III-2/1-4/94 · Riigikohus

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

26. jaanuar 1994

Tsiviilasi nr. III-2/1-4/94

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus:

eesistuja J. Odar

liikmed: T. Vernik ja T. Kollom

vaatas 17. jaanuaril 1994 Tartus avalikul kohtuistungil läbi E. K kassatsioonkaebuse

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 09. novembri 1993 otsusele tema avalduses

lapsendamise fakti tuvastamiseks.

04. augustil 1993 esitatud avalduses palus 1910 sünd. E. K tuvastada juriidilise tähtsusega fakti, et

tema on oma onu J. K poolt 1920 lapsendatud. Lapsendamisdokumendid ei ole säilinud. Fakti

tuvastamist vajab ta onust jäänud varale (talule) õiguse saamiseks.

Pärnu Maakohus otsustas 07. okoobril 1993 jätta avalduse rahuldamata. Otsuse motiivide kohaselt

kasvas avaldaja onu juures ja oli tema ülalpidamisel kasulapsena, mis aga ei loo õigust pärimiseks

lapsena. Esitatud dokumendid ja muud tõendid ei kinnita avalduses toodud väidet lapsendamise

kohta.

09. novembri 1993 otsusega jättis Tallinna Ringkonnakohus apellatsioonkorras maakohtu otsuse

muutmata. Tsiviilkolleegiumi otsuses märgitakse, et 1920, mil avaldaja väidetel pidi lapsendamine

aset leidma, kehtis Balti Eraseadus, mille § 185 kohaselt loeti isik lapsendatuks, kui vastav kohus

lapsendamise kinnitas. Seadusjõustunud kohtuotsuse alusel registreeriti lapsendamine kohustuslikult

sünniregistris ja perekonnaregistris. Seega eeldas lapsendamine kohtu otsustust ja tuvastada

lapsendamise fakti juriidilise faktina ei ole võimalik. Ka lapsendamise registreerimise fakti

tuvastamiseks puudub alus: puudub kohtuotsus, sünniregistri kandes puudub aga märkus avaldaja

lapsendamise kohta.

Kassatsioonkaebuses palub E. K ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks arutamiseks

esimese astme kohtule. Kaebuses kinnitatakse: kuna TKS § 255 lg.2 p.3 tekstis puudub sidekriips ja

sõna "lapsendamise" järel on koma, tuleb järeldada, et lapsendamise fakti peaks saama kohtulikus

korras tuvastada. Arhiiviteatise järgi oli ta 1939 registreeritud onu peresse kasutütrena, mis sisuliselt

tõendab, et ta oli lapsendatud. Lapsendamist tõendasid ka tunnistajad.

Kolleegium leidis, et E. Kuldkepi kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

Tallinna Ringkonnakohus on õigesti lähtunud 1920 Eestis kehtinud Balti Eraseaduse §-st 185, mille

kohaselt isik loeti lapsendatuks niipea, kui vastav kohus lapsendaja palvel lapsendamise kinnitas.

Seadusjõustunud kohtuotsuse alusel registreeriti lapsendamine kohustuslikult sünniregistris ja

perekonnaregistris. Kuivõrd lapsendamine tähendas kohtu otsustust, saab tollel ajal toimunud

lapsendamist tõendada üksnes kohtuotsusega. Seetõttu on õige ringkonnakohtu järeldus selles, et

avaldaja lapsendamise fakti juriidilise fakti tuvastamise korras kindlaks teha ei ole võimalik.

Viide sidekriipsu või koma puudumisele või asukohale ei ole asjakohane. TKS §255 lg.2 järgi

tuvastab kohus erimenetluses sünni, lapsendamise, isaduse tuvastamise, abielu, abielulahutuse ja

surma registreerimist. Lapsendamise registreerimise tuvastamist ei ole avaldaja nõudnud.

Ringkonnakohus on põhjendatult siinkohal viidanud sellele, et säilinud sünniregistri kandes avaldaja

kohta puudub märge tema lapsendamisest.

Juhindudes TKS §-st 346 p.1 kolleegium

o t s u s t a s:

Tallinna Ringkonnakohtu otsus 09. novembrist 1993jätta muutmata ja Elise Kuldkepi

kassatsioonkaebus rahuldamata.

Eesistuja J. Odar

Liikmed T. Vernik, T. Kollom