III-3/1-6/94 · Riigikohus

III-3/1-6/94

M Ä Ä R U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartu, 16. juunil 1994. a.

Tartu Linnavalitsuse kassatsioonkaebus õigusvastaselt võõrandatud vara Eesti Arstide Liidule

tagastamise asjas

Halduskohtukolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Harri Salmann vaatas

16. juunil 1994. a. läbi Tartu Linnavalitsuse kassatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtu

tsiviilkolleegiumi 31. märtsi 1994. a. otsusele nr. II-3-17/94 õigusvastaselt võõrandatud vara, Tartus,

Pepleri 32 asuva majavalduse Eesti Arstide Liidule tagastamise seaduslikkuse kohta.

Asjaosalistena võtsid istungist osa Tartu Linnavalitsuse esindaja A. Öpik ja Riigiprokuratuuri

esindaja A. Kungla. Juures oli halduskohtukolleegiumi sekretär Tiiu Varend.

Esitatud materjalidest

n ä h t u b :

Tartu Linnavalitsuse 20. septembri 1993. a. määruse nr. 517 alusel tagastati õigusvastaselt

võõrandatud vara - majavaldus (kinnistu nr. 429) Tartus, Pepleri 32 - Eesti Arstide Liidule. Sama

määruse punktis 2 kohustati Arstide Liitu säilitama selle maja esimesel korrusel asuvate ruumide

kasutamise õigus rendilepingu alusel 5 aasta jooksul Tartu Prokuratuurile.

20. septembril 1993. a. teatas Tartu Ülikool, kelle bilansis maja oli, Tartu Linnavalitsusele, et ei

pretendeeri nimetatud hoonetekompleksi edasisele kasutamisele ja andis selle Arstide Liidule üle.

Arstide Liit koostas mitteeluruumide rendilepingu projekti ruumide rentimiseks Tartu Prokuratuurile,

kuid Riigiprokuratuur ei nõustunud lepingu projekti tingimustega, leides, et tulenevalt Tartu

Linnavalitsuse määrusest on Riigiprokuratuur sattunud halvematesse tingimustesse ametiruumide

rentimisel ja tal puuduvad rahalised vahendid nõutava rendi tasumiseks.

Justiitsministeeriumi ettepanekul otsustas Vabariigi Valitsus 21. septembril 1993. a. korraldusega

nr. 559-k mitte tagastada nimetatud maja Arstide Liidule Eesti Vabariigi Omandireformi aluste

seaduse § 12 lg 3 p. 5 alusel ja jätta see maja riigi omandusse.

6. oktoobril 1993. a. teatas Tartu linnapea kirjaga nr. 1-14/1090 Vabariigi Valitsusele nimetatud

majavalduse tagastamisest Arstide Liidule ja viimasele pandud kohustusest lubada Tartu

Prokuratuuril kasutada ruume rendilepingu alusel 5 aastat. Seetõttu paluti kirjas tühistada Vabariigi

Valitsuse korraldus nr. 559-k.

Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 21 osalise muutmise seaduse alusel kinnitas Vabariigi

Valitsus 25. oktoobril 1993. a. määrusega nr. 328 riigi omandusse jääva vara nimekirja 6. septembri

1993. a. seisuga. Selles nimekirjas arvati Justiitsministeeriumi halduses olevate varade hulka ka Tartu

Prokuratuuri administratiivhoone Tartus, Pepleri 32.

29. novembril 1993. a. esitas Riigiprokuratuur kaebuse Tartu Halduskohtusse Tartu Linnavalitsuse

20. septembri 1993. a. määruse nr. 517 peale, paludes tunnistada määrus ja Tartus asuva majavalduse

Pepleri 32 tagastamine Arstide Liidule seadusevastaseks

.

Kaebuse motiivide kohaselt kinnitas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidium 2. juulil 1992. a.

Omandireformi aluste seaduse § 21 lg 1 alusel riigi omandusse jäävate kultuuri- ja sotsiaalsfääri ning

tööstusettevõtete nimekirja, milles oli ka Tartu Ülikool. Kuna vaidlusalune majavaldus Pepleri 32 oli

ülikooli bilansis, siis jäi ta riigi omandusse. Ka Vabariigi Valitsus jättis Omandireformi aluste seaduse

§ 12 lg 3 p. 5 alusel 21. septembri 1993. a. korraldusega nr. 559-k nimetatud majavalduse riigi

omandusse.

Tartu Halduskohtu 3. veebruari 1994. a. otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Otsuse motiivide kohaselt

kinnitab riigi omandusse jääva vara nimekirja Vabariigi Valitsus Omandireformi aluste seaduse § 21

osalise muutmise seaduse alusel, kuid sellesse ei tohi lülitada õigusvastaselt võõrandatud vara.

Vabariigi Valitsuse korraldus nr. 559-k, millega jäeti vaidlustatud maja riigi omandusse

Omandireformi aluste seaduse § 12 lg 3 p. 5 alusel, võeti vastu alles 21. septembril 1993. a., ta ei oma

tagasiulatuvat jõudu ega tühista Tartu Linnavalitsuse määrust.

11. veebruaril 1994. a. esitas Riigiprokuratuur apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtusse, paludes

tunnistada Tartu Linnavalitsuse määrus ebaseaduslikuks ja kohustada linnavalitsust võtma maja

arvele Tartu Inventariseerimise Büroos.

Apellatsioonkaebuse motiivid olid järgmised:

1. Tartu Halduskohus kohaldas valesti Omandireformi aluste seaduse § 21 osalise muutmise seadust,

sest see ei käsitle õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist, vaid vara munitsipaliseerimist.

2. Omandireformi aluste seaduse § 21 osalise muutmise seaduse § 3 jättis kehtima põhimõtte, et

Ülemnõukogu Presiidiumi poolt kinnitatud riigi omandusse jääva vara nimekiri kehtib seni, kuni

analoogilise nimekirja kehtestab Vabariigi Valitsus. Ülemnõukogu Presiidiumi 2. juuli 1992. a.

otsusega oli sellisesse nimekirja kantud Tartu Ülikooli tervikvara, seega ka maja Pepleri 32.

3. Omandireformi aluste seaduse § 21 osalise muutmise seaduse § 1 alusel kinnitas Vabariigi Valitsus

25. oktoobril 1993. a. määrusega nr. 328 seisuga 6. september 1993. a. riigi omandusse jääva vara

nimekirja, kus Justiitsministeeriumi halduses olevate varade hulka arvati ka Tartu Prokuratuuri

administratiivhoone Tartus, Pepleri 32.

4. Tartu Linnavalitsus ei ole arvestanud 21. juunil 1993. a. jõustunud Omandireformi aluste seaduse II

osa "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine ning kompenseerimine" muutmise ja täiendamise

seadust, millega muudeti Omandireformi aluste seaduse § 12 lg 3 p. 5 redaktsiooni. Muudatuse

kohaselt ei kuulu tagastamisele õigusvastaselt võõrandatud vara juhul, kui Vabariigi Valitsus otsustab

valitsusasutuse või kohaliku omavalitsuse volikogu põhjendatud ettepanekul, et sõjalise, korrakaitse-,

kultuuri- või sotsiaalobjekti või riikliku või kohaliku kaitse all oleva objekti tagastamine kahjustab

riigi või kohaliku haldusüksuse huve või ettevõtte või muu organisatsiooni bilansis oleva

õigusvastaselt võõrandatud vara eraldamine teeb ülejäänud vara sihipärase kasutamise

tehnoloogiliselt võimatuks. Selle muudatuse mittearvestamisega eiras Tartu Linnavalitsus ühtlasi

24. märtsil 1993. a. jõustunud Omandireformi aluste seaduse § 21 osalise muutmise seaduse §-i 4,

mille kohaselt õigusvastaselt võõrandatud vara jätmine riigi- või munitsipaalomandusse

reguleeritakse vastavate seadustega.

Tartu Ringkonnakohtu 31. märtsi 1994. a. otsusega apellatsioonkaebus rahuldati, tühistati Tartu

Halduskohtu otsus ja tehti uus otsus, millega tunnistati seadusevastaseks Tartu Linnavalitsuse määrus.

Selle otsuse motiivide kohaselt kinnitas Ülemnõukogu Presiidium Omandireformi aluste seaduse § 21

lg 1 alusel 2. juulil 1992. a. riigi omandusse jäävate kultuuri- ja sotsiaalsfääri asutuste ning

tööstusettevõtete tervikvarade nimekirja. Selles nimekirjas oli Tartu Ülikool, seega ka Pepleri 32.

Ülemnõukogu Presiidiumi otsus oli kooskõlas tollal kehtinud § 21 redaktsiooniga, mida muudeti

9. märtsil 1993. a. Selle alusel anti taolise nimekirja kinnitamise õigus Vabariigi Valitsusele alates

24. märtsist 1994. a. Omandireformi aluste seaduse § 12 lg 3 p. 5 alusel tollases redaktsioonis oli

Ülemnõukogul õigus otsustada õigusvastaselt võõrandatud vara mittetagastamise üle. 2. juunil

1993. a. §-s 12 lg 3 p. 5 tehtud muudatus andis sellise õiguse Vabariigi Valitsusele alates 21. juunist

1993. a. Kohtu otsuses leiti samuti, et Tartu Linnavalitsus ei ole vaidlusaluse majavalduse

tagastamisel järginud Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991. a. määrusega nr. 161 kinnitatud

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja

läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra p. 31 ja 32 ning Vabariigi Valitsuse

5. veebruari 1993. a. määrusega nr. 36 kehtestatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra

p. 29. Linnavalitsus ei kontrollinud, kas on asjaolusid, mis Omandireformi aluste seaduse § 12 lg 3

p.-de 3-6 kohaselt välistavad vara tagastamise või nõuavad teatud lisatingimuste täitmist. Kohus

leidis sellest tulenevalt, et Vabariigi Valitsusel oli õigus otsustada, kas riigi omanduses olevat vara on

võimalik tagastada. Majavaldus Pepleri 32 kuulus sotsiaalobjektina riigi omandusse, mitte

munitsipaal- või juriidilise isiku omandusse ja Tartu Linnavalitsus oleks pidanud enne vara

tagastamise otsustamist küsima Vabariigi Valitsuse arvamust tagastamise võimalikkuse kohta. Kuna

Tartu Linnavalitsus arvamust ei küsinud, rikkus ta vara tagastamise protseduurilist korda ja tema

määrus on seadusevastane.

13. mail 1994. a. esitas Tartu Linnavalitsus kassatsioonkaebuse Riigikohtusse. Kaebuse motiivide

kohaselt on Tartu Ringkonnakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme, samuti

menetlusnorme. Omandireformi aluste seaduse § 12 lg 3 p. 5 kohaselt oli Pepleri 32 maja selline

objekt, mis ei kuulunud sõjalise, korrakaitse, kultuuri- või sotsiaalobjektide hulka ja seetõttu oli õigus

ta tagastada Arstide Liidule. Ka ei rikutud selle maja tagastamise protseduurilist korda. Vabariigi

Valitsuse 28. augusti 1991. a. määruse nr. 161 p. 31 alapunkt 5, millele ringkonnakohus tugineb, on

vastuolus praegu kehtiva Omandireformi aluste seaduse §-ga 12 lg 3 p. 5, mille uus redaktsioon

jõustus 21. juunil 1993. a. ja kehtis ka maja tagastamise ajal. Nende vastuolu korral kehtib seadus,

mitte määrus. Ringkonnakohus kohaldas aga seaduse asemel määrust, hilisema akti asemel

varasemat, tõlgendas suvaliselt ja seadusest mittetulenevalt avalduste läbivaatamise korda. Vabariigi

Valitsuse 5. veebruari 1993. a. määruse punkti 29 uus, seadusega kooskõlas olev redaktsioon

kehtestati Vabariigi Valitsuse poolt alles 21. septembril 1993. a. määrusega nr. 294, kuid see ei

kehtinud maja tagastamise ajal.

Ringkonnakohus on tõlgendanud vääralt Omandireformi aluste seaduse §-i 21, mis käsitleb vara

munitsipaliseerimist, laiendades seda ka õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele. Vabariigi

Valitsuse 25. oktoobri 1993. a. määrus nr. 328, millega kinnitati riigi omandusse jääva vara nimekiri

ja milles on ka Tartu Prokuratuuri administratiivhoone, on koostatud lähtudes vara

munitsipaliseerimisest, s.o. §-st 21. Kuid isegi selles paragrahvis kehtib nõue, et riigi omandusse

jääva vara nimekirja ei tohi lülitada õigusvastaselt võõrandatud vara.

Kaebuses leitakse, et Tartu Ringkonnakohus on vaadanud apellatsioonkaebuse haldusasjas ebaõigesti

läbi tsiviilkohtukolleegiumis, millega rikkus HKS § 34 sätteid. Halduskolleegiumi puudumisel peaks

haldusasju läbi vaatama kas ringkonnakohus või selle kolleegium, kuid mitte tsiviilkolleegium.

Kassaator palub tühistada Tartu Ringkonnakohtu otsuse, lõpetada asjas menetlus ning välja mõista

kohtukulud.

Riigiprokuratuuri vastuses kassatsioonkaebusele palutakse jätta ringkonnakohtu otsus muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

Riigikohtu halduskohtukolleegium

l e i d i s :

Tartu Linnakohtu 19. mai 1992. a. otsusega tunnistati Arstide Liit omandireformi õigustatud

subjektiks. Sellega tekkis tal Omandireformi aluste seaduse § 4 alusel õigus nõuda õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamist omandireformi kohustatud subjektidelt. 11. märtsil 1993. a. pöördus

Arstide Liit Tartu Linnavalitsuse poole taotlusega tagastada temalt 1940. a. natsionaliseeritud vara -

hooned ja krunt Tartus, Pepleri 32 (kinnistu nr. 429). Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja

kompenseerimise Tartu linna komisjoni 27. augusti 1993. a. otsusega nr. 28 loeti hooned Tartus,

Pepleri 32 õigusvastaselt võõrandatud varaks ja kanti omandireformi objektina endiste omanike ja

vara registrisse. Rahuldamata jäeti taotlus krundi tagastamiseks.

Nimetatud majavaldus anti 1984. a. Tartu Meditsiinikooli bilansist Tartu Riikliku Ülikooli bilanssi,

kus ta oli ka tagastamistaotluse esitamise ajal. Majavaldust kasutab Tartu Prokuratuur. Tartu

Linnavalitsuse 20. septembri 1993. a. määrusega nr. 517 otsustati nimetatud majavaldus tagastada

Arstide Liidule koos kohustusega säilitada esimesel korrusel ruumide kasutamise õigus rendilepingu

alusel 5 aastaks Tartu Prokuratuurile. 20. septembril 1993. a. teatas Tartu Ülikool Tartu

Linnavalitsusele kirjaga nr. 1-20/64-153, et tema ei pretendeeri nimetatud majavalduse edasisele

kasutamisele ja 28. septembril 1993. a. andis ta selle vara üleandmise aktidega komisjoni poolt

Arstide Liidule üle. Arstide Liit koostas mitteeluruumide rendilepingu ruumide rentimiseks Tartu

Prokuratuurile. Riigiprokuratuur rendilepingu tingimustega ei nõustunud. 29. novembril 1993. a.

esitas ta kaebuse Tartu Halduskohtusse Tartu Linnavalitsuse 20. septembri 1993. a. määruse nr. 517

peale. Kaebuse mitterahuldamisel esitas ta 11. veebruaril 1994. a. apellatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtusse. Ka selles kaebuses taotles ta Tartu Linnavalitsuse 20. septembri 1993. a.

määruse nr. 517 tunnistamist seadusevastaseks. Ringkonnakohus rahuldaski apellatsioonkaebuse,

tühistas halduskohtu otsuse ja tegi uue otsuse.

Tartu Linnavalitsus esitas 13. mail 1994. a. Riigikohtule kassatsioonkaebuse, leides, et

ringkonnakohus ei ole asja läbivaatamisel järginud kohtumenetluse seaduse sätteid ja on ebaõigesti

kohaldanud materiaalõiguse norme.

Apellatsioonkaebuse haldusasjas vaatas läbi Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkohtukolleegium.

Halduskohtumenetluse seadustiku § 34 alusel vaadatakse apellatsioonkaebus haldusasjas läbi

halduskohtukolleegiumi istungil. Tsiviilkohtupidamise seadustiku § 278 lg 1 alusel võidakse

tsiviilkolleegiumile panna ka halduskohtu lahendite peale esitatud apellatsioonkaebuste

läbivaatamine, kui ringkonnakohtus ei moodustata halduskohtukolleegiumi. Tartu Ringkonnakohtus

ei ole moodustatud halduskohtukolleegiumi ja seetõttu pani sama kohtu esimees 17. septembril

1993. a. tsiviilkolleegiumile ka halduskohtu lahendite peale esitatud apellatsioonkaebuste

läbivaatamise. Seega ei ole põhjendatud kassaatori väide, et asja arutamisel Tartu Ringkonnakohtus

rikuti oluliselt menetlusnorme, kuna haldusasja on lahendanud ebaõige kohtukoosseis.

Käesoleva vaidluse sisulisel lahendamisel tuleb aluseks võtta 13. juulil 1991. a. vastuvõetud

Omandireformi aluste seadus, arvestades selles tehtud hilisemaid muudatusi ja täiendusi. Nimetatud

seaduse § 3 kohaselt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastatakse või kompenseeritakse endistele

omanikele või nende õigusjärglastele, samuti muudetakse vara omandivormi munitsipaliseerimise,

erastamise või taasriigistamise teel. Nende erinevate reformisuundade konkreetsed alused ja erisused

on sätestatud sama seaduse teises, kolmandas, neljandas ja viiendas osas. Kohtud ei ole antud asja

lahendamisel neid erinevatest reformisuundadest tulenevaid erisusi silmas pidanud ja on seetõttu

jõudnud ebaõigetele järeldustele.

Omandireformi aluste seaduse § 12 lg 1 kehtestab õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise

kohustuse riigi- ja kohaliku omavalitsuse organite, teiste juriidiliste ja füüsiliste isikute poolt, kelle

omanduses asub õigusvastaselt võõrandatud vara. Sama paragrahvi lõikes 3 sätestatakse aga

juhtumid, millal õigusvastaselt võõrandatud vara ei kuulu tagastamisele. Käesolevas vaidluses tuleb

kohaldada nimetatud seaduse §-i 12 lg 3 p. 5, mida muudeti 2. juunil 1993. a. ja see redaktsioon

jõustus 21. juunil 1993. a. Selle sätte esialgse, s.o. 13. juuni 1991. a. redaktsiooni kohaselt ei

kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele, kui Ülemnõukogu otsustas, et riigi

omanduses oleva kultuuri- või sotsiaalobjekti või riikliku kaitse aluse objekti tagastamine kahjustab

Eesti Vabariigi huve. Ülemnõukogu ei ole Tartus Pepleri 32 asuva majavalduse mittetagastamise

otsust teinud.

Tartu Ringkonnakohus on teinud vea sellega, et lähtus Ülemnõukogu Presiidiumi 2. juuli 1992. a.

otsusest, millega kinnitati riigi omandusse jäävate ja munitsipaliseerimisele mittekuuluvate kultuuri-

ja sotsiaalsfääri asutuste ning tööstusettevõtete tervikvarade nimekiri, kuhu oli kantud ka Tartu

Ülikool. Viga seisneb selles, et nimetatud otsuse aluseks on Omandireformi aluste seaduse § 21 lg 1,

mis käsitleb aga munitsipaliseerimist. Ka selle paragrahvi 9. märtsil 1993. a. muudetud redaktsioonis

sätestatakse, et riigi omandusse jääva vara nimekirja ei lülitata õigusvastaselt võõrandatud vara.

Omandireformi aluste seaduse § 12 lg 3 p. 5 2. juunil 1993. a. muudetud redaktsioon, mis kehtis

vaidlustatud majavalduse tagastamise ajal, tulebki aluseks võtta antud vaidluse lahendamisel. Selle

uue redaktsiooni kohaselt otsustab õigusvastaselt võõrandatud vara mittetagastamise Vabariigi

Valitsus. Mittetagastamise alusena sätestatakse valitsusasutuse või kohaliku volikogu põhjendatud

ettepanek, mille kohaselt sõjalise, korrakaitse-, kultuuri- või sotsiaalobjekti või riikliku või kohaliku

kaitse all oleva objekti tagastamine kahjustab riigi või kohaliku haldusüksuse huve või ettevõtte või

muu organisatsiooni bilansis oleva õigusvastaselt võõrandatud vara eraldamine teeb ülejäänud vara

sihipärase kasutamise tehnoloogiliselt võimatuks. Seega loetletakse märgitud sättes objektid, mida

võidakse erandina õigusvastaselt võõrandatud varana mitte tagastada. Majavaldus Pepleri 32 oli küll

Tartu Ülikooli bilansis, kuid seda kasutas põhilises osas Tartu Prokuratuur, mida tulebki arvestada

vaidluse lahendamisel.

Riigiprokuratuuri vastuses kassatsioonkaebusele väidetakse, et neile on arusaamatu Tartu

Linnavalitsuse väide, nagu ei oleks Tartu Prokuratuur korrakaitseorgan.

Politseiseaduse §-de 3 ja 4 kohaselt on pandud politseile avaliku korra, inimeste ja organisatsioonide

seaduslike huvide, kuritegevuse tõkestamise, kohtueelse uurimise ja karistuste määramise ja

täideviimise ülesanded ning tema kaitse all on kõik Eesti Vabariigi territooriumil viibivad ja tema

jurisdiktsioonile alluvad isikud. Politseiseaduse § 7 lg 2 alusel teostab järelevalvet politsei tegevuse

seaduslikkuse üle prokuratuur. Prokuratuuri seaduse § 2 alusel on prokuratuuri ülesanneteks:

1) järelevalve kriminaalasjade kohtueelse menetluse seaduslikkuse üle;

2)riikliku süüdistuse esindamine kõigi astmete kohtutes;

3) järelevalve vabaduse võtmisega seotud karistuste täitmise ning meditsiinilise ja kasvatusliku

iseloomuga sunnivahendite kohaldamise seaduslikkuse üle;

4) järelevalve politsei tegevuse seaduslikkuse üle;

5) järelevalve jälitusametkondade jälitustegevuse seaduslikkuse üle kooskõlas jälitustegevuse

seadusega.

Sellest tulenevalt ei ole prokuratuur korrakaitseorgan.

Vabariigi Valitsus otsustas Justiitsministeeriumi ettepaneku ja § 12 lg 3 p. 5 alusel korraldusega

nr. 559-k majavaldust Pepleri 32 mitte tagastada ja jätta see riigi omandusse. Korraldus on tehtud

21. septembril 1993. a., mistõttu ei oma tagasiulatuvat jõudu ja ei tühista Tartu Linnavalitsuse

20. septembri 1993. a. määrust.

Vabariigi Valitsuse 25. oktoobri 1993. a. määrusega nr. 328 kinnitati riigi omandusse jääva vara

nimekiri 6. septembri 1993. a. seisuga, kus Justiitsministeeriumi halduses olevate varade hulka arvati

ka majavaldus Pepleri 32 kui Tartu Prokuratuuri administratiivhoone. Kuid see nimekiri on koostatud

lähtudes Omandireformi aluste seaduse §-st 21, mis käsitleb vara munitsipaliseerimist ja seetõttu ei

saa takistada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist.

Tartu Ringkonnakohtu väide, et Tartu Linnavalitsus rikkus õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise kohta esitatud avalduste läbivaatamise, tõendite hindamise ja vara tagastamise

protseduurilist korda, ei ole põhjendatud.

Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991. a. määrusega nr. 161 kinnitati Õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja

hindamise kord (edaspidi Avalduste läbivaatamise kord) ja 5. veebruaril 1993. a. määrusega nr. 36

kinnitati Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord (edaspidi Tagastamise kord).

Tagastamise korra p. 29 kohaselt vara tagastamise otsuse ettevalmistamisel tuleb kontrollida, kas ei

esine asjaolusid, mis Omandireformi aluste seaduse § 12 lg 3 punktide 3-6 ning lg 4 kohaselt

välistavad vara tagastamise või nõuavad teatud lisatingimuste täitmist. Nende küsimuste

lahendamisel tuleb lähtuda Avalduste läbivaatamise korra punktidest 31 ja 32. Avalduste

läbivaatamise korra punkti 31 alapunkt 5 sätestab, et juhul, "kui vara hulgas on kultuuri- või

sotsiaalobjekt või riikliku või kohaliku kaitse all olev objekt, mis on riigi või munitsipaal- või

juriidilise isiku omanduses, saab tagastamise otsustada pärast seda, kui Eesti Vabariigi Ülemnõukogu

või vastav volikogu on otsustanud, et nimetatud objekti tagastamine ei kahjusta Eesti Vabariigi või

kohaliku haldusüksuse huve". Ülemnõukogu ei ole selle sätte, s.o. § 12 lg 3 p. 5 alusel majavalduse

Pepleri 32 mittetagastamise otsust teinud. See määruse punkt oli aga vastuolus samal ajal kehtinud

Omandireformi aluste seaduse § 12 lg 3 p. 5 muudetud redaktsiooniga, sest Vabariigi Valitsus ei

olnud viinud Avalduste läbivaatamise korda vastavusse nimetatud seadusega. Ringkonnakohtu väide,

et Tartu Linnavalitsus oleks pidanud enne maja tagastamise otsustamist küsima Vabariigi Valitsuse

arvamust, ei ole kooskõlas avalduse ajal kehtinud Omandireformi aluste seadusega. Seaduse vastuolu

korral määrusega kehtib seadus. Tagastamise korra punkti 31 muudetud redaktsioon, mis tugineb §-le

12 lg 3 p. 5, nõuabhoone tagastamise taotlusest teatamist valitsusasutusele, kelle bilansis vara on või

kelle valitsemisalasse vastav riigiasutus või kultuuri- ja sotsiaalobjekt kuulub. Kuid nimetatud punkt

31 viidi Vabariigi Valitsuse poolt Omandireformi aluste seadusega kooskõlla alles 21. septembril

1993. a. määrusega nr. 294, ja seetõttu ei oma ta tagasiulatuvat jõudu Tartu Linnavalitsuse

20. septembri määrusele nr. 517.

Eksitav ja ebaõige on Tartu Ringkonnakohtu järeldus selle kohta, et Omandireformi aluste seaduse

§ 21 osalise muutmise seadusega anti Vabariigi Valitsusele õigus otsustada hoone Tartus, Pepleri 32

tagastamise võimalikkuse kohta. Viga seisneb selles, et Omandireformi aluste seaduse § 21 käsitleb

vara munitsipaliseerimist, aga mitte õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist.

Arvestades seda, et kohtud on käesoleva asja lahendamisel rikkunud materiaalõiguse norme, siis

tuleb kassatsioonkaebus rahuldada, tühistada ringkonnakohtu otsus ja lõpetada asja menetlus.

Lähtudes Halduskohtumenetluse seadustiku §-dest 50 ja 57 p. 3 Riigikohtu halduskohtukolleegium

o t s u s t a s :

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 31. märtsi 1994. a. otsus haldusasjas nr. II-3-17/94 ja

lõpetada asja menetlus.

Tagastada Tartu Linnavalitsusele kassatsioonikautsjon 150 (ükssada viiskümmend) krooni.

Määrus jõustub teatavaks tegemisest 20. juunil 1994. a.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann