III-1/3-36/94 · Riigikohus

III-1/3-36/94

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus Jüri ILVEST, Lea KALM ja Jüri RÄTSEP vaatas avalikul

kohtuistungil Tartus, 19. aprillil 1994.a. kohtuvea parandamise korras läbi

kriminaalasja J. L.

süüdistuses KrK §-de 107 lg.1 ja

139 lg.2 p.1 järgi süüdimôistetu

J. L. kaitsja vandeadvokaat

P. JÄRVE avalduse alusel Pärnu

Linnakohtu 31. mai 1993.a.

otsusele ja EV Ülemkohtu

kriminaalasjade kohtukolleegiumi

28. juuni 1993.a. määrusele.

Protsessiosalisena vôttis kohtuistungist osa Riigiprokuröri asetäitja J. NAABER.

J. L. môisteti süüdi ja karistati koos teiste kaaskohtualustega, kes pole taotlenud kriminaalasja läbivaatamist,

Pärnu Linnakohtu 31. mai 1993.a. otsusega KrK § 107 lg.1 järgi 2 (kahe) aasta ja 6 (kuue) kuu

vabadusekaotusega ja KrK 139 lg.2 p.1 järgi 1 (ühe) aasta vabadusekaotusega. Lôplikuks karistuseks KrK §

40 alusel môisteti 3 (kolm) aastat vabadusekaotust poolkinnises vanglas.

J. L. tunnistati KrK § 107 lg.1 järgi süüdi selles, et tema olles alkoholijoobes 06. märtsil 1991.a. kella 01.00

ajal Pärnus, Riia mnt. 48 trepikojas ja hoovis omavahelise tüli käigus lôi kirvesilmaga mitu korda pähe P. R.,

pôhjustades temale tahtlikult üliraske kehavigastuse, mis oli tekitamise momendil eluohtlik.

Samuti tunnistati J. L. süüdi KrK § 139 lg.2 p.1 järgi selles, et tema 29. märtsil 1992.a. öösel koos H. P.

varastas Pärnus, Õhtu pôik tn. 5 ühiselamu lukustamata toast R. R. kuuluva radioola ja kôlari 16.30 kr.

väärtuses.

EV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegium muutis oma 28. juuni 1993.a. määrusega J. L. môistetud

lôplikku karistust.

KrK § 40 alusel loeti kergem karistus raskemaga kaetuks ja J. L. lôplikuks karistuseks jäi 2 (kaks) aastat ja 6

(kuus) kuud vabadusekaotust poolkinnises vanglas. J. L. vôeti vahi alla 16. novembril 1993.a.

Kohtukolleegium tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri arvamuse, kes taotles

kohtulahendite muutmata jätmist,

t u v a s t a s :

Pärnu Linnakohus on J. L. süüdimôistmisel KrK § 107 lg.1 järgi lugenud täielikult tôendatuks tema süü P. R.

üliraske kehavigastuse tahtlikus tekitamises. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on kannatanu P. R.veenvalt

kinnitanud, et kohtualune J. L. lôi teda selja tagant kahel korral kirvega pähe. Kohtumeditsiinilises

ekspertiisiaktis nr. 75, 11. juunist 1991.a. sisalduv arvamus, et kannatanul P. R. on paremal kukla-kiiru

piirkonnas koljuluu murd, andis kohtule usaldusväärset kinnitust, et kohtualune lôi kannatanule selja tagant

kirvesilmaga pähe tahtlikult, pôhjustades üliraske kehavigastuse. Samas konstanteerib kohus, et kohtualuse

enda kehavigastus oli tühine ning pole ühtegi tôendit, mis viitaksid kohtualuse tegutsemisele

hädakaitsepiiride ületamisel.

Süüdimôistetu J. L. on nii kohtueelsel uurimisel kui ka kohtus asja arutamisel tunnistanud end P. R. kirvega

löömises süüdi, kuid on järjekindlalt andnud ütlusi, et ta lôi P. R. enesekaitseks.

J. L. ütluste kohaselt ründas teda esimesena kirvega P. R., kelle poolt antud löök tabas teda pähe parema

kulmu kohale. Rabelemise käigus ônnestus temal kirves P. R. kätte saada ja enesekaitseks, hirmust ning

soovist lahti pääseda lôi korduvalt P. R. kirvega pähe.

Objektiivselt on J. L. kohtumeditsiinilise ekspertiisiaktis nr. 21, 15. märtsist 1991.a. sisalduva arvamuse

kohaselt sirge kuluga paranev kirurgiliselt töödeldud haav paremal kulmul. Vigastus vôib olla tekitatud

terava lôiketera toimel 06. märtsil 1991.a. P. R. poolt J. L. kirvega löömisel. Vigastus kuulub kergete

terviserikkega kehavigastuste liiki. Tunnistajate A. L., E. L., A. L., K. U. ütlustega on tôendatud, et J. L.sai

nimetatud kehavigastuse 06. märtsil 1991.a. pärast toast väljumist koos P. R.

Kohtukolleegium leiab, et Pärnu Linnakohtu poolt on J. L. süüdimôistmisel KrK § 107 lg.1 järgi rikutud

kriminaalmenetluse üht pôhiprintsiipi - süütuse presumptsiooni.

Vastavalt Eesti Vabariigi Pôhiseaduse §-le 22 lg.2 ja kehtiva KrPK §-le 19 lg.2 ei ole keegi kohustatud

kriminaalmenetluses oma süütust tôendama. Süü tôendamise kohustus on riigil. Kôik kriminaalmenetluses

kôrvaldamata kahtlused kohtualuse süüdi olekus tôlgendatakse tema kasuks. Kohtuotsuses sisalduv järeldus,

et kriminaalasjas pole ühtegi tôendit, et kohtualune tegutses hädakaitse piiride ületamisel on ekslik, sest

kohus on jätnud analüüsimata ja hindamata kohtualuse J. L. enda ja tunnistajate ütlused, samuti eksperdi

arvamuse J. L. esineva vigastuse kohta. Kriminaalasjas ei leidu ühtki otsest tôendit, samuti kaudseid

tôendeid, mis kogumis hinnates, lükkaksid ümber J. L. ütlused, et ta tekitas P. R. ülirasked kehavigastused

hädakaitse seisundis.

Kuna kriminaalasja arutamisel ei ole suudetud kôrvaldada kahtlusi kohtualuse süüs üliraske kehavigastuse

tahtlikus tekitamises, siis tôlgendades kahtlusi J. L. kasuks tuleb tema poolt toimepandud kuritegu 06. märtsil

1991.a. ümber kvalifitseerida KrK §-lt 107 lg. 1 - üliraske kehavigastuse tekitamisena hädakaitse piiride

ületamisel, s.o. KrK § 110 järgi.

J. L. süüdi môistmisel KrK § 110 järgi tuleb kohaldada KrPK § 5 lg. 2 sätteid, sest nimetatud kuriteo eest

kriminaalvastutusele vôtmise aegumise tähtaeg on üks aasta.

Kuritegu pandi toime 06. märtsil 1991.a., J. L. süüdimôistmine toimus aga 31. mail 1993.a. KrK § 53 lg. 2

ettenähtud aegumise katkemine ei ole J. L. suhtes kohaldatav, sest teise kuriteo pani ta toime 26. märtsil

1992.a., s.o. pärast ühe aasta möödumist eelmisest kuriteost.

Kuna J. L. kriminaalvastutusele vôtmine on aegunud, siis kuulub ta KrK § 110 järgi süüdimôistmisel

karistusest vabastamisele.

Süüdimôistetu J. L. süü temale inkrimineeritud salajase varguse toimepanemises KrK § 139 lg. 2 p. 1 järgi

on tôendatud ja selles osas kohtulahendid muutmisele ei kuulu. Arvestades aga kuriteo toimepanemise

asjaolusid ja süüdimôistetu isiksust tuleb J. L. môista karistuseks lühiajaline vabadusekaotus.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS §-dest 63 p.3; 64 p.3 ja 4; 65 lg.3 ja KrPK § 5 lg.2,

kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Tühistada Pärnu Linnakohtu 31. mai 1993.a. otsus ja EV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi

28. juuni 1993.a. määrus J. L. süüdimôistmise osas.

2. Süüdi môista J. L. KrK § 110 järgi ja karistada teda arestiga 2 (kaks) kuud, vabastades ta karistuse

kandmisest.

3. Muuta J. L. môistetud karistus KrK § 139 lg.2 p.1 järgi ja lugeda ta karistatuks vabadusekaotusega 6

(kuus) kuud poolkinnises vanglas. Karistuse kandmise aja alguseks lugeda 16. november 1993.a.

4. Süüdimôistetu J. L. kaitsja avaldus rahuldada osaliselt.

Kohtuotsus jôustub 19. aprillil 1994.a. ja edasikaebamisele ei kuulu.

Riigikohtunikud: J. Ilvest

L. Kalm

J. Rätsep