu kestel soetatud. Neljandaks, Alma ja

Arseni Ufferti abielu kestel soetatud vara ei kuulunud niisuguse vara hulka, mis BES § 81 kohaselt ei

olnud abikaasade varaühisuses.

Riigikohtu halduskohtukolleegium

l e i d i s :

Omandireformi aluste seaduse mõttest tuleneb, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või

kompenseerimise korral tuleb omandireformi õigustatud subjektide tuvastamisel lähtuda vara

õigusvastase võõrandamise hetkel kehtinud seadusandlusest. See seaduses selgesõnaliselt sätestamata

põhimõte on fikseeritud Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991. a. määruse nr. 161 punktides 15, 18 ja

21. Nende sätete kohaselt tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või

kompenseerimiseks tõendada isik, kellele vara kuulus õigusvastase võõrandamise hetkel.

Kuna Tartus Võru t. 134 asuv kinnistu soetati enne maa natsionaliseerimist, siis tuleb vaidluse

lahendamiseks tuvastada krundi omanik maa natsionaliseerimise hetkel ning majavalduse omanik

selle natsionaliseerimise hetkel.

Kinnistusraamatusse nr. 3012 all kantud linnas asuv kinnisvara omandati BES kehtivuse ajal abielu

kestel. Kahekorruselise kivimaja ehitamine langes osalt BES, osalt Vene NFSV APK kehtivuse ajale.

Nii BES kui ka Vene NFSV APK määrasid kindlaks abielu kestel soetatud vara omanikud. Maa

natsionaliseerimise hetkel kehtis Eestis BES, majavalduse natsionaliseerimise hetkel aga Vene NFSV

APK. Järelikult tuleb selle õigusvastaselt võõrandatud vara endiste omanike kindlaks määramisel

arvestada nii BES ja selle rakendamisel antud tõlgendusi kui ka Vene NFSV APK sätteid.

BES § 812 sätestas: "Kinnisvara omanikuks kuuluvuse järgi tunnistatakse ainult see, kes on sisse

kantud avalikesse kohturaamatutesse." BES § 813 sätestas:"Enne avalikesse kohturaamatutesse

sissekandmist ei oma kinnisvara soetaja kõrvaliste isikute suhtes mingeid õigusi: ta ei saa kasutada

ühtegi eelist, mis on seotud omandiga, ja peab tunnistama seadusepäraseks kõik kinnisvara

puudutavad toimingud isiku poolt, kes on kohturaamatute järgi täheldatud kinnisvara omanikuks.

Siiski võimaldatakse talle mitte ainult otsida hüvitust kõikide endise omaniku poolt kinnisvaraga

pahauskselt teostatud toimingute eest, vaid ka õigus nõuda, et viimase poolt oleks tarvitusele võetud

kõik abinõud, mis on vajalikud tema käest kinnisvara ülemineku kohturaamatusse sissekandmiseks."

Eesti Vabariigi Riigikohtu tsiviil-osakonna 22. jaanuari 1931. a. otsuses märgitakse: "Asjaolu, et

abielu kestel muretsetud kinnisvara kinnistusraamatuisse on kantud ühe abikaasa nimele, ilma et seal

tähendatud oleks, et see oleks selle abikaasa erivara (Not. sead. § 321 p. 1), ei tähenda iseenesest veel

sugugi, et see vara ainult säärase sissekandega oleks muutunud varaks, mis seisaks väljaspool

abielulist varaühisust, kuuludes ühele abikaasale eraldi (BES § 80). Kinnisvara sissekanne ühe

abikaasa nimele kinnistusraamatus omab BES § 812 põhjal otsustavat tähtsust kolmandate isikute

jaoks, kuid see asjaolu ei või olla aluseks teise abikaasa õiguste kindlaksmääramisel abielulise vara

jagamisel abielu lahutuse puhul." Riigikohtu tsiviil-osakonna 22. mai 1936. a. otsuses märgitakse:

"Järelikult, kui üks lasteta abikaasa pärandab teisele testamendiga kõik oma abielus muretsetud vara,

siis BES § 80 ja 81 põhjal kuulub selle hulka vastav osa ka nende ühiselt muretsetud kinnisvarast,

olgugi et see kinnisvara seisab kinnistusraamatus ainuüksi abielumehe nimel. Seejuures pole tähtsust

BES § 812 eeskirjal, sest see peab silmas kolmandaid isikuid, mitte aga abikaasade omavahelisi

varavahekordi Liivimaa linnaõigusejärgi." Seega oli BES kehtivuse ajal Riigikohus seisukohal, et

need sätted ei pea silmas abikaasade varaühisust, vaid kehtestavad reegleid kolmandate isikute

suhtes, et abielu kestel soetatud kinnisvara arvamine abikaasade varaühisusse ei sõltu sellest, kumb

abikaasadest on kinnistusraamatusse kantud vara omanikuna.

Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991. a. määruse nr. 161 p. 21 lg 2 9. jaanuari 1992. a. määruse nr. 10

redaktsioonis sätestab: "Maa kuuluvuse tõendamisel kasutatakse 1938. aastal ja järgmistel aastatel

Eesti Vabariigi Katastriameti poolt koostatud "Maksualuste maaüksuste nimekirju" ning

kinnistusametite dokumentatsiooni, milles sisalduvad andmed on eelnevalt võrreldud Eesti Vabariigi

Riikliku Maa-ameti ja Eesti Vabariigi Riikliku Arhiiviameti poolt. Andmete taotleja avalduses

märgitud andmetega lahknemise korral hinnatakse tõendeid kogumis kõigi teiste kogutud

materjalidega." Punkti 21 lg 2 ei saa tõlgendada nii, et abikaasade varaühisuse korral on

omandireformi õigustatud subjektiks üksnes omanikuna kinnistusraamatusse kantud isik või tema

pärijad. Niisugune tõlgendus oleks vastuolus Omandireformi aluste seaduse mõttega, sama lõike teise

lause ja Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991. a. määruse nr. 161 eelpoolrefereeritud punktidega 15, 18

ja 21, sest sellise tõlgendusega kitsendataks omandireformi õigustatud subjektide ringi.

BES eristas abikaasade varaühisust ja varalahusust. BES § 79 sätestas: "Linnaõigusele allutatud

abikaasade vahel, mis tahes seisusest nad ka poleks, kehtestatakse abielu kaudu varaühisus." BES

§ 80 sätestas: "Varaühisuse tagajärjel laekub kõik, mis kuulub mõlemale abikaasale, nii abiellumisel

sissetoodud kui ka abielu kestel ühel neist või mõlemil ükskõik millisel seaduslikul teel saadud või

nende poolt soetatud, ühte ühisesse massi, millestnii kaua kui abielu kestab, ükski osa ei kuulu ühele

abikaasadest eraldi." BES § 81 sätestas: "Varaühisusest jäetakse välja ülemaalised teenismõisad ja

üldse kinnisvara, mis asub väljaspool linnapiiri, kuivõrd need alluvad abikaasade varaliste õiguste

suhtes maaseadustele; 2) kummagi abikaasa erivara, mis on varaühisusest välja arvatud kas lepingu

alusel või §-s 27 märgitud juhtudel." Kuna vaidlusalune kinnisvara asus linnas, oli soetatud abielu

kestel ning puudus leping selle arvamiseks Arseni Ufferti erivara hulka ja puudusid BES §-s 27

nimetatud tingimused, siis kuulus see kinnisvara BES kehtivuse ajal Alma ja Arseni Ufferti

varaühisusse.

6. novembril 1940. a. kehtestati Eestis Vene NFSV APK, mille § 10 kohaselt oli abielu kestel

soetatud vara abikaasade ühisvara. See säte ei muutnud BES kehtivuse ajal abielu kestel soetatud vara

staatust, kui see vara kuulus abikaasade varaühisusse. Seepärast jäid Vene NFSV APK Eestis kehtima

hakkamisel Alma ja Arseni Ufferti ühisvarasse hooned, mis enne seda kuulusid nende varaühisusse.

Vene NFSV APK § 10 alusel muutus Alma ja Arseni Ufferti ühisvaraks ka Tartus Võru t. 134 asuva

kahekorruselise kivimaja see osa, mida ehitati selle koodeksi kehtivuse ajal.

Kui õigusvastaselt võõrandatud vara endine omanik on surnud, siis on Omandireformi aluste seaduse

§ 8 lg 3 p. 1 kohaselt omandireformi õigustatud subjektideks tema vanemad, abikaasa ja lapsed

võrdsetes osades. Järelikult võivad Tartus Võru t. 134 asuva kinnisvara Alma Uffertile kuulunud osa

suhtes omandireformi õigustatud subjektideks olla Malle Toots ja Arseni Uffert. Seejuures tuleb

krundi tagastamisel juhinduda ka Eesti Vabariigi maareformi seadusest.

Nendel põhjustel on Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tartu

linnakomisjoni 30. aprilli 1993. a. otsus nr. 23 ja TartuRingkonnakohtu tsiviilkohtukolleegiumi

25. märtsi 1994. a. otsus haldusasjas nr. II-3-16/94 seadusevastased ja kuuluvad tühistamisele. Tartu

Halduskohtu 9. veebruari 1994. a. otsus haldusasjas nr. I-3-10/94 on kooskõlas Omandireformi aluste

seadusega.

Kassatsioonkaebuse esitamisel Tartu Ringkonnakohtule tasus Malle Toots kassatsioonikautsjonina

200 krooni. HKS § 68 lg 3 kohaselt on kassatsioonikautsjoni suuruseks pool kassatsioonkaebuse

esitamise ajal kehtivast miinimumpalgast. Kassatsioonkaebuse esitamise ajal oli Vabariigi Valitsuse

24. septembri 1992. a. määruse nr. 274 p. 1 kohaselt miinimumpalgaks 300 krooni. Järelikult on

kassatsioonikautsjon tasutud ebaõiges suuruses.

Lähtudes eeltoodust ja HKS §-dest 57 p. 4 ja 68 lg 3 Riigikohtu halduskohtukolleegium

o t s u s t a s :

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkohtukolleegiumi 25. märtsi 1994. a. otsus haldusasjas

nr. II-3-16/94.

Tunnistada Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tartu

linnakomisjoni 30. aprilli 1993. a. otsus nr. 23 seadusevastaseks.

Teha Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tartu linnakomisjonile

ettepanek vaadata Malle Tootsi taotlus uuesti läbi ja teha asjas uus otsus.

Tagastada Malle Tootsile kassatsioonikautsjon kakssada krooni.

Määrus jõustub teatavaks tegemisest 27. juunil 1994. a.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann