III-2/1-14/94 · Riigikohus

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

9. mai 1994

Tsiviilasi nr. III-2/1-14/94

EV Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus:

eesistuja J. Odar

liikmed: J. Luik ja T. Kollom

hageja Leili Saare osavõtul

vaatas avalikul kohtuistungil 2. mail 1994 Tartus läbi Leili Saare kassatsioonkaebuse Tallinna

ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi otsusele 20. jaanuarist 1994.

Tallinna Ringkonnakohtu otsusega tuvastati, et L. Saar töötas EV Passiameti Rapla Büroo juhatajana.

1992 detsembris toimunud reorganiseerimisel ühendati passiamet siseministeeriumi kodakondsuse

bürooga. Passiameti Rapla Büroo kui juriidiline isik kaotati ja tema seniseid funktsioone hakkas

täitma juriidilise isiku õigusteta Kodakondsusameti Raplamaa Büroo passijaoskond.

8. veebruaril 1993 käskkirjaga lõpetas kodakondsusameti peadirektor L. Saarega töölepingu TLS §-le

76 (poolte kokkulepe) viidates, kahe kuu keskmise palga ulatuses hüvituse ja kasutamata puhkuse

kompensatsiooni maksmisega.

11. novembri 1993 otsusega muutis Tallinna Linnakohus vallandamispõhjuse formuleeringu, lugedes

L. Saarega töölepingu lõpetatuks TLS § 86 p. 3 (koosseisude koondamine) alusel. Ühtlasi otsustas

kohus Riigi Kodakondsusametilt L. Saarele välja mõista täiendavalt 6 kuu palga ulatuses hüvitust

TLS §-de 87 lg. 2 ja 90 lg. 1 p. 1 alusel. Otsuse motiividel töölepingujärgne ametikoht kaotati . L.

Saar ei avaldanud soovi lahkuda töölt poolte kokkuleppe alusel. Tema vallandamise tegelik põhjus oli

ametikoha koondamine.

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium otsustas 20. jaanuaril 1994 linnakohtu otsuse tühistada,

muuta töölepingu lõpetamise formuleeringut, lugedes L. Saarega töölepingu lõpetatuks TLS § 82 lg.

1 alusel.

Otsuse motiivide kohaselt rakendas linnakohus ebaõigesti materiaalõigusnorme. Asja materjalidega

on tõendatud, et tegelikult töötajate koondamist ei toimunud. Siseministeeriumi käskkirjaga nimetati

territoriaalsed passiameti bürood passijaoskondadeks, mis arvati loodud kodakondsusameti büroode

koosseisu. Hageja olulised töötingimused nagu palk, puhkuse kestvus, tööaeg ja -koht jäid endiseks,

vähenes töökohustuste maht ja muutus alluvus. Kuna ta ei soovinud töökorralduses tehtud

muudatuste tõttu edasi töötada, kuulus temaga tööleping lõpetamisele TLS § 82 lg. 1 alusel. Et

hagejale on juba kahe kuu keskmine palk välja makstud, siis rohkem hüvitust tal saada ei ole.

Töölepingu lõpetamine TLS § 76 alusel oli ebaõige, sest hageja ei avaldanud soovi töölepingu

lõpetamiseks poolte kokkuleppel.

Kassatsioonkaebuses palub L. Saar ringkonnakohtu otsuse tühistada ja linnakohtu otsuse muutmata

jätta. Ta kinnitab, et passibüroo juhataja ametikoht kaotati. Mitme teise büroojuhatajaga lõpetati

töövahekord koondamise motiividel. Samuti on tehtud Eesti teistes kohtutes sarnaseid kohtuotsuseid.

Ei ole õige, et palk jäi samaks - ka see muutus.

Kolleegiumi istungil palus L. Saar oma kaebuse rahuldada.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus ei ole õige.

TLS § 82 annab töötajale õiguse omal algatusel lõpetada töölepingu, kui tööandja ei täida lepingu

tungimusi, teeb seda mittenõuetekohaselt või toimuvad muudatused tootmis- või töökorralduses (§-id

64 ja 68).

Kui töötaja ei soovi sellisel õiguslikul alusel töölepingut lõpetada, ei sa keegi, sealhulgas ka kohus,

teda selleks sundida.

Töölepingu üks pool ei saa teist poolt sundida lõpetama töölepingut alusel, mis n õ u a b selle (teise)

poole algatust.

Ringkonnakohus on ebaõigesti aru saanud töölepingu tingimuste muutmisest. TLS § 64 lg. 1 kohaselt

on tööandja õigus töö ümberkorraldamisel muuta töötasustamise aluseid ja tööreziimi, teatades sellest

töötajale kirjalikult ette vähemalt üks kuu.

Antud juhul ei olnud aga kõne all töötasustamise aluste ja tööreziimi muutmine, vaid ühe ametikoha

asendamine teisega. Iseseisva juriidilise isiku juhi - passibüroo juhataja - ametikoht kaotati ja selle

asemele toimunud reorganiseerimise tulemusena moodustati juriidilise isiku õigusteta asutuse

jaoskonnajuhataja ametikoht. See tähendab kvalitatiivset mudatust töökohustuste ringis, pädevuses ja

õiguslikus seisundis, mistõttu neid ametikohti ei saa samastada, nagu on seda sisuliselt teinud

ringkonnakohus.

Uuel asja arutamisel peab ringkonnakohus asjaolusid veel kord hoolikalt kontrollima ja kaaluma.

Seejuures tuleb arvestada hageja väitega kassatsioonastme istungil, mille kohaselt ta asus uuele

töökohale 1. novembrist 1993.

Juhindudes TKS §-idest 53 lg. 2, 346 lg. 2 ja 347 p. 1 kolleegium

o t s u s t a s:

Tallinna Ringkonnakohtu otsus 20. jaanuarist 1994 tühistada ja saata asi samale kohtule uueks

läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebus osaliselt rahuldada.

Leili Saarele tagastada sissemakstud kautsjon 200 krooni.

Eesistuja Jaano Odar

Liikmed Jaak Luik, Tiit Kollom