2-16-8436/27 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. aprill 2017. a Tartu

Tsiviilasja number

2-16-8436

Tsiviilasi

OÜ Bronx Wood hagi Kaupo Kuus vastu kasvava metsa

raieõiguse võõrandamise lepingu kehtivuse, hinna ja

täitmise võimatuse tuvastamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

29 000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 30. novembri 2016. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Bronx Wood apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(hageja)

OÜ

Bronx

Wood

(registrikood:

10334558), esindaja advokaat Ott Lepmets

Vastustaja (kostja) Kaupo Kuus (isikukood: XXX),

esindaja Tiit Vajak

RESOLUTSIOON

1. Jätta

OÜ

Bronx

Wood

apellatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus jättis

rahuldamata OÜ Bronx Wood nõude tuvastada raieõiguse

võõrandamise lepingu lepingujärgne hind, Kaupo Kuusi

lepingurikkumine ning lepingu täitmise võimatus.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta OÜ Bronx

Wood nõue tuvastada raieõiguse võõrandamise lepingu

lepingujärgne hind, Kaupo Kuusi lepingurikkumine ning

lepingu täitmise võimatus läbi vaatamata.

4. Jätta maakohtu otsus muutmata osas, milles maakohus

jättis rahuldamata OÜ Bronx Wood nõude tuvastada

raieõiguse võõrandamise lepingust taganemise avalduse

tühisus ja lepingu kehtivus.

5. Jätta maakohtu menetluskulude jaotus ja kindlaks

määratud suurus muutmata ning ringkonnakohtus kantud

menetluskulud OÜ Bronx Wood kanda.

6. Rahuldada Kaupo Kuusi avaldus menetluskulude

rahaliseks kindlaksmääramiseks. Mõista OÜ-lt Bronx

Wood Kaupo Kuusi kasuks välja menetluskulude katteks

875 (kaheksasada seitsekümmend viis) eurot (ilma

käibemaksuta).

Hüvitamisele

kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda kulude suurust kindlaks

tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS

§ 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. OÜ Bronx Wood (hageja) esitas 30. mail 2016 Kaupo Kuusi (kostja) vastu hagi, milles palus

tuvastada, et poolte vahel 12. aprillil 2016 sõlmitud kasvava metsa raieõiguse võõrandamise

lepingu (leping) hinnaks on 29 000 eurot ning tuvastada kostja poolt 20. aprillil 2016 esitatud

lepingust taganemise avalduse tühisus. Hageja taotles, et kohus kohustaks kostjat täitma poolte

vahel sõlmitud lepingut. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. 31. oktoobril 2016 palus

hageja tuvastada 12. aprillil 2016 poolte vahel sõlmitud lepingu punkti 7.8 rikkumine kostja poolt

ja edasise lepingu täitmise võimatus (tl 103).

Hagiavalduse kohaselt kuulub kostjale XXX asuv XXX kinnistu, kus asub 7 ha metsamaad. 2015

kevadel soovis kostja, et hageja koostööpartner OÜ Eesti Metsameister esitaks kostjale

hinnapakkumise kinnistul kasvava metsa raieõiguse võõrandamiseks. OÜ Eesti Metsameister

konsulent Kaidi Suvi telefoni teel tehtud pakkumise suuruseks oli 27 000 eurot. Kostja võttis aega

järelemõtlemiseks. Veebruaris 2016 võttis Kaidi Suvi uuesti kostjaga ühendust, kostja soovis uut

pakkumist ja 16. märtsil 2016 esitati hinnapakkumine summas 25 700 eurot.

12. aprillil 2016 toimunud kohtumisel, kus osalesid kostja, hageja esindaja Sander Rikken ja

OÜ Eesti Metsameister esindaja, tegi hageja kostjale hinnapakkumise summas 29 000 eurot ja

pooled sõlmisid lepingu. 14. aprillil 2016 kandis hageja kostjale üle 29 000 eurot. Hagejat

esindanud Sander Rikken ei olnud lepingut sõlmides hoolas, oma kogenematuse tõttu ei pööranud

ta tähelepanu lepingu tekstile ja eksis lepingus olevate lünkade täitmisel. Lepingu punktid 3.1 ja

3.2 sisaldasid lepingu hinda ja olid lepingu sõlmimise ajal lahtised. Sander Rikken jättis kogemata

täitmata lepingu punkti 3.1 ja täitis dubleerivalt lepingu punkti 3.2, mis käsitleb lepingu hinna

tasumise korda. Lepingu punkti 3.2.1 järgi oli justkui kostja isiklikule arveldusarvele hageja poolt

juba kantud 29 000 eurot, mida tegelikkuses ei olnud tehtud lepingu allkirjastamise ajaks, seega

eksisid mõlemad pooled. Poolte kokkuleppe kohaselt tuli hagejal tasuda üksnes ühekordne 29 000

euro suurune makse ja seda viie päeva jooksul alates lepingu allkirjastamisest lepingu punkti 3.2.2

järgi.

Kostja esitas 20. aprillil 2016 hagejale avalduse lepingust taganemiseks, põhjusel, et hageja pidi

kostjale üle kandma 58 000 eurot, kuid ei ole seda teinud. Hageja teatas 21. aprillil 2016 vastuses,

et avaldus on tühine, avalduses esitatud väited ei ole kooskõlas poolte tegeliku tahtega, kostja

tõlgendus lepingu osas on vastuolus hea usu põhimõttega. 25. aprillil 2016 helistas Sander Rikken

kostjale ja üritas leida kompromissi. Telefonivestluse käigus kinnitas kostja, et lepingu hinnaks oli

29 000 eurot. Viidatud telefonikõne Sander Rikken salvestas. 29. aprillil 2016 esitas kostja

hagejale täiendavad seisukohad, milles jäi varasemalt esitatud avalduse juurde. 5. mail 2016 andis

hageja kostjale täiendava tähtaja, s.o kuni 13. maini 2016 lepingu omapoolseks täitmiseks, 13. mail

2016 teatas kostja hagejale, et keeldub lepingu täitmisest.

Kostja poolt soovitud lepingu hinna 58 000 eurot välistavad hageja koostööpartneri poolt eelnevalt

kostjale esitatud hinnapakkumised. Ei ole eluliselt usutav, et kostjale OÜ Eesti Metsameister poolt

2015 kevadel esitatud hinnapakkumisest summas 27 000 eurot ja seejärel 16. märtsil 2016 esitatud

hinnapakkumisest summas 25 700 eurot saab ühtäkki hinnapakkumine summas 58 000 eurot.

Usutav on, et asjaosaliste vahel aset leidnud metsamaa ülevaatamise tulemusena suurendati

kostjale esitatud hinnapakkumist 29 000 euroni, s.o 3 300 euro võrra, mitte 32 300 euro võrra.

Kokkulepet ühekordselt 29 000 euro tasumiseks kinnitab kostja ja Sander Rikkeni telefonivestluse

väljatrükk. Kostja meelemuutus võis toimuda kolmanda isiku poolt tehtud kõrgemast

hinnapakkumisest. Kostja väited hageja poolt lepingu rikkumise kohta ei vasta tõele, kostja soovis

saada rohkem raha, kui seda oleks võimaldanud hagejaga sõlmitud lepingu täitmine. VÕS § 8 lg 2

kohaselt on leping selle pooltele täitmiseks kohustuslik ning olukorras, mil üks lepingu pool

keeldub oma lepingulise kohustuse täitmisest, on teisel lepingu poolel VÕS § 108 lg 2 järgi õigus

nõuda sellise kohustuse täitmist.

2. Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta see rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja on seisukohal, et hageja nõue on vastuoluline ja segane, ei ole võimalik aru saada, mida

esitatud hagiga soovitakse saavutada. Hea usu põhimõttega ei ole kooskõlas hageja soov, et kohus

tuvastaks kostja kohustused ilma, et kohus tuvastaks hageja lepingulised kohustused. Kui kohus

tuvastab ülesütlemisavalduse tühisuse, siis võib tehing olla vastuolus heade kommetega, sest on

kostja jaoks äärmiselt ebasoodne. Lepingust tulenevad vastastikused kohustused on tasakaalust

väljas. Eelkirjeldatud alusel lepingu tühisuse tuvastamine pole võimalik enne, kui kohus on

tuvastanud lepingu tegeliku hinna. Kui lepingu hinnaks on 58 000 eurot, ei ole leping tühine, kuna

see on sõlmitud turutingimustel.

OÜ Eesti Metsameister ei ole OÜ Bronx Wood koostööpartner vaid esindab hageja huvisid.

Hageja kasutab erinevaid juriidilisi kehasid selleks, et jätta raieõiguse hindadega mitte kursis

olevatele metsaomanikele muljet raieõiguse madalatest hindadest. Selleks esitatakse

„konkureerivaid“ pakkumisi, mis on aga raieõiguse tegelikust hinnast kordades väiksemad. Sander

Rikken esindas hageja huve, mitte ei ole sõltumatu tunnistaja ja koostööpartneri esindaja.

Hageja üritas nii ise kui ka OÜ Eesti Metsameister kaudu pikema aja jooksul saavutada kostjaga

kokkulepet raieõiguse ostmiseks alla 29 000 euro. Kostjat üritati veenda, et raieõigus maksab alla

30 000 euro. Kostja mõistis, et raieõigus on väärt oluliselt enam ja saigi kokku lepitud uus kõrgem

hind, s.o 58 000 eurot. Lepingu koostas hageja esindaja, kostja vaid allkirjastas lepingu. Kostja

jaoks oli oluline punkt, kus oli kirjas maksesumma koos tähtajaga. Kostja tagastas hagejale

viimase poolt tasutud 29 000 eurot.

Lepingu p-s 8.4 on märgitud „Käesolevas lepingus on ette nähtud kõik tingimused ning Müüja ja

Ostja ei loe käesoleva lepingu osaks oma varasemaid tahteavaldusi ega kokkuleppeid, mis ei

sisaldu käesolevas lepingus.“ Seega ei oma tähtsust ja õiguslikku tähendust poolte lepingueelsed

läbirääkimised või kolmandate isikute poolt tehtud pakkumised. Tõendina esitatud Sander Rikkeni

poolt salvestatud vestlus kostjaga ei ole tõendiks ning ei vasta headele kommetele. Lindistus on

tehtud ilma kostja loata ja teadmiseta, Sander Rikkenil oli võimalik kostja teadmata vestlust

suunata teda huvitavas suunas ilma, et kostja oleks saanud aru, miks ja kuidas teatud teemasid

käsitletakse. Samuti pole selge, kas lindistus on originaal, st lõikamata ja modifitseerimata.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 30. novembri 2016 otsusega hagi rahuldamata. Menetluskulud summas

1912 eurot 50 senti koos viivisega jättis kohus hageja kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt ei ole vaidlust selles, et poolte vahel on lepingulised suhted ja poolte

tahe oli hageja poolt kasvava metsa raieõiguse ostmine ja kostja poolt kasvava metsa raieõiguse

müümine. Lepingu punktis 3.1 ei ole märgitud tehingu hinda. Lepingu punktis 3.2 on pooled kokku

leppinud, et punkti 3.2.1 järgi on 29 000 eurot kantud kostja arvele, mille saamist kinnitab pool

allkirjaga lepingul ja punkti 3.2.2 järgi 29 000 eurot kohustub hageja üle kandma kostja kontole

viie päeva jooksul alates lepingu allkirjastamisest. Seega on poolte vahel sõlmitud leping, mis

vastab VÕS §-s 339 sätestatud rendilepingu tunnustele. Kohus selgitas, et kuna hageja väidete

kohaselt oli poolte ühiseks tahteks lugeda lepingu hinnaks 29 000 eurot, lasub hagejal selle väite

tõendamise kohustus.

Kohus leidis, et hageja ei ole tõendanud poolte ühist tahet, mille kohaselt oleks kasvava metsa

raieõiguse müügilepingu hinnaks 29 000 eurot. Kostja vande all antud ütluste kohaselt oli lepingu

hinnaks 58 000 eurot, millest hagejalt laekus ainult pool, s.o 29 000 eurot. Kohus nõustus kostja

väitega hageja käitumise osas, et juhul, kui oleks tõepoolest saavutatud kokkulepe 29 000 euro

suuruses summas, siis miks oleks hageja esindaja pidanud märkima ja märkis nimetatud summa

tasumise lepingusse kaks korda. Kohus leidis, et usutavad ei ole hageja väited, mille kohaselt

hageja nimel lepingu sõlminud Sander Rikken oli kogenematu ja ei märganud sellist väidetavat

eksimust. Sander Rikken on oma sõnade kohaselt sõlminud 50-60 sarnast lepingut, seega viide

tema kogenematusele ei ole asjakohane. Pooled ei ole esile toonud VÕS § 29 lg-s 3 nimetatud

asjaolusid, s.o et kostja teadis või pidi teadma, et kasvava metsa raieõiguse müügihind on 29 000

eurot. Kuna hageja ei ole tõendanud poolte ühist tahet lepingu hinna osas, tuleb VÕS § 29 lg 4

järgi lähtuda lepingu hinna määratlemisel mõistliku isiku positsioonist.

Kohus leidis, et hageja väited omapoolse esindaja eksitusest ja kogenematusest ei ole kooskõlas

hageja edaspidise käitumisega. Hageja sai enda eksimusest teada väidetavalt pärast seda, kui kostja

esitas lepingust taganemise avalduse. Samas ei ole hageja ka pärast seda väidetavat eksimuse

avastamist asunud TsÜS § 90 sätestatud korras lepingut tühistama. Ainuüksi asjaolu, et

allkirjastatud lepingus ei ole punktis 3.1 täidetud hinna kohta tekstis olevat tühimikku ei tähenda,

et hinda ei oleks üldse kokku lepitud. Lepingu punktis 3.2 on tasumisele kuuluv summa tuvastatav.

Samuti on pooled lepingu punktis 4.6 teises lauses viidanud just punktis 3.2 nimetatud hinna

tasumise kohustusele, mitte punktis 3.1 hinna tasumise kohustusele. Hageja väide, et viidatud

lepingupunkti kohaselt oleks juba lepingu sõlmimisel pidanud hageja olema kostjale üle kandnud

29 000 eurot, on iseenesest õige, kuid siinjuures tuleb silmas pidada lepingu sõlmimise asjaolusid.

Mõistliku isiku positsioonist lähtudes tuleb arvestada ka reaalselt toimunud kasvava metsa

raieõiguse võõrandamise hinda. Hageja esitatud andmete kohaselt müüs kostja kasvava metsa

raieõiguse Timber.ee kaudu lõpphinnaga 60 500 eurot (tl 81). Hageja väite kohaselt oli poolte

vahel sõlmitud lepingu objektiks 5 ha kasvavat metsa, oksjonikeskkonnas müüdud metsa kogus

oli 7 ha. Poolte vahel allkirjastatud lepingu punktist 1.1 nähtuvalt on lepingu objektiks müüjale

kuuluval kinnistul registriosa nr XXXX, katastriüksuse tunnus 69401:004:0345 asuva metsa

raieõigus, mis asub lepingule lisatud plaanil tähistatud alal vastavalt kinnistule väljastatavatele

metsateatistele. OÜ Eesti Metsameistri esitatud pakkumises on pakkumine tehtud suurusele kokku

5,5 ha. Kohus leiab, et isegi kui eeldada, et internetioksjonil müüdi raieõigus 7,1 ha ulatuses, ei

oleks 1,6 ha olnud sellises väärtuses, mis tõstaks müügihinda üle poole poolte vahel kokkulepitud

hinnast s.o 31 500 eurot (60 500-29000= 31 500).

VÕS § 29 lg 8 järgi lepingutingimuse tõlgendamisel eelistatakse tõlgendust, mille kohaselt

lepingutingimus on seaduslik või kehtiv, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja on viidanud

lepingueelsetele läbirääkimistele. Kohus leidis, et hageja viited ei ole asjakohased. VÕS § 19 lg 1

järgi pakkumus lõpeb, kui sellele ei ole õigeaegselt nõustumust antud või kui pakkumuse esitaja

on kätte saanud pakkumuse tagasilükkamise teate. Eeldades, et OÜ Eesti Metsameister tegi hageja

nimel pakkumise kostjale 16. märtsil 2016, pakkumise kohaselt kehtis pakkumine 31. märtsini

2016 (tl 10), leping on sõlmitud 14. aprillil 2016, ei saa esitatud pakkumist pidada seotuks sõlmitud

lepinguga. Lepingu sõlmimise ajaks oli esitatud pakkumus lõppenud. Pooled on lepingu punktis

8.4 sõnaselgelt viidanud, et lepingus on ette nähtud kõik tingimused ning müüja ja ostja ei loe

lepingu osaks oma varasemaid tahteavaldusi ega kokkuleppeid, mis ei sisaldu käesolevas lepingus.

Seega asus kohus seisukohale, et ei saa lepingu tõlgendamisel aluseks võtta lepingueelseid

läbirääkimisi ja selle käigus esitatud kasvava metsa raieõiguse hinnapakkumisi.

Kohus leidis, et kostja on lepingust taganemisel täitnud VÕS § 116 ja § 188 järgi taganemise

õiguse kasutamiseks sisulised (materiaalsed) ja vormilised (formaalsed) eeldused. Kostja on esile

toonud hagejapoolse lepingu hinna maksmise kohustuse rikkumise, ära näidanud oma erilise huvi

maksete õigeaegse saamise osas (soov osta kinnisvara Harju Maakonnas), on koostanud kirjaliku

lepingust taganemise avalduse ja selle hagejale kätte toimetanud. Sõlmitud lepingu punktis 4.6 on

pooled seadnud maksmise kohustuse sõltuvusse hinna tasumise kohustusest ning kokku leppinud,

et hinna tasumise kohustuse rikkumise korral loetakse hageja poolt raieõiguse omandamine

lõppenuks. VÕS § 116 lg 2 p 2 järgi on tegemist olulise lepingu rikkumisega, mille ilmnemisel ei

ole vajalik anda hagejale täiendavat täitmise tähtaega.

Kohus tuvastas, et poolte vahel 12. aprillil 2016 sõlmitud lepingu hinnaks on 58 000 eurot, hageja

on rikkunud lepingu hinna tasumise kohustust, kostja on kehtivalt lepingust taganenud ja poolte

vahel on võlasuhe lõppenud VÕS § 186 p 5 järgi. Kuna lepingulised kohustused on poolte vahel

lõppenud, ei ole kostjal kohustust ka lepingut täita. Eeltoodu alusel ei käsitlenud kohus hageja

poolt esitatud tuvastusnõudeid, mis käsitlevad lepingu täitmise kohustuse tuvastamist. Kohus

märkis, et hageja on esitatud nõuet muutnud ja 31. oktoobri 2016 kohtuvaidluse teesides palunud

kohtul tuvastada kostja poolt lepingu punkti 7.8 rikkumine ja edasise lepingu täitmise võimatus.

Kohus nõustus kostja seisukohaga, et hageja on nõuet muutnud hilinenult ja jättis esitatu

tähelepanuta.

TsMS § 162 lg 1 alusel jättis kohus menetluskulud hageja kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu

otsuse täies ulatuses ning teha asjas uus otsus, millega tuvastada poolte vahel 12. aprillil 2016

sõlmitud lepingu eseme müügihind 29 000 eurot, tuvastada kostja taganemise avalduse tühisus ja

sellest tulenev lepingu kehtivus, tuvastada kostjapoolne lepingu punkti 7.8 rikkumine ja lepingu

edasise täitmise võimatus. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on kohus rikkunud menetlusõigust, kohaldanud ebaõigesti

materiaalõigust ning tuvastanud ebaõigesti haginõudega seotud asjaolud. Ainsad asjas kogutud

tõendid, mis kinnitavad lepingu müügihinna suurust summas 58 000 eurot, on lepingu tekst ning

kostja ütlused. Kõik lepingu teksti tõlgendamisel arvestatavad asjaolud ja teised tõendid (mh kõik

ülekuulatud tunnistajad) kinnitavad, et kokkulepitud müügihind oli 29 000 eurot.

29 000 eurot kirjutati lepingu punktide 3.2.1 ja 3.2.2 lünkadesse lepingu blanketti täitnud Sander

Rikkeni inimliku vea tõttu. Lepingu p 3.2.1 oleks pidanud jääma tühjaks. Hageja leidis, et

maakohus on jätnud lepingu tõlgendamisel ekslikult arvestamata poolte vahel toimunud

lepingueelseid läbirääkimisi. Lepingu p 8.4 näol on tegemist välistava tingimusega VÕS § 31 lg 1

tähenduses. Kohus on jätnud kohaldamata VÕS § 31 lg 2. Hageja ei ole taotlenud, et lepingu

tingimuseks loetakse mõnda varasemat pakkumist.

Hageja on seisukohal, et kohus on jätnud lepingu tõlgendamisel ekslikult arvestamata

VÕS § 29 lg 5 p 3 järgi kostja käitumise pärast lepingu sõlmimist. Ei ole usutav, et hageja ja kostja

kinnitaksid mitmekümne tuhande euro väärtuses lepingu ilma konkreetset hinda suuliselt kordagi

mainimata. Ei ole eluliselt usutav, et mõistlik isik kannaks teisele üle müügihinna 29 000 eurot,

kui on veel täiesti teadmata, kas teine isik üldse lepingut sõlmida soovib ning puudub kokkulepe

ka hinnas endas. Eluliselt usutav ei ole ka kostja käitumine lepingust taganemisel, ta ei nõudnud

enne taganemisavalduse esitamist kordagi väidetavalt maksmata jäänud 29 000 euro tasumist.

Selle asemel otsustas kostja pärast lepingu sõlmimist loobuda talle väidetavalt kuuluvast 58 000

eurost ning panna ainult neli kuud hiljem lepingu ese veelgi suuremas mahus ning odavama

hinnaga avalikule enampakkumisele. Hageja leidis, et kohus on lepingu tõlgendamisel ebaõigesti

kohaldanud VÕS § 29 lõiget 4. Kohus tugines asjaolule, et lepingu eseme turuhind oli

kokkulepitust suurem, mistõttu mõistlik isik oleks sõlminud lepingu pigem turuhinna lähedase

hinnaga. Tõlgendamine peab lähtuma kokkulepitust.

Kohus on ebaõigesti tuvastanud, et väidetav lepingurikkumine oli oluline. Juhul kui olekski

rikutud teatud kuupäevaks müügihinna tasumise kohustust, ei oleks see olnud VÕS § 116 lg 2

kohaselt oluline rikkumine, mistõttu oleks tulnud hagejale anda täiendav tähtaeg VÕS § 116 lg 4

järgi.

Hageja leidis, et kohus rikkus hageja tõendi vastuvõtmisest keeldumisel menetlusõiguse norme.

Hageja esitas hagiavalduses taotluse võtta tõendina vastu Sander Rikkeni ja kostja vahelise

telefonikõne salvestis. Kõnesalvestis on TsMS § 229 lg 2 ja § 272 lg 1 kohaselt dokumentaalne

tõend. Kohus ei viidanud keeldumisel ühelegi TsMS § 238 lg 3 alusele, mis võimaldaks tõendi

vastuvõtmisest keelduda.

5. Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ning

menetluskulud jätta hageja kanda.

Vastuse kohaselt on hageja muutnud kõiki oma sisulisi haginõudeid, kui mitte arvestada hageja

nõuet jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Kohtuistungil 10. oktoobril 2016 küsis kohus

korduvalt hagejalt ja tema esindajalt, kas hageja soovib seoses muutunud asjaoludega (kinnistu

raieõigus on võõrandatud AS Timber korraldatud raieõiguse enampakkumisel ja raie on teostatud)

muuta haginõuet ja hageja esindaja kinnitas korduvalt kohtule, et ta oma nõuet muuta ei soovi.

Hageja esindaja esitas kohtule 20. oktoobril 2016 täiendava tõendi ega pidanud ka siis vajalikuks

teavitada kohut ja kostjat kavatsusest muuta enda nõuet. Kostja on seisukohal, et hageja esindaja

selline käitumine on pahatahtlik ega vasta menetlusõiguse heauskse kasutamise nõuetele

TsMS § 200 lg 1 mõistes. Hageja teesides toodud nõude muutmine ei mahu TsMS § 376 lg 4 p 3

toodud piiridesse.

Kui kohus peab õigeks läbi vaadata hageja teesides ja apellatsioonkaebuses esitatud lepingu p 7.8

rikkumisele tuginev nõue, siis soovib kostja selgitada järgnevat. Lepingu punkt 7.8 viitab lepingu

punktis 5.1 määratletud kaheaastasele tähtajale, mis algab metsateatise väljastamisest ning lepingu

punktis 3.2. nimetatud summa tasumisest. Poolte vahel puudub vaidlus selles osas, et hageja ei ole

teostanud lepingu punktis 3.2 nimetatud kahte makset. Hageja on korduvalt kinnitanud, et ta ei ole

teinud mõlemat makset ega kavatsenudki neid teha. Seega ei ole lepingu punktis 5.1 sätestatud

tähtaeg alanud ja seda hageja enda süül. Eeltoodust tulenevalt puudus kostjal kuni lepingu punktis

3.2 kirjeldatud summa tasumiseni kohustus hoiduda lepingu punktides 7.8 ja 5.1 kirjeldatud

tegevusest.

Kohutupraktika kohaselt peab tuvastushagi esitamiseks hagejal olema põhjendatud huvi. Hageja

ei ole välja toonud, milleks on tal vajalik nimetatud asjaolude tuvastamine.

Hageja viited Sander Rikkeni kogenematusele ja eksimusele on põhjendamatud ja vastuolus asja

tehioludega. Väidetavalt täitis ta p 3.1 asemel p 3.2.1 ja p 3.2.2. Kostja eksemplari kõigi kolme

summadega lahtri täitmist Sander Rikken selgitada ei osanud. Asjaolu, et enne raieõiguse lepingu

sõlmimist tegi apellant pakkumisi alla 30 000 euro suurusjärgus tõendab vaid seda, et selliseid

pakkumisi tehti. Vastupidi, nii kostja kui ka hageja tunnistajate ütlustest nähtub üheselt, et metsa

minnes ei olnud pooltel mitte mingisugust kavatsust ega kokkulepet lepingu sõlmimiseks antud

hinnatasemel.

Kostja on seisukohal, et kohus on piisavalt põhjalikult põhjendanud oma keeldumist salvestuse

vastuvõtmisel. Salvestus tehti telefonikõnest, kus Sander Rikken helistas kostjale, kui viimane oli

38-kraadise palavikuga voodihaige ning tema ainsaks mõtteks oli helistajast vabaneda. Kostjat ei

hoiatatud kõne lindistamisest, seega on tõend hangitud ebaeetiliselt.

Kui kohus leiab, et poolte vahel kokkulepitud lepingu hind oli 29 000 eurot, siis kostja on

seisukohal, et võivad eksisteerida TsÜS § 86 lg 2 p 1 ja p 2 asjaolud, kuna tehing on tehtud kostja

jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on

heade kommete vastaselt tasakaalust väljas ja hageja metsandusala asjatundjana teadis, et kostja

teeb sellise tehingu tulenevalt oma kogenematusest. Sellisel juhul on pooltevaheline leping tühine

ning selle täitmist ei ole võimalik nõuda ega rikkumist tuvastada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus tühistab

maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõude tuvastada raieõiguse

võõrandamise lepingu hind, kostjapoolne lepingurikkumine ning lepingu täitmise võimatus.

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hageja nõude tuvastada raieõiguse

võõrandamise lepingujärgne hind, kostjapoolne lepingurikkumine ning lepingu täitmise võimatus

TsMS § 657 lg 3 alusel läbi vaatamata. Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata osas, milles maakohus

jättis rahuldamata hageja nõude tuvastada raieõiguse võõrandamise lepingust taganemise tühisus

ja lepingu kehtivus.

7. Hageja ja kostja sõlmisid 12. aprillil 2016 kasvava metsa raieõiguse võõrandamise lepingu.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et poolte vaheline leping

vastab oma olemuselt VÕS § 339 sätestatud rendilepingule (vt Riigikohtu 15. juuni 2011 otsus

tsiviilasjas 3-2-1-51-11, p 16).

Hageja esialgseks, hagis väljendatud nõudeks oli tuvastada lepingus kokkulepitud hind, tuvastada

kostja lepingust taganemise avalduse tühisus ja kohustada kostjat lepingut täitma. Hageja

31. oktoobril 2016 kohtuvaidluste teesides esitatud nõue oli tuvastada lepingus kokkulepitud hind,

tuvastada kostja lepingust taganemise avalduse tühisus, tuvastada kostja lepingurikkumine ja

lepingu täitmise võimatus.

Maakohus leidis otsuse põhjendustes, et hageja on muutnud nõuet hilinenult ning jättis selle

tähelepanuta. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus hagi esitamise järgselt on muutunud

asjaolud nii, et lepingu täitmise nõue osutub võimatuks, saab pool menetluses muuta oma nõuet

ning valida täitmisnõude asemel muu õiguskaitsevahendi. VÕS § 108 lg 2 p 1 järgi ei või

võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, mis ei seisne raha maksmises, kui kohustuse täitmine on

võimatu. Poolte vahel ei olnud vaidlust selles, et vaidlusaluse kinnistu raieõigus on menetluse

kestel läinud üle kolmandale isikule (tl 71). Seega tekkis kohtumenetluse käigus olukord, kus

täitmisnõude esitamine oli muutnud võimatuks ja hagejal tuli kasutada muud õiguskaitsevahendit.

8. Hageja esimeseks nõudeks oli tuvastada 12. aprillil 2016 sõlmitud kasvava metsa raieõiguse

võõrandamise lepingu müügihind, milleks hageja arvates oli 29 000 eurot. Hageja esitas koos

sellega ka lepingu täitmise nõude lähtuvalt nimetatud müügihinnast. Juhul, kui hageja esitab lisaks

sooritushagile tuvastushagi, mille eseme kohta tuleb nagunii teha otsustus sooritushagi kohta

tehtava kohtulahendi põhjendustes, on tuvastushagi ja sooritushagi käsitatav sama hagina samade

poolte vahel, seetõttu pidi maakohus keelduma TsMS § 371 lg 1 p 5 järgi menetlemast hageja

nõuet tuvastada lepingujärgne hind, kuna sama vaidlus tuli lahendada hageja sooritusnõude

(lepingu täimise nõude) lahendamisel nagunii (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28. septembri 2016

otsus tsiviilasjas 3-2-1-71-16, p 12).

Hageja järgmine nõue oli tuvastada kostja poolt 20. aprillil 2016 esitatud lepingust taganemise

avalduse tühisus ja sellest tulenevalt tuvastada kasvava metsa raieõiguse võõrandamise lepingu

kehtivus. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole viidanud ühelegi seaduses sätestatud taganemise

avalduse kui tehingu tühisuse materiaalsele eeldusele. Samas on hageja soov suunatud lepingu

kehtivusele, maakohus on menetlenud taganemise, mitte taganemise avalduse tühisust.

Kuna hageja oli esialgselt esitanud täitmisnõude, siis ei olnud tal vajadust esitada tuvastushagi

juhul, kui tema õigusliku huvi aitab tagada ka samas menetluses esitatud sooritushagi, mille

rahuldamise eelduseks on vastava õigussuhte tuvastamine. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

28. septembri 2016 otsuse tsiviilasjas 3-2-1-71-16 p-i 12 järgi ei ole hagejal üldjuhul iseseisvat

tuvastushuvi nt lepingust taganemise õiguspärasuse (kehtivuse) tuvastamiseks, sest lepingust

taganemise kui asjaolu tuvastamine ei anna hagejale midagi rohkemat kui nõuded, mis tulenevad

lepingust taganemisest.

Samas muutus menetluse kestel olukord ning kohustuse täitmine muutus võimatuks. Olukorras,

kus teine lepingupool on teinud tahteavalduse lepingu ülesütlemiseks, on lepingupoolel üldjuhul

olemas õiguslik huvi, saamaks selgust, kas leping kehtib või mitte, kuna sellest sõltub, millised

õigused ja kohustused tal lepingust tulenevalt on (vt Riigikohtu 3. oktoobri 2013 otsus tsiviilasjas

3-2-1-97-13, p 10). Rohkem sooritusnõudeid hageja menetluses ei esitanud (vt otsuse p-i 10).

Seega menetles maakohus põhjendatult hageja nõuet tuvastada kostja esitatud lepingust

taganemise avalduse tühisus ja lepingu kehtivus.

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult jätnud rahuldamata hageja nõude tuvastada

12. aprillil 2016 sõlmitud kasvava metsa raieõiguse võõrandamise lepingu kehtivus.

Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega

muutmiseks.

Menetluses on esitatud kaks erinevalt allkirjastatud ning täidetud lepingut. Hagiavalduse lisas

oleva lepingu p 3.1 on täitmata. Menetluses esitatud lepingu p 3.1 sisaldab hinda, mis on numbrites

kirjutatud kaks korda. Lepingud on erinevalt allkirjastatud.

Mõlema lepingu puhul on aga ühtemoodi täidetud p 3.2, mille kohaselt on hageja üle kandnud

kostjale 29 000 eurot kostja kontole ning hageja kohustub 29 000 üle kandma kostja kontole viie

päeva jooksul alates lepingu allkirjastamisest. Ka apellatsioonkaebuses viitab ise hageja sellele, et

lepingu teksti grammatiliselt tõlgendades oleks lepingujärgne müügihind 58 000 eurot.

Maakohus on õigesti leidnud, et hageja ei ole tõendanud poolte ühist tahet, mille kohaselt oleks

kasvava metsa raieõiguse müügilepingu hinnaks 29 000 eurot. Hageja pole esitanud ühtegi selget

tõendit selle kohta, et kostja oli sellise hinnaga nõus. Hageja ei ole menetluses tõendanud, et 29 000

eurot kirjutati lepingu punktide 3.2.1 ja 3.2.2 lünkadesse üksnes lepingu blanketti täitnud hageja

esindaja inimliku vea tõttu.

Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuse seisukoht, mille kohaselt jättis maakohus arvestamata

pooltevaheliste lepingueelsete läbirääkimistega. Maakohus on otsuse p-s 4.1 põhjalikult

analüüsinud pooltevahelist suhtlust enne lepingu sõlmimist, hinnanud tunnistajate ütlusi ning

lepingu sõlmimise asjaolusid. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et asja materjalidest tuleneb,

et lepingujärgne hind kujunes välja alles kohapeal. See, et S. Rikken võis pakkumistega minna

üksnes 30 000 euroni on hageja ja tema esindaja omavahelise suhte küsimus, mis ei kehti TsÜS §-

de 120 ja 127 lg 2 järgi kostja suhtes.

10. Maakohus ei ole jätnud arvestamata kostja käitumisega enne ja pärast lepingu sõlmimist.

Maakohus leidis, tuginedes tunnistajate Kaidi Suvi, Sander Rikkeni ja Risto Harki ütlustele, et

esialgu ei mindud ühiselt metsa lepingut sõlmima, kuid kuna kohapeal saadi kokkuleppele, siis

sõlmiti ka leping sealsamas. Kostja on hagejale 20. aprillil 2016 saadetud lepingust taganemise

avalduses märkinud, et ostja OÜ Bronx Wood kinnitas, et on esimese makse kostjale juba teinud

(tl 20). Maakohus jõudis järeldusele, et kostja oli lepingut sõlmides veendunud, et esimese makse

on hageja talle teinud. Seega ei ole põhjendatud apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt oleks

kostjal pidanud tekkima kahtlus lepingu sõlmimisel juba tehtud maksmise suhtes.

Apellatsioonkaebuse kohaselt oleks kostja pidanud andma esmalt tähtaja kohaseks täitmiseks ja

alles siis lepingust taganema. Samas ei ole hageja kordagi menetluse kestel väitnud, et ta oleks

täiendava tähtaja jooksul soovinud pidada läbirääkimisi või lepingut täita nii, nagu kostja seda

tõlgendas. Kokkulepitud hinna tasumata jätmine on oluline lepingurikkumine VÕS § 116 lg 2 p 1

järgi.

Seega ei ole hageja apellatsioonkaebuse viited nõrgamõistuslikkusele, mõistlikkusele ja

ratsionaalsusele põhjendatud. Hageja väitel on ta edukas ettevõte. Eksimuse kasutamine hooletuse

tähenduses S. Rikkeni tahteavalduse puhul (apellatsioonkaebuse p 22) ei ole õiguslik käsitlus.

Ekslik on hageja väide, et kuna kostja pani lepingu esemeks oleva raieõiguse müüki timber.ee

veebilehel alghinnaga 45 000 eurot, viitab see selgelt asjaolule, et kostja sõlmis kokkuleppe

lepingujärgse hinnaga 29 000 eurot.

Hageja väitel oli maakohtu mõistliku isiku etaloniks müüja, kelle eesmärgiks on müüa lepingu ese

võimalikult suure summa eest. Hageja leidis, et samaväärselt tuleks mõistliku isiku sisustamisel

lähtuda ka ostjast, kelle eesmärk on osta odavamalt ning teenida oma kutsetegevuses edasimüüjana

kasumit. Ringkonnakohus juhib hageja tähelepanu sellele, et hagejal tuleb menetluses tõendada

lepingujärgset hinda. Maakohus leidis, et hageja esitatud andmete kohaselt müüs kostja kasvava

metsa raieõiguse Timber.ee kaudu lõpphinnaga 60 500 eurot (tl 81). OÜ Eesti Metsameister

esitatud pakkumises on pakkumine tehtud suurusele kokku 5,5 ha, hageja on ka hagiavalduses

viidanud, et kinnistul asub 7 ha metsamaad. Kohus leidis, et isegi kui eeldada, et internetioksjonil

müüdi raieõigus 7,1 ha ulatuses, ei oleks 1,6 ha olnud sellises väärtuses, mis tõstaks müügihinda

üle poole poolte vahel kokkulepitud hinnast s.o 31 500 eurot. Ka selles maakohtu poolt viidatud

tehingus kajastub eelduslikult ostja soov saada lepinguese võimalikult odava hinnaga, seega

kajastub eelduslikult ka selles hinnas ostja kasum.

11. Maakohus on põhjendatult keeldunud telefonikõne helisalvestuse vastuvõtmisest.

TsMS § 238 lg 3 p 1 ja isikuandmete kaitse seaduse § 2 lg 1 järgi ei ole helisalvestise vastuvõtmine

vastuolus Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiviga 95/46/EÜ. Samas on maakohus 16. augusti

2016 määruses põhjendanud helisalvestise vastuvõtmata jätmist ning leidnud, et tegemist ei ole

asjassepuutuva tõendiga. Maakohus leidis, et hageja esitatud kirjalikust kõne üleskirjutusest ei

tulene, et S. Rikken oleks helistanud kostjale hageja esindajana. Ringkonnakohus on seisukohal,

et telefonikõne salvestus, mis on tehtud pärast lepingu sõlmimist, ei tõenda praegusel juhul lepingu

sõlmimise asjaolusid.

Ringkonnakohus leiab, et kostja on lepingust kehtivalt taganenud ning maakohus on õigesti jätnud

hageja nõude lepingu kehtivuse tuvastamiseks rahuldamata.

12. Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja täitmisnõude asemel esitatud nõuded tuvastada

kostjapoolne lepingurikkumine ning lepingu täitmise võimatus tuleb jätta läbi vaatamata.

Tuvastushagi esitamisel peab hagejal olema mingi eesmärk, mida ta üritab hagiga saavutada, ning

kui hageja pärast hagi esitamist kostja tegevuse tulemusena selle eesmärgi saavutab, saab lugeda,

et kostja on TsMS § 168 lg-te 4 ja 5 mõttes hageja nõude rahuldanud (Riigikohtu 9. märtsi 2016

otsus tsiviilasjas 3-2-1-182-15, p 13).

Lepingujärgse kohustuse rikkumise tuvastamine ning lepingu täitmise võimatuse tuvastamine ei

ole iseseisva tuvastushuvi aluseks. Hageja on leidnud küll kostjale saadetud 21. aprilli 2016

vastuses kostja taganemisavaldusele (tl 21), et ta juhib kostja tähelepanu lepingu punktile 4.5 ning

on valmis nimetatud punkti rikkumise korral esitama tsiviilkohtumenetluses nõude poolte tegeliku

tahteavalduse ja kokkuleppe tuvastamiseks koos leppetrahvinõudega, samas ei ole hageja kostja

vastu nimetatud nõudeid esitanud. Lisaks on hageja märkinud, et ta nõuab välja kostjalt lepingu

täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju. Samas ei ole hageja aga praeguses kohtumenetluses viidanud

võimalike õiguskaitsevahendite kohaldamise soovile ega väljendanud selgelt ja arusaadavalt,

missugune on tema huvi tuvastusnõude esitamiseks üldse. Ka apellatsioonkaebuses ei ole hageja

nimetatud nõuete suhtes tuvastushuvile viidanud.

13. Kuna ringkonnakohus ei tühista maakohtu otsust hagi rahuldamata jätmise osas, puudub

vajadus muuta menetluskulude jaotust maakohtu menetluses. Ringkonnakohus leiab, et maakohus

ei ole diskretsiooniõiguse piire ületanud ning maakohtu poolt määratud menetluskulude suurus on

põhjendatud ja vajalik.

Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta

TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja menetluskuludeks ringkonnakohtus on lepingulise

esindaja tasu 875 eurot ilma käibemaksuta. Ringkonnakohtu hinnangul tsiviilasja keerukust ning

mahtu arvestades on esindaja ajakulu 7 tunni ulatuses apellatsiooniastmes vajalik ja põhjendatud

ning tasu kuulub hagejalt väljamõistmisele.

Ringkonnakohus rahuldab kostja taotluse apellatsioonimenetlusekuludelt viivise väljamõistmiseks

TsMS § 177 lg 4 alusel ning mõistab hagejalt kostja kasuks välja apellatsiooniastme

menetluskuludelt 875 ilma käibemaksuta kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivise

VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke