III-4/1-4/94 · Riigikohus

III-4/A-4/94

O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 13. juunil 1994.a.

Vabariigi Presidendi taotluse tunnistada 3. mail 1994.a. vastuvõetud Vabariigi Presidendi

töökorra seaduse § 2 lg 2 Põhiseaduse §-ga 109 vastuolus olevaks läbivaatamine.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegium koosseisus: eesistuja Rait MARUSTE, liikmed Tõnu

ANTON, Lea KALM, Jaano ODAR ja Jüri PÕLD, vaatas

6. juuni 1994.a. kohtuistungil

Vabariigi Presidendi esindaja Vahur GLAASE ja õiguskantsler Eerik-Juhan TRUUVÄLJA osavõtul

ning kolleegiumi sekretär Kerdi RAUA juuresolekul läbi Vabariigi Presidendi taotluse 9. maist

1994.a.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegiumile esitatud materjalidest

n ä h t u b :

23. märtsil 1994.a. võttis Riigikogu vastu Vabariigi Presidendi töökorra seaduse, mille Vabariigi

President 10. aprilli 1994.a otsusega nr. 309 jättis välja kuulutamata. 3. mail 1994 võttis Riigikogu

Vabariigi Presidendi töökorra seaduse muutmata kujul uuesti vastu. Vabariigi President, juhindudes

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse §-st 19 lg 1 p. 4, taotleb Vabariigi Presidendi

töökorra seaduse § 2 lg 2 Põhiseaduse §-ga 109 vastuolus olevaks tunnistamist.

Vabariigi President leiab, et kuna Vabariigi Presidendi töökorra seaduse § 2 lg 2 annab peaministrile

õiguse otsustada, kas tegemist on edasilükkamatute riiklike vajadustega, siis ei ole see kooskõlas

Põhiseaduse §-ga 109. Põhiseaduse § 109 järgi on Vabariigi Presidendil õigus anda edasilükkamatute

riiklike vajaduste korral seaduse jõuga seadlusi, mis kannavad Riigikogu esimehe ja peaministri

kaasallkirja. Põhiseadus ei anna riiklike vajaduste edasilükkamatuse eelotsuse tegemise õigust

peaministrile. Põhiseaduse § 109 järgi saab peaminister, samuti Riigikogu esimees, väljendada oma

suhtumist seadlusse kaasallkirja andmisega või sellest keeldumisega.

Kuulanud ära Vabariigi Presidendi esindaja selgitused ja õiguskantsleri sõnavõtu, põhiseaduslikkuse

järelevalve kohtukolleegium

l e i d i s :

Põhiseaduse § 109 asub peatükis "Seadusandlus", pärast seadusandlikku tegevust korraldavaid

üldnorme. Peatüki struktuur ja normide sisu viitab sellele, et see paragrahv sätestab seadusandluse

erikorra erandlikus olukorras. Vabariigi Presidendi seadusandluse erandlikule iseloomule osundavad

Põhiseaduse §-s 109 sätestatud piirangud.

Vabariigi Presidendi õigus anda seadlusi on vajalik seadusandliku võimu järjekestvuse tagamiseks,

kui tavaline seadusandlus on takistatud.

Põhiseadus seab Vabariigi Presidendi seadluste andmisele kaks eeltingimust. Esiteks selle, et

Riigikogu ei saa kokku tulla, ja teiseks edasilükkamatud riiklikud vajadused.

Mitmete riikide konstitutsioonid on sidunud riigipea dekreediõiguse istungjärkude vahelise

perioodiga. Põhiseadus ei pea aga silmas istungjärkude vaheaega Riigikogu töös, vaid istungjärguks

või istungiks kokkutuleku võimatust.

Edasilükkamatu riiklik vajadus seondub ohu mõistega. Oht peab olema objektiivne, andmed selle

kohta usaldusväärsed ning selle aste niisugune, et selles olukorras seadluse andmata jätmisel võib

riigile tekkida korvamatu kahju.

Vabariigi Presidendi töökorra seaduse § 2 lg 1 kordab Põhiseaduse § 109 esimest lõiget. Teine ja

kolmas lõige on sõnastatud järgmiselt: " (2) Otsuse selle kohta, et Riigikogu ei saa kokku tulla, teeb

Riigikogu esimees pärast seda, kui erakorraliseks istungjärguks kokkukutsutud Riigikogu ei ole

otsustusvõimeline. Otsuse riiklike vajaduste edasilükkamatuse kohta teeb peaminister. Oma

sellekohasest otsustusest teatavad Riigikogu esimees ja peaminister Vabariigi Presidendile kirjalikult.

(3) Vabariigi Presidendi poolt allakirjutatud seadluse tekst esitatakse Riigikogu esimehele ja

peaministrile kaasallakirjutamiseks. Kaasallkirja andmise otsustavad Riigikogu esimees ja

peaminister lõplikult hiljemalt seadluse teksti allakirjutamiseks saamise päevale järgneval päeval.

Kaasallkirja andmisest keeldumisel lisatakse tagastatava seadluse tekstile kirjalikult keeldumise

motiivid."

Sellest nähtub, et Vabariigi Presidendi töökorra seaduse § 2 lg 2 lisab Põhiseaduses sätestatud

Vabariigi Presidendi seadusandluse eeltingimustele veel kaks piirangut. Esimese piirangu kohaselt

teeb otsustuse selle kohta, et Riigikogu ei saa kokku tulla, Riigikogu esimees pärast seda, kui

erakorraliseks istungjärguks kokkukutsutud Riigikogu ei ole otsustusvõimeline. Teise piirangu

kohaselt teeb otsustuse riiklike vajaduste edasilükkamatuse kohta peaminister.

Põhiseaduse § 109 lg 1 kohaselt annab seaduse jõuga seadlusi Vabariigi President. Need on küll

Vabariigi Presidendi seadlused, kuid neil peavad olema Riigikogu esimehe ja peaministri kaasallkiri.

Kaasallkirja andmisel otsustavad Riigikogu esimees ja peaminister, kas seadluse andmiseks on

põhiseaduslikud eeltingimused, samuti hindavad nad seadluse seaduslikkust ja otstarbekust.

Kaasallkirja puudumisel pole seadlusel õigusjõudu.

Vabariigi Presidendi töökorra seaduse § 2 lg 2. teisest ja kolmandast lausest ning sama paragrahvi 3.

lõikest tuleneb, et Riigikogu esimehe ja peaministri otsustus tehakse enne seda, kui Vabariigi

President saadab neile seadluse eelnõu kaasallkirja andmiseks. Vastasel korral kaotaks § 2 lg 2

kolmas lause oma mõtte. Kuna seaduses peetakse silmas Riigikogu esimehe ja peaministri

eelotsustust, siis tähendab see nende volituste põhiseadusevastast laiendamist. Riigikogu esimehe ja

peaministri osa seadluste andmise otsustamisel seisneb kaasallkirja andmises. Seega on Vabariigi

Presidendi töökorra seaduse §-ga 2 lg 2 Vabariigi Presidendilt Põhiseaduse vastaselt võetud õigus

iseseisvalt otsustada seadluse algatamise üle ning seadus on seetõttu vastuolus Põhiseaduse §-ga 109

lg.1.

Põhiseaduse § 107 tähendatud asja lahendamisel ei ole võimalik väljakuulutamata jäetud seadust

tunnistada osaliselt Põhiseaduse vastaseks.

Juhindudes Põhiseaduse §-st 152 lg 2 ning Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse §-

st 19 lg 1 p. 4 põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegium

o t s u s t a b :

Tunnistada 3. mail 1994.a. Riigikogus vastu võetud Vabariigi Presidendi töökorra seadus

Põhiseadusega vastuolus olevaks.

Otsus jõustub selle kuulutamisest, on lõplik ega kuulu edasikaebamisele.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegiumi esimees

Rait Maruste