3-15-2935/12 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ruth Plaks, Virgo Saarmets ja Maret Altnurme

Otsuse tegemise aeg ja koht

27.04.2017, Tallinn

Haldusasja number

3-15-2935

Haldusasi

AA kaebus Maksu- ja Tolliameti 04.09.2015 otsuse nr

9-11/00276-3 ja 23.10.2015 vaideotsuse nr 6-1/3040-2

tühistamiseks ning kahju hüvitamiseks summas 648

eurot

Menetlusosalised

Kaebaja – AA, lepinguline esindaja vandeadvokaat

Ene Mõtte

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja

Kristel Uibo

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 02.06.2016 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

AA apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta AA taotlus Euroopa Liidu Kohtult eelotsuse küsimiseks rahuldamata.

2. Jätta AA apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 02.06.2016 otsus

haldusasjas nr 3-15-2935 muutmata.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29.05.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-15-2935

2(11)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AA töötas LLC McKinsey&Company CIS-ga 19.04.2013 sõlmitud töölepingu (tl 70-75)

alusel Venemaa Föderatsioonis. AA sõlmis 15.12.2014 Sankt-Peterburgis sõiduki Mercedes-

Benz CLA 200 (sõiduk) ostu-müügilepingu nr 14-2247 (tl 8-8p, tõlge tl 9p-10). Sõiduki

üleandmise-vastuvõtmise akt vormistati 27.03.2015 (tl 9, tõlge tl 10p-11).

2. AA esitas 28.03.2015 Maksu- ja Tolliametile (MTA) reisija deklaratsiooni (tl 12-12p, tõlge

tl 13-14), deklareerides sõiduki liiduvälisest riigist Eestisse toimetatava kaubana. MTA koostas

AA reisija deklaratsiooni alusel 30.03.2015 tollideklaratsiooni nr 15EE5600EE90743407 (tl

15), mille kohaselt kuulub sõidukiga seonduvalt tasumisele tollimaks 2612,76 eurot ja

käibemaks 5748,07 eurot, kokku 8360,83 eurot. AA tasus 31.03.2015 tollideklaratsiooni nr

15EE5600EE90743407 alusel 8360,83 eurot (tl 16).

3. AA ja LLC McKinsey&Company CIS vaheline tööleping lõpetati poolte kokkuleppel

13.05.2015 (tl 76-76p) ning AA sõlmis 01.06.2015 töölepingu Nordea Bank Finland Plc-ga (tl

28-28p, tõlge tl 29-29p). Nordea Bank Finland Plc-ga sõlmitud töölepingu kohaselt algas

töösuhe AA-ga 15.06.2015 ning tema peamisteks töökohtadeks on Nordea esindused Tallinnas

ja Helsingis.

4. AA esitas 30.06.2015 MTA-le taotluse tollideklaratsiooni kehtetuks tunnistamiseks ja

deklaratsiooni alusel tasutud maksusumma tagastamiseks (tl 17-19). Taotluse kohaselt asus AA

30.03.2015 Venemaa Föderatsioonist alaliselt elama Eesti Vabariiki. Euroopa Liidu (EL)

Nõukogu määruse nr 1186/2009, millega kehtestatakse ühenduse tollimaksuvabastuse süsteem,

kohaselt kohaldub sõiduki impordile maksuvabastus. Määruse art 4 p-s a sätestatud reegli näol,

mille kohaselt peavad isiklikud asjad kuuluma või olema isiku kasutuses tema endises alalises

elukohas vähemalt kuus kuud enne ümberasumist, on tegemist üldreegliga ning põhjendatud

juhtudel võib isiklik asi isiku kasutuses olla ka lühemat aega. Praegusel juhul on tegemist

määruse art 4 p-s a nimetatud erandjuhtumiga. Määruse art-tes 4 ja 5 sätestatud erandite

tõlgendamisel on esmatähtis tuvastada, et isikliku asja olemusest või kogusest ei nähtuks, et

tegemist on selle kasutamisega kaubanduslikel eesmärkidel.

5. MTA lükkas 04.09.2015 otsusega nr 9-11/00276-3 (tl 20-21) AA 30.06.2015 avalduse

tagasi.

1) Imporditud sõiduk kuulub tolli- ja käibemaksuga maksustamisele, sest täidetud ei ole

määruse nr 1186/2009 art-te 4 ja 5 tingimused tollimaksuvabastuse kohaldamiseks. Sõiduk oli

olnud tollideklaratsiooni esitamise ajaks AA kasutuses 4 päeva. Seega ei ole täidetud määruse

art 4 p-s a sätestatud nõue, mille kohaselt peavad isiklikud asjad kuuluma või olema isiku

kasutuses tema endises alalises elukohas vähemalt kuus kuud enne ümberasumist, välja arvatud

teatud põhjendatud juhtudel. AA poolt välja toodud töölepingu lõpetamist ei saa lugeda

erandjuhuks määruse art 4 p a mõistes, sest tööleping on lõpetatud poolte kokkuleppel.

2) Dokumentidega ei ole tõendatud ka see, et AA elas alaliselt Venemaa Föderatsioonis

katkematult 12 kuud. Seega ei ole täidetud ka määruse art 5 lg-s 1 sätestatud tingimus, mille

kohaselt võib maksuvabastust kohaldada üksnes isikute suhtes, kelle alaline elukoht on olnud

väljaspool ühenduse tolliterritooriumi katkematult 12 kuud.

3-15-2935

3(11)

3) Kui maksuvabastuse tingimused ei ole täidetud, puudub maksuhalduril kaalutlusõigus

maksuvabastuse kohaldamise üle otsustamiseks. AA poolt esitatud tollideklaratsiooni alusel

maksude tasumine oli põhjendatud ning maksud ei kuulu tagastamisele.

6. AA tasus 10.09.2015 sõidukile Euroopa Ühenduse tüübikinnituse saamiseks sõiduki

katselaboris ülekontrollimise eest Autotest OÜ-le 648 eurot (tl 31). Maanteeameti kinnitusel (tl

30-30p) oli see vajalik, kuna AA ei loeta ümberasujaks. Ümberasujaks loetakse füüsilist isikut,

kes asub Eestisse elama väljastpoolt Euroopa Liidu liikmesriike ja kellele on antud

tollisoodustust.

7. AA esitas 05.10.2015 MTA 04.09.2015 otsusele vaide (tl 22-24). Vaide kohaselt on

tegemist määruse nr 1186/2009 art 4 p-s a märgitud teatud põhjendatud juhtumiga. AA ei olnud

sõiduki tellimise ajal 15.12.2014 teadlik sellest, et ta asub EL-i elama, ning tal oli soov kasutada

sõidukit oma elukohas Venemaa Föderatsioonis.

8. MTA jättis 23.10.2015 vaideotsusega nr 6-1/3040-2 vaide rahuldamata (tl 25-26).

1) Kuivõrd sõiduki puhul on vaieldamatult tegemist äratarvitamatu kaubaga (ei lakka sihipärasel

kasutamisel eksisteerimast), ei ole selle puhul oluline selgitada välja omandiõiguse tekkimise

momenti, vaid oluline on, millise aja jooksul on AA sõidukit kasutanud. AA sai sõiduki enda

valdusesse ja tal tekkis võimalus seda kasutada 4 päeva enne vaidlusaluse tollideklaratsiooni

esitamist.

2) EL tollimaksuvabastuste süsteemi eesmärgiks on üldisemas plaanis küll EL majanduse

kaitse, kuid nähtuvalt määruse nr 1186/2009 art-st 4 kohaldatakse maksuvabastust üksnes

isiklike asjade suhtes, mis sama määruse art 2 lg 1 p c kohaselt on mis tahes asjad, mis on ette

nähtud asjaomaste isikute isiklikuks kasutamiseks või nende majapidamisvajaduste

rahuldamiseks. Seega on ümberasuja maksuvabastuse kohaldamine määruse I ptk kohaselt

kaubanduslikul eesmärgil imporditavate kaupade suhtes üldse igasugustel tingimustel

välistatud.

3) Ümberasuja maksuvabastuse kohaldamise eesmärgiks on eelkõige soodustada isikute

kolmandatest riikidest EL-i elama asumist. Seda eelkõige sellisel viisil, et ümberasuja ei peaks

oma tavapäraste majapidamisvajaduste rahuldamiseks vajalikelt esemetelt nende EL-i toimeta-

misel maksukulu kandma. Eeltoodud eesmärk on tuletatav määruse art 2 p-s c sätestatud isiklike

asjade mõistest ning sellest, et ümberasuja maksuvabastust kohaldatakse üksnes isiklikele

asjadele. Seega tuleb ümberasuja maksuvabastust kohaldada nendele isiklikele asjadele, mida

ta oma tavapäraste majapidamisvajaduste rahuldamiseks kolmandas riigis elamise ajal kasutas.

Antud juhul on ilmne, et AA sai sõiduki enda valdusesse alles 4 päeva enne tollideklaratsiooni

esitamist, mistõttu ei kuulunud see tema tavapäraste majapidamisvajaduste rahuldamiseks

ettenähtud asjade hulka hetkel, mil vaide esitaja elas alaliselt kolmandas riigis.

4) Määruse art 4 p-s a sätestatud „teatavate põhjendatud juhtude“ all tuleb silmas pidada

eelkõige olukordi, kus ümberasuja on kolmandas riigis soetanud enda tavapäraste majapidamis-

vajaduste rahuldamiseks mõne eseme ning on seda eset juba reaalselt oma majapidamis-

vajaduste rahuldamiseks kasutanud ka kolmandas riigis ning sellise kasutamisega harjunud (s.t

sellest esemest on juba saanud tema nn harjumuspärane majapidamise osa) ning nüüd

ootamatult ja ette planeerimata tuleb tal ühendusse ümber asuda nii, et täitunud ei ole 6 kuud

vastava eseme soetusest. Oluline on see, et vastav soetatud ese peab ümberasuja majapidamises

mängima olulist rolli, just läbi selle, et ümberasuja on selle kasutamisega harjunud ning see on

tavapärase majapidamise nn kvaliteedi säilitamiseks oluline. Sõiduk, mida on kasutatud

4 päeva, ei mahu nimetatud erandi alla, kuna ta ei moodusta endast ümberasuja nn

harjumuspärast majapidamise osa.

3-15-2935

4(11)

5) MTA 04.09.2015 otsuses on ebaõigesti leitud, et AA elamine vähemalt 12 kuud järjest

kolmandas riigis pole tõendatud. See asjaolu ei muuda aga otsust ebaõigeks ega ebapiisavalt

põhjendatuks.

9. AA esitas 23.11.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada

tollideklaratsioon nr 15EE5600EE9074340 ja MTA 23.10.2015 vaideotsus või alternatiivselt

MTA 04.09.2015 otsus ning mõista välja hüvitis õigusvastase tollideklaratsiooniga tekitatud

varalise kahju eest summas 648 eurot (tl 2-7, lisad tl 8-32; tl 36-40p; 05.05.2016 täiendavad

seisukohad tl 92-93). Halduskohus lõpetas 16.04.2016 määrusega menetluse osas, mis puudutas

kaebaja taotlust tollideklaratsiooni tühistamiseks ning jätkas menetlust MTA 04.09.2015 otsuse

ja 23.10.2015 vaideotsuse tühistamise ning kahju hüvitamise nõuetes.

1) Määruse nr 1186/2009 art 3 kohaselt võib füüsiline isik, kes asub kolmandast riigist alaliselt

elama ühenduse tolliterritooriumile, importida isiklikke asju imporditollimaksuvabalt. Maksu-

vabastust kohaldatakse isikute suhtes, kelle alaline elukoht on olnud väljaspool ühenduse

tolliterritooriumit katkematult vähemalt 12 kuud. Kaebaja on sõlminud tähtajatu töölepingu

ettevõttega Nordea Bank AB ja tema peamisteks töökohtadeks on Nordea esindused Tallinnas

ja Helsingis ehk Euroopa Liidu territooriumil. Kaebaja alaline elukoht on olnud kolmandas

riigis katkematult rohkem kui 12 kuud.

2) Määruse nr 1186/2009 art-tes 4 ja 5 sätestatud erandite tõlgendamisel on esmatähtis

tuvastada, et isikliku asja olemusest või kogusest ei nähtuks, et tegemist on selle kasutamisega

kaubanduslikel

eesmärkidel.

Asutamislepingu

sätete

kohaselt

kohaldatakse

ühise

tollitariifistiku maksumäärasid kõikide ühendusse imporditud kaupade suhtes. Vastava

regulatsiooni eesmärgiks on majanduse kaitse. Tollimaksuvabastuse süsteemi kehtestamisel

asus seadusandja aga seisukohale, et teatud täpsustatud juhtudel puudub tavaline vajadus

majandust kaitsta. Isiklike asjade importimisel maksuvabastuse kehtestamise tingimuste

eesmärgiks oli välistada olukorrad, kus maksuvabastus võiks kahjustada ühenduse majandust.

Selline majanduse kahjustamine saab toimuda eelkõige juhul, kui isik saab maksuvabastuselt

teenida maksuvaba tulu. Määruse nr 1186/2009 preambula p 3 ütleb selgelt ja üheselt, et

maksustamine pole õigustatud, kui puudub vajadus majandust kaitsta. Majandust tuleb aga

kaitsta üksnes siis, kui asja olemusest või kogusest nähtub, et asja võidakse kasutada

kaubanduslikel eesmärkidel. Praegusel juhul puudub vajadus majandust kaitsta, kuivõrd

kaebaja importis oma isikliku asja, mida ka ühenduse territooriumil samal eesmärgil edasi

kasutab. Teiseks ei nähtu asja olemusest ega kogusest, et kaebaja soovib imporditud sõidukit

kasutada maksuvaba tulu teenimiseks või üleüldse mistahes muul viisil, milline võiks olla

vastuolus maksuvabastuse kohaldamise eesmärgiga.

3) Kaebaja möönab, et sõiduk Mercedes-Benz ei ole olnud tema endises elukohas tema

kasutuses kuus kuud, kuid tegemist on põhjendatud juhtumiga, kus peaks rakenduma

maksuvabastus. Määruse art 4 p a tõlgendamisel tuleb arvesse võtta, et kaebajal ei olnud auto

ostmise ajal kavatsust ühenduse territooriumile kolida. Seda kinnitab asjaolu, et kaebaja ostis

auto 3,5 kuud enne ühenduse territooriumile elama asumist. Kuivõrd kaebaja tööleping senise

tööandjaga lõppes, sõlmis ta töölepingu teise tööandjaga, kelle tegevuskoht on ühenduse

territooriumil. Seega oli Tallinnasse kolimine seotud ja põhjendatud uue töökoha leidmisega.

Kahjuks toimus aga kolimine enne, kui ta jõudis oma eelmises elukohas autot 6 kuud kasutada.

Sõiduki ostmine ei olnud äkkmõte. Kuigi kaebaja vormistas auto müügilepingu 15.12.2014,

kulus kaebajal ka enne seda tükk aega, et sobiv auto üldse välja valida (tegemist on ka väga

kalli autoga). Seega tekkis kaebajal auto ostmise mõte oluliselt varem, kui müügilepingu

sõlmimise kuupäeval. Kaebaja otsustas märtsis 2015 kolida ühenduse territooriumile seoses

teise tööandja juures tööle asumisega juunis 2015. Seetõttu teatas kaebaja oma tööandjale

McKinsey & Company, et ütleb töölepingu üles. Kaebaja kolis Eestisse, et siin enne uue

3-15-2935

5(11)

tööandja juures tööle asumist sisse elada. Asjaolu, et kaebaja töötas ka Eestis elades veel 6

nädalat McKinsey & Company heaks, on tingitud sellest, et töölepingu lõpetamisel tuleb järgida

seadusest tulenevaid etteteatamistähtaegu. Kaebaja teatas tööandjale juba märtsis 2015, et

soovib lahkuda, kuid töölepingu lõpetamine vormistati vastavalt etteteatmistähtajale ning poolte

kokkuleppele hiljem.

4) Maksuhalduri esitatud tõlgendus, mille kohaselt seostatakse isiklik asi üksnes

majapidamisvajaduste rahuldamisega, on liiga kitsas ega ole kooskõlas Euroopa Kohtu

praktikaga. Sõiduk on kaebaja isiklikuks kasutamiseks, seega oli auto tema isiklik asi määruse

art 2 p c tähenduses.

5) Ebaloogiline on maksuhalduri seisukoht, mille kohaselt on maksuvabastuse kohaldamiseks

määrav see, mis aja jooksul on isik sõidukit kasutanud. Sellise seisukoha järgi ei saaks

maksuvabastust kohaldada ka näiteks sõidukile, mis on isikule küll mitu aastat kuulunud, kuid

mis on üksnes garaažis seisnud. Lisaks ei saaks vastava näite puhul maksuhalduri seisukohti

järgides maksuvabastust kohaldada ka põhjusel, et isik pole sõidukit kasutanud

majapidamisvajaduste rahuldamiseks, hoolimata sellest, et sõiduk on talle kuulunud mitu aastat.

Mõiste „kuulunud“ tähendab määruses seda, et maksuvabastust ei või piirata asjade suhtes, mis

moodustavad osa isiku varast või mille üle asjaomane isik teostas tõhusat ja tegelikku kontrolli.

Auto müügilepingu sõlmimisega omandas kaebaja nõudeõiguse, s.t kaebajal oli kohustuse

täitmise nõue auto müüja vastu. Eesti õiguse kohaselt on ka nõudeõigus vara. Auto kuulus

kaebaja vara koosseisu alates selle ostmisest, mitte alates auto valduse saamisest.

6)

Isik

ei

pea

maksuvabastuse

saamiseks

olema

kolmandast

riigist

soetatud

majapidamisvajaduste rahuldamiseks mõeldud eseme kasutamisega harjunud ning ese ei pea

olema tavapärase majapidamise kvaliteedi säilimiseks oluline. Määruse tähenduses on oluline,

et tegu oleks isikliku asjaga. Kuna kaebaja soetas auto isiklikuks kasutamiseks, puudub põhjus

sõidukit kui isiklikuks kasutamiseks mõeldud eset maksustada.

7) Haldusakti põhjendusest peavad nähtuma kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti

andmisel lähtunud. Maksuhaldur ei ole põhjendanud, miks ei saa arvestada kaebaja nimetatud

määruse eesmärke ja miks peab määrust tõlgendama kitsendavalt. Vaideotsuse tegemisel on

tuginetud vaid maksu tasumise kohustust kinnitavatele asjaoludele, kuid kaebaja vastuväited on

jäetud olulises osas tähelepanuta.

8) Kuivõrd kaebaja importis auto kolmandast riigist, pidi ta sõiduki Eestis registreerima.

Ümberasuja sõidukile väljastatakse üksiksõiduki kinnitus. Maanteeameti kinnitusel ei olnud

kaebajale võimalik väljastada üksiksõiduki kinnitust, kuna tollideklaratsioonist tulenevalt ei

ole talle tollisoodustust antud ning teda ei saa seetõttu lugeda ümberasujaks. Seega pidi kaebaja

auto Eestis registreerimiseks esitama hoopis Euroopa tüübikinnituse sertifikaadi, mille

saamiseks oli vajalik auto Maanteeameti poolt tunnustatud katselaboris (Autotest OÜ) üle

kontrollida ning sellega katseid teha. Nimetatud teenuse eest on kaebaja katselaborile tasunud

648 eurot, mis on talle tekitatud varaline kahju tulenevalt sellest, et talle määrati

tollideklaratsiooniga ebaõigesti maksukohustus.

9) Kaebaja seos Eestiga ei ole tähtis, sest määruse kohaselt on oluline vaid see, kas kaebaja on

ümberasuja või mitte. Puudub vaidlus, et kaebaja on ümberasuja.

10. Maksu- ja Tolliamet palus jätta kaebus rahuldamata (tl 49-51, lisad tl 52-85, 98).

1) Kaebaja soetatud sõiduk oli olnud enne tollideklaratsiooni esitamist kaebaja kasutuses

4 päeva. Seega ei ole täidetud määruse art 4 p-s a sätestatud nõue. Tegemist ei ole ka samas

punktis nimetatud „teatud põhjendatud juhuga“. Kõiki maksuvabastust puudutavaid sätteid,

3-15-2935

6(11)

eriti neid, mis näevad ette erandi üldpõhimõttest, tuleb tõlgendada kitsalt. Vaideotsuses on

selgitatud, millist olukorda tuleb eelkõige silmas pidada nn teatavate põhjendatud juhtude all.

Sõiduk, mida on kasutatud 4 päeva, nimetatud erandi alla ei mahu, kuna ta ei moodusta

ümberasuja nn harjumuspärast majapidamise osa. Samuti saab maksuhaldur nn teatud

põhjendatud juhuks lugeda näiteks olukorda, kui isiku pikaajaline tööleping on põhjendatud

juhul lõpetatud varem. Käesoleval juhul ei ole tegemist sellise olukorraga.

2) Määruse nr 1186/2009 ning EL tollimaksuvabastuse süsteemi üldisem eesmärk on küll

majanduse kaitse, kuid määruse art 4 regulatsioon kohaldub üksnes isiklike asjade suhtes, mis

on ette nähtud asjaomaste isikute isiklikuks kasutamiseks või nende majapidamisvajaduste

rahuldamiseks. Ümberasuja maksuvabastuse kohaldamine määruse I ptk kohaselt

kaubanduslikul eesmärgil imporditavate kaupade suhtes on igasugustel tingimustel välistatud.

3) Arvestades kaebaja seoseid Eestiga, ei saa teha järeldust, et kaebajal ei olnud kavatsust

ühenduse territooriumile kolida. Kaebaja on asunud Eestisse elama juba 30.03.2015

(tollideklaratsiooni esitamise kuupäev), vaatamata asjaolule, et tööleping kaebaja ja McKinsey

& Company vahel on lõpetatud poolte kokkuleppel 13.05.2015. Ka kaebaja majanduslike ja

isiklike huvide punkt on kaebaja esindaja AV 08.07.2015 e-kirja kohaselt Eestis. Kaebaja on

saanud Eestis kaks kõrgharidust. Kaebajale on perioodil 16.09.2014–28.08.2015 kuulunud

eramu Jõelähtme vallas, mis oli ühtlasi registreeritud rahvastikuregistris kaebaja elukohana. Ka

kaebaja ema ja isa elukoht on Eestis.

11. Tallinna Halduskohus jättis 02.06.2016 otsusega kaebuse rahuldamata.

1) Tollideklaratsioonist nr 15EE5600EE90743407 tulenev kaebaja maksukohustus on

põhjendatud. Kahju hüvitamise nõue on otseses seoses tühistamisnõude lahendamise

tulemusega, mistõttu puudub ka selle nõude rahuldamiseks alus.

2) Imporditollimaksu laiem eesmärk on siseturu kaitsmine väljastpoolt tuleva konkurentsi eest.

EL-i tolliterritooriumi kui ühtse siseturu osas realiseerub vastav eesmärk üldpõhimõtte kaudu,

mille kohaselt kohaldatakse ühise tollitariifistiku maksumäärasid kõikide ühendusse imporditud

kaupade suhtes (EL toimimise lepingu art 28, määruse nr 1186/2009 preambula p 2). Selline

maksustamine ei ole määruse nr 1186/2009 kohaselt siiski õigustatud teatavatel täpselt

määratletud asjaoludel, kui kauba importimise eritingimuste tõttu puudub tavaline vajadus

majandust kaitsta (preambula p 3). Määruse nr 1186/2009 art 4 p-st a tuleneva maksuvabastuse

eelduseks on seega, et maksuvabastust rakendatakse isikliku asja suhtes ning maksuvabastuse

üldreegliks on, et asi peab olema kuulunud isikule või olnud isiku kasutuses tema endises

alalises elukohas vähemalt kuus kuud. Kuue kuu nõue on sätestatud selleks, et maksuvabastused

ei saaks toimida ajendina äkilisele ja võib-olla ka ulatuslikule vara omandamisele vahetult enne

elukoha muutmist. Selle teatava kestusega kuuluvust käsitleva nõudega määratles ühenduse

seadusandja üksikisiku ja isikliku asja vahel nõutava seotuse taseme, et vältida selliseid

soovimatuid tagajärgi (Euroopa Kohtu kohtujuristi ettepanek kohtuasjas nr C-170/03, p 80).

Kuue kuu nõue on seega teatud tinglik piir ja juriidiline lävend, mis eristab, millal tuleb lugeda

maksuvabastus eesmärgipäraseks ja millal mitte (s.o millistel juhtudel puudub tavaline vajadus

majandust kaitsta). Selle nõude eesmärgiks võib pidada muu hulgas tõendamisraskuste ja

vaidluste vältimist. Tegemist on ühenduse seadusandja poolt kehtestatud piiriga, mille puhul

saab üldjuhul olla kindel, et kauba soetamine ei ole olnud motiveeritud maksuvabastuse saamise

eesmärgist, eriti kui ei esine vastupidist üheselt kinnitavaid tõendeid. Samuti tuleb seda käsitada

piirina, mille puhul on kahju siseturule aktsepteeritav (tegemist ei ole uueväärse kauba

maksuvabalt EL-i toimetamisega). Kui EL seadusandja oleks soovinud siduda maksuvabastuse

pelgalt asjaoluga, et kaup oleks soetatud enne ümberasumise soovi tekkimist, oleks saanud

vastava põhimõtte selliselt ka kehtestada. Nõude täidetust tuleb hinnata koostoimes ühenduse

3-15-2935

7(11)

tollimaksuvabastuse süsteemi laiemate eesmärkidega, milleks on muu hulgas liikmesriiki elama

asumise ning liikmesriikide tollide töö hõlbustamise eesmärgid (Euroopa Kohtu otsus

nr C-487/11, p 24). Määruse art-st 4 tuleneva maksuvabastuse aluseks ei saa seega pidada EL

siseturu kaitse vajaduse puudumist (kahju puudumist siseturule), vaid tegemist on olukorraga,

kus muud väärtused kaaluvad üles tavalise vajaduse majandust kaitsta - sellisteks väärtusteks

on muu hulgas liikmesriiki elama asumise soodustamine ning liikmesriikide tollide töö

hõlbustamine. Selle otsustamine, millistel tingimustel maksuvabastust kohaldada (millises

ulatuses siseturgu väljastpoolt tuleva konkurentsi eest kaitsta), on EL seadusandja õigus.

3) Määruse art 4 p-s a nimetatud teatavaks põhjendatud juhuks saab olla kõrvalekalle, mis on

maksuvabastuse kohaldamise seisukohast ebaoluline või mille puhul on kahtlusteta selge, et see

on kooskõlas maksuvabastuse eesmärkidega. Sellise erandina võib olla käsitatav näiteks

olukord, kus muud maksuvabastuse eeldused on täidetud, kuid kuue kuu nõude täitmisest jääks

puudu mõni üksik päev. Sellisel juhul võiks asuda seisukohale, et maksuvabastuse kohaldamine

on asjaolusid arvestades siiski eesmärgipärane. Praegusel juhul on tegemist olukorraga, kus

sõiduki puhul on kuue kuu nõudest täitunud mõni üksik päev (lähtudes sõiduki

kasutusvõimalusest). Selline kõrvalekalle üldreeglist ei saa olla käsitatav põhjendatud juhuga

erandi tegemiseks.

4) Sõiduki puhul, mis oli kaebaja kasutuses enne Eestisse asumist 4 päeva, ei saa rääkida

kasutusharjumusest. Vastustajaga tuleb nõustuda selles, et määruse art 2 p c ja art 4 p a

koostoimes peetakse isiklike asjade puhul silmas asju, millega isik on harjunud, st mis on olnud

isiku kasutuses (või teeninud muul viisil tema majapidamisvajadusi) juba mõnda aega.

Kasutusharjumus on oluline nii üldreegli puhul (kasutus vähemalt kuus kuud) kui erandi puhul

(„teatavatel põhjendatud juhtudel“). Ümberasumisel harjumuspärase kauba kaasavõtmise

võimalus täiendava maksukohustuseta võib olla üheks asjaoluks, mis mõjutab isikut

ümberasumise otsuse tegemisel ning on seetõttu vastavuses art 4 p-st a tuleneva

maksuvabastuse

eesmärgiga

soodustada

ümberasumist.

Praegusel

juhul

ei

olnud

kasutusharjumus asjaoluks, mis saanuks mõjutada isiku soovi sõiduk kaasa võtta.

5) Õige ei ole järeldus, mille kohaselt on liidu majandust kahjustav üksnes kaubanduslikul

eesmärgil kaupa import. Määrus nr 1186/2009 ega ka kaebaja poolt viidatud Euroopa Kohtu

praktika ei anna selliseks järelduseks alust. Liidu majandust saab kahjustada igasugune

maksuvaba import, sõltumata sellest, kas see toimub kaubanduslikul eesmärgil või mitte.

Kaubanduslik eesmärk välistab maksuvabastuse juba määruse art 2 p c tasandil. Järelikult ei

kuuluks sel juhul kohaldamisele ka määruse art 4, mis reguleerib isiklike asjade

maksuvabastust.

6) Praegusel juhul ei olnud sõiduki puhul kuue kuu nõue täidetud juhul, kui võtta aluseks sõiduki

kättesaamine, ega ka juhul, kui lähtuda ostu-müügilepingu sõlmimisest (sõiduki tellimisest).

Samas tuleb sõiduki puhul kuue kuu nõude kontrollimisel lähtuda selle kasutusõigusest

ja -võimalusest (tõhus ja tegelik kontroll asja üle), mitte formaalsest kuuluvusest enne sõiduki

kättesaamist. Sellele, et määrav on faktiline kasutus, viitab nii määruse art 2 p c kui art 4 p a

sõnastus. Samuti on kasutusest lähtumine vastavuses Euroopa Kohtu otsustega asjades

nr C‑487/11 ja nr C-170/03.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

12. AA palub 04.07.2016 apellatsioonkaebuses (tl 104-108p) Tallinna Halduskohtu

02.06.2016 otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuses on esitatud

taotlus esitada Euroopa Liidu Kohtule eelotsuse taotlus küsimusega tõlgendada ja sisustada

määruse nr 1186/2009 art-s 4 sätestatud väljendit „teatud põhjendatud juhtudel“.

3-15-2935

8(11)

1) Kohtuotsus on vastuoluline. Kohus on rõhutanud kuue kuu lävendi tähtsust maksuvabastuse

eesmärgipärasuse hindamisel ning leidnud, et erandiks võib olla üksnes ebaoluline kõrvalekalle

või asjaolu, mille puhul on selge, et see on kooskõlas maksuvabastuse eesmärkidega.

Arusaamatuks jääb aga see, kuidas oleks kuuest kuust paari päeva puudumine lävendi olulisuse

valguses käsitatav ebaolulise kõrvalekaldena või kuidas oleks sel juhul ilmselge, et

maksuvabastuse kohaldamine on siiski eesmärgipärane. Ühtlasi ei aitaks kuuest kuust paari

päeva puudumine kaasa tollide töö hõlbustamisele ja tarbetu bürokraatia vähendamisele, mida

kohus on pidanud erandi tõlgendamisel samuti oluliseks.

2) Asjaolu, et kaebajal ei olnud ümberasumise hetkeks kujunenud sõiduki suhtes välja

kasutusharjumust, ei saa olla aluseks maksuvabastuse kohaldamata jätmiseks. Kaebaja elas ja

töötas kolmandas riigis ning tal ei olnud auto ostmise ajal kavatsust ühenduse territooriumile

kolida. Kaebaja kolis ühenduse territooriumile, kuna leidis seal hea töökoha. Seda, et kaebajal

ei olnud auto ostmise ajal kavatsust ühenduse territooriumile kolida, kinnitab asjaolu, et auto

on ostetud 15.12.2014 ehk 3,5 kuud enne ümberasumist. Olukorda, kus isik kolib ühenduse

territooriumile tööle asumiseks kolmandast riigist ära enne, kui ta on jõudnud autot 6 kuud

kasutada, tuleb tõlgendada määruse art 4 p a mõistes põhjendatud juhtumina ning sellele tuleb

kohaldada maksuvabastust. Sõiduk on kaebaja isiklik asi art 2 lg 1 p-i c alap-i ii tähenduses ning

maksuvabastuse kohaldamine oleks kooskõlas määruse eesmärgi, aluslepingu sätete ning liidu

õiguse üldpõhimõtetega. Liidu seadusandja sooviks ei olnud maksustada selliste asjade importi,

mis on küll isiklikud asjad ja mõeldud ühenduse territooriumil isiklikuks kasutamiseks, kuid

mille suhtes importijal polnud kasutusharjumust tekkinud. Importmaksu tasumise kohustuse

määramine asjale, mida imporditakse isiklikuks tarbeks, raskendab määruse täitmist ning on

sellega vastuolus.

3) Määruse art 4 p a tõlgendamisel tuleb analoogia korras määruse art 5 p 2 regulatsiooniga

võtta arvesse seda, et kaebajal ei olnud autot ostes kavatsust asuda elama ühenduse

territooriumile. Kaebajal ei olnud sõiduki ostmisel kavatsust saada maksuvabastust, vaid

kaebaja ostis endale sõiduki kolmanda riigi territooriumil isiklikuks kasutamiseks ja kolimise

plaan tuli hiljem. Kohtul tulnuks välja selgitada, kas antud juhul võis sõiduki omandamise

motiiviks olla maksuvabastuse saamine või mitte. Kaebaja selgitustest nähtub selgelt, et

kaebajal selline motiiv puudus.

4) Maksuvabastuse kohaldamise üle otsustamisel on määrava tähtsusega see, kas EL-i

majandust on vaja kaitsta või mitte. Juhul, kui maksuvabastuse kohaldamine ei kahjusta EL-i

majandust, pole alust jätta maksuvabastust kohaldamata. Euroopa Kohtu otsusest nr C-487/11

tuleneb selgelt, et kaupade tollimaksuvabalt importimise tingimused on sellised, et need kaubad

ei saa tegelikkuses konkureerida samalaadsete ühendusest pärit kaupadega ega kahjulikult

mõjutada riigi eelarvevahendeid. Kohtu seisukoht, nagu saaks ka isiklike asjade puhul

maksuvaba import kahjustada EL-i majandust, on paljasõnaline ega tulene valitsevast

õigusteooriast. Euroopa Kohus on kohtuasjas nr C-170/03 selgelt välja toonud, et isikliku asja

impordil on esmatähtis, et isikliku asja olemusest või kogusest ei nähtuks, et tegemist on selle

kasutamisega kaubanduslikel eesmärkidel. Selles kohtuasjas on kohus märkinud ka seda, et

tollimaksuvabalt on lubatud importida kaupa, mille kasutamine seondub tihedalt huvitatud isiku

ja tema pere eraeluga ja millega ei seondu mingeid kaubanduslikke kaalutlusi.

5) Kuivõrd vaidluse eseme kohta puudub nii õigusteooria kui asjakohane kohtupraktika, on

vajalik küsida Euroopa Kohtult eelotsust selle kohta, kuidas tõlgendada ja sisustada määruse

art-s 4 sätestatud väljendit „teatud põhjendatud juhtudel“.

13. Maksu- ja Tolliamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata (tl 114-115p).

3-15-2935

9(11)

1) Määruse art-st 4 tulenev maksuvabastus ei ole absoluutne, vaid kuritarvituste ärahoidmiseks

on kehtestatud juriidiline lävend (nõutava seotuse tase), millest alates tuleb lugeda

maksuvabastust eesmärgipäraseks (aktsepteeritav kahju siseturule). Selliseks lävendiks on nn

kuue kuu reegel.

2) Tegemist ei ole määruse art 4 p-s a nimetatud „teatava põhjendatud juhuga“. Kõiki

maksuvabastust puudutavaid sätteid tuleb tõlgendada kitsalt. Sõiduk, mida on kasutatud

4 päeva, ei mahu määruse art 4 p-s a nimetatud erandi alla, kuna ei moodusta ümberasuja nn

harjumuspärast majapidamise osa. Erandjuhuks võiks näiteks lugeda olukorda, kus isiku

tööleping on põhjendatud juhul lõpetatud varem. Praegusel juhul sellist olukorda ei esine.

3) Sõiduk oli enne selle ühenduse territooriumile toimetamist olnud kaebaja kasutuses 4 päeva.

Seega olid kuue kuu nõudest täidetud vaid üksikud päevad, mis ei ole käsitatav põhjendatud

juhuna erandi tegemiseks.

4) Kuigi määruse ning EL tollimaksuvabastuse süsteemi üldisem eesmärk on majanduse kaitse,

kohaldub määruse art 4 regulatsioon üksnes isiklike asjade suhtes, mis on ette nähtud isikute

isiklikuks kasutamiseks või nende majapidamisvajaduste rahuldamiseks. EL-i majandust saab

kahjustada igasugune maksuvaba import, sõltumata sellest, kas see toimub kaubanduslikul

eesmärgil või mitte.

5) Arvestades kaebaja seoseid Eestiga, ei ole võimalik järeldada, et kaebajal puudus kavatsus

kolida ühenduse territooriumile. Kaebaja on asunud Eestisse elama 30.03.2015

(tollideklaratsiooni esitamise kuupäev) vaatamata asjaolule, et tööleping kaebaja ja LLC

McKinsey&Company CIS vahel on lõpetatud poolte kokkuleppel alles 13.05.2015. Kaebaja

majanduslikud ja isiklikud huvid seonduvad peamiselt Eestiga ning siin elavad tema

pereliikmed.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna

alust selle rahuldamiseks.

15. Vastustaja on kaebaja suhtes impordimaksuvabastuse kohaldumise üle otsustamisel

lähtunud õigesti määrusest nr 1186/2009 ning käibemaksuseaduse (KMS) § 17 lg-st 2. Määruse

nr 1186/2009 art 3 sätestab üldpõhimõtte, mille kohaselt võib füüsiline isik, kes asub

kolmandast riigist alaliselt elama ühenduse tolliterritooriumile, importida isiklikke asju

imporditollimaksuvabalt, kui art-test 4–11 ei tulene teisiti. Määruse art 2 lg 1 p c ning art-te 3

ja 4 koostoimest järelduvalt peab selleks, et kohaldada isiklikule asjale tollimaksuvabastust,

olema asi üldreeglina kuulunud asjaomasele isikule ning olema tema poolt isikliku asjana

kasutatud vähemalt kuus kuud enne kuupäeva, millal tema alaline elukoht lakkab olemast

kõnealuses päritoluriigis. Lisaks sellele peab isiklikku asja kasutama samal eesmärgil

asjaomase isiku uues alalises elukohas. KMS § 17 lg-st 2 tulenevalt ei maksustata

käibemaksuga määruse nr 1186/2009, välja arvatud art-tes 23, 24, 42, 44–52, 57, 58 ning

art 67 lg 1 p-s a ja art 68 lg 1 p-s a nimetatud kaupade importi tollimaksuvabastuse

kohaldamiseks sätestatud tingimustel.

16. Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled jätkuvalt selle üle, kas vaidlusaluse sõiduki

impordile kohaldub määruse nr 1186/2009 art-s 4 sätestatud maksuvabastus või mitte.

Halduskohus on õigesti leidnud, et olukorras, kus kaebaja on saanud vaidlusaluse sõiduki enda

faktilisse valdusesse 27.03.2015 ning 30.03.2015 asus elama ühenduse territooriumile, ei

kohaldu määruse art 4 p-s a sätestatud maksuvabastus ja tegemist ei saa olla selles sättes

nimetatud teatud põhjendatud juhtumiga, mille puhul maksuvabastus siiski kohalduks.

3-15-2935

10(11)

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vastavate põhjendustega ega pea HKMS § 201 lg-le 4

tuginedes vajalikuks neid täiel määral korrata. Kohus selgitab täiendavalt järgmist.

17. Määrusest

nr 1186/2009

nähtub

läbivalt

EL-i

seadusandja

soov

määratleda

imporditollimaksudest vabastamise juhtumid selgelt ja piiritletult. Seda on rõhutatud nii

määruse preambula p-s 3, mille kohaselt imporditollimaksu kohaldamine ei ole õigustatud

teatavatel täpselt määratletud asjaoludel, kui kauba importimise eritingimuste tõttu puudub

tavaline vajadus majandust kaitsta, kui ka määruse art-s 1, mille kohaselt on määrusega

sätestatud juhud, mil tollimaksuvabastust kohaldatakse üksnes teatavatel erilistel asjaoludel.

Euroopa Kohtu kohtujurist on kohtuasjas nr C-528/14 tehtud ettepanekus (p-d 41, 43) leidnud,

et määruse nr 1186/2009 kohaldamisel võivad tollimaksust pääseda mõned liitu imporditud

kaubad üksnes erandkorras, „erilistel asjaoludel“ ja „täpselt määratletud“ tingimustes. Kuna

imporditollimaksuvabastus on meetod, mis võimaldab lõplikult tühistada niisuguse kauba

maksustamise, mis on imporditud ja mille on liidu seadusandja sel eesmärgil täpselt kindlaks

määranud, tuleb põhimõtteliselt sellise erandi kohaldamise tingimusi tõlgendada kitsendavalt.

Küll aga ei tohiks neid tingimusi tõlgendada nii rangelt, et tekib tollimaksuvabastuse kasuliku

mõju kadumise oht, eelkõige juhul, kui vabastuse saamine sõltub asjaomaste isikute eraeluga

seotud asjaoludest.

18. Kaebaja leiab, et praegusel juhul on määruse art 4 p a mõistes põhjendatud juhtumiks

olukord, kus ta kolis ühenduse territooriumile tööle asumiseks kolmandast riigist ära enne, kui

ta jõudis kolmandas riigis soetatud sõidukit 6 kuud kasutada. Selline seisukoht on vaidluse

asjaolude valguses alusetu. Määruse art 4 p-s a nimetatud erandi sõnastus „teatud põhjendatud

juhtumil“ ja eelnevalt välja toodud tollimaksuvabastuse kohaldamise erandlikkus viitavad

selgelt sellele, et põhjendatud juhuna käsitamiseks peab tegemist olema selliste erandlike

asjaoludega, mis tekitavad põhjendatud kahtluse, et konkreetsele juhtumile ei ole õigustatud

kohaldada üldreeglit. Praegusel juhul ei nähtu kaebaja seisukohtadest ühtegi sellist kaebaja

eraelulist ega muud asjaolu, mis tekitaks kohtus veendumuse, et tegemist võiks olla määruse

art 4 p-s a nimetatud erandi kohaldamise juhtumiga. Pelgalt see, et kaebaja lahkus poolte

kokkuleppel töölt kolmandas riigis ja asus tööle liikmesriigis, ei ole selliseks eraeluliseks

asjaoluks, mis kaaluks üles vajaduse lähtuda määrusega seatud üldistest maksuvabastuse

kohaldamise tingimustest. Lisaks on kaebaja ütlused seoses ühenduse territooriumile elama

asumise põhjustega vastuolulised. Kui 30.06.2015 MTA-le esitatud taotluses märgib kaebaja,

et oli sunnitud kolima ühenduse territooriumile pärast töösuhte ootamatut lõpetamist (tl 18), siis

apellatsioonkaebuses selgitas kaebaja, et asus ühenduse territooriumile elama seoses hea

töökoha leidmisega (tl 106).

19. Kaebaja on iseenesest õigesti viidanud määruse erinevatele eesmärkidele, nagu

maksuvabastuse kohaldamine juhtudele, mis ei kahjusta EL-i majandust, ning kaupadele, mille

importimisel ei ole kaubanduslikku eesmärki. Tollimaksuvabastuse kohaldamise tingimuste

sätestamisel on nendest eesmärkidest ka lähtutud. Seega olukorras, kus puudub kahtlus, et

mingit konkreetset juhtumit ei saa kirjeldatud maksuvabastuse ega erandliku juhtumi alla

paigutada, puudub automaatne vajadus hakata eraldiseisvalt hindama, kas kauba import

kahjustab EL-i majandust ja omab kaubanduslikke eesmärke või mitte.

20. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei anna alust ka kaebaja väited sellest, et tal puudus

sõiduki müügilepingu sõlmimise ajal kavatsus kolida EL-i territooriumile ning sellist kavatsuse

puudumist tuleks analoogia korras määruse nr 1186/2009 art 5 p 2 regulatsiooniga võtta arvesse

erandi kohaldumise hindamisel. Tõepoolest on määruse art 5 p-s 2 nähtud ette eriregulatsioon,

mille kohaselt võib pädev asutus teha sama art p-s 1 sätestatud üldreeglist, mille kohaselt peab

maksuvabastuse

kohaldamiseks

isiku

elukoht

olema

olnud

väljaspool

ühenduse

tolliterritooriumi katkematult vähemalt 12 kuud, erandi tingimusel, et isikul on olnud kindel

3-15-2935

11(11)

kavatsus elada väljaspool ühenduse tolliterritooriumit katkematult vähemalt 12 kuud. Kui EL-i

seadusandja oleks pidanud vajalikuks sätestada sarnase erandi ka art-s 4 kirjeldatud olukorras,

oleks ta seda teinud. Välistada küll ei saa, et art 4 p-s a nimetatud teatud põhjendatud juhtumi

alla paigutuks ka olukord, kus juhtumi asjaoludest nähtub selgelt, et isikul puudus igasugune

kavatsus teatud perioodi jooksul kolmanda riigi territooriumilt ühenduse territooriumile elama

asuda. Praegusel juhul ei ole aga kaebaja selline kindel kavatsus kohtule esitatud tõendite,

selgituste ega muude asjaolude pinnalt tuvastatav. Seega saab kaebaja juhtumile

maksuvabastuse mittekohaldamist pidada põhjendatuks.

21. Kaebaja taotlus Euroopa Liidu Kohtult eelotsuse küsimiseks tuleb jätta rahuldamata.

Ringkonnakohtu hinnangul on antud juhul tegemist acte clair olukorraga ehk Euroopa Liidu

õigust saab pidada piisavalt selgeks ja õigusnormi õige tõlgendus ei tekita praeguse vaidluse

asjaoludel põhjendatud kahtlusi (Euroopa Kohtu 06.10.1982 otsus nr 283/81, CILFIT).

22. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

02.06.2016 otsus muutmata. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle

kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud

tema enda kanda. Kuivõrd vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, jäävad ka

vastustaja võimalikud menetluskulud vastustaja enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maret Altnurme

/allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets