1-17-2486/12 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 27. aprill 2017, Tallinn Kriminaalasja number 1-17-2486 Kohtukoosseis Andres Parmas, Meelika Aava ja Urmas Reinola Kriminaalasi N.G süüdistus KarS § 199 lg 2 p 9 ja § 25 lg 2 järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 10. . a otsus, kiirmenetluses, märtsi 2017 lühimenetluse sätete kohaselt

Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Süüdistatav

N.G (ik: XXX); elukoht: XXX;

varem korduvalt kriminaalkorras karistatud; kahtlustatavana kinni peetud 9.

märtsil 2017 Prokurör Abiprokurör Helen Kiviloo Kaitsja Vandeadvokaat Karine Nersesjan

RESOLUTSIOON

Jätta apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. N.G

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest

teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. N.G-le esitati süüdistus KarS § 199 lg 2 p 9 ja § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises selles, et varem süstemaatiliselt vargusi toime pannud isikuna üritas ta

2

9. 2017 Tallinnas X asuvas X

märtsil XX XX kaupluses võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära võtta toidukaupu ko jäi kku 128,84 euro eest, kuid kuritegu temast olenemata põhjustel lõpule viimata, sest turvatöötaja pidas ta kinni.

2. Harju Maakohtu 10. märtsi 2017. a otsusega tunnistati N.G KarS § 199 lg 2 p 9 ja § 25 lg 2 järgi süüdi ning teda karistati nelja § 238 lg 2 alusel kuu vangistusega. KrMS vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra. Karistusaja algust loeti alates N.G

kinnipidamisest, s.o 9. märtsist 2017 üüdistatava kohtuotsuse täitmise . Maakohus vahistas s

tagamiseks kuni kohtuotsus ni. Maakohtu otsusega e jõustumise või karistusaja täitumise mõisteti N.G-lt ositi kaheteist kuu jooksul menetluskuludena välja sundraha 352,5 eurot ja kaitsjatasu 120 eurot, s.o kokku 472,5 eurot.

3.1. Maakohus leidis, et N.G distusaktis ette heidetud kuritegude süü talle süü toimepanemises on täies ulatuses tõendamist leidnud kohtu uuritud kriminaalasja materjalidele

tuginedes ning tuginedes sh ka süüdistatava süü omaksvõtule. Tegu on süüdistuses õigesti kvalifitseeritud süstemaatilise varguse katsena KarS § 199 lg 2 p 9 ja § 25 lg 2 järgi. Kuriteod on toime pandud kavatsetult. Maakohus ei tuvastanud N.G teo õigusvastasust või tema süüd välistavaid asjaolusid.

3.2. N.G-le ka

ristust mõistes märkis maakohus, et kuna süüdistatavat on varem

kriminaalkorras korduvalt karistatud, s.h ka reaalse vangistusega, ei ole eripreventiivset eesmärki silmas pidades põhjendatud sellise isiku karistamine rahalise karistusega. Varavastase süüteo toimepanemine näitab ka rahaliste vahendite nappust, mistõttu ei oleks rahaline karistus ka tema puhul täidetav, seda enam, et süüdimõistva kohtuotsusega kaasnevad menetluskulud ning tal puudub töökoht, kindel sissetulek. Seega tuleb N.G karistada vangistusega.

Küll aga pidas maakohus võimalikuks karistada teda sanktsiooni miinimumile lähedases

määras, sest ta on oma süüd tunnistanud ja tehtut puhtsüdamlikult kahetsenud. Karistust raskendavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. Samuti arvestas kohus, et tegu oli ühe varguse

episoodiga, mis jäi katse staadiumi. Kohus ei nõustunud prokuröri ja kaitsja taotlusega vabastada N.G karistuse kandmiselt tingimisi, märkides, et süüdistatav vabanes

eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse kandmiselt 9. oktoobril 2016 ja juba kolm kuud hiljem alustas varguste toimepanemist.

1,5 kuu jooksul pani toime veel Seejärel vähem kui kolm vargust. Juba 11. veebruaril 2017 toimepandud varguse puhul oleks olnud alust algatada

kriminaalasi süstemaatilise varguse toimepanemises. N.G-le ei ole varasemad

kriminaalega väärteokaristused mõju avaldanud, ta on jätkanud süütegude toimepanemist.

Kohtu hinnangul ei ole süüdistatav isikuks, kelle saaks jätta vabadusse ning allutada

kriminaalhooldusele. Kohtul puudub veendumus, et isik leiab töökoha ja lõpetab alkoholi

tarvitamise, mis N.G sõnade kohaselt välistaks uute varavastaste süütegude toimepanemise. Süüdistatav ei ole enam kui viie kuu jooksul peale eelmise karistuse kandmiselt vabanemist leidnud töökohta. Samas ei ole sissetulekute puudumine takistanud süüdistatava enda sõnul alkoholi tarvitamist. Alles järjekordse reaalse karistuse hirmus püüdis süüdistatav veenda kohut, et suudab elada kainena ja ega pane enam toime uusi kuritegusid. Tuleb arvestada

ka asjaoluga, et N.G on ka varasemalt karistatud süstemaatilise varguse toimepanemise eest. Seega oli ta teadlik, et kui ta jätkab varavastaste süütegude toimepanemist, siis järgneb sellele kriminaalkorras karistus.

4. maakohtu otsuse peale apellatsiooni Tallinna ringkonnakohtule. Ta Süüdistatav esitas ei ole nõus karistusega, taotledes lühema vangistuse mõistmist. Süüdistatav märgib, et mai algul oleks tal võimalik asuda tööle, kuid seda ei võimalda mõistetud karistus.

3

RINGKONNAKOHTU

PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED

5. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooni ga ga,

leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata.

6. KrMS § 326 lg 3 kohaselt võib ringkonnakohus jätta apellatsiooni määrusega läbi vaatamata, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Riigikohus mitmel puhul selgitanud, et ilmselt põhjendamatuks saab lugeda on

apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et apellandi argumendid ei ole

õiguslikult asjakohased või mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja

üheselt välja kujunenud seisukohtadega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat

muuta (vt nt RKKKm-d nr 3-1-1-120-09, p-d 8.2-8.5; 3-1-1-36-11, p 8; 3-1-1-43-11, p 6; 3-1-1-64-11, p 6; 3-1-1- -11, p 6 ja 3-1-1-82-11, p 7). 71

7. Kriminaalkolleegium leiab, et N.G apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ja seda alljärgnevatel põhjustel. Apellatsioonides esitatud taotlus karistuse kergendamiseks on

perspektiivitu. N.G-le varguse eest mõistetud karistus on vaid veidi üle sanktsiooni

alammäära. Maakohus on mõistetavat karistust arusaadavalt motiveerinud. Karistus ei ole

vastuolus seaduse ega kohtupraktikaga. N.G on kriminaalkorras süstemaatiliste varguste toimepanemise eest ka varem karistatud. Tema süü osas on maakohus asjakohaselt välja toonud, et tegemist oli vaid ühe varguse episoodiga, mis jäi katse staadiumisse. Karistuse raskus on proportsioonis tema süüga, arvestatud on süüdistatava isikut ja õiguskorra kaitsmise huve, samuti seda, et tuvastamist pole leidnud süüd raskendavaid asjaolusid ning N.G

süüd kergendava asjaoluna on arvesse võetud tema kahetsust. Maakohus on veenvalt

põhjendanud sedagi, miks peab mõistetud vangistuse ka reaalselt ära kandma. N.G

Ringkonnakohtul ei ole neile põhjendustele midagi lisada, samuti puuduvad apellatsioonis põhjendused, mis sunniksid maakohtu järeldusi ümber hindama. aolu, et süüdistatav soovib Asj mai algul tööle asuda on ühelt poolt paljasõnaline ja teisalt ei mõjuta see süüdistatava süüd ega , sellest lähtuvalt mõistetud karistust. Seega on maakohus arvestanud kõigi asjakohaste nõuetega ning jõudnud mõistetava karistuse osas põhjendatud järeldusele.

8. Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased. Ringkonnakohus asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt

põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § st 3 jätab 326 lgkohtukolleegium apellatsiooni kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.