III-4/1-2/93 · Riigikohus

III-/A-2

O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartu Raekojas, 11.08.93.

Õiguskantsleri poolt põhiseaduse § 142 lg.2 korras esitatud ettepaneku, tunnistada Narva

Linnavolikogu 1993.a. 28. juuni otsus nr. 15/163 "Suhtumisest välismaalaste seadusesse"

kehtetuks, läbivaatamine.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegium koosseisus:

eesistuja kolleegiumi esimees Rait Maruste,

liikmed Tõnu Anton, Lea Kalm, Jaano Odar, Jüri Põld,

vaatas õiguskantsleri Eerik-Juhan Truuväli, justiitsministri Kaido Kama ning Narva Linnavolikogu

esindaja Vladimir Kuznetsov osavõtul ja kolleegiumi sekretäri kt. Katri Hellat ja tõlgi V. Heimann

juuresolekul

läbi õiguskantsleri taotluse Narva Linnavolikogu 1993.a. 28. juuni otsuse nr. 15/163 "Suhtumisest

välismaalaste seadusesse" kehtetuks tunnistamise kohta selle vastuolu tõttu Põhiseaduse §-de 2, 154

ja 3 sätetega nende koostoimes.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegiumile esitatud materjalidest nähtub:

28. juunil 1993.a. võttis Narva Linnavolikogu vastu otsuse nr. 15/163 "Suhtumisest välismaalaste

seadusesse". Selle otsuse preambulas leiti, et Eesti Vabariigi välismaalaste seadus ja mitmed teised

varem vastuvõetud Eesti Vabariigi seadused (keeleseadus, Kodakondsuse seadus, riigikogu ja

kohaliku omavalitsuse volikogude valimise seadused, koolide ja gümnaasiumide seadus), samuti

viisare"iimi sisseseadmine on volikogu valijate enamiku suhtes diskrimineeriv. Linnavolikogu

otsustas viia Narvas 16. ja 17. juulil 1993.a. läbi referendumi (plebistsiidi) järgmise küsimusega:

"Kas Te soovite, et Narval oleks rahvuslik-territoriaalse autonoomia staatus Eesti Vabariigi

koosseisus?". Referendumi tulemused otsustati läbi vaadata volikogu istungil. Samas otsustati

lahendada ka linna volikogu valimise korraldamine. Referendumi läbiviimiseks kohustati

ühiskondlikke organisatsioone ja liikumisi esitama 30. juuniks oma esindajad referendumi läbiviimise

linnakomisjoni koosseisu.

Referendumi linnakomisjoni koosseis kinnitati Narva Linnavolikogu 30. juuni 1993.a. otsusega.

Õiguskantsler tugines Põhiseaduse §-le 142 lg 1 ja tegi Narva Linnavolikogule 30. juunil 1993.a.

ettepaneku viia Narva Linnavolikogu 1993.a. 28. juuni otsus nr. 15/163 "Suhtumisest välismaalaste

seadusesse" kooskõlla Põhiseaduse ja seadusega.

Narva linnavolikogu jätkas referendumi ettevalmistamist 7. juuli 1993.a. otsusega nr. 15/165

"Referendumi (plebistsiidi) läbiviimise ruumide kohta". Otsusega nr. 15/166 samast kuupäevast

nimetati referendumi korraldamise linnakomisjoni koosseisu täiendavad liikmed, kinnitati

referendumi küsimuse tekst ja hääletussedeli vorm ning määrati muud referendumi korralduslikud

küsimused.

17. juuli 1993.a. vastuses õiguskantslerile teatas Narva Linnavolikogu, et volikogu otsus nr. 15/163 ei

riku Põhiseadust ega konkreetselt selle §-i 2 ning jättis otsuse muutmata.

Referendum viidi läbi 16. ja 17. juulil 1993.a.

Õiguskantsler juhindus Põhiseaduse §-st 142 lg 2 ja Õiguskantsleri tegevuse korraldamise seaduse §-

st 17 ja esitas 20. juulil 1993.a. Riigikohtule taotluse nr. 1, milles tegi ettepaneku tunnistada Narva

Linnavolikogu 1993.a. 28. juuni otsus nr. 15/163 "Suhtumisest välismaalaste seadusesse", kehtetuks

selle vastuolu tõttu Põhiseaduse §-de 2, 154 ja 3 sätetega nende koostoimes.

Taotlust põhistab õiguskantsler järgmiste väidetega:

1. Põhiseaduse § 2 ei näe ette rahvuslik-territoriaalset autonoomiat Eesti Vabariigi koosseisus. Eesti

territooriumi haldusjaotuse seaduse puudumine ei anna kohaliku omavalitsusüksuse volikogule alust

ise määratleda oma staatust, rääkimata õigusest otsustada Eesti Vabariigi riikliku korralduse

muutmist. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 2 lg 2 p. 2 kohaselt teostub kohalik

omavalitsus demokraatlikult moodustatud võimuorganite kaudu, samuti kohaliku elu küsimustes

rahvaküsitluse, -hääletuse või -algatuse teel. Riikliku korralduse muutmine pole kohaliku elu küsimus

(Põhiseaduse §-d 2 lg.2, 3, 106 lg 2, 161 lg.1 ja 162);

2. Kohaliku omavalitsuse volikogude valimisseaduse § 2 sätestab kohaliku omavalitsuse volikogu

valimise väljakuulutamise Riigikogu ainupädevusena. Riigikogu määras 17. juuni 1993.a. otsusega

"Kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste väljakuulutamine" kohaliku omavalitsuse volikogu

valimiste päevaks 1993.a. 17. oktoobri. Seega on Narva Linnavolikogu 28. juuni 1993.a. otsuse nr.

15/163 p. 2 vastuolus Põhiseaduse § 2 sätetega;

3. Narva Linnavolikogu 28. juuni 1993.a. otsuse nr. 15/163 p. 3 sätestatud korraldavad toimingud on

vastuolus Põhiseaduse ja seadusega tulenevalt punktides 1 ja 2 toodud põhistustest.

Tutvunud esitatud materjalidega ning ära kuulanud asjaosaliste selgitused, kohus

l e i d i s :

Mõiste "rahvahääletus" käsitlemisel lähtub kohus Põhiseaduse §-st 105 lg.1, mille kohaselt

rahvahääletusele pannakse seaduseelnõusid ja muid riigielu küsimusi. Kohalikke rahvahääletusi

Põhiseadus ei maini. Analoogia alusel mõistab kohus kohaliku rahvahääletuse all otsuse vastuvõtmist

küsimuses, mis kuulub kohaliku omavalitsuse pädevusse. Mõistet "rahvaküsitlus" Põhiseadus ei

kasuta. Rahvaküsitluse tulemus, erinevalt rahvahääletuse tulemusest, ei ole riigi- või kohaliku

omavalitsuse organile kohustuslik ja seisneb üksnes rahvaküsitlusest osavõtu õigust omavate isikute

arvamuse väljaselgitamises.

Narva Linnavolikogu otsuses kasutati mõistet "referendum (plebistsiit)". Mõistet "plebistsiit"

Põhiseaduses ja kehtivates seadustes ei ole. Põhiseaduse ametliku tõlke venekeelses tekstis on

eestikeelse mõiste "rahvahääletus" vasteks "referendum". Narva Linnavolikogu 28. juuni otsuses nr.

15/163 sisaldub kahe juriidiliselt erisisulise mõiste - referendumi ja plebistsiidi segikäsitlust, mistõttu

jääb selgusetuks, mida tegelikult silmas peeti.

Põhiseaduse § 154 lg.1 kohaselt otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused kohaliku elu

küsimusi. Rahvuslik-territoriaalse autonoomse üksuse kujundamine ei ole kohaliku elu küsimus, vaid

üldriiklik küsimus, mida otsustatakse üldriiklike küsimuste otsustamise korras. Seetõttu on

rahvahääletuse korraldamine rahvuslik-territoriaalse autonoomia küsimuses väljaspool kohaliku

omavalitsuse pädevust ning vastuolus Põhiseaduse §-ga 154 lg.1. Põhiseaduse § 50 näeb

vähemusrahvustele ette võimaluse luua rahvuskultuuri huvides omavalitsusasutusi vähemusrahvuste

kultuurautonoomia seaduses sätestatud tingimustel ja korras. Põhiseaduses ei ole ette nähtud

rahvuslik-territoriaalset autonoomiat. Rahvuslik-territoriaalse autonoomia põhiseaduses nimetamata

jätmine tähendab, et rahvuslik-territoriaalne autonoomia on vastolus Põhiseaduse mõttega.

Eelmärgitud põhjustel on Narva Linnavolikogu 28. juuni 1993.a. otsuse p. 1 vastuolus

Põhiseadusega. Samadel põhjustel on Põhiseadusega vastuolus ka Narva Linnavolikogu 28. juuni

1993.a. otsuse punktid 2 ja 3, mis reguleerivad esimese punkti täitmist ja vastavalt on kehtetud ka

nimetatud otsuse alusel ja selle täitmiseks tehtud otsused ja rakendatud toimingud.

Kui Narva Linnavolikogu kasutas mõistet "referendum" rahvaküsitluse tähenduses, siis pole

niisuguse küsitluse tulemus õiguslikult kohustav.

Eeltoodu alusel ja juhindudes Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse §-st 19 lg.1 p.2,

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegium

o t s u s t a s :

rahuldada Eesti Vabariigi õiguskantsleri taotluse nr.1. 20. juulist 1993.a. ning tunnistada Narva

Linnavolikogu 28. juuni 1993.a. otsus nr. 15/163 "Suhtumisest välismaalaste seadusesse" kehtetuks

täielikult.

Kohtuotsus jõustub selle kuulutamisest ega kuulu edasikaebamisele.

Riigikohtu esimees

Rait Maruste