III-4/1-2/94 · Riigikohus

III-4/A-2/94

O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 12. jaanuaril 1994.a.

Õiguskantsleri poolt Põhiseaduse § 142 lg. 2 korras esitatud ettepaneku,

tunnistada Põhiseaduse § 152 lg. 2 alusel Vabariigi Valitsuse 1993.a. 23. Juuli määrus nr. 233

""Riigi Kaitsepolitseiameti põhimäärus" ja "Operatiivtehniliste erimeetmete rakendamise

ajutise korra" kinnitamine" p. 2 kehtetuks, läbivaatamine.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegium koosseisus:

eesistuja, kolleegiumi esimees Rait Maruste,

liikmed Tõnu Anton, Lea Kalm, Jaano Odar ja Jüri Põld, vaatas

avalikul kohtuistungil 05.jaanuaril 1994.a. Riigikohtus

õiguskantsler Eerik-Juhan Truuvälja ja justiitsminister Kaido Kama osavõtul ja kolleegiumi

sekretär Ene Kulli juuresolekul

läbi õiguskantsleri taotluse nr. 85 7. oktoobrist 1993. a.

Õiguskantsler esitas taotluse nr. 85 Riigikohtule 7. oktoobril.

1993.a. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegiumi eelistungil 5. novembril 1993.a.

sedastati kolleegiumile esitatud materjalide puudulikust ja ebatäpsust. Kolleegium pöördus

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 11 lg. 3 alusel õiguskantsleri poole

materjalide täiendamiseks ja täpsustamiseks. Seaduse nõuete kohaselt vormistatud taotluse esitas

õiguskantsler Riigikohtule 12. novembril 1993.a.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegiumile esitatud materjalidest

n ä h t u b :

20. septembril 1990. a. vastuvõetud Eesti Vabariigi Politseiseadus sätestas politsei põhiülesanded,

kohustused, õigused ja vastutuse organisatsioonilised alused ning järelevalve politsei tegevuse üle.

Seaduse § 10 lg. 4 seadis kaitsepolitsei ülesandeks Eesti Vabariigi põhiseadusliku korra, territoriaalse

terviklikkuse ja riigisaladuste kaitse, vastuluure teostamise, võitluse terrorismi ja korruptsiooniga.

Seaduse § 13 lg.2 p. 12 andis politseile õiguse rakendada operatiivjälitusabinõusid, kasutada

kuritegude tõkestamiseks, väljaselgitamiseks ja avastamiseks tehnilisi ja muid vahendeid.

21. aprillil 1993. a. vastu võetud Eesti Vabariigi Politseiseaduse muutmise ja täiendamise seaduse II

osa lg. 4 kehtestas, et kaitsepolitsei ametnikud võivad ajutiselt, kuni operatiivjälitusliku tegevust

sätestava seaduse vastuvõtmiseni, oma ülesannete täitmiseks kasutada operatiivtehnilisi erimeetmeid

ainult Riigikohtu esimehe poolt nimetatud Riigikohtu liikme kirjaliku nõusoleku alusel.

Politseiseaduse muutmise ja täiendamise seaduse alusel kinnitas Vabariigi Valitsus 23. juuli 1993. a.

määrusega nr. 233 Riigi Kaitsepolitseiameti põhimääruse ja Operatiivtehniliste erimeetmete

rakendamise ajutise korra.

Õiguskantsler, tuginedes Põhiseaduse §-le 142 lg. 1 ning Õiguskantsleri tegevuse korraldamise

seaduse §-le 15 lg.1 sätetele, tegi 1993. a. 27. augustil Vabariigi Valitsusele ettepaneku viia 1993. a.

23. juuli määruse nr. 233 p. 2 kooskõlla Põhiseadusega.

Vabariigi Valitsus jättis määruse jõusse muutmata kujul.

Juhindudes Põhiseaduse §-st 142 lg. 2 ja Õiguskantsleri tegevuse korraldamise seaduse §-st 17 tegi

õiguskantsler Riigikohtule ettepaneku tunnistada Põhiseaduse § 152 lg. 2 alusel Vabariigi Valitsuse

1993.a. määruse nr. 233 p. 2 kehtetuks. Õiguskantsler leidis, et Vabariigi Valitsuse 1993.a. 23. juuli

määruse nr. 233 p. 2 on vastuolus Põhiseadusega järgmistel põhjustel:

1. Eesti Vabariigi politseiseaduse muutmise ja täiendamise seaduse II osa 4. lõik, mida aluseks võttes

on Vabariigi Valitsus 1993.a. 23. juuli määrusega nr 233 kinnitanud "Operatiivtehniliste erimeetmete

rakendamise ajutise korra" , on ise vastuolus põhiseaduse §-de 11 ning 3, 4, 13, 26, 33, 43, 59, 86 ja

146 sätetega nende koostoimes(...).

2. Põhiseaduse §-s 11 on sätestatud, et õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas

põhiseadusega. Ka operatiivtehniliste erimeetmete rakendamisega kaasnev õiguste piiramine võib

toimuda põhiseaduse kohaselt üksnes seadusega sätestatud juhtudel ja korras (põhiseaduse §-d 26, 33,

43).Seetõttu on Vabariigi Valitsuse poolt määrusega operatiivtehniliste erimeetmete rakendamise

juhtude ja korra määramine vastuolus põhiseadusega.

3. Eesti Vabariigi politseiseaduse muutmise ja täiendamise seaduse II osa 4. lõigus pole Vabariigi

Valitsusele e x p r e s s i s v e r b i s delegeeritud mingit õigust sätestada operatiivtehniliste

erimeetmete rakendamise juhtusid ja korda, samuti pole Vabariigi Valitsust volitatud delegeerima

osundatud määruse p. 2 2. lõigus toodud õigust kaitsepolitsei peadirektorile. Seaduseandja on

delegeerinud teatud volitused operatiivtehniliste erimeetmete ajutise rakendamise korra osas

konkreetsetele subjektidele - kaitsepolitsei ametnikele õiguse ajutiselt rakendada neid sisus avamata

erimeetmeid Riigikohtu esimehe poolt nimetatud Riigikohtu liikme kirjalikul nõusolekul.

Seega jättis osundatud seadus kaitsepolitsei ametnike ning Riigikohtu volitatud liikme suva

küsimuseks: 1) mida käsitada operatiivtehniliste erimeetmetena; 2) millistel juhtudel ja korras neid

seadusega reguleerimata erimeetmeid kasutada. Sellega eirati seadusandja poolt põhiseaduse §-s 11

sätestatud põhimõtet, mis ei kuulu piiramisele isegi põhiseaduse §-s 130 sätestatud juhtudel.

4. Juhul, kui põhiseadusega kooskõlas olevas seaduses on sätestatud konkreetsed juhud ja kord selle

rakendamiseks, oleks Vabariigi Valitsusel kooskõlas põhiseaduse § 87 p 3 ja 6 alus korraldada selle

seaduse täitmist ning anda seaduse alusel ja täitmiseks määrusi ja korraldusi. Siis võiks olla tegemist

nn i n t r a l e g e m määrusega. Asudes täitma seaduses olevat lünka juhtude ja korra osas on aga

Vabariigi Valitsus andnud sisuliselt p r a e- t e r l e g e m määruse, milleks tal puudus seadusandja

otsene volitus. Veelgi enam - operatiivtehniliste erimeetmete rakendamise ajutise korra

kehtestamisega loodi Vabariigi Valitsuse poolt õigusolustik, mille tagajärjel tekkis kriminaalprotsessi

kehtiva kohtueelse uurimise korraga konkureeriv ning seejuures iseseisev menetlus, mis on pärast

politseiseaduse muutmist ja täiendamist vastuolus isegi selles seaduses endas sätestatuga ( osundatud

seaduse § 3, § 10 lg.3,4 ja 5, § 12 lg.1 p. 4 ja 5, § 13 lg.1 p. 12, § 21 lg.1 ja 2 ning II. osa 4. lõige

koostoimes). Seega võime teha järelduse, et Vabariigi Valitsuse 1993.a. 23. juuli määrusel nr 233 on

2. punkti jõustamisega sisuliselt peale p r a e t e r l e g e m määruse ka teatavaid c o n t r a l e g e m

määruse tunnuseid. Sellega on Vabariigi Valitsus aga ületanud oma põhiseaduslikud volitused (§ 87 p

3 ja 6)."

Tutvunud esitatud materjalidega ning ära kuulanud õiguskantsleri selgitused ja justiitsministri

sõnavõtu, põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegium

l e i d i s :

Operatiivtehnilised erimeetmed ja nende kasutamise kord sellisena, nagu need sätestati Vabariigi

Valitsus 23. juulil 1993.a. määrusega nr. 233 kinnitatud "Operatiivtehniliste erimeetmete rakendamise

ajutises korras", võimaldavad piirata põhiseaduslikke õigusi ja vabadusi- näiteks õigust perekonna- ja

eraelu puutumatusele (§ 26),kodu puutumatusele (§ 33), üldkasutataval teel edastatavate sõnumite

saladusele (§ 43).

Põhiseaduse § 11 kohaselt võib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas Põhiseadusega.

Põhiseaduse § 26 keelab riigiasutustel, kohalikel omavalitsustel ja nende ametiisikutel sekkuda

perekonna- ja eraellu muidu, kui seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Sama põhimõte, et

põhiõiguste ja vabaduste võimalikke piiranguid tohib kehtestada ainult seadusjõulise õigusaktiga, on

sätestatud veel Põhiseaduse §-des 33 ja 43. Põhiseadus ei näe ette muid võimalusi põhiõiguste ja

vabaduste piirangute kehtestamiseks. See põhimõte on absoluutne ning välistab võimaluse kehtestada

põhiõiguste ja vabaduste piiranguid seadusest allpoolseisvate õigusaktidega.

Põhiseaduse § 65 p. 1 kohaselt võtab seadusi vastu Riigikogu. Vabariigi Valitsus annab Põhiseaduse §

87 p. 6 kohaselt seaduse alusel ja täitmiseks määrusi ja korraldusi. Eelosundatus kajastub

põhiseaduslik õigusaktide hierarhia ning järeldus, et täitevvõim ei saa p r a e t e r l e g e m

määrustega reguleerida valdkondi, mida Põhiseaduse kohaselt tuleb reguleerida seadusjõuliste

õigusaktidega.

Sellest tuleneb, et Vabariigi Valitsuse 23. juuli 1993.a. määruse nr. 233 p. 2, millega kinnitati

operatiivtehniliste erimeetmete rakendamise ajutine kord, on vastuolus Põhiseaduse §-dega 11, 26, 33

ja 43, sest õiguste ja vabaduste võimalikke piiranguid tohib kehtestada üksnes seadusega.

Eeltoodu alusel ning juhindudes Põhiseaduse §-st 152 lg. 2 ning Põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetluse seaduse §-st 19 lg. 1 p. 2 põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegium

o t s u s t a b :

rahuldada õiguskantsleri 7. oktoobri 1993. a. taotlus nr. 85 ning tunnistada Vabariigi Valitsuse 23.

juuli 1993.a. määruse nr. 233

""Riigi Kaitsepolitseiameti põhimääruse" ja "Operatiivtehniliste erimeetmete rakendamise ajutise

korra" kinnitamine" p. 2 kehtetuks.

Otsus jõustub selle kuulutamisest, on lõplik ega kuulu edasikaebamisele.

Riigikohtu esimees Rait Maruste