2-16-7472/22 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. aprill 2017, Tartu

Tsiviilasja number

2-16-7472

Tsiviilasi

E.P. hagi L.P. vastu elatise suurendamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

720 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 02. septembri 2016 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

L.P. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): L.P. (isikukood: XXX); lepinguline

esindaja Annika Murulaid

Vastustaja (hageja): E.P. (isikukood: XXX); seaduslik

esindaja S.S.

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada L.P. apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 2. septembri 2016. a otsus osaliselt kostjalt hageja kasuks

väljamõistetava elatise suuruse osas.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista välja L.P.lt hageja kasuks alates 11.05.2016. a

elatis 130 eurot kuus kuni hageja täisealiseks saamiseni.

4. Lugeda kohtuotsuse resolutsiooni p-d 1 – 3 tervikuna sõnastatuks järgmiselt:

4.1. Rahuldada hagi osaliselt.

4.2. Suurendada Tartu Maakohtu 21.12.2009 otsusega tsiviilasjas nr 2-09-48352

väljamõistetud elatist. Välja mõista L.P.lt E.P. kasuks elatis 130 eurot kuus alates 11.05.2016

kuni E.P. täisealiseks saamiseni XXX.

4.3. Resolutsiooni p-s 4.2 nimetatud elatis tasuda iga kalendrikuu eest ette S.S.i kontole nr

XXXXX. 5. Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. E.P. (hageja) esitas 11.05.2016 hagi L.P.i (kostja) vastu elatise suurendamiseks

miinimumsummani alates 01.01.2016.

Hagiavalduses põhjendas hageja oma nõuet miinimumpalga tõusuga. 21.06.2016 seisukoha järgi

elab hageja koos emaga, ema on osaliselt töövõimetu ja hageja kulud on kasvanud. Lisaks

hagejale on tema emal ka alla 3-aastane laps. Hageja läheb XXX. a sügisel kooli. Kostja pere

sissetulekut (vähemalt 842,25 eurot) arvestades ei ole põhjendatud elatise maksmine alla

perekonnaseaduses ettenähtud miinimumi.

2. Kostja vaidles hagiavaldusele vastu. Kostja vastuse kohaselt on hageja nõue põhjendamatu,

sest kostjal on püsiva iseloomuga osaline töövõimetus (60 %), tema varaline seisund ei võimalda

taotletud elatist maksta ja lisaks peab ta üleval kostjaga koos elavat poega. Kostja igakuine

sissetulek on 582,94 eurot (töötasu 391,71 eurot, millest on maha arvatud hagejale makstav elatis

70,30 eurot) ja töövõimetuspension 191,23 eurot); peretoetus on 50 eurot. Ainus vara on

sõiduauto väärtusega 2000 eurot, mis on maal elamiseks hädavajalik. Hageja veedab suved ja

talvevaheajad kostja juures, tekivad lisakulud vaba aja veetmiseks ja riiete ostmiseks. Kostja

külastab hagejat vastavalt võimalustele ka XXX ja suhtleb temaga telefoni teel.

3. Maakohus jättis 10.06.2016 määrusega hagi osaliselt läbi vaatamata elatise suurendamiseks

perioodil 01.01.2016–10.05.2016.

MAAKOHTU LAHEND

4. Tartu Maakohus rahuldas 02.09.2016 otsusega hagi osaliselt. Maakohus suurendas Tartu

Maakohtu 21.12.2009 otsusega väljamõistetud elatist 190 euroni kuus alates 11.05.2016 kuni

E.P.i täisealiseks saamiseni XXXX. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda.

Maakohus leidis, et arvesse tuleb võtta küll miinimumelatise suurenemist, kuid ainuüksi sellest

hagi rahuldamiseks ei piisa ning tuvastada tuleb ka muude eelmise kohtulahendi ajal esinenud

asjaolude muutumine.

Hageja elas nii 21.12.2009 maakohtu otsuse tegemise ajal kui ka praegu koos oma emaga.

21.12.2009 otsuse järgi olid hageja hädavajalikud kulud 3300 krooni (210,91 eurot) kuus.

Arvestades, et elatiste saajal tuli maksta tulumaksu, mõistis kohus kostjalt välja elatise 1100

krooni (70,30 eurot). Kuna alates 01.01.2011 ei ole elatis enam tulumaksuga maksustatav, oli

alates sellest ajast võimalik kostja makstavast rahast kasutada lapse ülalpidamiseks senisest

rohkem, s.o 55,60 euro asemel 70,30 eurot.

Hageja väitis 21.06.2016 seisukohas, et tema kulud on kasvanud, kuid ei toonud välja

konkreetseid andmeid. Ainult pere eluasemekulude kohta märkis hageja, et need on kokku ca

250-450 eurot. Maakohus leidis, et seoses lapse kasvamise ja kooliminekuga on kulud ilmselgelt

suurenenud. Hageja ei ole oma ema pere sissetulekut ja kulutusi praeguse seisuga selgelt välja

toonud. Hageja on avaldanud vaid, et tema ema on osaliselt töövõimetu ning arvel töötuna.

Hageja ema 3-liikmelise pere igakuine netosissetulek praegu kokku on keskmiselt ca 857 eurot,

st 285,68 eurot isiku kohta.

Kostja netosissetulek, arvestades ka hagejale makstavat elatist, on kokku 653 eurot. Maakohus

märkis, et kostja 2-liikmelise pere sissetulek on kostja enda andmetel kokku 771,95 eurot, kuid

kulud 913 eurot (430 eurot kostja äraelamiseks; 483 eurot poeg E ülalpidamiseks). Selle põhjal

on alust arvata, et kostja sissetulek võib olla avaldatust mõnevõrra suurem ning põhjendatud

võivad olla hageja väited, et kostjal on täiendav sissetulek mesilastarude pidamisest ja õlgkatuse

vihkude valmistamisest. Hageja väitel elab kostja koos oma isaga, mistõttu on ka eluasemekulud

väiksed. Kostja esitatu põhjal ei saa asuda seisukohale, et hageja viibib tema juures olulise osa

ajast ning et ta kannab lapse ülalpidamise kulusid vahetult ulatuses, mida tuleks arvesse võtta

elatise määramisel.

Maakohus leidis, et võrreldes 21.12.2009 otsusega on oluliselt suurenenud miinimumelatis,

hageja vajadusteks kuluv summa ja kostja sissetulek. Hageja ema sissetulek on aga kostja

sissetulekust väiksem. Põhjendatud on kostjalt hageja kasuks suurema elatise väljamõistmine,

lähtudes praegu kehtivast miinimummäärast, mida tuleb siiski vähendada osa võrra, mille katab

lapsetoetus. Seega tuleb mõista kostjalt hageja kasuks välja elatis 190 eurot kuus (215-25). Elatise

suurendamist vastavalt palga alammäära tõusule ei pea kohus mõistlikuks, arvestades kostja

varalist seisundit ning tema ülalpidamisel olevat poega.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Kostja L.P. (apellant) esitas apellatsioonkaebuse Tartu Maakohtu 02.09.2016 otsuse peale,

milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, millega rahuldati hageja E.P.i hagi osaliselt ja

mõisteti hageja kasuks välja elatis 190 eurot kuus. Apellant on seisukohal, et põhjendatud elatise

summa on 110 eurot kuus, ülejäänud summas (80 eurot) on elatise väljamõistmine põhjendamata.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohtu otsus nõuetekohaselt põhjendatud, oluliselt on

rikutud menetlusnormi. Kohus on oma otsuse rajanud asjaoludele, mida pool ei ole esitanud või

ei ole tõendanud. Hageja väited eluasemekulude kohta summas kuni 450 eurot ei ole usutavad

ega tõendatud, arvestades, et hageja elukoht on Torma vallas, kus eluruumi keskmine üürihind

on 1,70 EUR/m2. Vaatamata kohtu nõudele ei ole hageja oma pere sissetulekut ja kulutusi

praeguse seisuga selgelt välja toonud. Sellega on kohus jätnud välja selgitamata antud asjas

tähtsust omavad asjaolud.

Kostjale teadaolevalt on hageja seaduslik esindaja asunud peale maakohtu otsuse tegemist tööle

Torma Lasteaeda kokana. Kostja palub nõuda hageja seaduslikult esindajalt välja andmed tema

töökoha ja töötasu suuruse kohta.

Kostja sissetulek on apellatsioonkaebuse esitamise seisuga oluliselt vähenenud. Seoses tervisliku

seisundiga ei saa kostja enam täistöökohaga töötada. Kostja töövõimetuse protsent on 60 %.

Alates 01.10.2016 töötab kostja poole kohaga ning tema töötasu suurus on mitte 391,71 eurot,

vaid brutosummas on 215 eurot, netosummas 206 eurot. Tegemist on uue asjaoluga, mis on

saanud teatavaks peale maakohtu otsuse tegemist.

Kuna kostja majanduslik seisund ei võimalda tal iseennast ja teisi temalt elatist saama õigustatud

isikuid kahjustamata nõutud summas elatist maksta, on kohtuotsusega määratud määras elamise

väljamõistmine vastuolus PKS § 102 lg 2 kehtestatud tingimusega.

6. Hageja E.P. (vastustaja) vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ning

menetluskulud apellandi kanda.

Vastustaja ei pea eluliselt usutavaks apellandi järsu sissetulekute suuruse muutmist peale

maakohtu 02.09.2016 otsuse tegemist. See ei vähenda kostja kohustust hankida enda ja oma

alaealiste laste ülalpidamiseks sissetulekud. Apellandi esitatud põhjendus tema töövõimetusest ei

ole põhjuslikus seoses töötasu vähendamisega. Vastustaja ei ole nõus apellandi sellekohase uue

tõendi vastuvõtmisega menetlusse, kuna see ei ole põhjendatud.

Apellatsioonkaebusest ei ole arusaadav, millist õigusnormi on maakohus oma otsuses rikkunud

või missuguse asjaolu on maakohus ebaõigesti tuvastanud. Vastustaja leiab, et asjas tähtsust

omavad asjaolud on eelkõige vastustaja vajadused ja apellandi võimalused, millele maakohus

otsuse tegemisel tähelepanu pööras.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud osaliselt ja kuulub selles osas

rahuldamisele.

Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse kostjalt hageja kasuks alates 11. maist 2016

väljamõistetava elatise suuruse osas ning teeb uue otsuse, millega mõistab kostjalt hageja kasuks

välja elatise 130 eurot kuus kuni hageja täisealiseks saamiseni.

Maakohtu otsuses toodud põhjendused elatise suuruse määramisel põhinevad ekslikul

arvutuskäigul ning see on ringkonnakohtu hinnangul toonud kaasa osaliselt ebaõige kohtulahendi

tegemise. Samuti on maakohus osaliselt arvestamata jätnud asjas esitatud tõendite ja oluliste

asjaoludega.

Ringkonnakohus peab võimalikuks võtta asja materjalide juurde apellatsioonkaebusele lisatud

tõendi kostja töölepingu tingimuste muutmise kohta alates 1. oktoobrist 2016. a. Ringkonnakohus

jätab rahuldamata taotluse nõuda hageja seaduslikult esindajalt välja tõendid tema töötamise

kohta, kuna taotlus ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus hindab apellatsioonimenetluses

maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust, peale maakohtu otsuse tegemist toimunud

faktiliste asjaolude muudatusi saab arvestada üksnes erandjuhtudel.

8. Tegemist on varasema kohtuotsusega välja mõistetud elatise suurendamisele suunatud hagiga,

kusjuures 21.12.2009.a otsusega mõistis kohus tsiviilasjas nr 2-09-48352 kostjalt hageja kasuks

välja elatise alla tol ajal kehtinud miinimummäära. 2009. a detsembri seisuga oli kehtinud

perekonnaseaduse § 61 lg 4 kohaselt miinimumelatise suuruseks 2175 krooni ehk 139 eurot.

Tartu Maakohus mõistis 21.12.2009. a otsusega kostjalt hageja kasuks välja elatise 1100 krooni

(70,30 eurot), seega vaid ca 50 % kehtinud miinimumist.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga (kohtuotsuse p 8), mille kohaselt olukorras, kus kohus

juba varasemas lahendis on vähendanud elatist oluliselt allapoole kehtinud miinimummäära, ei

piisa hagi rahuldamiseks ainuüksi asjaolust, et suurenenud on kuupalga alamääraga seotud

miinimuelatis ning tuvastada tuleb ka muude eelmise kohtulahendi ajal esinenud asjaolude

muutumine.

9. Maakohus on märkinud, et vastavalt 2009. a kohtulahendile on kindlaks tehtud lapse vajaduste

suurus 210 eurot. Kohus on seejärel ka iseenesest õigesti leidnud, et arvestades

tarbijahinnaindeksi kasvu oleks 2016. aastal samasuguste kulutuste tegemiseks vajalik 242 eurot

(s.o 210 euro ostujõule aastal 2009 vastab 242 euro ostujõud aastal 2016). Seega kui lähtuda

2009. a seisuga tuvastatud lapse vajaduste suurusest ja tarbijahinnaindeksi muutumisest, oleks

2016. a seisuga samalaadsete kulutuste tegemiseks piisama 242 eurost, seda kahe lapsevanema

peale kokku.

Maakohus ei ole aga millegagi põhjendanud, miks tuleb saadud summat veel omakorda peaaegu

kahekordistada, leides, et lapse vajadused on põhjendatud summas 430 eurot kuus.

Ringkonnakohus märgib, et eelduslikult on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe

vanema tehtavate kulutuste suurus PKS § 101 lg 1 järgi pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud

kuupalga alammäära ning et selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada

(vt nt Riigikohtu otsused nr 3-2-1-74-16, p 13, nr 3-2-1-124-15, p 13; nr 3-2-1-120-14, p 14;

nr 3-2-1-78-13, p 15). Kuna lapse ülalpidamise kohustus on mõlemal vanemal ja vanemate

kohustuse ulatus on eelduslikult võrdne (PKS § 116 lg 1), on kohtupraktikas lähtutud sellest, et

PKS § 101 lg-s 1 elatise miinimummäära sätestades on seadusandja pidanud lapse vajadusteks

üldjuhul elatise kahekordset miinimummäära (2016. aastal 430 eurot, 2017. aastal 470 eurot).

Samas tuleneb Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE 2013. a

novembris koostatud uurimusest „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamine

ja analüüs" (http://skytte.ut.ee/sites/default/files/ec/lapse_ulalpidamiskulud_lopparuanne_2014.pdf), et

tegelikud kulud lapse ülalpidamiseks jäävad üldjuhul oluliselt madalamaks kui võiks eeldada

PKS § 101 lõike 1 järgi. Arvestades tarbijahinnaindeksi muutumist võrreldes 2013. aastaga on

uuringu andmetel 2017. a seisuga keskmiseks ülalpidamiskuluks lapse kohta 287 eurot.

Hageja vajaduste suurus võrreldes 2009. aasta seisuga (arvestades tarbijahinnaindeksi

muutumist) 242 eurot ning sotsiaalteaduslikust uurimisest tulenev keskmine lapse

ülalpidamiskulu 287 eurot on võrdlemisi sarnased (erinevus 45 eurot), samas kui PKS § 101 lg 1

järgi eelduslikult kahel vanemal lapse ülalpidamiseks kokku kuluv 430 eurot (2016. a seisuga)

on sellest oluliselt suurem.

Ringkonnakohus on seisukohal, et eeltoodust lähtudes on maakohus ebaõigesti jõudnud

järeldusele, et hageja vajadused on võrreldes 2009. aastaga suurenenud 242 eurolt 430 euroni ehk

ca 80 % võrra. Eelviidatud sotsiaalteaduslikust uuringust nähtub muuhulgas, et vanuses 7-10

lastele tehtavad reaalsed kulutused on tegelikkuses hoopis väiksemad kui imiku- ja

lasteaiaealistele (vanuses 0-6) tehtavad kulutused.

10. Nii kostja (hageja isa) kui hageja ema on menetluses väljendanud seisukohta, et ühe lapse

vastuvõetava elukvaliteedi tagamiseks on vajalik vähemalt 483 eurot. Ringkonnakohus leiab, et

niisugune seisukoht ei vasta reaalsusele. Millegagi ei ole põhjendatud, et hageja (ringkonnakohtu

otsuse tegemise ajal peaaegu 8-aastane tüdruk) vajadused oleksid oluliselt kõrgemad kui

tavapärasel selles vanuses tervel lapsel. Esile ei ole toodud vajadusi suurendavaid erilisi

asjaolusid nagu terviseseisund vms. TsMS § 436 lg 6 kohaselt ei ole kohus perekonnaasja

lahendades seotud poolte esitatud asjaolude ega seisukohtadega.

Seejuures jääb mõlema vanema teenitav sissetulek alla riigi keskmise. Mõlemad vanemad on

osaliselt töövõimetud, mistõttu on vähenenud nende võimekus leida endale sissetulek, mis

võimaldaks teha lastele kulutusi PKS § 101 lõikes 1 eeldatud mahus. Ringkonnakohus leiab, et

lapsele tehtavad kulutused ei saa ületada vanema varalisest seisundist lähtuvat tavapärast määra.

Põhjendatud on iseenesest ka apellatsioonkaebuses esiletoodu, mille kohaselt ei ole hageja

esindaja tõendanud eluasemekulude suurust (üürikulud koos kommunaalmaksetega) kuni 450

eurot kuus. Vastustaja ei ole esitanud sellekohaseid selgitusi ka apellatsioonkaebusele vastates.

11. Kostja (apellant) on piiratud töövõimega. Asja materjalidest nähtub, et kostjale oli juba

2009. a seisuga määratud eluaegselt töövõime kaotus 60 % ulatuses, seega on tal säilinud

töövõime 40 % ulatuses. Kohtule esitatud dokumendist (tl 29) nähtuvalt on kostja invaliid

lapseeast (mootorrattaõnnetus 12-aastasena), põhidiagnoosiga peaaju-koljutrauma järgne

entsefalopaatia intellekti alanemisega. Tal on lubatud töötada kergematel töödel ilma psüühilise

pingeta. Maakohtu menetluse aja seisuga sai kostja töötasu keskmiselt 457,60 eurot (netotasu,

kuid tööandja pidas töötasust kinni ka elatise hagejale summas 70,30 eurot) kuus, sellele lisandus

töövõimetuspension 191,23 eurot kuus. Lisaks sai kostja peretoetust ja elatist tema juures elava

poja emalt (50 + 139 eurot). Kokku oli kostja kasutada igakuiselt vahendeid 837,83 eurot;

arvestades hageja kasuks kinnipeetavat elatist 767,50 eurot. Kostja ei ole vaidlustanud maakohtu

otsuses märgitut, et mingil määral saab ta lisasissetulekut mesindusest ja õlgkatuste vihkude

valmistamisest.

Ka hageja ema on enda kinnitusel osalise töövõimega (70 % töövõimetu) ning talle on määratud

pension. Maakohtu otsuse tegemise ajal tegeles hageja ema tööotsingutega ning talle maksti

töötuskindlustushüvitist. Kohtule esitatud andmetel oli pensioni suurus alates 01.04.2016. a

223,11 eurot kuus ja töötuskindlustushüvitis keskmiselt 191,10 eurot kuus, kuid arvestades

tulumaksu kinnipidamist keskmiselt 153 eurot kuus. Sellele lisaks olid hageja ema kasutada

lapsetoetused (2 × 50) ja lapsehooldustasud (19,18 + 38,35) ning kummalegi alaealisele lapsele

nende isadelt laekuvad elatised (70,30 + 215). Kokku netosissetulekuna ca 869 eurot kuus.

Seega olid maakohtu menetluse aja seisuga hageja mõlema vanema sissetulekud pigem sarnase

suurusega, koosnedes märkimisväärses osas nii töövõimetuspensionist, lastetoetustest kui ka

laste teistelt vanematelt saadavast elatisest. Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et kui

hageja ema asuks tööle miinimumpalga eest, siis oleks tema kogusissetulek kostjaga võrreldes

mõnevõrra suurem. Ka vanemate töövõime on säilinud võrreldavas ulatuses. Mõlemal vanemal

on lisaks hagejale veel üks ülalpeetav.

Kostja on menetluses asunud seisukohale, et vähemalt miinimumpalga ulatuses (2016. a seisuga

430 eurot kuus) tuleks tema sissetulekuid arvestada üksnes tema enda vajaduste katteks.

Ringkonnakohtus nõustub iseenesest sellega, et vanema sissetulekuid ei ole põhjendatud jaotada

mehaaniliselt võrdsete summadena vanema ja tema ülalpeetavate laste vahel. See ei ole kooskõlas

PKS § 102 lg 2 mõttega, mille kohaselt tuleb vanemal kasutada tema käsutuses olevaid vahendeid

enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Rahalised vahendid tuleb jaotada selliselt, et nii

vanemale kui lastele oleks võimalik saavutada ligilähedaselt sarnane elatustase. Ringkonnakohtu

arvates ei ole täisealise isiku puhul võimalik tagada mõistlikku toimetulekut sama summa eest,

nagu mõistetakse elatisena välja alaealisele lapsele. Esiteks on täisealisel isikul erinevalt lapsest

üldjuhul ka erinevaid rahalisi kohustusi, mille täitmisest ei pruugi tal olla võimalik loobuda.

Teiseks osaleb alaealise lapse ülalpidamises ka teine vanem, mille tulemusena lapse

ülalpidamiseks kättesaadavate vahendite maht sisuliselt kahekordistub (eeldades, et vanemate

varaline seisund ja panus on ligikaudselt sarnane). Sama kehtib aga mitte üksnes kostja, vaid ka

hageja ema puhul. Kuna mõlemad vanemad on ühtviisi kohustatud tagama sarnase elatustaseme

nii iseendale kui ka oma ülalpeetavatele lastele, vajaduse korral piirates iseenda tarbeks tehtavaid

kulutusi, siis on ainetu kostja väide, et miinimumpalga ulatuses peaks rahalisi vahendeid jääma

ainuüksi tema enda vajaduste katteks.

12. Kostja on apellatsioonkaebuses tuginenud väitele, et alates 01.10.2016. a ei tööta ta oma

tervisliku seisundi tõttu enam täiskoormusega, vaid üksnes poole koormusega, saadav

netotöötasu on vähenenud 391,70 eurolt 206 euroni. Kostja esitas ringkonnakohtule töölepingu

muutmise kokkuleppe, mille kohaselt on tööandja ja kostja leppinud kokku tööaja vähendamises

poolele kohale, s.o 20 tunnile nädalas. Ringkonnakohtu arvates ei nähtu esitatust, et kostja

tervislik seisund ja sellega seotud töövõime oleksid võrreldes varasemaga oluliselt halvenenud.

Enne maakohtu otsuse tegemist oli kostja võimeline ka 60 %-lise töövõime kaotusega töötama

täistööajaga, ehkki piiratud oli kostjale sobivate töökohtade valik. Samas tuleb kostja sissetuleku

teenimise võimekuse hindamisel siiski arvestada tema töövõime kaotuse ulatust ja eluaegset

prognoosi.

Ringkonnakohus on seisukohal, et arvestades kõike eeltoodut ei ole kostja ilmselt võimeline

tasuma elatist maakohtu poolt väljamõistetud määras, s.o 190 eurot kuus, mis sisuliselt vastab

PKS § 101 lõikes 1 sätestatule (2016. a seisuga) ning millest on maha arvestatud pool riikliku

lapsetoetuse määra (215-25). Ringkonnakohtu arvates tuleb kostjalt väljamõistetavat elatist

vähendada 130 euroni kuus. Kui eeldada, et mõlemad vanemad panustavad hageja ülalpidamiseks

võrdses mahus ning lisandub riiklik lastetoetus, siis on hageja vajadusteks kasutada 310 eurot.

Ringkonnakohtu hinnangul vastab see hageja kui terve ja tavapäraste vajadustega algklassides

käiva lapse vajadustele. Ringkonnakohtu hinnangul võimaldab kostja sissetulek tasuda hagejale

130 euro suurust elatist.

Eeltoodust tulenevalt tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse elatise suurendamise ulatuse

osas ning rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt.

13. Apellatsioonkaebuse osalise rahuldamisega seoses jätab ringkonnakohus menetlusosaliste

menetluskulud nende endi kanda.

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/