III-1/1-8/94 · Riigikohus

III-1/1-8

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus Jüri ILVEST, Lea KALM ja Jüri

RÄTSEP

vaatas Tartus, 22. märtsil 1994. a avalikul kohtuistungil läbi

kriminaalasja S. B. süüdistuses

KrK § 139 lg 2 p 1,2,3 järgi Riigiprokuröri

asetäitja kassatsioonprotesti alusel.

Protsessiosalisena võttis istungist osa Riigiprokuröri asetäitja Jaan

NAABER.

Pärnu Linnakohtu 28. oktoobri 1993. a otsusega mõisteti S. B. süüdi KrK §

139 lg 2 p.1,2,3 järgi ja karistati vabadusekaotusega üheks ( 1 ) aastaks

ja kuueks ( 6 ) kuuks. Sellele karistusele liideti KrK § 41 alusel

osaliselt Pärnu Linnakohtu 25. märtsi 1992. a otsusega mõistetud

karistuse ärakandmata osa ja lõplikuks karistuseks mõisteti kaks ( 2 )

aastat vabadusekaotust poolkinnises vanglas.

Sama kohtuotsusega mõisteti süüdi veel A. V. ja õigeks T. T. Nende osas

kohtuotsust vaidlustatud ei ole.

Varguste eest karistust kandnud S. B. tunnistati süüdi

selles, et ta tungis välisuste lõhkumise ja luku läbiviilimise teel koos

kaassüüdimõistetu A. V-ga ööl vastu 21. novembrit 1992.a. X kauplusse

"X", X mnt. X, kust varastas kaupu kokku 15047.50 krooni väärtuses.

Kaitsja apellatsioonkaebuses taotleti karistuse vähendamist ja

alaealisena kuriteo toimepannud S. B. vahi alt vabastamist.

Tallinna Ringkonnakohus oma 11. jaanuari 1994.a. otsusega tühistas Pärnu

Linnakohtu 28.10.1993.a. otsuse S. B. mõistetud karistuse osas,

karistades teda KrK § 139 lg.2 p.1,2,3 järgi vabadusekaotusega üheks ( 1

) aastaks ning KrK § 41 alusel sellele karistusele Pärnu Linnakohtu 25.

märtsi 1992.a. otsusega mõistetud karistust osaliselt liites luges

lõplikuks karistuseks vabadusekaotuse üheks ( 1 ) aastaks ja kaheks ( 2 )

kuuks poolkinnises vanglas. Karistuse kandmise aeg nende kohtulahendite

järgi algas 30.11.1992.a.

Riigiprokuröri asetäitja leiab oma kassatsioonprotestis, et Tallinna

Ringkonnakohtu otsus S. B. karistuse kergendamise osas ei ole seaduslik

ega põhjendatud. S. B, olles kriminaalkorras karistatud ja kandes

karistust Pärnu Linnakohtu 25.03.92.a. otsuse järgi, pani toime uue

kuriteo ning selle kuriteo eest mõistetud karistusele kuulus KrK § 41

alusel liitmisele eelmise otsusega mõistetud kandmata karistus. Seejuures

pidi lõplik karistus olema suurem nii uues asjas mõistetud karistusest

kui ka esimeses asjas mõistetud karistuse kandmata osast. Vastasel juhul

kergendab uue kuriteo toimepanek sisuliselt süüdimõistetu seisundit. S.

B. oli esimesest karistusest kandmata 1 aasta 6 kuud vabadusekaotust

(karistus oli 2 aastat 6 kuud, kuid ta viibis eeluurimise ja kohtu ajal

vahi all täpselt 1 aasta), uue otsusega karistati teda 1 aasta 6 kuuse

vabadusekaotusega. Seega pidi karistus KrK § 41 järgi olema igal juhul

suurem kui 1 aasta 6 kuud vabadusekaotust. Tallinna Ringkonnakohus aga

mõistis talle lõplikuks karistuseks 1 aasta 2 kuud vabadusekaotust.

Protestis rõhutatakse S. B. karistuse vähendamise põhjendamatust ka

seeläbi, et ta, olles karistatud

vabaduskaotusliku karistusega, mille täitmine oli edasi lükatud, pani 8

kuu möödudes toime uue analoogilise kuriteo, mis näeb ette karistusena

vabadusekaotuse kuni 6 aastat. Karistuse liberaliseerimisel on tuginetud

kontrollimata andmetele, mis osundavad süüdimõistetu soovile asuda elama

väljapoole Eestit.

Neil asjaoludel taotletakse protestis Tallinna Ringkonnakohtu

11.01.1994.a. otsuse tühistamist S. B. süüdistusasjas ja selle saatmist

uueks läbivaatamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja

ära kuulanud riigiprokuröri asetäitja seletuse,

kes palus protest rahuldada,

l e i d i s :

S. B, olles 1991.a. veebruaris ja märtsis alaealisena korduvalt (4

episoodis) osalenud grupilistes varavastastes kuritegudes (auto varguses

ja autode rüüstamises), mõisteti Pärnu Linnakohtu 25. märtsi 1992.a.

otsusega süüdi KrK § 139 lg.2 p.1,2,3 järgi ja tema noorust ning aasta

kestnud vahi all olekut arvestades karistati teda alla sanktsioonis

ettenähtud vabadusekaotuse keskmise määra - 2 aasta 6 kuuse

vabadusekaotusega, millest 1 aasta on loetud kantuks ja karistuse

ülejäänud osa suhtes lükati kohtuotsuse täitmine edasi 2 aastaks. S. B.

vabastati kohtusaalis vahi alt, edasilükkamise aega arvati kohtuotsuse

kuupäevast - 25. märtsist 1992.a.

Sama aasta sügisel (2. novembril) murdis ta koos endast noorema ja varem

karistamata A. V-ga välisukse lõhkumise ja luku läbiviilimise teel sisse

AS "X" X filiaali kauplusse "X", kust varastas kaupu kokku 15047.50

krooni väärtuses.

Samadele kvalifitseerivatele tunnustele vastava teo eest

tunnistas Pärnu Linnakohus oma 28. oktoobri 1993.a. otsusega S. B. süüdi

KrK § 139 lg.2 p.1,2,3 järgi ja karistas teda aasta võrra kergema

karistusega, kui esmakordsel süüdimõistmisel - 1 aasta 6 kuuse

vabadusekaotusega. Varasemat ärakandmata karistust KrK § 41 alusel

osaliselt liites kujunes lõplik karistus - kaks aastat vabadusekaotust

poolkinnises vanglas.

Lõpliku karistuse kujundamisel on ilmselt ammendatud kõik need vastutust

kergendavad asjaolud, millele jätkuvalt oma apellatsioonkaebuses osundas

S. B. kaitsja.

Ometi tühistas Tallinna Ringkonnakohus oma 11. jaanuari 1994.a. otsusega

sellele samale kergendavate asjaolude loendile tuginedes (alaealisus

kuriteo toimepanemise ajal, tekitatud kahju hüvitamine, süü tunnistamine

ja kahetsus ning ka väidetav soov elama asuda väljapoole Eestit) Pärnu

Linnakohtu 28. oktoobri 1993.a. otsuse S. B. mõistetud karistuse osas. On

peetud vajalikuks lühendada uue kuriteo eest mõistetud vabadusekaotust

ühele aastale ja sellele varem toimepandu eest liita vaid 2 kuud

vabadusekaotust.

Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub prokuröri protestis toodud

väidetega ning leiab, et Tallinna Ringkonnakohus on karistuste liitmisel

läinud vastuollu kriminaalseaduse mõttega, s.o. ebaseaduslikult alandanud

S. B. lõpliku karistuse tasemele, kus uue kuriteo toimepanek on

kergendanud süüdimõistetu seisundit.

Eeltoodu alusel, juhindudes AKKS § 63 p.2; 64 p.4 ja 65 lg.3 Riigikohtu

kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

11. jaanuari 1994.a. otsus S. B. süüdistuses KrK § 139 lg.2 p.1,2,3 järgi

ja saata kriminaalasi uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule

teises kohtukoosseisus.

2. Prokuröri kassatsioonprotest rahuldada.

Riigikohtu otsus jõustub 22. märtsil 1994.a. ja edasikaebamisele ei

kuulu.

Riigikohtunikud Jüri Ilvest

Lea Kalm

Jüri Rätsep