III-1/3-29/94 · Riigikohus

III-1/3-29

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus Jüri ILVEST, Herbert LINDMÄE ja Jüri RÄTSEP

vaatas Tartus, 29. märtsil 1994.a. avalikul kohtuistngil läbi

kriminaalasja E. S. süüdistuses

VNFSV KrK § 581 a, samuti NSVL Ülem-

nôukogu Presiidiumi 4. juuni 1947.a.

seadluse "Kriminaalvastutuse kohta

riigi- ja ühiskonnavara riisumise eest"

§ 4 ja NSVL Ülemnôukogu Presiidiumi

4. juuni 1947.a. seadluse "Kodanike

isikliku omandi kaitse tugevdamise

kohta" § 2 lg.2 järgi süüdimôistetu

E. S. avalduse alusel kohtuvea

parandamiseks Eesti NSV Siseministee-

riumi vägede sôjatribunali 12. novembri

1948.a. otsuses ja EestiVabariigi

Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukollee-

giumi 16. jaanuari 1992.a. määruses.

Kohtuistungist vôttis osa protsessiosalisena Riigiprokuratuuri prokurör Marge PÜSS.

Eesti NSV Siseministeeriumi vägede sôjatribunali 12. novembri 1948.a. otsusega môisteti E. S. süüdi ja

karistati VNFSV KrK § 581 a, samuti NSVL Ülemnôukogu Presiidiumi 4. juuni 1947.a. seadluse

"Kriminaalvastutuse kohta riigi- ja ühiskonnavara riisumise eest" § 4 ja NSVL Ülemnôukogu Presiidiumi

4.juuni 1947.a. seadluse "Kodanike isikliku omandi kaitse tugevdamise kohta" § 2 lg.2 järgi kuritegude

kogumi eest vabadusekaotusega 25 aastat paranduslike tööde laagris ühes ôiguste kaotusega 5 aastaks.

Karistusaja alguseks loeti 14. juuli 1948.a.

Kohtuotsuse järgi tunnistati E. S. süüdi selles, et ta 1941.a. hoidus nôukogude vôimu vastu vaenulikult

meelestatuna kôrvale mobilisatsioonist Punaarmeesse, vôttis metsavennana osa 1941.a. Kôpu valla

täitevkomitee hôivamisest ja Punaarmee ôhuvaatlusposti ründamisest, kus tapeti kaks punaarmeelast.

Saksa okupatsiooni ajal astus ta vabatahtlikult Omakaitse liikmeks, oli sôjaliste objektide relvastatud valves

ja osales nôukogude langevarjuritele korraldatud haarangus.

E. S. oli K. vallavanema abi ja viis ellu Saksa okupatsioonivôimude korraldusi. Alates 1944.a.

veebruarikuust teenis ta Saksa armees. Kartes vastutust Saksa okupatsiooni ajal toimepandud tegude eest,

varjas E. S. ennast 1944.a. novembrikuust kuni arreteerimiseni 14. juulil 1948.a. metsas ja kuulus

metsavendade relvastatud bandesse. 1945.a. maikuus vôttis ta osa ennast nôukogude vôimu eest varjanud Ü.

V. vabastamisest, keda pärast arreteerimist taheti konvoeerida Viljandisse. 1946. - 1948.a. osales E. S. mitmel

korral uusmaasaajate vara relvastatud röövimises ja vôttis 1948.a. juulikuus osa kooperatiivkaupluse

riisumisest Viljandi maakonnas X vallas.

NSV Liidu Ülemnôukogu Presiidiumi komisjon vähendas 23. augustil 1956.a. E. S.-le môistetud

karistusmäära 12 aastani ilma ôiguste kaotuseta.

Eesti Vabariigi Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegium vaatas 16. jaanuaril 1992.a. läbi kriminaalasja

E. S. süüdistuses Eesti Vabariigi Ülemkohtu esimehe järelevalveprotesti alusel ja jättis Eesti NSV

Siseministeeriumi vägede sôjatribunali 12. novembri 1948.a. otsuse talle NSVL Ülemnôukogu Presiidiumi 4.

juuni 1947.a. seadluse "Kriminaalvastutuse kohta riigi- ja ühiskonnavara riisumise eest" § 4 ja NSVL

Ülemnôukogu Presiidiumi 4. juuni 1947.a. seadluse "Kodanike isikliku omandi kaitse tugevdamise kohta § 2

lg.2 järgi süüksarvatud tegudes muutmata.

E. S. taotleb avalduses kohtuvea parandamiseks enda rehabiliteerimist talle NSVL Ülemnôukogu Presiidiumi

4. juuni 1947.a. seadluse "Kriminaalvastutuse kohta riigi- ja ühiskonnavara riisumise eest" § 4 ja NSVL

Ülemnôukogu Presiidiumi 4. juuni 1947.a. seadluse "Kodanike isikliku omandi kaitse tugevdamise kohta" §

2 lg.2 järgi süüksarvatud tegudes. Need teod oli ta sunnitud eeluurimisel ja kohtus omaks vôtma füüsilise

surve tôttu, et mitte välja anda oma toitjaid.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud M. PÜSSI arvamuse,

milles ta toetas avaldust kohtuvea parandamiseks,

t u v a s t a s :

Kriminaaltoimiku materjalidest nähtub, et Eesti NSV Siseministeeriumi vägede sôjatribunali 12. novembri

1948.a. otsuses on E. S.-le üldsônaliselt süüks arvatud osalemist taludest salaja toimepandud toiduainete,

sea- ja lambavargused ning kooperatiivkaupluse riisumine. See rajaneb ainuüksi E. S. täpsustamata ütlustel,

mis täielikult ei riimu eeluurimisel pealiskaudselt ülekuulatud kannatanute ja kauplusejuhataja ütlustega.

Kriminaalasja arutati kohtus ilma nendeta. E. S. süü vargustes ja riisumises ei ole kriminaalasja

materjalidega tôendatud. Ka vastupidisel juhul on tegemist nôukogude vôimu eest varjamisel elu alalhoiuks

vajalike elatusvahendite hankimisega.

Enda varjamine metsas oli vôitluseks Eesti Vabariigi iseseisvuse eest ja Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu,

mis vastas vabadusvôitluse eesmärkidele.

Eesti Vabariigi 19. veebruari 1992.a. seaduse "Kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimôistetud isikute

rehabiliteerimise kohta" § 2 lg.1 p.1 alusel on E. S.-le VNFSV KrK § 581 a järgi süüksarvatud teod loetud

rehabiliteerituks.

Juhindudes AKKS §-dest 63 p.3, 65 lg.3, ja 779, KrPK §-st 5 lg.1 p.2, samuti Eesti Vabariigi 19. veebruari

1992.a. seaduse "Kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimôistetud isikute rehabiliteerimise kohta §-st

5 lg.1, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Tühistada Eesti NSV Siseministeeriumi vägede sôjatribunali 12. novembri 1948.a. otsus ja Eesti Vabariigi

Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi 16. jaanuari 1992.a. määrus E. S. süüdistuses NSVL

Ülemnôukogu Presiidiumi 4. juuni 1947.a. seadluse "Kriminaalvastutuse kohta riigi- ja ühiskonnavara

riisumise eest" § 4 ja NSVL Ülemnôukogu Presiidiumi 4. juuni 1947.a. seadluse "Kodanike isikliku omandi

kaitse tugevdamise kohta" § 2 lg.2 järgi ning lôpetada kriminaalmenetlus kuriteokoosseisu puudumise tôttu.

Rehabiliteerida E. S. talle NSVL Ülemnôukogu Presiidiumi 4. juuni 1947.a. seadluse "Kriminaalvastutuse

kohta riigi- ja ühiskonnavara riisumise eest" § 4 ja NSVL Ülemnôukogu Presiidiumi 4. juuni 1947.a.

seadluse "Kodanike isikliku omandi kaitse tugevdamise kohta" § 2 lg.2 järgi süüksarvatud tegudes ühes

sellest tulenevate ôiguslike tagajärgedega.

2. Süüdimôistetu E. S. avaldus kohtuvea parandamiseks rahuldada.

Riigikohtu otsus jôustub 29. märtsil 1994.a. ja edasikaebamisele ei kuulu.

Riigikohtunikud Jüri Ilvest

Herbert Lindmäe

Jüri Rätsep