III-1/3-59/94 · Riigikohus

III-1/3-59

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus Lea KALM, Jüri RÄTSEP ja Peeter VAHER

vaatas Tartus 14. juunil 1994 avalikul kohtuistungil läbi

kriminaalasja L. H.

süüdistuses VNFSV KrK § 593

ja NSV Liidu Ülemnõukogu Pre-

siidiumi 4. juuni 1947.a.

seadluste "Isikliku omandi-

kaitse tugevdamise kohta"

§ 2 lg.2 ja "Kriminaalvas-

tutusest riigi- ja ühiskonna-

vara riisumise eest" § 2,4

järgi,

L. K. (H.)

süüdistuses VNFSV KrK

§ 5913 ja NSV Liidu Ülemnõu-

kogu Presiidiumi 4. juuni

1947.a. seadluse "Krimi-

naalvastutusest riigi- ja

ühiskonnavara riisumise

eest" § 5 järgi

ja H. K. (T.)

süüdistuses VNFSV KrK § 5913

ja NSV Liidu Ülemnõukogu

Presiidiumi 4. juuni 1947.a.

seadluste "Kriminaalvastutu-

sest riigi- ja ühiskonnavara

riisumise eest" § 5 ja "Ko-

danike isikliku omandi kai-

tse tugevdamise kohta § 3

järgi

nende avalduste alusel kohtu-

vigade parandamiseks ENSV

Ülemkohtu 27.-30. augusti

1951.a. otsuses.

Kohtuistungist võtsid protsessiosalistena osa L. H., L. K. (H.), H. K.(T.) ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge

PÜSS.

ENSV Ülemkohtu 27.-30. augusti 1951.a. otsusega mõisteti L. H. süüdi ja karistati VNFSV KrK §593 järgi

NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi 26. mai 1947.a. seadluse "Surmanuhtluse kaotamise kohta"

rakendamisega vabadusekaotusega 25 aastaks ühes õiguste kaotusega 5 aastaks.NSV Liidu Ülemnõukogu

Presiidiumi

4. juuni 1947.a. seadluse "Kriminaalvastutuse kohta riigi- ja ühiskonnavara riisumise eest" § 2 järgi

vabadusekaotusega

18 aastaks koos kogu vara konfiskeerimisega ja õiguste kaotusega

5 aastaks, sama seadluse § 4 järgi vabadusekaotusega 20 aastkas koos kogu vara konfiskeerimisega ja õiguste

kaotusega 5 aastaks ning NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi 4. juuni 1947.a. seadluse "Kodanike isikliku

omandi kaitse tugevdamise kohta" § 2 lg.2 järgi vabadusekaotusega 20 aastaks koos kogu vara

konfiskeerimisega ja õiguste kaotusega 5 aastaks.

Lõplikuks karistuseks loeti L. H. 25 aastat vabadusekaotust ühes kogu vara konfiskeerimisega ja õiguste

kaotusega 5 aastaks.

Kohus on lugenud tuvastatuks, et L. H. organiseeris 1949.a kevadel relvastatud bande röövimiste

toimepanemiseks ja ajavahemikul 1949 - 1950.a. juunikuuni pani toime enam kui 15 röövimisena

kvalifitseeritavat kuritegu. Süüdimõistetu on end süüdi tunnistanud neist vaid kahes kuriteos, kuid

kohtuotsuses on sisukohaselt osundatud kannatanute ja tunnistajate eeluurmisel ning kohtuistungil

protkollitud ütlustele, mis viitavad kuritegudest osavõtu märgatavalt ulatuslikumale astmele.

Koos L. H. oli samas asjas kohtu all veel 13 isikut.

L. H. (nüüd K.) on süüdi tunnistatud selles et ta, olles teadlik oma venna L. H. poolt organiseeritud

relvastatud bande kuritegudest, nagu Tsoorus asuva kaupluse röövimisest, ei teatanud sellest vastavatele

võimuorganitele - pani kohtuotsuse järelduste kohaselt toime kuriteo VNFSV krK § 5913 ja NSV Liidu

Ülemnõukogu Presiidiumi 4. juuni 1947.a. seadluse "Kriminaalvastutuse kohta riigi- ja ühiskonnavara

riisumise eest" § 5 järgi.

Analoogiline süüdistus on esitatud H. T. (nüüd K.)

Kummalegi neist mõisteti lõplikuks karistuseks 2 aastat vabadusekaotust.

Kirovi oblastikohtu 7. veebruari 1969.a.- määrusega on L. H. karistusmäär alandatud 15 a.

vabadusekaotusele.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning kuulanud ära avaldajad, kes

taotlesid eneste rehabiliteerimist ja pokuröri, kes luges põhjendatuks L. K. (H.) ja H. K. (T.) avaldused,

l e i d i s :

L. H. on sooritanud tsiviiliskute vastu suunatud vägivallaga seotud varavastaseid kuritegusid Eesti

kodanikkonnale raskest 1949.a. kevadest alates (pärast suurküüditamist) kuni 1950.a. suveni. Mitmel juhul

esines ta küll end KGB-, miilitsa- või maksuametnikuna esitledes, kuid tol ajal ega ka asja taasläbivaatamisel

ei ole ta seostanud oma tegevust kättemaksuga Eesti rahvale tekitatud ülekohtu eest ega võitlusega Eesti

Vabariigi isesesvuse eest.

Õiguslik alus L. H. rahabiliteerimiseks puudub.

Küll on aga vaidlustatud kohtuotsuses ilma tõendusliku aluse ning sisulise põhjenduseta tuletatud L. K. (H.)

ja H. K. (T.) puutumus L. H. osavõtul sooritatud kuritegudega. Nende käitumises puudub kuriteokooseis

muuhulgas ka põhiseaduse § 22 3.lõike mõttest tulenevalt.

Juhindudes AKKS § 63 p.3, 64 p.3, 65 lg.3, 77 lg.9, samuti Eesti Vabariigi 19. veebruari 1992.a. seaduse

"Kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta" § 5 lg.1, Riigikohtu

kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Tühistada ENSV Ülemkohtu 27.- 30. augusti 1951.a. otsus L. K. (H.) ja H. K. (T.) süüdimõistmise ja

karistamise osas VNFSV KrK § 5913 NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi 4. juuni 1947.a. seadluste järgi

ja lõpetada kriminaalmenetlus kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

L. K. ja H. K. rehabiliteerida ühes sellest tulenevate õiguslike tagajärgedega.

2. L. H. osas jätta kohtuotsus muutmata.

3. L. K. ja H. K. avaldused kohtuvea parandamiseks rahuldada.

4. L. H. avaldus jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 14. juunil 1994.a. ja edasikaebamisel ei kuulu.

Riigikohtunikud Lea Kalm

Jüri Rätsep

Peeter Vaher