III-1/3-41/94 · Riigikohus

III-1/3-41/94

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Riigikohtu kriminaalkollegium kooseisus Eerik KERGANDBERG, Herbert LINDMÄE ja Peeter VAHER

vaatas Tartus, 17. mail 1994.a. avalikul kohtuistungil läbi

kriminaalasja

L. E. süüdistusese VNFSV KrK § 19

ja NSVL Ülemnóukogu Presiidiumi 4. juuni 1947.a.

seadluse "Kriminaalvastutuse kohta riigi-

ja ühiskonnavara riisumise eest" § 2 järgi

süüdimóistetu L. E. avalduse alusel

kohtuvea parandamiseks Riikliku Julgeoleku

Ministeeriumi vägede Leningradi oblasti sója-

tribunali 27. septembri 1951.a. otsuses,

8. Sójalaevastiku sójatribunali 14. juuni

1955.a. määruses ja Eesti Vabariigi Ülemkohtu

presiidiumi 9. oktoobri 1991.a. määruses

Kohtuistngist vóttis osa protsessiosalisena Riigiprokuratuu-ri prokurör Marge PÜSS.

Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi vägede Leningradi oblasti sójatribunali 27. septembri 1951.a. otsusega

móisteti L. E. süüdi ja karistati VNFSV KrK §-de 581 a ja 5811, samuti VNFSV KrK § 19 ja NSVL

Ülemnóukogu Presiidiumi 4. juuni 1947.a. seadluse "Kriminaalvastutuse kohta riigi- ja ühiskonnavara

riisumise eest" § 2 järgi kuritegude kogumi eest vabadusekaotusega 25 aastat paranduslike tööde laagris ühes

óiguste kaotusega 5 aastaks ja vara konfiskeerimisega.

Karistusaja alguseks loeti 16. september 1950.a

L. E. tunnistati süüdi selles, et tema, meelestatu-

na nóukogudevaenulikult, asus ennast alates 22. augustist 1950.a. varjama nóukogude vóimu eest koos oma

mehe E. A. L. E. ja E. A. olid sidemed F. N. metsavendade grupiga. Metsavendade ülesandel püüdis L. E. 16.

septembril 1950.a. nende tarbeks hóivata X autobaasi nr. 2 takso "Pobeda". Selleks tulistas ta teel X, istudes

sóiduki tagaistmel, püstolist taksojuhi E. V. suunas, ütles, et ta on bandiit ja tal on ülesanne hóivata auto,

nóudis juhilt dokumente ja raha ning tegi juhile ettepaneku liituda metsavendadega. Taksojuht E. V. haaras

juhi kohale istunud L. E. käest ja pööras relva kórvale. Rüselemisel tekkinud lasust sai L. E. vasakust käest

haavata. E. V. vóttis L. E. relva ja toimetas ta X Riikliku Julgeoleku osakonda.

8. Sójalaevastiku sójatribunali 14. juuni 1955.a. määrusega Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi vägede

Leningradi oblasti sójatribunali 27. septembri 1951.a. otsus muudeti: VNFSV KrK § 5811 järgi menetlus

lõpetati kuriteokoosseisu puudumise tóttu; VNFSV KrK § 581 a osas kvalifitseeriti süüdistus VNFSV KrK

§-de 17 ja 581 a järgi koos karistusmäära vähendamisega; süüdistuse osas VNFSV KrK §-de 19 ja NSVL

Ülemnóukogu Presiidiumi 4. juuni 1947.a. seadluse "Kriminaalvastutuse kohta riigi- ja ühiskonnavara

riisumise eest" § 2 järgi vähendati karistusmäära.

Karistuste liitmisel loeti kuritegude kogumi eest lóplikuks karistuseks, kohaldades NSVL Ülemnóukogu

Presiidiumi 27. märtsi 1953.a. amnestiaseadust, 10 aastat vabadusekaotust paranduslike tööde laagris ühes

óiguste kaotusega 5 aastaks.

Eesti Vabariigi Ülemkohtu Presiidiumi 9. oktoobri 1991.a. määrusega tühistati kohtulahendid L. E.

süüdistuses VNFSV KrK §-de 17 ja 581 järgi ja menetlus lópetati kuriteokoosseisu puudumise tóttu. Muus

osas jäeti kohtulahendid muutmata.

L. E. vabanes paranduslike tööde laagrist 30. juulil 1959.a.

Süüdimóistetu L. E. taotleb avalduses kohtuvea parandamiseks rehabiliteerimist talle VNFSV KrK § 19 ja

NSVL Ülemnóukogu Presiidiumi 4. juuni 1947.a. seadluse "Kriminaalvastutuse kohta riigi- ja ühiskonnavara

riisumise eest" § 2 järgi süüks arvatud tegudes.

Riigikohtu kriminaalkollegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokurör M. PÜSSI

arvamuse, milles toetas avaldust kohtuvea parandamiseks,

t u v a s t a s :

kriminaalasja materjalidest nähtub, et L. E., varjates ennast nóukogude okupatsioonivóimude eest, tegi

metsavendade ülesandel 16. septembril 1950.a. katset hóivata nende jaoks takso "Pobeda". Seega seondus

sóiduki hóivamise katse nóukogude vóimu vastu peetava vabadusvóitlusega.

Sóiduki hóivamise katsel püstolist tulistades L. E. taksojuhile E. V. kehavigastusi ei tekitanud. Seetóttu ei ole

L. E. toime pannud Eesti Vabariigi 19. veebruari 1992.a. seaduse "Kohtuväliselt represseeritud ja alusetult

süüdimóistetud isikute rehabiliteerimise kohta" §-s 3 lg. 1 sätestatud kuritegu, mis võiks välistada tema

rehabiliteerimise.

L. E. varjamine ja sóiduauto hóivamise katse oli vóitluseks nóukogude okupatsioonivóimude omavoli ja

Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu.

Juhindudes AKKS §-dest 63 p.3, 64 p.1, 65 lg.3, ja 779, KrPK §-st 5 lg.1 p.2, samuti Eesti Vabariigi 19.

veebruari 1992.a. seaduse "Kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimóistetud isikute rehabiliteerimise

kohta" § 5 lg.1, Riigikohtu kriminaalkollegium

o t s u s t a s :

1. Tühistada Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi vägede Leningradi oblasti sójatribunali 27. septembri 1951.a.

otsus, 8. Sójalaevastiku sójatribunali 14. juuni 1955.a. määrus ja Eesti Vabariigi Ülemkohtu presiidiumi 9.

oktoobri 1991.a. määrus L. E. süüdisuses VNFSV KrK § 19 ja NSVL Ülemnóukogu Presiidiumi 4. juuni

1947.a. seadluse "Kriminaalvastutuse kohta riigi- ja ühiskonnavara riisumise eest" § 2 järgi ning lópetada

kriminaalmenetlus kuriteokoosseisu puudumise tóttu.

Rehabiliteerida L. E. talle VNFSV KrK § 19 ja NSVL Ülemnóukogu Presiidiumi 4. juuni 1947.a. seadluse

"Kriminaalvastutuse kohta riigi- ja ühiskonnavara riisumise eest" § 2 järgi süüks arvatud tegudes ühes sellest

tulenevate óiguslike tagajärgedega.

2. Süüdimóistetu L. E. avaldus kohtuvea parandamiseks rahuldada.

Riigikohtu otsus jõustub 17. mail 1994. a. ja edasikaebamisele ei kuulu.

RIIGIKOHTUNIKUD: EERIK KERGANDBERG

HERBERT LINDMÄE

PEETER VAHER