Legislator Case Law & Legislation
III-1/1-13/94 ECLI:EE:RK:1994:3.1.1.13.94.63 AI generated

III-1/1-13/94 · Riigikohus

Case Number III-1/1-13/94
Court / Authority
Jurisdiction Estonia (EE)
Decision Date
Outcome Kohtuotsus

Legislator summary

AI generated

Määruse alusel muutub isik kas süüdistatavaks või kohtualuseks mitte aga

Legislator headnote

AI generated

III-1/1-13/94 · Riigikohus: Määruse alusel muutub isik kas süüdistatavaks või kohtualuseks mitte aga

Need to analyze how this precedent applies to your matter?

Cross-reference this judgment against statutes, commentaries, and subsequent citing case law inside Legislator AI.

Open in Legislator →

Full text

III-1/1-13/94

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus Jüri ILVEST, Lea KALM ja Eerik

KERGANDBERG

vaatas Tartus, 05. aprillil 1994.a. avalikul kohtuistungil kassatsiooni

korras läbi

kriminaalasja K. K. süüdistuses

KrK §-de 129 lg.1 ja 130 järgi süüdimõistetu

K. K. kaitsja kassatsioonkaebuse alusel

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 21. detsembri 1993.a. ja

Pärnu Maakohtu

22. oktoobri 1993.a. otsusele.

Protsessiosalistena võtsid kohtuistungist osa kannatanud L. N. ja V. M.

ning Riigiprokuratuuri prokurör Marge PÜSS.

K. K. mõisteti süüdi Pärnu Maakohtu 22. oktoobri 1993.a. otsusega KrK §

129 lg.1 ja 130 järgi ja karistati kuritegude kogumi eest rahatrahviga 20

(kakskümmend) krooni. K. K. tunnistati süüdi selles, et tema 1991.a.

juulikuust kuni 1992.a. veebruarikuuni kirjutas ja levitas X maakonnas, Y

vallas kolme anonüümkirja, mis sisaldasid rea isikute suhtes teadvalt

valesid ja häbistavaid väljamõeldisi ning samal ajavahemikul ja samas

kohas kirjutas ja levitas kahte anonüümkirja, mille kaudu alandas

ebasündsas vormis ebatsensuursete sõnadega rea isikuid.

K. K. esitas Pärnu Maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, milles taotles

enda õigeksmõistmist seoses tema käitumises kuriteo koosseisu

puudumisega. Kaebuses väitis süüdimõistetu, et temale inkrimineeritud

kuriteod on aegunud ja kirjad, mille kirjutamist ta eitab, ei olevat oma

olemuselt konkreetseid inimesi solvavad ja laimavad.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium jättis 21. detsembri 1993.a.

otsusega Pärnu Maakohtu otsuse muutmata ja K.K. apellatsioonkaebuse

rahuldamata.

Nimetatud ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse

süüdimõistetu K. K. kaitsja vandeadvokaat A. RÜÜTEL, kes palub K. K.

suhtes menetluse lõpetada seoses aegumisega.

Kohtukolleegium vaadanud läbi kriminaalasja materjalid ja ära kuulanud

kannatanute ja prokuröri arvamused, kes leidsid, et K. K. poolt

toimepandud kuriteod ei ole aegunud ning seetõttu ei kuulu

kassatsioonkaebus rahuldamisele,

t u v a s t a s :

K. K. on kirjutanud ja levitanud anonüümkirju, mis sisaldasid konkreetsete

isikute suhtes teadvalt valesid ja häbistavaid väljamõeldisi ning

alandasid teiste isikute au ja väärikust ebasündsas vormis ajavahemikul

1991.a. juulikuust kuni 1992.a. veebruarikuuni.

Kriminaalasi K. K. süüdistuses KrK § 129 lg.1 ja 130 järgi saadeti

kohtusse arutamiseks 09. veebruaril 1993.a. Süüdimõistev kohtuotsus K. K.

suhtes tehti 22. oktoobril 1993.a. Kriminaalkoodeksi §-des 129 lg.1 ja

130 ettenähtud kuriteod on kolmanda astme kuriteod.

KrK § 53 lg.1 kohaselt ei või isikut võtta kriminaalvastutusele kui tema

poolt kolmanda astme kuriteo toimepanemisest on möödunud üks aasta. K. K.

kriminaalvastutusele võtmise aegumise tähtaeg algas 1992.a.

veebruarikuust, mil lõppes tema kuritegelik tegevus.

Pärnu Maakohus on asunud oma otsuses ekslikult seisukohale, et

aegumistähtaeg katkeb isiku süüdistatavana vastutusele võtmise määruse

tegemisel või erasüüdistusasjades kohtu alla andmise määruse tegemisel.

Isiku süüdistatavana vastutusele võtmine või kohtu alla andmine on

protsessuaalsed toimingud, mis vormistatakse vastavate määrustega.

Määruse alusel muutub isik kas süüdistatavaks või kohtualuseks mitte aga

isikuks, kes on võetud kriminaalvastutusele.

Kriminaalvastutusele võtmise aegumise katkemise ja peatumise alused on

sätestatud KrK §-s 53 lg.2 ja 3 ja need alused ei kuulu laiendavale

tõlgendamisele.

Seega on Pärnu Maakohus võtnud K. K. kriminaalvastutusele KrK §-de 129

lg.1 ja 130 järgi ning mõistnud temale karistuse ajal, mil K. K. poolt

toimepandud kuritegudest oli möödunud üle ühe aasta, s.t.

kriminaalvastutusele võtmise aegumistähtaja möödumisel.

Kehtiva KrPK § 5 lg.2 kohaselt peab kriminaalvastutusele võtmise aegumise

korral kohus tegema kas õigeksmõistva või süüdimõistva otsuse

süüdimõistetu vabastamisega karistusest.

Kuna Pärnu Maakohus ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on

kohaldanud K. K. süüdistusasjas tehtud kohtuotsustes ebaõigesti

kriminaalseadust, siis lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS §-dest 63

p.3; 64 p.3; 65 lg.3 ja KrPK § 5 lg.2, kohtukolleegium

o t s u s t a s :

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 21. detsembri

1993.a. ja Pärnu Maakohtu 22. oktoobri 1993.a. otsused K. K.

süüdimõistmises KrK § 129 lg.1 ja 130 järgi, karistuse mõistmise osas.

Vabastada K. K. temale mõistetud karistusest.

Kaitsja kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 05. aprillil 1994.a. ja edasikaebamisele ei kuulu.

Riigikohtunikud Jüri Ilvest

Lea Kalm

Eerik Kergandberg