III-2/3-9/93 · Riigikohus

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tsiviilasi nr. III-2/3-9/93

EV Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus:

eesistuja J. Odar

liikmed: T. Kollom ja T. Vernik

vaatas läbi avalikul kohtuistungil Tartus 20. detsembril 1993 Riikliku Perekonnaseisuameti kaebuse

alusel Jõgeva Maakohtu 19. oktoobri 1993 otsuse

I. K, S. L ja Ü. L avalduse kohta lapsendamise tuvastamiseks.

Jõgeva Maakohtu 19.10.1993 otsusega tuvastati juriidiline fakt, et A. L (sünd. 02.01.1900 ja surn.

08.06.1981) lapsendas I. K (sünd. 10.03.1943), S. L. (sünd. 05.01.1937) ja Ü. L (sünd. 25.05.1940).

Fakti tuvastamine oli vajalik õigusvastaselt võõrandatud vara pärimiseks.

Kohtuotsuse motiivide kohaselt lahkus avaldajate isa A. L 1944 Eestist, asudes elama Rootsi

Kuningriiki. Avaldajate ema I. L suri 03.01.1945 ja avaldajad jäid vanaisa kasvatada, kes 1949

küüditati. Sellest ajast alates kasvatas avaldajaid isa vend A. L, kellel endal lapsi ei olnud.

Lapsendamist ei registreeritud, kuigi elati ühise perena ja avaldajad on A. L testamendijärgsed

pärijad. Kohus leidis, et lapsendamine on tõendatud, kuid selle registreerimine oleks olnud A. L

ohtlik represseerimiste tõttu, hiljem aga ei peetud lapsendamise vormistamist oluliseks.

Riikliku Perekonnaseisuameti avalduses leitakse, et kohtuotsus on ebaseaduslik, sest kohus saab

tuvastada vaid lapsendamise registreerimise fakti.

Tsiviilkolleegium leidis, et kohus on oluliselt rikkunud protsessiõigusnormi ja kohtuotsus tuleb

tühistada.

Tsiviilkohtupidamise seadustiku § 255 lg. 2 p. 3 kohaselt tuvastab kohus juriidilise faktina

lapsendamise registreerimist.

Kohus on otsuses õigesti märkinud, et avaldajate lapsendamist ametlikult ei vormistatud ja hiljem ei

peetud vormistamist oluliseks. Ei avaldajad ise ega esitatud tõendid kinnita, et lapsendamine olnuks

registreeritud. Kohtuotsus ei ole seadusega kooskõlas.

TsK § 5 kohaselt tekivad tsiviilõigused ja -kohustused alustest, mis on ette nähtud seadusandlusega.

APK § 122 kohaselt kuulub lapsendamine kohustuslikult registreerimisele riiklikus

perekonnaseisuorganis.

Kohus ei ole pööranud tähelepanu asjaolule, et abielu- ja perekonnakoodeks teeb olulist vahet lihtsalt

laste kasvatamise ja nende lapsendamisest tulenevates õiguslikes tagajärgedes. Seetõttu näebki seadus

ette lapsendamise kohustusliku registreerimise lapsendajate poolt, mis toimub teatud konkreetsel ajal,

millest vabanevad kohustustest oma vanemate ja nende sugulaste suhtes (APK § 125 lg. 2). Lastel

saavad korraga olla vaid ühed seaduslikud vanemad. Avaldajate isa Arnold Lall suri 19.09.1978 ja

selleks ajaks olid avaldajad täisealised. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et avaldajate isa

A. L oleks andnud nõusoleku lapsendamiseks (APK § 115)

Asja uuel arutamisel peab kohus esitatud tõendeid uuesti hindama ja protsessi kaasama ka

perekonnaseisuameti esindaja.

Juhindudes TKS § -dest 355, 364 lg. 8 ja 354 lg. 2 tsiviilkolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Jõgeva Maakohtu 19. oktoobri 1993 otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samasse

kohtusse.

Eesistuja J. Odar

Liikmed T. Kollom, T. Vernik