3-15-2320/25 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

26. aprill 2017, Tallinn

Haldusasja number

3-15-2320

Haldusasi

G.A.i, V.L.i, I.T.i ja MTÜ Hiiu Tuul kaebus Hiiu

maavanema 14.08.2015 korralduse nr 1-1/2015/140 „Hiiu

maakonnaplaneeringu

teemaplaneeringu

„Tuuleenergeetika“ kehtestamine“ tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebuse esitajad: kaebaja I - G.A., kaebaja II -V.L.,

kaebaja 3 - I.T. ja kaebaja IV - MTÜ Hiiu Tuul, esindaja

vandeadvokaat Pille Pettai

Vastustaja: Hiiu maavanem, esindajad v.adv Martin

Tamme ja v.adv abi Sandra Sillaots

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistung 31.01.2017

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebuse esitajate 06.02.2017 vastuväide kohtu tegevusele rahuldamata.

2. Jätta kaebus rahuldamata.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 26. mail 2017.

Vastuseks

esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil,

tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine

ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg

6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hiiu maavanema 14.08.2015 korraldusega nr 1-1/2015/140 otsustas Hiiu maavanem

kehtestada Hiiu maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu „Tuuleenergeetika“.

2. 14.09.2015 esitasid G.A., V.L., I.T. ja MTÜ Hiiu Tuul Tallinna Halduskohtule kaebuse Hiiu

maavanema

14.08.2015

korralduse

nr

1-1/2015/140

„Hiiu

maakonnaplaneeringu

teemaplaneeringu „Tuuleenergeetika“ kehtestamine“ tühistamiseks.

3. Tallinna Halduskohus võttis 18.09.2015 määrusega kaebuse menetlusse ja viis läbi

eelmenetluse. Asjas toimus kohtuistung 31.01.2017.

KAEBUSE ESITAJATE NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. Kaebuse esitajad paluvad tühistada Hiiu maavanema 14.08.2015 korralduse nr 1-1/2015/140

„Hiiu

maakonnaplaneeringu

teemaplaneeringu

„Tuuleenergeetika“

kehtestamine“

alljärgnevatel põhjustel.

4.1. Kaebajad selgitavad, et pöörduvad halduskohtusse keskkonnaseadustiku üldosa seaduse

(KeÜS) § 30 lg 1 alusel ja tuginedes KeÜS § 23 lg 1. Kaebajad I, II ja III on Hiiumaa elanikud.

Kuigi nende elukoht ja kinnisvara asuvad Hiiu, Käina ja Emmaste vallas, peavad Kaebajad I,

II ja III kogu Hiiumaad enda koduks. Hiiumaa väikese pindala tõttu on valdade piirid tinglikud

ning ka kaebajad liiguvad ringi mitte ainult oma koduvallas, vaid ka kaugemal.

Kaebajad on mures oma elukeskkonna pärast. Tuuleparkide rajamine mõjutab oluliselt kogu

Hiiumaad lõhkudes loodusliku terviku. Hiiumaa lõunaosas asub Viiri-Emmaste-Tilga riikliku

tähtsusega väärtuslik maastik, Hiiumaal asuvad ka Natura 2000 alad ning palju linnu- ja

loomaliike.

Kaebajad väidavad, et vaidlustatud planeeringu ellu viimiseks tuleb Hiiumaale rajada elektri

põhivõrk, sest nii võimsaid elektrituulikuid ei oleks praegu võimalik Hiiumaa jaotusvõrku

ühendada. Kavandatav põhivõrgu ühendus Hiiumaaga hakkaks kulgema ka läbi teiste Hiiumaa

valdade, sh Emmaste ja Hiiu valla.

Kaebajad selgitavad, et on valinud Hiiumaa elamiseks just loodusläheduse ja suurte rajatiste

puudumise tõttu. Hiiumaa on olnud nii Eesti kui ka teiste riikide jaoks atraktiivne just puhta

looduse ka saare miljöö tõttu. Kaebajate väidavad, et nende heaolu on seotud just nende

väärtustega.

Kaebajad on koondunud MTÜ-sse Hiiu Tuul, et säilitada Hiiumaa omanäoline loodus- ja

elukeskkond ka tulevastele põlvedele.

Kaebajale I kuulub Käina vallas Utu külas mitu maaüksust (katastritunnusega 36802:001:0131-

0133, 36802:001:0411-0412), kus asub ka Kaebaja I elupaik. Kuna tuuleparki kavandatakse

Käina valda, siis jääb Kaebajale I kuuluv elukoht tuuleparkide arendusala lähedale. Lisaks

Kuulub Kaebejale I Emmaste vallas Jausa külas asuv Ano maaüksus (17502:001:0313).

Viimasel asub 35 kV pingega elektriliin.

Kaebaja II elukoht on Käina vallas Ristivälja külas, kus asub Kaebajale II kuuluv Kreianiidi

talu (katastritunnus: 36802:001:0406).

Nii Kaebajale I kui ka Kaebajale II kuuluvad maaüksused jäävad planeeringuga määratud

tuuleparkide arendusalade lähedale ja tuuleparkide rajamine arendusalale muudaks nende

elukeskkonda pöördumatult. Lisaks elukeskkonna muutusele mõjutaks tuulepargi rajamine

nende kodude lähedale ka neile kuuluva kinnisvara hinda. Seega riivab planeering ka Kaebaja

I ja Kaebaja II omandipõhiõigust. Seega tuleneb Kaebaja I ja Kaebaja II kaebeõigus ka HKMS

§ 44 lõikest 1.

Kaebajate kaebeõigus võib tuleneda, arvestades ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse

rakendamise seaduse § 1 lõiget 1, ka kuni 01.07.2015 kehtinud planeerimisseaduse § 26 lõikest

1. Kaebaja III elab Kärdla linnas, mis oleks tuulepargi rajamisel samuti sellest mõjutatud, kuna

muudaks oluliselt kaebaja III elukeskkonda. Planeeringu realiseerimiseks on vajalik Hiiumaale

rajada põhivõrk, mis tõenäoliselt läbiks ka Kärdla linna.

4.1.1. Kaebajad leiavad, et nende kaebeõigus tuleneb lisaks eelmises punktis toodule ka

Põhiseaduse § 15 ja Euroopa põhiõiguste harta artiklist 47. Kaebajal I, Kaebajal II ja Kaebajal

III on füüsiliste isikutena seadusega kaitstav subjektiivne õigus kohtusse pöördumiseks.

Kaebaja IV on keskkonnaorganisatsioon, mille puhul eeldatakse põhjendatud huvi kaebuse

esitamiseks.

Kaebajate väitel võib nende kaebeõigus tuleneda ka kuni 01.07.2015 kehtinud

planeerimisseadusest vastavalt ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse §

1 lõikest 1. Kaebaja IV kaebeõigus tuleneb KeÜS § 30 lõikest 2.

4.1.2 Kaebajad leiavad, et vastustaja viide seoses kaebeõiguse küsimusega halduskohtu otsusele

nr 3-16-1472 ei ole asjakohane, kuna see otsus ei ole jõustunud. Kaebajad on piisavalt

põhjendanud oma kaebeõiguse olemasolu.

4.1.3. Kaebajad leiavad, et vastustaja väide nagu ei oleks kaebusega võimalik saavutada

kaebuse eesmärki, ei vasta tõele. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-3-1-50-09 selgitanud, et

haldusakti õigusjõu murdmiseks on vajalik selle kehtetuks tunnistamine (HMS § 60 lg 1, § 61

lg 2). Järelikult on kaebuse esitaja otsuse vaidlustamisega valinud eesmärgi saavutamiseks

täiesti asjakohase ja sobiva vahendi.

4.2. Kaebuse sisulise põhjendusena leiavad kaebajad kõigepealt, et vastustaja on jätnud

planeeringu koostamisel välja selgitamata planeeringu kehtestamise seisukohalt olulised

asjaolud ja jätnud need arvestamata, sh mitmed uuringud.

4.2.1 Kaebajad toovad välja, et kuigi planeeringu algatamisel oli ühe ülesandena määratletud

elektritrasside määratlemine, ei ole planeeringus seda küsimust lahendatud. Seega ei tea praegu

keegi, kuhu planeeritakse elektriliinid. Elektriliinide asukoht on planeeringulahenduse

kujunemise seisukohalt olulise tähtsusega, kuna see omab olulist mõju nii kogu Hiiumaale kui

ka selle elanikele, eriti neile, kelle elukoht jääks tulevase elektriliini alla.

Kaebajad selgitavad, et 2014. aastal valmis uuring „Hiiumaa elektrivarustuskindluse tõstmise

sotsiaalmajandusliku uuringu ja tehnilise eeluuringu teostamine“ keskkonnamõju eelhinnang“

(I tl 79-116). Nimetatud uuringust ilmneb, et Hiiumaale põhivõrgu rajamine on seotud oluliste

mõjudega. Planeeringu kehtestamine olukorras, kus planeeringu realiseerimise võimalus võib

üldse puududa, ei ole otstarbekas (vt uuringu p 3.1, lk 16 ja lk 18). Riigikohus on märkinud, et

sellisel juhul ei ole planeeringu vastuvõtmine põhjendatud. Järelikult ei saaks olla põhjendatud

ka mitterealiseeritava planeeringu kehtestamine. Kaebajad väidavad, et nimetatud uuringuga ei

ole vastustaja planeeringu koostamisel arvestanud.

Kaebajad on seisukohal, et tuulepargi rajamise mõjude hindamine ei saa toimuda ilma nende

toimimiseks vajalike rajatiste mõjude hindamiseta, kuna rajatistega tuulepargi koosmõju

hindamise tulemusel võib jõuda täiesti teistsuguste järeldusteni.

Kaebajad on seisukohal, et planeeringu joonisel näidatud põhimõttelised võrguühenduse

suunad ei saa olla piisavad, sest nende mõjusid ei saa hinnata (vt ka PlanS § 7 lg 3 p 10).

Planeering keskendub elektriliinide rajamise tingimustele (vt Planeeringu seletuskirja p 3.2),

mitte elektriliinide asukoha määramisele. Maakonnaplaneeringu ülesanne ei ole määratleda,

millistel tingimustel tulevane tuulepark elektrivõrguga ühendatakse, vaid määrata kindlaks

tehnorajatiste paigutus. Elektrivõrguga ühendamise tingimused sätestab elektrituruseadus ja

võrgueeskiri ning täpsemad tingimused määrab võrguettevõtja. Seega ei ole elektrivõrguga

liitumise tingimuste määramine ka maavanema pädevuses.

Kaebajad toovad välja, et vastustaja koostab praegu uut tervet maakonda hõlmavat

maakonnaplaneeringut, milles oleks võimalik lahendada ka tuuleparkide ja põhivõrgu küsimus

arvestades kogu maakonna tulevast arengut ja teisi maakonnaplaneeringuga lahendatavaid

ülesandeid.

Planeeringu seletuskirjast nähtub, et arendusala H3 hõlmab ulatuslikke metsaalasid (vt

seletuskirja lk 22). Ka H2 arendusala hõlmab metsaalasid ning rohekoridori. Puudub analüüs

selle kohta, millist mõju omab tuuleparkide rajamine metsamaale, arvestades seejuures ka

Hiiumaa suurust. Kaebajate arvates on ilmne, et metsamaa kasutusotstarve ei saa säilida, kui

metsaga kaetud alale rajatakse tuulepark.

4.2.2. Kaebajad märgivad, et planeeringu koostamise käigus on Eesti Maaülikooli teadlased

koostanud analüüsi linnustiku osas teemaplaneeringuga kavandatavate objektidega

kaasnevatest võimalikest mõjudest ja neid leevendavatest meetmetest (I tl 114-129).

Analüüsi põhjal saab järeldada, et H2 arendusala jääb väga olulise lindude rändekoridori alla

ning et on suur oht kõigi negatiivsete mõjude realiseerimiseks. Planeeringu kohta koostatud

keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) aruande lk 120 nähtub, et KSH käigus on

tuvastatud oluline probleem seoses tuuleparkide rajamisega lindude rände piirkonda. Seejuures

ei ole välistatud, et ka elektrituulikute rajamine H3 arendusalale võib omada olulist negatiivset

mõju lindudele. Samuti ei ole välistatud oluline negatiivne mõju nahkhiirte elutegevusele (KSH

lk 17).

4.2.3. Kaebajad toovad välja, et teemaplaneeringu KSH aruandes mainitakse OÜ Saar Poll ja

Adepte Ekspert 2010. a koostatud uuringut „Läänemaa tuulikuparkide mõjud lähiala

inimestele“. Vaatamata sellele, et planeeringu koostajate käsutuses oli materjal, mis näitab nii

inimeste suhtumist tuuleparkidesse kui ka inimeste tuuleparkide läheduses elamise kogemust,

on uuring üksnes ära märgitud, kuid planeeringust ei nähtu, et uuringu tulemusi oleks

planeeringu koostamisel arvestatud või arvestamata jätmist põhjendatud.

Lisaks ei ole kaebajate arvates arvestatud asjaoluga, et suur osa Hiiumaa elanikest ja Hiiumaal

suvitajad Hiiumaale suuri tuuleparke ei soovi. See on väga oluline asjaolu, mida vastustaja

oleks pidanud planeeringu kehtestamisel arvestama (vt kodanikualgatuse korras petitsioon„

Mina hiigeltuuleparke Hiiumaale ja rannikumerre ei taha“, millele oli andnud oma allkirja

ligikaudu 8000 inimest).

4.2.4. Kaebajad märgivad, et vastustaja on jätnud lahendamata planeeringu algatamisel

püstitatud ülesande ega ole kooskõlas PlanS § 7 lg 3 p-ga 10 määranud tuuleparkide

toimimiseks vajalike elektriliinide asukohti.

Elering AS koostatud varustuskindluse aruande 2016 kohaselt on Hiiumaa koormuse

kasvamisel optimaalseim variant Hiiumaa 110 kV toite tagamiseks rajada Kärdla 110 kV

alajaam ning Leisi-Kärdla 110 kV ühendus. Reservtoide on mõistlik tagada 35 kV võrgu

vahendusel.“ Seega elektriühendus Hiiumaalt mandrile (nn. „ringtoide“) ei ole Hiiumaa elektri

varustuskindluse tagamise seisukohalt vajalik ning ringtoide on vajalik üksnes tuuleparkide

rajamiseks. Planeeringus tulnuks seetõttu hinnata ringtoite rajamise võimalikkust ja selle

mõjusid. Kui hindamise käigus selgunuks, et ringtoite rajamine, kas eraldi või koosmõjus 30

MW tuulepargi rajamisega, omab kahjulikku mõju keskkonnale, sh Natura 2000 võrgustikule,

ei oleks vastustaja tohtinud planeeringut kehtestada.

4.2.5. Kaebajad leiavad, et vastustaja ei ole planeeringu koostamisel arvestanud asjaoluga, et

Eesti on täitnud Euroopa Liidu õigusaktidega ettenähtud kohustused taastuvenergia osas.

4.2.6. Kaebajad toovad välja, et vastustaja ei ole planeeringu koostamisel arvestanud koostatava

Hiiu maakonna maakonnaplaneeringuga. Maakonnaplaneeringu eesmärgiks olev väärtuslike

maastike säilitamine välistab võimaluse suurte elektrituulikute ja tuuleparkide rajamiseks, kuna

need oleksid nähtavad igast Hiiumaa paigast. Seega on maakonnaplaneering ja planeering

omavahel vastuolus.

4.3. Kaebajad leiavad, et planeering ei ole kooskõlas mitmete õigusaktidega.

4.3.1. Kaebajad leiavad, et planeeringu kehtestamisel on jäetud arvestamata asjaoluga, et

planeerimisseadus on muutunud ja planeeringu elluviimisele ei saa kehtetut planeerimisseadust

kohaldada.

Kaebajad on seisukohal, et tulenevalt asjaolust, et planeeringu elluviimisele ei ole kuidagi

võimalik kohaldada enne 01.07.2015 kehtinud planeerimisseadust ja uus planeerimisseadus ei

näe ette, et detailplaneeringu koostamise aluseks on maakonnaplaneering, on planeeringu p

3.3.3. selles osas vastuolus kehtiva planeerimisseadusega. Eeltoodud põhjendustel on kaebajate

arvates seadusega vastuolus ka planeeringu seletuskirja p 1 ja 3.

Planeeringu seletuskirjas on määratud kindlaks põhimõtted, mida võrguühenduste

planeerimisel tuleb järgida. Vastustajale ei ole antud õigust määrata kindlaks võrguühenduste

planeerimise põhimõtteid, vaid üksnes liinide asukoha väljaselgitamine. Vastustaja ei saa ka

ette kirjutada, kas liinid paigaldatakse maa peale või maa alla, sest sellised nõuded saavad

tuleneda teistest õigusaktidest, nt võrgueeskirjast.

Planeeringu seletuskirja punkti 3.3.1 alapunktis 16 ja 17 on sätestatud kohustus kooskõlastada

üldplaneeringud Lennuameti ja Kaitseministeeriumiga.

Kooskõlastamise nõue saab tuleneda õigusaktist. Vastavalt kehtiva PlanS § 4 lõikele 4

kehtestab koostöö tegemise korra ja planeeringute kooskõlastamise alused Vabariigi Valitsus

määrusega. Seega puudub vastustajal õigus kindlaks määrata, kes peab üldplaneeringu

kooskõlastama. Kuna pädevust ületades antud haldusakt on HKMS § 63 lg 2 p 3 järgi tühine,

siis on tühine ka Planeeringu seletuskirja p 3.3.1 alapunkt 6.

Planeeringu seletuskirja p 3.3.1 alapunktis 6 sätestatakse, et elektrituulikute minimaalne kaugus

infrastruktuuri suurtest elementidest (kõrgepingeliinid, riigimaanteed, raudtee, gaasitrass,

telekommunikatsiooni mastid) peab olema vähemalt võrdne elektrituuliku kogu kõrgusega

(torm-tiiva pikkus). Kaitsevööndid, kujad jms kehtestatakse õigusaktidega ja maavanemal

puudub volitus seda teha. Näiteks, ehitusseadustiku alusel on antud volitus kaitsevööndi ulatuse

määramiseks ministrile. Kuna pädevust ületades antud haldusakt on HKMS § 63 lg 2 p 3 järgi

tühine, siis on tühine ka Planeeringu seletuskirja p 3.3.1 alapunkt 6.

Seletuskirja punkti 3.3.1 punktis 1 on muu hulgas sätestatud, et arendusaladel on

elektrituulikute (tuulikupark) rajamise aluseks detailplaneering. Ei 31.07.2015 kehtinud

planeerimisseadus ega ka kehtiv planeerimisseadus ei võimalda maakonnaplaneeringuga

määrata detailplaneeringu koostamise kohustusega ala, vaid see on üldplaneeringu ülesanne.

Erandina oli kehtivuse kaotanud planeerimisseaduse järgi võimalik detailplaneeringu

koostamise kohustus määrata siis, kui üldplaneeringus ei ole neid määratud (PlanS § 7 lg 3 p

5). Detailplaneeringu koostamise kohustuse saab ette näha üldplaneeringus (uue PlanS § 75 lg

1 p 26). Käina vallal on olemas üldplaneering ja selles on määratud ka detailplaneeringu

koostamise kohustusega alad ja juhud. Seega ei saa maavanem enam Käina valla osas

detailplaneeringu koostamise kohustusega alasid määrata. Arendusalad ja arenduspiirkonnad

jäävad detailplaneeringu koostamise kohustuseta alale. Seega on Planeering selle punkti osas

seadusega vastuolus.

Seletuskirja punkt 3.3.1 punkti 1 järgi on arendusaladel elektrituulikute (tuulikupark) rajamise

aluseks üldplaneeringu tuuleenergeetika teemaplaneering. Sellist planeeringu liiki uus

planeerimisseadus ette ei näe.

Korralduse punktis VII on muu hulgas märgitud, et juhul kui teemaplaneeringus valitud

arendusalale soovitakse rajada rohkem kui 5 tuulikuga tuuleelektrijaam koguvõimsusega üle

7,5 MW, algatab PlanS v.r. § 292 lõikest 12 tulenevalt eelvaliku alusel olulise ruumilise mõjuga

objekti asukoha planeeringu kohalik omavalitsus. Uus planeerimisseadus ei näe enam ette

sellist planeeringuliiki, vaid olulise ruumilise mõjuga ehitise, mille määrab Vabariigi Valitsus

kindlaks vastavas nimekirjas, rajamiseks koostatakse kohaliku omavalitsuse eriplaneering,

välja arvatud juhul, kui olulise ruumilise mõjuga ehitise asukoht on määratud üldplaneeringus

(PlanS § 95 lg 1).

4.3.2. Planeering ei ole kooskõlas keskkonnaseadustiku üldosa seadusega (KeÜS) § 10, mis

sätestab, et keskkonnaohtu tuleb vältida. Keskkonnaohtu või olulist keskkonnahäiringut tuleb

taluda, kui tegevus on vajalik ülekaaluka huvi tõttu, puudub mõistlik alternatiiv ja

keskkonnaohu või olulise keskkonnahäiringu vähendamiseks on võetud vajalikud meetmed.

Planeeringus ei ole olulisi asjaolusid, sh tuuleparkide mõju inimeste heaolule, varale ning

kultuuripärandile, kaalutud. Planeeringu puhul ei ole ka kõiki alternatiive kaalutud, kuigi

alternatiiv – tuuleparkide Hiiumaale rajamise võimaluse välistamine – on olemas. Planeeringu

koostamisel on arvestatud vaid õigusaktiga kehtestatud müranorme, kuna teisi norme, näiteks

varjutuse, vilkumise, tuulikute kauguse osas kehtestatud ei ole. Siiski ei ole välistatud, et

elektrituulik ja tuulepark omavad inimese elukeskkonnale märksa suuremat mõju, kuid

Planeeringus ei ole seda mõju piisaval määral hinnatud.

Kaebajad leiavad, et planeeringu koostamise käigus kogutud teabe põhjal saab väita, et

tuuleparkide rajamine omab pöördumatut mõju looduskeskkonnale. Samuti mõjub

planeeringuga kavandatav olulist mõju inimeste elukeskkonnale. Eeltoodud asjaolu on välja

toodud ka Keskkonnaameti 02.03.2011 Planeeringu kooskõlastamata jätmise kirjas (I tl 130-

132).

4.3.3. Planeering ei vasta kaebajate arvates ka keskkonnaministri 04.03.2011 määrusega nr 16

kehtestatud nõuetele (selle § 3 lg 1 ja lg 2). Planeeringu koostamisel ei ole koostatud määruse

nõuetele vastavat mürauuringut ning puudub ka ettepanek kohalikule omavalitsusele kehtestada

rangemad mürataseme normid või põhjendus rangemate müranormide kehtestamise

ebavajalikkuse kohta.

4.3.4. Kaebajad on seisukohal, et nõuetekohane keskkonnamõju strateegiline hindamine

on läbi viimata.

Kaebajad leiavad, et Planeeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) aruanne (II tl

69-171) ei vasta KeHJS § 40 lg-s 4 KSH aruandele ettenähtud nõuetele ja seetõttu ei saa KSH

läbiviimist pidada nõuetekohaseks. Puudulike keskkonnakaalutluste tõttu ei saa ka Planeering

olla õiguspärane, kuna arvestatud ei ole oluliste keskkonnaaspektidega.

Alternatiivi, mis näeks ette Planeeringu mittekehtestamist või olukorda, kus Planeeringut ellu

ei viida, KSH aruanne, Planeering ega ka Korraldus ei käsitle.

Kaebajad on välja toonud, et vastustaja ei ole Planeeringu koostamisel arvestanud tema enda

koostatud teiste maakonnaplaneeringutega. Seetõttu ei ole KSH aruandes käsitletud seoseid

nende planeeringutega ega nendest planeeringutest tulenevaid mõjusid Planeeringule.

Kaebajad on viidanud Eesti Maaülikooli teadlaste koostatud analüüsile linnustiku osas

teemaplaneeringuga kavandatavate objektidega kaasnevatest võimalikest mõjudest ja neid

leevendavatest meetmetest. Analüüsi p-s 3.1 on märgitud, et planeeringualal on oluline

arvestada asjaoluga, et piirkonda läbib globaalse tähtsusega lindude rändekoridor – Ida-Atlandi

rändetee üks massilisemaid harusid.

Kuigi Eesti on ühinenud Aafrika ja Euraasia rändveelindude kaitse kokkuleppega, ei ole KSH

aruandes seda isegi mainitud. Selle kokkuleppe alusel on Eesti riigil kohustus võtta

rändveelindude kaitseks tarvitusele meetmeid, pöörates erilist tähelepanu nii ohustatud kui ka

ebasoodsas kaitsestaatuses olevatele liikidele (artikkel III p 1).

Rändlindude kaitse vajadusele on juhtinud tähelepanu Soome Keskkonnaministeerium

31.01.2012 Keskkonnaministeeriumile saadetud kirjas seoses Loode-Eesti meretuulepargi

kavandamisega (vt Soome Keskkonnaministeeriumi kiri koos tõlkega –tl 172-176, II kd).

Kaebajad toovad välja, et on olemas võimalus, et tuuleparkidel on kahjulik mõju merikotkale,

kes on ühtlasi I kategooria kaitsealune liik, kelle säilimise peab Eesti riik tagama.

Lisaks on KSH aruande koostajad on möönnud tuuleparkide võimalikku negatiivset mõju

rändlindudele.

Kaebajad märgivad, et KSH aruandes leitakse, et suurte elektrituulikute püstitamine kahjustab

nahkhiiri ja nende elupaiku. Samas on vastustaja otsustanud Planeeringus arendusalad ja

arenduspiirkonnad määrata just nahkhiirte olulise elupaiga alale ilma ühtegi põhjendust

esitamata.

Kuna KSH aruandes märgitakse, et täpsemate hinnangute saamiseks tuleb teha täiendavaid

uuringuid, puuduvad lünkadeta, täielikud ja täpsed lõplikud seisukohad ja järeldused

tuuleparkide mõju kohta ning KSH-d ei saa pidada nõuetekohaselt läbi viiduks.

Kaebajad leiavad, et kuna KSH aruanne ei sisalda elektriliinide mõju loodusele ega inimestele,

ei kajasta KSH aruanne tegelikke Planeeringu elluviimise mõjusid.

Lisaks ei sisalda KSH aruanne kaebajate arvates erinevate mõjude omavahelisi seoseid,

ebapiisav on KSH aruanne maakonnaplaneeringu elluviimisega kaasneva olulise negatiivse

keskkonnamõju vältimiseks ja leevendamiseks kavandatud meetmete osas, ning puudub

ülevaade põhjustest, mille alusel valiti alternatiivsed arengustsenaariumid, mida strateegilise

planeerimisdokumendi koostamisel käsitleti.

4.4. Kaebajad leiavad, et Planeeringu koostamisel ei ole arvestatud arvestanud Hiiumaa

arengustrateegia 2020+ põhimõtetega.

4.5. Kaebajad on ka seisukohal, et Planeering on nõuetekohaselt kooskõlastamata. PlanS § 17

lg 3 alusel määras Siseministeerium oma 14.01.2011 kirjas (I tl 136) täiendava kooskõlastamise

vajaduse ka Keskkonnaametiga. Kaebajad toovad välja, et Keskkonnaamet on jätnud oma

02.03.2011 kirjaga (I tl 133-135) Planeeringu kooskõlastamata ja esitas Planeeringu kohta

mitmeid märkusi. Planeeringus puudub teave selle kohta, kas ja milliste Keskkonnaameti

märkustega on Planeeringu koostamisel arvestatud ning kaebajatel puudub ka teave selle kohta,

kas Keskkonnaamet on Planeeringu kooskõlastanud.

4.6. Kaebajad leiavad, et Planeeringu kehtestamisel on tuginetud vananenud teabele.

Kuigi Planeeringut on koostatud pika aja jooksul, peab Planeeringu kehtestamisel olema

asjaoludest ajakohane teave. Paljudes olulistes küsimustes tugineb Planeering vanale teabele.

Korralduses märgitakse, et Planeeringu koostamisel on lähtutud ka energiamajanduse

arengukavast aastani 2030 (ENMAK), kuid tegelikkuses see nii ei ole. Ei Planeeringu

seletuskiri ega ka KSH aruanne isegi ei viita ENMAK-le. Planeering on pikaajalise vaatega

ning see ei saa tugineda vananenud andmetele.

Kaebajad leiavad, et KSH aruandes on kõik tuuleenergeetika arenguga seotud andmed kas

2010. aasta või 2011. aasta seisuga, sh andmed olemasolevate tuuleparkide kohta (vt nt lk 18).

Nelja ja poole aasta jooksul on olukord oluliselt muutunud ja sellega seoses ka riigi eesmärgid.

Eesti elektrisüsteemi varustuskindluse aruanne 2015 annab hoopis teistsuguse pildi

elektrienergia, sh taastuvenergia olukorrast. Aruande kohaselt genereerisid 2014/2015 talvel

Elering AS võrku ühendatud tuulepargid 266 MW energiat. Aruandes märgitakse veel, et

elektritootjate poolt esitatud andmete alusel ületab installeeritud netovõimsus 2024. aastaks

3000 MW, millest elektriturul on igal ajahetkel kasutatav 1470 MW. Nimetatud 3000 MW

hulka on tootjate poolt esitatud andmete alusel arvatud ligikaudu 1000 MW ulatuses

potentsiaalselt rajatavaid uusi elektrijaamu, sealhulgas tuuleparke. Arvestades seda, et Eestis

kasutatakse vaid 1500 MW ringis elektrit (vt aruande lk 57), tekib küsimus Hiiumaale

tuuleparkide kavandamise mõttekuses. Lisaks planeeritakse hetkel Hiiumaa ümbrusesse ja

Pärnu lahte meretuuleparke.

4.7. Kaebajad leiavad, et Planeeringu dokumendid on omavahel vastuolus.

4.7.1. Kaebajad toovad välja, et Planeeringu joonis ja seletuskiri on omavahel vastuolus.

Planeeringu joonistel on elektrivõrkudekohta järgmised andmed:

Tuuleenergeetika teemaplaneeringu kaardil on markeeritud olemasolevad 35 ja 6-20 kV liinid,

olemasolevad alajaamad ja jaotusseadmed. Näidatud perspektiivse liitumised suunad

tuuleenergeetika arenduspiirkondadest põhivõrku.

Tuuleenergeetika teemaplaneeringu seletuskirja punktis 3.1.1 ja punktis 3.1.2 toodud

skeemidel on näidatud järgmised elektrivõrguga liitumise võimalused: a) liitumine olemasoleva

35 kV õhuliini trassi mööda Käina alajaamani b) võimalik uue 35 kV alajaama asukoht

(hüpoteetiline).

Seega käsitleb joonis perspektiivset liitumist põhivõrku, seletuskiri aga jaotusvõrku, mis

tähendab, et seletuskiri ja joonis on omavahel vastuolus.

Kuna Hiiumaal põhivõrku ei ole, siis eeldab tuulikute või tuulikuparkide elektrivõrku liitmine

põhivõrgu rajamist.

4.7.2 Teiseks leiavad kaebajad, et Korraldus on vastuolus Planeeringu seletuskirjaga.

Kaebajad toovad välja, et Korralduse punktis III on märgitud, et Planeeringu koostamisel on

lähtutud muu hulgas ka koostatava energiamajanduse arengukavast aastani 2030. Planeeringu

seletuskirja leheküljel 4, kus on loetletud, millistes riiklikest arengukavadest on Planeeringu

koostamisel lähtutud ei ole sellist arengukava märgitud. Ka ei ole energiamajanduse

arengukava põhimõtetega arvestatud KSH aruande koostamisel.

Seega väide, et energiamajanduse arengukavaga aastani 2030 on Planeeringu koostamisel

arvestatud, ei vasta tõele.

4.8. Kaebajad leiavad, et planeeringu koostamisel on tehtud olulisi kaalutlusvigu. Nii ei ole

Vastustaja kaebajate arvates kaalunud planeeringu kehtestamata jätmist ja teise

planeeringulahenduse valimist, mis ei näeks ette Hiiumaale tuuleparkide mitterajamist.

Vastustaja on Planeeringu kehtestamisel jätnud Hiiumaa elanike huvid välja toomata ning

puuduvad kaalutlused selle kohta, miks ei ole peetud vajalikuks arvestada Hiiumaa elanike

soovi säilitada olemasolev elu- ja looduskeskkond (PlanS § 1 lg 2 ja 3).

Vastustaja ei ole kaalunud Planeeringu lahenduse kujundamiseks määratud kriteeriume. KSH

aruande punktis 2.2.4 on märgitud, et osadel juhtudel kattuvad elektrituulikute arendusalad

tõenäoliselt ebasobivat või täiendava tähelepanu vajava alaga. Seega tekib küsimus, kuidas saab

olla tuuleparkide rajamiseks sobiv ala ka tegelikult sobiv.

Kaebajad selgitavad, et alad ja objektid, mille ümber nn puhveralad moodustati, on toodud

Planeeringu seletuskirja punktis 2.2.1. Näiteks asustusala ja olemasoleva elamu ja puhke- ja

virgestusala puhverala laius on 2000 m. Seda milliseid asjaolusid kaaluti puhveralade

määramisel, ei ole teada - seda ei ole Planeeringus selgitatud, samuti ei tulene need puhveralad

ühestki õigusaktist.

Kaebajad toovad välja, et ka varjutuse aja määramisel ei ole toimunud mingit kaalumist, kuidas

valiti välja lubatav varjutuse kestus.

Kuna vastustaja ei ole erinevaid huve kaalunud, on täitmata ka PlanS § 7 lg 2 p-des 2 ja 3

sätestatud maakonnaplaneeringu ülesanded.

Tuuleparkide rajamine Hiiumaale ei saa olla selline ülekaalukas avalik huvi, mis kaaluks üles

kohalike elanike soovi ja huvi olemasoleva elukeskkonna säilitamiseks. Kohalikku huvi

väljendas ka Emmaste vald Planeeringu kooskõlastamata jätmisel. Arvestades, et tulu, mida

tuulepargi toodetud elektrist saadakse, jääb tuulepargi omanikule ning lisaks maksab riik

tuulepargi omanikule elektrituruseaduse alusel toetust, on tuuleparkide rajamine Hiiumaale

eelkõige erahuvides.

4.9. Planeering on põhjendamata, sh ei ole kaebajate arvates selge, kuidas on Planeeringu

lahendus kujunenud. Kuna Planeeringu koostamisel on jäetud mitmed olulised asjaolud välja

selgitamata, ei ole võimalik hinnata Planeeringulahenduse tegelikku sobivust. Samuti on jäetud

Planeeringu koostamisel arvestamata oluliste Planeeringu koostajale teada olevate asjaoludega

ning nende arvestamata jätmist ei ole põhjendatud. Lisaks on Planeeringu dokumendid

omavahel vastuolus. Planeeringus on välja selgitamata mitmed Planeeringu seisukohalt olulised

mõjud ja huvid ja ka teadaolevaid huvisid ei ole kaalutud.

4.10. Kaebajad leiavad, et vastustaja väide, et teemaplaneeringuga ei ole võimalik kindlaks

määrata konkreetseid tingimusi elektrituulikute ehitamiseks (mh nt elektrituulikute suurimat

võimalikku kõrgust), ei vasta tõele, kuna vastustaja on nii kehtivas maakonnaplaneeringus kui

ka teemaplaneeringus muid küsimusi detailselt lahendanud.

4.11. Vastustaja väide, nagu saaks kaebajad esitada vastuväiteid detail- või üldplaneeringu

koostamise menetluses, ei ole asjakohane. Nimelt kuna teemaplaneeringus määratletud

arendusalad asuvad väljaspool linnu, aleveid ja alevikke, siis saab elektrituulikuid püstitada ka

ilma detailplaneeringut koostamata (vt PlanS § 125 lg 1 p 4 ja ka § 74 lg 5).

4.12. Vastustaja väited seoses võimatusega hinnata keskkonnamõjusid täpsemalt, kuna ei ole

teada, milliseid tuulikuid arendusalale tulevikus rajatakse ei ole kaebajate arvates asjakohased.

Kaebajad toovad välja, et põhivõrguga liidetud tuuleparkides kasutatakse peamiselt 2-3 MW

elektrituulikuid, seega võib juba praegu kindel olla, et väiksema võimsusega elektrituulikuid

suuremates tuuleparkides ei kasutata. Järelikult on võimalik ka üsna täpselt hinnata

teemaplaneeringu arendusaladel tulevikus kasutusele võetavate elektrituulikute mõjusid ning

vastustaja väited selle kohta, et praegu ei ole võimalik tuuleparkidest lähtuvaid mõjusid

täpsemalt hinnata ei vasta tegelikkusele.

4.13. Vastustaja väited elektriliinide trasside paiknemise määramise mittevajalikkusest ei ole

kaebajate arvates kooskõlas seadusega ja tegelikkusega.

4.14. Vastustaja kaebuse vastuses toodud väited teemaplaneeringu kujunemisest ei saa

kaebajate veendumusel asendada vaidlustatud korralduses esitatud põhjendusi. Vastustaja oleks

pidanud korralduses arusaadavalt põhjendama, kuidas teemaplaneeringu lahendus kujunes.

4.15. Kaebajad leiavad, et Vastustaja väited, mis puudutavad vastustaja hinnangul

teemaplaneeringu kujunemise seisukohalt „ebaolulisi“ menetlusrikkumisi või vigu on kohatud.

4.16. Kaebajad väidavad, et planeeringu sisulisi otsuseid ei ole teinud maavanem tuues välja,

et. Planeeringu seletuskirjas (lk 5) on märgitud, et protsessi läbiviimiseks sisuliste otsuste

vastuvõtmiseks moodustati juhtrühm. Maavanema pädevust, mis on sätestatud PlanS § 10 lg-s

3, so maakonnaplaneeringu koostamise kohustus, mis hõlmab ka koostamise käigus

menetlustoimingute tegemist, ei saa maavanem kellelgi teisele üle anda. Veel vähem saab

maavanem üle anda sisuliste otsuste tegemist. Ka Vabariigi Valitsuse seaduse § 84, mis sätestab

maavanema pädevuse, ei näe võimalust maavanema ülesandeid üle anda maavanema

moodustatud organile. Planeeringu seletuskirja tabelist 1, kus on esitatud ülevaade

olulisematest õigusaktidest tulenevatest piirangutest ja ametkondade seisukohtadest

puhveralade ulatuse määramisel nähtub, et vastustaja ise ei kaalunud mitte ühtegi olulist

küsimust (tuulikute kaugust elamutest, tuuleparkide planeerimist looduskaitseobjektidel ja

nende lähedusse, infrastruktuuri elemente, riigikaitselisi objekte (radar), väärtuslikke

maastikke, rohelist võrgustikku), vaid seda on teinud kas kohalikud omavalitsused, ametkonnad

või on seda tehtud kollegiaalselt (maavalitsused). Juhtrühma sisuliste otsuste kujunemine

Planeeringu dokumentidest ei nähtu.

Kaebajad märgivad, et kaalutlused peavad sisalduma maavanema kehtestatud planeeringus

(selle seletuskirjas) või kehtestamise korralduses. Need dokumendid vastustaja kaalutlusi ei

sisalda. Kuna ka Korraldusest ei nähtu kaalutlused, millest vastustaja on Planeeringu

kehtestamisel lähtunud, siis kinnitab see kaebajate seisukohta, et Planeering on kehtestatud

oluliste kaalutlusvigadega.

4.17. Kaebajad toovad välja, et Natura 2000 eelhindamine on teostamata. KeHJS § 45 lg 2

sätestab, et strateegilise planeerimisdokumendi võib kehtestada juhul, kui seda lubab Natura

2000 võrgustiku ala kaitsekord ning strateegilise planeerimisdokumendi kehtestaja on

veendunud, et kavandatav tegevus ei mõju kahjulikult selle Natura 2000 võrgustiku ala

terviklikkusele ega mõjuta negatiivselt selle ala kaitse eesmärki.

Planeeringu keskkonnamõju strateegiline hindamine on küll läbi viidud, kuid selles puudub

kaebajate arvates nii Euroopa Liidu õigusaktide ja juhendite kohane Natura 2000 eelhinnang

kui ka asjakohane hindamine, kuna KSH aruandes on viidatud kavandatava tegevuse

kahjulikule mõjule Natura 2000 võrgustiku aladele.

KSH aruandest saab järeldada, et Planeeringu kehtestajal säilis kahtlus, et Planeeringuga

kavandataval tegevusel on kahjulik mõju linnustikule, mida ei ole võimalik täielikult ära hoida.

Maa-ameti kaardirakendusest ja Keskkonnaregistrist nähtub, et mõlema Planeeringus määratud

arendusala - H2 ja H3 - läheduses asub neli Natura 2000 võrgustikku kuuluvat looduskaitseala

– Väinamere hoiuala (linnuala), Pihla – Kaibaldi loodusala, Leigeri looduskaitseala ja Tihu

looduskaitseala.

Natura alal kaitstavate liikide häirimine on keelatud ka alast väljaspool toimuva tegevusega

(Riigikohtu lahend nr 3-3-1-88-15). KSH aruande koostajate hinnangul on vajalik hinnata

arendusala võimalikku mõju-ulatusse jäävate linnualade mõju Natura eelhindamise vormis,

mille tulemustest sõltub edasine tegevus (asjakohase hindamise läbiviimise vajadus jms).

Kaebajad leiavad, et Planeeringus ja KSH aruandes ei ole hinnatud, milline mõju kaasneb

Planeeringu elluviimisel arendusalade H2 ja H3 läheduses paiknevatele Natura 2000 aladele,

sh Väinamere hoiualale. Planeeringu seletuskirjas toodud tabelites, kus on kirjeldatud

arendusalasid H2 ja H3 (p 3.1.1 ja 3.1.2), märgitakse vaid, et Väinamere hoiuala asub 7,8 km

kaugusel. H3 arendusala puhul ei ole sellele hoiualale viidatud. Ühtegi põhjendust selle kohta,

kuidas Planeeringuga kavandatavad tuulikud mõjutavad 7,8 km kaugusel asuvat Natura 2000

ala ning sinna üle terve Hiiumaa lendavaid linde, KSH aruanne ega planeering ei sisalda.

Kaebajad leiavad, et tuuleparkide rajamisega Hiiumaale kaasneb vältimatult ka kahjulik mõju,

kuid keskkonnamõju hindamise läbiviimisel ei ole hinnatud isegi arendusalade H2 ja H3 mõju

Natura 2000 võrgustiku alale, sealhulgas ei ole läbi viidud ka Natura eelhindamist.

Kaebajad märgivad, et tuuleparkide toimimiseks vajalike elektriliinide ja nende rajamisega

seotud mõju ei ole teemaplaneeringus üldse hinnatud, kuigi elektriliinid hakkavad eeldatavalt

läbima ka Väinamere looduskaitseala (Hiiumaa –Vormsi – Harku) (vt ka II tl 179-216).

Arendusala H2 ja H3 läheduses asuvad Natura 2000 võrgustikku kuuluvad alad, kus asuvad ka

esmatähtsad looduslikud elupaigatüübid. Seega oleks võimalik neile arendusaladele tuuleparke

rajada üksnes Vabariigi Valitsuse nõusolekul (KeHJS § 45 lg 3).

Kaebajad märgivad kokkuvõtvalt, et vähimagi kahtluse korral kavandatava tegevuse

negatiivses mõjus Natura 2000 alal asuvatele elupaikadele ei tohi sellisele kavale luba anda.

Planeeringu puhul tähendab see, et planeeringut, mille elluviimisel ei ole Natura 2000 alal

kaitstavatele liikidele või elupaikadele kahjulik mõju välistatud, ei tohi kehtestada, kuna see on

õigusvastane.

4.18. Kaebajad leiavad, et Vastustaja on ebaõigesti leidnud, et planeering ei anna otsest alust

tuulikupargi rajamiseks. Planeering on kohalikele omavalitsustele siduv ja Korralduse p-s VII

märgitu, et Planeering ei anna otsest alust tuulikupargi rajamiseks, ei vasta tõele.

Maakonnaplaneeringu

tingimuste

siduvust

kinnitab

ka

kohtupraktika

(Tallinna

Ringkonnakohut otsus nr 3-14-50027ja Riigikohtu lahend nr 3-3-1-35-13).

4.19. Kaebaja toob välja, et asjakohane ei ole vastustaja viide Vabariigi Valitsuse poolt heaks

kiidetud Eesti energiamajanduse arengukavale aastani 2030 (ENMAK 2030). Arengukava ei

ole võrdsustatav õigusaktiga, sh Euroopa taastuvenergia direktiiviga. Arengukava ei ole siduv

ega täitmiseks kohustuslik. Selles, et Eesti riik on Euroopa Liidu ees taastuvenergia

rakendamise osas oma kohustused juba aastaid tagasi täitnud, ei saa täna enam kaebaja arvates

vaidlust olla. Planeering on aga kehtestatud teadmises, et need eesmärgid ei ole saavutatavad

ka aastaks 2020. On ilmne, et Planeeringu kehtestamisel ei arvestanud vastustaja asjaoluga, et

Eesti riik oli endale võetud kohustused taastuvenergia osas Planeeringu kehtestamise ajal juba

täitnud.

Teiseks on vastustaja Planeeringu koostamisel lähtunud arengukavast „Energiamajanduse

riiklik arengukava aastani 2020” ja Planeering ega KSH aruanne ei sisalda ühtegi viidet

ENMAK 2030-le. Seega ei ole vastustaja Planeeringu koostamisel ENMAK 2030-ga

arvestanud ega saanud selles sisalduvatest asjaoludest kaalutlusotsuse tegemisel lähtuda.

4.20. Kohtuistungil jäid kaebajad kaebuse juurde.

4.21. Kaebaja MTÜ Hiiu Tuul palub vastustajalt välja mõista esindaja kulud kogusummas

13 944 eurot vastavalt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjale (tl 23-55 ja tl 79-81 pöördel,

III kd).

4.22. Kaeabajad esitasid kohtule vastuväite kohtu tegevusele. Kaebajad toovad välja, et

Vastustaja lepinguline esindaja (advokaat) on 03.02.2017 haldusasjas nr 3-15-2320 esitanud

Tallinna Halduskohtule taotluse 31.01.2017 kohtuistungiga seotud vastustaja menetluskulude

kindlaksmääramiseks ja kaebajatelt väljamõistmiseks ning taotluse tähtaja pikendamiseks kuni

08.02 nende kulude tasumist tõendavate dokumentide esitamiseks. Kaebajate lepinguline

esindaja (advokaat) sai vastustaja eelviidatud taotlused kätte alles 06.02.2017 e-toimiku kaudu,

kuna vastustaja advokaadist lepinguline esindaja ei täitnud eelviidatud taotluste esitamisel

HKMS § 53 lg 2 sätestatud nõuet saata kohtule edastatava avalduse ja selle lisad vahetult teise

menetlusosalise advokaadile. Kaebajad esitasid oma lepingulise esindaja kaudu 06.02.2017

kohtule viivitamatult vastuväite vastustaja taotlusele kuludokumentide esitamise tähtaja

pikendamiseks, milles palusid vastustaja taotlus jätta rahuldamata seadusliku aluse puudumise

tõttu. Vaatamata kaebajate vastuväitele rahuldas Tallinna Halduskohtu kohtujurist 06.02.2017

oma kirjaga vastustaja taotluse tähtaja pikendamiseks ning pikendas vastustaja menetluskulude

tasumist tõendava dokumendi esitamise tähtaega kuni 08.02.2017.

Tallinna Halduskohtu juristi poolt 06.02.2017 vastustaja eelviidatud 03.02.2017 taotluse

rahuldamine ja 31.01.2017 kohtuistungiga seotud vastustaja menetluskulude tasumist tõendava

dokumendi esitamise tähtaja pikendamine kuni 08.02.2017 on kaebajate arvates täielikus

vastuolus halduskohtumenetluse seadustiku sätetega. HKMS § 69 lg 1 sätestab, et kohus võib

enda määratud menetlustähtaega põhistatud avalduse alusel või omal algatusel mõjuval

põhjusel pikendada. HKMS ei näe ette, et kohus võiks pikendada seaduses sätestatud tähtaega.

HKMS § 109 lg 1 teine lause sätestab, et kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega

kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine, samuti selliste kulude nimekiri, esitatakse kohtule

hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu. HKMS § 109 lg 1 teises lauses

sätestatud tähtaja näol on tegemist seaduses sätestatud tähtajaga, mille pikendamist ei saa

menetlusosaline kohtult taotleda ja mida kohus ei saa pikendada. Seega on vastustaja

03.02.2017 taotlus 31.01.2017 kohtuistungiga seotud menetluskuludokumentide esitamiseks

tähtaja pikendamiseks õigusliku aluseta ja tulnuks jätta rahuldamata.

HKMS § 90 lg 1 esimene lause sätestab, et menetlusosalisel on õiguse esitada vastuväide kohtu

tegevusele menetluse juhtimisel, samuti vastuväide menetlussätte rikkumise kohta. HKMS §

90 lg 1 teine lause sätestab, et vastuväite lahendab kohus määrusega. Eeltoodust tulenevalt ja

tuginedes HKMS § 90 lg 1 esitavad kaebajad käesolevaga vastuväite haldusasja nr 3-15-2320

Tallinna Halduskohtu kohtujuristi poolt 06.02.2017 kirjaga vastustaja 03.02.2017 tähtaja

pikendamise taotluse rahuldamisele ja 31.01.2017 kohtuistungiga seotud vastustaja

menetluskulude tasumist tõendava dokumendi esitamise tähtaja pikendamisele kuni

08.02.2017.

Kaebajad paluvad Tallinna Halduskohtul käesolev vastuväide määrusega rahuldada ja tühistada

Tallinna Halduskohtu kohtujuristi poolt vastustaja 03.02.2017 taotluse rahuldamine ja

31.01.2017 kohtuistungiga seotud vastustaja menetluskulude tasumist tõendava dokumendi

esitamise tähtaja pikendamine ning jätta vastustaja 03.02.2017 tähtaja pikendamise taotlus

rahuldamata.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Vastustaja on seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja põhjendab seda alljärgnevalt.

5.1. Vastustaja selgitab, et Hiiu Maavanema 22.09.2009 korraldusega nr 10 algatati

maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu koostamine. Korralduse põhjendustest nähtuvalt

tingis Planeeringu algatamise vajadus uurida taastuvenergeetika arendamise võimalusi Lääne-

Eesti saartel ning Hiiumaal. Planeeringu ülesandeks oli eelkõige tuuleenergeetika arendamise

põhimõtete ja suundumuste sätestamine ning tuuleparkide rajamiseks sobilike maa-alade

kindlaks määramine. Planeeringu algatamisel lähtuti seega PlanS sätestatud ning Planeeringu

algatamisega ette nähtud ülesannetest ning võeti eesmärgiks tasakaalustada üleriigilised huvid

taastuvenergeetika kasutamiseks kohalike elanike huvidega seonduvalt loodus- ja

elukeskkonna säilimisega. Huvide tasakaalustamiseks töötatigi välja üldised tuuleenergeetika

arendamise põhimõtted ning määrati kindlaks perspektiivsed maa-alad, kuhu saab üldse

tuuleparkide rajamist kaaluda.

Planeeringu käigus selgitati välja kaks ala, mis on käsitletavad tulevikus võimalike

arenduspiirkondadena (Seletuskiri, lk 7). Võimalike arenduspiirkondade väljaselgitamine

tähendab, et nendele aladele saab üleüldse kaaluda tuulikute rajamist. Alles pärast seda, kui

Planeeringuga on kindlaks määratud võimalikud arenduspiirkonnad, saab hakata lahendama

detailsemaid küsimusi, mh seoses maakasutusega, tuulikute paiknemisega ja konkreetsete

tuulikutega kaasnevate mõjutustega. Nimetatud küsimused tuleb lahendada üldplaneeringu

menetlemisel ning detailplaneeringu kohustusega aladel ka detailplaneeringu menetlemisel.

Kuni pole teada, kas keegi üldse tuulikute püstitamisest huvitatud on ega millistel tingimustel

seda teha soovitakse, ei ole ka otstarbekas viidatud küsimusi detailselt arutada.

Maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu tasandil ei ole võimalik analüüsida kõikide võimalike

stsenaariumite realiseerimist, vaid sätestada üldised suunised täpsemate planeeringute

koostamisel.

Läbirääkimiste, keskkonnamõju strateegilise hindamise ja põhjaliku kaalumise tulemusena on

Planeeringuga leitud kõige sobivamad alad suuremas mahus tuulikute rajamiseks. Samuti on

Planeeringuga sätestatud üldpõhimõtted aluseks kohalikele omavalitsustele hilisemate

detailsemate planeeringute menetlemisel. Kohalike elanike ja üleriigiliste huvide

tasakaalustamiseks on Planeeringu Seletuskirjas väljatoodud ka kompensatsioonimehhanismid.

Vastustaja on seisukohal, et kehtestatud Planeeringuga on saavutatud maakonnaplaneeringu

teemaplaneeringu ülesanded ning Planeering on koostatud sellise täpsusastmega nagu seda on

tervet maakonda hõlmavalt planeeringult oodata. Täpsemad tingimused tuuleparkide

rajamiseks on otstarbekas sätestada tulevikus läbiviidavates menetlustes, nagu on vastustaja ka

Planeeringust ja Korralduses korduvalt välja toonud (Seletuskiri lk 29).

5.2. Vastustaja leiab, et kaebajatel puudub kaebeõigus.

5.2.1. Vastustaja toob välja, et füüsilistel isikutel puudub kaebeõigus KeÜS alusel. Kaebajad ei

ole välja toonud asjaolusid, millest nähtuvalt oleks kaebajatel haldusaktiga oluline, reaalne ja

individuaalne puutumus. Kaebajad ei ole viidanud ka põhjuslikele seostele – ainuüksi

perspektiivsete arendusalade kindlaksmääramine, kuhu võib tuulikuid rajada, ei saa endaga

kaasa tuua negatiivset mõju looduskeskkonnale, liiatigi veel kaebajatele.

Ühtlasi on kaebajad enda kaebeõigust põhjendanud sellega, et tuulikupargi rajamiseks on

vajalik rajada põhivõrk ning sisustanud enda puutumust tulenevalt põhivõrgu võimalike

kahjulike mõjudega. Planeeringu alusel ei rajata põhivõrku ega määrata kindlaks selle

trajektoori, mistõttu ei saa põhivõrguga kaasnevad negatiivsed mõjutused kaebajate

kaebeõigust sisustada tuuleenergeetika teemaplaneeringu menetlusel.

Kaebajate I ja II kaebeõigus ei tulene ka HKMS § 44 lg-st 1 – kaebajad ei ole osundanud ühelegi

konkreetsele subjektiivsele õigusele, mida Planeering riivab. Kaebajad on samastanud

Planeeringu, millega nähakse ette tuuleenergeetika arendamise põhimõtted ja suundumused

ning tuulikuparkide rajamiseks sobilikud maa-alad (korralduse p I), tuulikute rajamisega.

Tegelikkuses ei ole otsustatud planeeringu kehtestamisel tuulikute rajamist – tuulepargi

reaalseks rajamiseks on vajalik koostada detailplaneering või üldplaneering, mille alusel

väljastatakse projekteerimistingimused. Ainuüksi tuuleenergeetika arendamise põhimõtete

kehtestamine ning tuulikuparkide rajamiseks sobilike maa-alade määratlemine ei saa

kahjustada kaebajatele kuuluva kinnisvara hinda. Sealjuures on tähelepanuväärne, et

planeeringuga ette nähtud tuulikuparkide rajamiseks sobivad maa-alad ei kattu kaebajatele I ja

II kuuluvate maa-aladega.

Kaebajad I, II ja III ei ole selgitanud, kuidas mõjutab nende subjektiivseid õigusi asjaolu, et

Planeeringuga nähti ette alad, kuhu on detailsemate planeeringute alusel võimalik rajada

tuulikuid. Arvestades Planeeringu liiki (maakonnaplaneeringu teemaplaneering) ning

abstraktsuse astet ei ole Planeeringuga ette nähtud ühtegi meedet, mis reaalselt ja oluliselt saaks

kahjustada kaebajate subjektiivseid õigusi. Planeeringu näol on tegemist üldiste suunistega

edasiste täpsemate planeeringute menetlemisel.

5.2.2. Vastustaja leiab, et Kaebajal IV puudub kaebeõigus KeÜS § 30 lg 2alusel.

Keskkonnaorganisatsioon ei pea küll tõendama otseselt enda õiguste rikkumist, ent vaidlustatav

haldusakt või toiming peab tema tegevuse või eesmärkidega siiski seostuma.

Keskkonnaorganisatsioonide kaebeõiguse tekkimise aluseks on asjaolu, et vaidlustatav

haldusakt on vastuolus siseriiklike keskkonnaõiguse normidega. Käesoleval juhul ei ole

kaebuses toodud põhjendustest nähtuvalt võimalik ühtegi vastuolu tuvastada.

5.2.3. Vastustaja leiab, et Kaebajatel puudub kaebeõigus PlanS alusel. Vastustaja toob välja, et

vastavalt HKMS § 1 lg-le 4 rakendab kohus halduskohtumenetluse toimingu tegemise ajal

kehtivat seadust. Toimingu all peetakse seejuures silmas nii menetlusosaliste kui ka kohtu

toiminguid. Kaebuse lubatavuse eelduste (mh kaebeõiguse) kontrollimisel kohaldatakse sätte

ja seaduse seda redaktsiooni, mis kehtis kaebuse esitamise ajal. Eeltoodust tulenevalt on

vastustaja arvates ebaõige kaebajate väide nagu peaks planeeringu vaidlustamine toimuma

kehtivuse kaotanud planeerimisseaduse alusel.

Kaebajate poolt viidatud ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse § 1 lg 1

sätestab, et enne 01.09.2015 algatatud planeeringud menetletakse lõpuni lähtudes seni kehtinud

planeerimisseaduses

sätestatud

nõuetest.

Planeeringumenetlus

lõppeb

planeeringu

kehtestamisega ning ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse § 1 lg 1 ei

reguleeri kehtestatud planeeringu vaidlustamise õigust. Varem kehtinud PlanS § 26 lg 1 seega

ei kohaldu, kuna kaebuse esitamise hetkeks oli viidatud säte kehtetu ning ükski rakendussäte

PlanS § 26 lg 1 edasiulatuvat kohaldamist ette ei näe.

Uus PlanS populaarkaebuse esitamise võimalust maakonnaplaneeringu vaidlustamseks ette ei

näe. Üleriigiliste ja maakonnaplaneeringute puhul on tegemist sisuliselt strateegiatega, mistõttu

ei ole uues PlanS peetud põhjendatuks avalikes huvides kaebuse esitamise võimalust.

5.2.4. Vastustaja märgib, et tema seisukohad kaebajate subjektiivsete õiguste rikkumise ja

planeeringu õiguspärasuse kohta on leidnud kinnitamist Tallinna Halduskohtu 25.11.2016

otsuses asjas nr 3-16-1472.

5.3. Vastustaja leiab, et kaebus tuleb jätta läbi vaatamata HKMS § 121 lg 2 p 2 ning HKMS §

152 lg 2 p 1 alusel, kuna kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebajate eesmärki.

Arvestades kaebuses toodud põhjendusi ning kaebajate kompromissettepaneku sisu, järeldab

vastustaja, et kaebajate eesmärgiks on: a) saavutada tuulikute mitterajamine Hiiumaa saarele

või vähemalt planeeringuga ette nähtud arendusalale H2; b) saavutada, et uue kehtestatava

planeeringuga määrataks kindlaks elektri põhi- ja jaotusvõrkude perspektiivsete trasside

asukohad vastavalt keskkonnamõju hindamise tulemustele; c) saavutada, et uue kehtestatava

planeeringuga määrataks kindlaks elektrituulikute suurim võimalik kõrgus.

Vastustaja on seisukohal, et isegi juhul, kui kaebajatel oleks teemaplaneeringu vaidlustamiseks

kaebeõigus, ei ole kaebusega võimalik saavutada ühtegi eelpool märgitud eesmärkidest.

Kaebajate eesmärk saavutada tuulikute mitterajamine Hiiumaa saarele on vastuolus mitmete nii

riigi kui ka kohaliku tasandi strateegiliste dokumentidega.

Teisalt on korralduses korduvalt selgitatud, et teemaplaneering iseenesest ei anna alust

tuulepargi rajamiseks. Kaebajatel on otstarbekas vaidlustada tuulikupargi rajamist siis, kui on

teada konkreetselt kes, kus ja millistel tingimustel tuulikupargi kavatseb rajada – seda on

kaebajatel võimalik aga teha üld- või detailplaneeringu menetluses. Vastustaja rõhutab, et

maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu vaidlustamine ei aita kaebajatel saavutada nende

eesmärki – tuulikute rajamise põhimõtteline otsus on vastu võetud riigi ja kohaliku

omavalitsuse tasandi dokumentides, samas ei näe planeering ette konkreetseid tuulikuid või

tuuleparke, mida kaebajad saaks vaidlustada.

Kaebajatel ei ole võimalik saavutada ka elektri põhi- ja jaotusvõrkude trasside asukohtade

kindlaks määramist, kuna neid ei määrata kindlaks maakonnaplaneeringu teemaplaneeringuga.

Planeeringus ei ole võimalik määrata kindlaks ka elektrituulikute suurimat võimalikku kõrgust,

tulenevalt maakonnaplaneeringu olemusest. Maakonnaplaneeringu teemaplaneering on

dokument, mis paneb paika tuuleparkide kasutamise üldpõhimõtted.

Isegi kui vastustaja tunnistaks planeeringu kehtetuks ning teeks planeeringusse muudatusi, ei

ole võimalik planeeringuga ette näha tingimusi, mille sätestamata jätmist kaebajad kaebuses

ette heidavad.

5.4. Vastustaja leiab, et vaidlustatud haldusakt on õiguspärane.

5.4.1. Vastustaja on seisukohal, et kaebajate poolt ette heidetud rikkumisi ei esine. Ühtlasi ei

ole kaebajad viidanud väidetavate menetlusnõuete rikkumiste puhul sellele, kuidas need

mõjutasid asja otsustamist. HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda

üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid, kui nimetatud rikkumised ei

võinud mõjutada asja otsustamist (RKHKo 3-3-1-23-12 p 13, 3-3-1-16-13 p 34, 3-3-1-18-14 p

14).

5.4.2. Vastustaja leiab, et kaebusest ei ole aru saada, milliste elektritrasside kindlaksmääramist

ning millise täpsusastmega kaebajad nõuavad.

Esiteks on ebaõige kaebajate eeldus, nagu oleks tuulikute rajamiseks tingimata vajalik

Hiiumaale põhivõrgu rajamine. Seletuskirjast nähtuvalt on võimalik olenevalt tuulikute

võimsusest tuulikute liitumine jaotusvõrku 35 kV või 10 kV pingel aga ka liitumine 110 kV

põhivõrgu elektriliiniga (Seletuskirja lk 28-28). Seletuskirjas on eraldi välja toodud, et

planeeringus ei fikseerita tuuleelektrijaamade arendusalade liitumist detailselt, kuid täiendava

ülekandeliini rajamine parandaks Hiiumaa tuuleenergeetika potentsiaali (Seletuskiri lk 28).

Eeltoodust nähtub, et uue 110 kV põhivõrgu rajamine Hiiumaale ei ole tuuleparkide rajamise

vältimatu eeldus, mistõttu on kaebajate väide nagu oleks teemaplaneeringu kehtestamine igal

juhul seotud põhivõrgu rajamisega, ebaõige.

Teiseks ei ole tulevikus rajatava põhivõrgu elektriliinide asukoha määramine vaidlusaluse

teemaplaneeringu

ülesanne.

Teemaplaneering

koostatakse

maakonnaplaneeringu

täpsustamiseks lähtuvalt mingist kitsamast valdkonnast. Teemaplaneering täpsustabki kehtivat

maakonnaplaneeringut lähtuvalt tuuleenergeetika kasutamise vajadusest ning näeb ette

võimalikud maa-alad tuulikuparkide rajamiseks ning nende põhivõrguga liitumise

põhimõttelised võimalused. Kehtiva maakonnaplaneeringuga on kindlaks määratud vajalike

tehnorajatiste

paigutus,

teemaplaneeringuga

ka

perspektiivsed

trasside

suunad.

Tuuleenergeetika teemaplaneeringuga ei saa vastustaja kindlaks määrata põhivõrgu trasse.

Põhivõrguga

seonduvad

põhimõttelised

küsimused

kavatsetakse

lahendada

uues

maakonnaplaneeringus,

sealjuures

on

Planeering

kantud

üle

menetletavasse

maakonnaplaneeringusse.

Vastustaja toob välja, et teemaplaneeringu algatamise korralduses ette nähtud ülesanded on

täidetud. Vastavalt kaebajate poolt viidatud planeeringu algatamise korraldusele oli planeeringu

ülesandeks tuuleenergeetika arendamise põhimõtete ja suundumuste sätestamine, tuuleparkide

rajamiseks sobilike maa-alade, elektri põhivõrkude perspektiivsete trasside ja jaotusvõrkude

perspektiivsete

trasside

määratlemine.

Planeeringu

seletuskirjast

nähtuvalt

on

teemaplaneeringu koostamise tulemusena selgunud ülekandeliinide põhimõttelised asukohad

(Seletuskirja lk 3), need põhimõttelised asukohad on kantud teemaplaneeringu osaks olevale

kaardile nr 1 (seletuskirja lk 4). Kaardile nr 1 on kantud kõrgepingeliin (roosaga) ning

elektriõhuliin (punasega), ühtlasi põhivõrguga liitumise perspektiivsed liitumiskohad

(kollasega).

Täpsemaid elektritrasside asukohti ei olegi võimalik vaidlustatud planeeringuga välja selgitada,

kuna planeeringu kehtestamise hetkeks ei ole selgunud ei see, kuidas täpselt uus põhivõrk

rajatakse ega see, kas ja kuhu rajatakse tuulikud. Vastustaja selgitab, et põhivõrgu rajamisel on

vaja läbi viia uus keskkonnamõju hindamine, mille raames kaalutakse mh neid asjaolusid,

millele kaebajad on viidanud – sealjuures elektriliinide rajamisega kaasnevaid kaitsevööndeid

ja nende mõju elanikele ning mõju Jausa loodusalale ning põhjaveele, samuti niidurüdi

elupaigale. Teemaplaneeringu vaidluse raames ei ole asjakohane nendel küsimustel peatuda.

Vastustaja arvates on asjakohatu ka kaebajate väide, et vastustaja ei ole arvestanud 2014. aastal

valminud uuringuga „Hiiumaa elektrivarustuskindluse tõstmise sotsiaalmajandusliku uuringu

ja tehnilise eeluuringu teostamine keskkonnamõju eelhinnang.“ Viidatud uuring valmis 2014

aastal, samas kui vaidlustatav teemaplaneering saadeti 08.02.2013 järelevalve teostamiseks

Siseministeeriumile (II tl 161). Planeeringumenetluse olemusest tulenevalt ei ole võimalik ajal,

mil ministeerium teostab planeeringu üle järelevalvet, planeeringut muuta ega täiendada,

mistõttu ei olnud võimalik arvestada ka kaebajate poolt kaebuses viidatud uuringuga. Uuringut

arvestatakse kahtlemata põhivõrgu rajamiseks koostatava planeeringu menetlemises.

Vastustaja nõustub, et elektrivõrguga liitumise tingimuste määramine ei ole maavanema

pädevuses ja toob välja, et seda ei ole ka planeeringuga tehtud. Planeeringu seletuskirja p-s 3.2

on välja toodud potentsiaalsed liitumislahendused, st võimalused, kuidas elektrituulikute

toodetavat elektrit edastada potentsiaalsesse tulevikus rajatavasse põhivõrku, tingimusi

elektrivõrguga liitumiseks seletuskirjas toodud ei ole.

Kaebajad väidavad nagu poleks planeeringu koostamisel välja selgitatud, millist mõju omab

tuuleparkide rajamine metsamaale, arvestades Hiiumaa suurust. Esiteks moodustavad

teemaplaneeringus käsitletavad võimalikud arendusalad ca 1% kogu Hiiumaa pindalast

(Seletuskirja lk 7). Teiseks on KSH analüüsis metsaaladega seonduvat analüüsitud. KSH

aruandes rõhutatakse, et tuulikuparkide puhul on ehitistealune pindala väike võrreldes kogu

tuulikupargi pindalaga ning olulised negatiivsemad mõjud võivad kaasneda tuulikuni

rajatavatest teedest (KSH aruanne lk 106). Planeeringu koostamisel tehti koostööd riigimetsa

majandamise keskusega ning töötati välja konstruktiivseid lahendusi elektrituulikute

paigutamiseks metsadesse ning töötati välja lahendus, mille kohaselt tuleks elektrikaablid

paigutada rajatavate teede alla ja mitte kõrvale (KSH aruanne lk 107). Lisaks on KSH aruandes

välja toodud edasised soovitused edasiste detailsemate planeeringulahenduste väljatöötamisel,

pidades silmas võimalikku mõju metsadele (KSH aruanne lk 100). Planeeringu seletuskirjas on

samuti rõhutatud, et täpsemad meetmed tuleb ette näha tulevikus koostatavate

detailplaneeringute või üldplaneeringutega, tuuleenergeetika objektidele võib planeerida ka

teisi objekte ja maakasutusfunktsioone, mida tuulik ei välista – näiteks metsamaa (Seletuskiri

lk 31).

Ebaõige on kaebajate järeldus, et metsamaa kasutusotstarve ei saa säilida, kui metsaga kaetud

alale rajatakse tuulepark – arvestada tuleb, et tuulikud rajatistena võtavad enda alla väga väikse

pindala (vt KSH lk 66).“

Eeltoodust nähtub, et vastustaja on planeeringumenetluses välja selgitanud kõik olulised

asjaolud ulatuses, mis on nõutav maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu kehtestamisel.

Sealjuures on teemaplaneeringus kindlaks määratud perspektiivsed trasside asukohad

detailsusastmega, mida võib maakonnaplaneeringu teemaplaneeringult oodata. KSH-st

nähtuvalt on kaalutud tuulikute metsaaladele rajamisega kaasnevaid aspekte.

5.4.3. Vastustaja leiab, et Planeeringu kehtestamisel kasutatud teave oli ajakohane. KSH valmis

2012 aasta lõpus, KSH avalik väljapanek toimus 14.11.12 – 12.12.2012. Arvestades KSH

koostamise aega, on loomulik, et KSH koostamisel on aluseks võetud andmed 2010-2011

aastast, selleks hetkeks alles koostamisel või veel koostamata dokumente ei olekski saanud

KSH koostamisel arvesse võtta. Kaebajad ei ole välja toonud, millised KSH aruanded toodud

seisukohad on planeeringumenetluse jooksul niivõrd vananenud, et nendele ei oleks olnud

võimalik planeeringu kehtestamisel enam tugineda. Kaebajate poolt viidatud uuemaid

dokumente on võimalik arvestada üldplaneeringute või detailplaneeringute koostamisel.

Seonduvalt kaebajate etteheitega, et planeeringus ei ole viidatud uuele energiamajanduse

arengukavale, mis kaebusest nähtuvalt on alles koostamisel, siis ei ole vastustajal võimalik

planeeringu koostamisel ega kehtestamisel viidata dokumendile, mis pole lõplikult valmis ega

kehtestatud.

Ükski Eesti või Hiiumaa energiakasutuse arengustrateegia ei sea kahtluse alla Hiiumaale

tuuleparkide kavandamise mõttekust.

5.4.4. Vastustaja kinnitab, et planeering on läbinud kõik nõuetekohased kooskõlastused, millele

on viidatud ka korralduses (Korralduse lk 5 p-s IX). Teemaplaneeringu kooskõlastas

Keskkonnaamet 25.11.2011 (II tl 162-163), sealjuures on viidatud kooskõlastuses toodud

täiendusettepanekud kõik KSH aruandesse sisse viidud.

5.4.5. Vastustaja märgib, et Kaebajate poolt välja toodud põhjendustest ei ole aru saada, millises

osas

on

kaebajate

hinnangul

põhjendamiskohustust

rikutud

või

kuidas

on

põhjendamiskohustuse rikkumise tagajärjel jõutud ebaõige otsuseni. Vajalikud põhjendused on

sealjuures esitatud nii planeeringus kui ka planeeringu kehtestamise korralduses.

Lisaks Korralduses endas toodud põhjendustele, on Korralduses viidatud, et „Tervise-,

keskkonna-, sotsiaalmajanduslikke küsimusi on käsitletud nii planeeringu seletuskirjas kui ka

KSH aruandes“ (Korralduse p IX). Käesoleval juhul on Korralduses ära toodud kõik

põhimotiivid. Samas on piisavalt selgelt tehtud viide ka teistele planeeringu osaks olevatele

dokumentidele, millest on võimalik põhimotiivide täpsemaid selgitusi lugeda.

Korralduses on välja toodud kõik nõutavad põhjenduse osad. Käesoleval juhul on vastustaja

Korralduses välja toonud nii positiivsed kui negatiivsed mõjud ning selgitanud, milliseid

täiendavaid meetmeid peaks edasiste negatiivsete mõjude vähendamiseks kasutusele võtma

(Korralduse p V).

Kuna tegemist on maakonnaplaneeringu teemaplaneeringuga, mis sätestab üldised põhimõtted

ega näe ette konkreetsete tuulikute rajamist, siis on ka Korralduses toodud seletused ja

kaalutlused üldist laadi, st teemaplaneeringu raames ei saa esitada ka väga detailseid

põhjendusi.

Kaebajate väide nagu puuduks Korralduses viited dokumentidele ning isikutele, kes on esitanud

arvamusi, on ebaõige (vt Korralduse p IX ja X).

5.5. Vastustaja leiab, et Korraldus on sisuliselt õiguspärane.

5.5.1. Asjaolu, et muutunud PlanS alusel ei ole maakonnaplaneering otseselt detailplaneeringu

koostamise aluseks, ei muuda Planeeringu seletuskirja p-s 3.3.3 toodud viidet ebaõigeks.

Seletuskirjas on sätestatud, et Planeering on edasiste planeeringute koostamise aluseks. Kuna

kehtiva PlanS kohaselt on maakonnaplaneering üldplaneeringu koostamise aluseks ning

üldplaneering omakorda detailplaneeringu koostamise aluseks, siis puudub viites igasugune

sisuline vastuolu.

Kaebajate poolt toodud viide, et Planeeringu seletuskirja p 1 ja 3 on seadusega vastuolus on

üldsõnaline ning etteheitest ei ole võimalik mõista, milles vastuolu seadusega seisneb.

Kaebajate hinnangul on planeering vastuolus seadusega, kuna seletuskirjas on kindlaks

määratud põhimõtted, mida võrguühenduse planeerimisel tuleb järgida (seletuskirja lk 32).

Vastustaja ei ole teinud ettekirjutusi konkreetseteks lahendusteks. Kehtiva PlanS § 56 kohaselt

on maakonnaplaneeringu ülesandeks üldplaneeringu koostamiseks suuniste andmine ning maa

kasutustingimuste määramine. Maakonnaplaneeringu teemaplaneering sätestab üldised

põhimõtted, mida järgida (nagu viitab ka Seletuskirja p 3.3.1 sõnastus). Planeeringus sätestatud

ei välista ega muuda kuidagi õigusaktidest tulenevaid piiranguid, mistõttu vastuolu

õigusaktidega ei eksisteeri.

Kaebajad on viidanud, et planeeringu seletuskirja p 3.3.1 alapunktid 6, 16 ja 17 on tühised, kuna

vastustajal puudub õigus kindlaks määrata, kes peab üldplaneeringu kooskõlastama. Viidatud

punktides ei ole vastustaja kuidagi enda pädevust ületanud. Punktides on lihtsalt välja toodud

lennundusseadusest tulenevad nõuded – vastavalt lennundusseaduse § 35 lg 61 näeb ette, et

tuuleparkide detailplaneeringud ja ehitusprojektid tuleb kooskõlastada Lennuameti ja

kaitseministeeriumiga. PlanS § 76 lg 1 sätestab, et üldplaneering koostatakse koostöös

valitsusasutustega, kelle valitsemisalas olevaid küsimusi üldplaneering käsitleb. Eeltoodust

tulenevalt on seletuskirjas tehtud viide kooskõlastuste ja koostöö vajadustele.

Kaebajad ei ole eristanud kaebuses seaduses sätestatud nõudeid ning maakonnaplaneeringu

teemaplaneeringuga ette nähtud maakasutustingimusi – elektrituulikute minimaalse kauguse

sätestamine aitab tagada muuhulgas põllumajandusmaade, maastike ja looduskoosluste

säilimist. Vastavate kasutustingimuste määramine on PlanS § 56 lg 1 p-st 7 üheks

maakonnaplaneeringu ülesandeks, millele vastab varem kehtinud PlanS § 7 lg 3 p-s 3 toodud

põhimõte.

Otsitud on kaebajate väide nagu soovitaks maakonnaplaneeringuga ette näha detailplaneeringu

koostamise kohustusega alasid. Planeeringu seletuskirjades on selgitatud, et tuulikuparke on

võimalik rajada kas detailplaneeringu, üldplaneeringu teemaplaneeringu või üldplaneeringu

alusel, rõhutades, et maakonnaplaneering ise ei anna veel alust tuulikute rajamiseks.

Seletuskirja p-s 3.3.1 p-s 1 sätestatu ei viita kuidagi sellele, et planeeringuga oleks soovitud

määrata detailplaneeringu koostamise kohustusega alasid. Nii Seletuskirjast kui Korraldusest

nähtub, et vastustaja eesmärgiks ei ole määrata kindlaks detailplaneeringu kohustusega alasid.

Asjaolu, et planeeringu kehtestamise hetkeks kehtima hakanud planeerimisseadus ei näe enam

ette, et elektrituulikute rajamise aluseks saaks olla üldplaneeringu tuuleenergeetika

teemaplaneering, ei muuda iseenesest planeeringut ega korraldust õigusvastaseks. Uuest PlanS

lähtudes võib rajamise aluseks olla kohaliku omavalitsuse eriplaneering.

Sarnaselt eelnevalt viidatud muudatustele ei too ka asjaolu, et Korralduse p-s VII viidatud PlanS

on kehtetu, kaasa korralduse tühistust. Alates 01.10.2015 kehtib uus Vabariigi Valitsuse

määrus, millega on olulise ruumilise mõjuga ehitiste nimekiri kindlaks määratud. See aga ei

tähenda, et Korraldus või planeering oleksid õigusvastased, kuna ebaõige viide ühele määrusele

on käsitletav sellise vormiveana, mis ei too kaasa haldusakti tühistust, kuna ei mõjuta selle

sisulist õiguspärasust (RHKHo 3-3-1-14-03 p 32, RHKHo 3-3-1-33-07 p 16).

Vastustajale jääb arusaamatuks kaebajate motivatsioon seletuskirja üksikute alapunktide

analüüsimisel - kaebajad ei ole kuidagi välja toonud, kuidas nimetatud punktid planeeringu

seletuskirjas tema õigusi rikuksid ega osundanud, milles seisneb sisuline Korralduse ja

Planeeringu sisuline õigusvastasus kehtiva õigusega. Olenemata mõningatest muutunud PlanS

sätetest on vastustajal jätkuvalt pädevus selline teemaplaneering kehtestada ning selles toodud

põhimõtted on kooskõlas kehtiva õigusega.

5.5.2 Vastustaja toob välja, et planeerimismenetluse läbiviimisel KeÜS ei kehtinud ja seetõttu

ei ole võimalik ka planeeringu või korralduse õigusvastasuse hindamisel lähtuda selle

kooskõlast KeÜS-iga ja lisaks on KSH-s käsitletud põhjalikult kõiki võimalikke ohte

keskkonnale.

Ühtlasi on KeÜS näol tegemist üldosaga, mida täpsustavad eriseadused, kaasaarvatud

planeerimisseadus. Planeerimisseaduses sätestatud keskkonnamõju strateegilise hindamise

kohustus ongi ette nähtud selleks, et planeeringu koostamisel oleks võimalik ohte keskkonnale

hinnata, kaebajate viited KeÜS-ile on seega vastustaja arvates asjakohatud. Kaebajad ei ole

etteheidete tegemisel arvestanud mh ka seda, et KeÜS sätestatud põhimõtteid on võimalik

arvestada

hilisemate

planeeringute

(detailplaneeringute

või

kohaliku

omavalitsuse

eriplaneeringute) kehtestamisel, mille alusel tuulikuid reaalselt püstitama hakatakse.

5.5.3. Vastustaja leiab, et teemaplaneering on kooskõlas keskkonnaministri 04.03.2011

määrusega nr 16 sätestatud nõuetega. Kaebajate viide, mille kohaselt peaks Planeering

sisaldama vastavalt viidatud määruse § 3 mürahinnangut ning ettepanekut kehtestada rangemad

normtasemed välisõhu kaitse seaduse § 127 lg 2 alusel, on ebaõige. Viidatud määrus kohaldub

vastavalt määruse § 3 lg-le 1 planeeringutele, millega kavandatakse ehitist või tegevust, mis

võib kaasa tuua olulise mürahäiringu. Maakonnaplaneeringu alusel ei ole võimalik kavandada

ehitisi ega tegevust, mis tooks endaga kaasa mürahäiringu.

Vastustaja rõhutab, et mürauuringud on vajalik läbi viia planeeringu menetluses, mille alusel

hakatakse tuulikud reaalselt püstitama. Sealjuures on vajalik läbi viia ka edasine

keskkonnamõju hindamine, mille tulemustest selguks kas, kui palju ja kuhu on tuulikuid

võimalik püstitada (vt ka Seletuskirja p-s 3.3.1 p-s 13).

5.5.4. Vastustaja leiab, et Korraldus ja Planeering on kooskõlas Hiiumaa arengustrateegia

2020+ga. Kaebajate enda poolt viidatud arengustrateegia näeb ette tuulepargi rajamise

Hiiumaale (arengustrateegia lk 27). Kaebajad ei ole kaebuses viidanud ka ühelegi

alternatiivsele taastuvenergia allikale, mis aitaks saavutada energeetilist sõltumatust.

Vastustaja on Korralduses ka selgitanud, et kohalike elanike mure tuulikute mõjust

olemasolevale keskkonnale on mõistetav (Korralduse p V, alapunkt 8). Samas on vaja kaaluda

keskkondlikke ja sotsiaalmajanduslikke aspekte (Korralduse p V alapunkt 1 ja 2). Edaspidise

detailse planeerimistegevuse käigus on vaja analüüsida tuulikute rajamisega kaasnevaid

visuaalseid mõjusid eraldi ning luua mehhanisme nende mõjude vähendamiseks. Arvestades

teemaplaneeringu koostamise aluseks olnud asjaolusid, on vastustaja seisukohal, et

potentsiaalsete maa-alade kindlaksmääramine, kuhu võib tulevikus rajada tuulikuid ei oma

sellist mõju keskkonnale ning välisilmele, et negatiivsete mõjude kaasnemine kaaluks üles

võimalike tuulikute rajamisega kaasneva kahju.

5.5.5 Vastustaja leiab, et Planeeringu dokumendid ei ole omavahel vastuolus. Jooniste ja

seletuskirja vahel mingisugust vastuolu ei eksisteeri. Seletuskirjas toodud skemaatiline

kirjeldus tuulikupargis toodetava elektri ülekandmisest võimalikku põhivõrku kirjeldab

olukorda, kus põhivõrk on Hiiumaale rajatud. Kuna põhivõrgu paiknemine iseenesest ei ole aga

vaidlusaluse teemaplaneeringu määrata, on planeeringu kaardil nr 1 märgitud ära üksnes

põhivõrguga liitumise põhimõttelised suunad.

Vastustaja hinnangul ei esine vastuolu ka Korralduse ja Planeeringu seletuskirja vahel. Asjaolu,

et planeeringu seletuskirjas ei ole märgitud ühte dokumenti (energiamajanduse arengukava

aastani 2030) ei viita kuidagi sellele, et Korraldus ja Planeering oleksid vastuolus. Korralduse

p-s III on selgitatud, et arvestatud on just ENMAK üldsuundadega, sh taastuvenergeetika

valdkonna arendamise põhimõtetega. Pidades silmas, et haldusakt on välja antud oluliselt

hiljem kui koostati teemaplaneeringu seletuskiri ning pidades silmas, et eelkõige tuleb

dokumendid, millest otsuse tegemisel lähtuti, välja tuua just haldusaktis, millega planeering

kehtestatakse, siis on Korraldus igati õiguspärane. Pigem näitab kaebajate poolt osundatu

vastupidist – pärast planeeringu seletuskirja koostamist on vastustaja planeeringu kehtestamisel

tutvunud ka uuemate dokumentidega ning veendunud nende aluse planeeringu kehtestamise

vajaduses.

5.6. Vastustaja on seisukohal, et Planeering ja Korraldus on kaalutlusvigadeta.

5.6.1. Vastustaja toob välja, et Kaebajad ei ole osundanud, mis asjaoludel tulnuks planeeringu

kehtestamata jätmist kaaluda. Teemaplaneeringu algatamisel lähtus vastustaja Saare, Lääne ja

Pärnu maavanematega sõlmitud koostöökokkuleppest, milles väljendati kavatsusi koostada

taastuvenergeetika teemaplaneeringud maakondades (seletuskiri lk 3, Korralduse p I).

Korraldusest nähtuvalt on vastustaja planeeringu koostamisel ja kehtestamisel lähtunud ka

asjaolust, et globaalses ja üleriigilises kontekstis ei ole fossiilsete kütuste kasutamine

energiasõbralik ega jätkusuutlik (Korralduse p V, alapunkt 1). Tuulikute võimalik rajamine

Hiiumaale tuleneb vajadusest suurendada taastuvenergeetika osakaalu energiavarustuses ning

ühtlasi vähendada Hiiumaa sõltuvust välistest energiakandjatest (Korralduse p III ja IV).

Teemaplaneeringu eesmärk oli analüüsida strateegilisel tasandil tuuleenergeetika arendamise

võimalusi Hiiumaal, st teha kindaks, kas üldse ja kuhu oleks põhimõtteliselt võimalik

elektrituulikuid püstitada. Arvestades,

et teemaplaneeringu

eesmärk – maa-alade

kindlaksmääramine – saavutati, planeering sai kõik nõuetekohased kooskõlastused ning selle

elluviimist ei takista objektiivsed asjaolud, puudub igasugune põhjendus, miks pidanuks

vastustaja jätma planeeringu kehtestamata. Kaebajad on küll viidanud Riigikohtu praktikale

seonduvalt kaalutlusõiguse kasutamata jätmisega, kuid ei ole välja toonud ühtegi asjaolu, mis

seonduks käesoleva Planeeringuga. Olukorras, kus vastustaja algatas planeeringu eelkõige

eesmärgiga selgitada välja elektrituulikute püstitamise võimalusi ning planeeringu menetluse

tulemusena sellised alad ka välja selgitati, puudub igasugune ratsionaalne põhjendus, miks

pidanuks vastustaja jätma planeeringu kehtestamata.

5.6.2. Vastustaja rõhutab, et Korraldusest ning teemaplaneeringu seletuskirjast nähtuvalt on ta

püüdnud välja selgitada kõik olulised huvid, neid kaalunud ning üritanud leida mehhanisme

nende tasakaalustamiseks.

Ebaõige on kaebajate väide nagu oleks vastustaja Korralduses välja toonud ainult positiivsed

mõjud – Korralduses viidatakse, et tuuleenergia arendamisega võivad kaasneda lokaalse tasandi

mõjud, eelkõige maastikule avalduv visuaalne mõju. Sealjuures on märgitud, et tuulik võib

osutuda maastikus domineerivaks elemendiks.

Teiseks on korralduses korduvalt viidatud, et reaalseid kaasnevaid mõjutusi saab täpsemalt

hinnata detailsema planeerimistegevuse käigus (Korralduse p V alapunkt 10). Vastustajal ei

olegi võimalik välja tuua konkreetseid negatiivseid mõjutusi, kuna käesolevaks hetkeks ei ole

selge ei see, kas Hiiumaale tuulikud rajatakse, ega see, millistel tingimustel ja kuhu need

püstitatakse.

Korraldusest aga ka planeeringu seletuskirjast nähtuvalt ongi püütud tasakaalustada erinevaid

huve. Ühest küljest on kogu Eesti aga ka Hiiumaa vajadus taastuvenergeetika vastu järjest

suurem. Teisalt kaasneb tuulikutega paratamatult näiteks visuaalne mõju maastikule. Vastustaja

ei eita, et tuulikute püstitamisega võivad kaasneda ka mõned negatiivsed mõjutused (näiteks

nagu visuaalne mõju) – selle kaaluka huvi kompenseerimiseks ongi ette nähtud

kompensatsioonimehhanismid, mis on toodud Seletuskirja lisas. Täpsemad kaalutlused tuleb

aga välja tuua tuulikute detailsema planeerimise korral. Elanike huvid hüpoteetiliste tuulikute

mittepaigaldamise kohta ei ole piisavalt kaalukad, et jätta tuulikute paigaldamise võimalikud

asukohad üldse välja selgitamata – vastustaja on lähtunud huvide kaalumisel muuhulgas sellest,

et maa-alade kindlaksmääramata jätmise praktiliselt välistaks tuulikute rajamise Hiiumaale ent

kohalikel elanikel on võimalik oma õigusi kaitsta detailsemates planeeringumenetlustes.

5.6.1. Vastustaja on seisukohal, et ta on arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja märgib, et KSH

raames reeglina uuringuid läbi ei viida, vaid antakse suunised selleks, millised uuringud tuleb

järgmistes etappides teostada enne kui kavandatavat tegevust ellu viia. Samas on käesoleval

juhul koostatud elanike arvamusuuring, nahkhiirte elu- ja koondumispaikade analüüs, analüüs

rohevõrgustiku osas ning analüüs linnustiku osas.

Kaebajate etteheide nagu ei oleks vastustaja arvestanud Eesti Maaülikooli uuringuga lindude

rände analüüsiga, on ebaõige (vt KSH, lk 115 ja (seletuskirja lk 16, Korralduse p VIII).

Analüüsi on Planeeringu koostamisel arvestatud ning analüüsi tulemustest lähtuvalt ka

Planeeringut korrigeeritud. Keskkonnaameti kooskõlastuse kohaselt on pärast korrigeerimist

Planeering nõudekohane ning tagab looduslike elupaikade säilimise. Kaebajad ei ole kaebuses

esitanud ühtegi asjaolu, mis annaks alust asuda Keskkonnaametist erinevale seisukohale.

Vastustaja rõhutab, et konkreetseid mõjutusi looduskeskkonnale, k.a lindude rändele saab

hinnata siis, kui planeeritakse konkreetsete tuulikute rajamist ning teada on tuulikute arv,

paiknemine, kõrgus, asukoht jne.

Sarnaselt lindude rände analüüsile arvestati Planeeringu koostamisel ka kaebajate poolt

viidatud OÜ Saar Poll ja Adete Ekspert 2010.a koostatud uuringut „Läänemaa tuulikuparkide

mõjud lähiala inimestele“ (vt KSH lk 63 ja Korralduse p VIII). Kaebajad ei ole kaebuses

pikemalt selgitanud, milles uuringuga arvestamata jätmine seisnes.

Vastustaja on arvestanud ka kodanikualgatuse korras koostatud petitsiooniga. Petitsioon anti

vastustajale üle 11.03.2009. Petitsiooni koostamine oli ajendatud asjaolust, et Hiiumaale sooviti

rajada tuulikuturbiine koguvõimsusega kuni 500 MW kuna AS Raunisaar (kes oli huvitatud

tuulikupargi rajamisest) tegi ettepaneku algatada olulise ruumilise mõjuga objekti asukoha

valiku üldplaneeringu teemaplaneering. 2009 kogunenud juriidiliste küsimuste töörühm leidis

toona,

et

tuuleelektrijaamade

rajamise

aluseks

saab

olla

maakonnaplaneeringu

teemaplaneering. Kaebajate poolt viidatud petitsioon käsitles seega teist olukorda -

ulatuslikumat tuulikuparki ning teistsugust menetlust. Alles pool aastat hiljem, s.o 22.09.2009

algatas vastustaja maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu. Sellest tulenevalt on ka

Korralduses märgitud, et petitsioon on vastustajale üle antud enne teemaplaneeringu algatamist,

seega ei saagi petitsiooni siduda planeeringulahendusega.

Vastustaja on seisukohal, et Planeeringu menetlemisel ja kehtestamisel ei olnudki vaja

arvestada teise sündmuse raames kogutud allkirjadega.

Kokkuvõttes on vastustaja seisukohal, et Planeeringu menetlemisel ja kehtestamisel on

arvestatud kõigi tähtsust omavate asjaoludega, mh on nii Korralduses, Seletuskirjas kui ka KSH

käsitletud kaebajate poolt viidatud asjaolusid, mida justkui pole arvestatud.

5.6.2. Vastustaja leiab, et ta on kaalunud Planeeringu lahenduse kujundamiseks määratud

kriteeriume. Kaebajad on ette heitnud, et ei ole teada, milliseid asjaolusid kaaluti puhverala

määramisel. Planeeringulahenduse koostamisel arvestati kohalike omavalitsuste ning

maavalitsuse seisukohtadega (KSH lk 65). Puhveralade ulatuse määramisel arvestavatest

asjaoludest on Seletuskirjas koostatud põhjalik tabel (Seletuskirja tabel nr 1, lk-d 7-9) lähtudes

kehtivast seadusandlusest ning arvestades kohalike omavalitsuste poolseid seisukohti ja

soovitusi (Seletuskiri lk 6). Nimetatud kaalutlustele on viidatud ka Korralduses, kus vastustaja

märgib, et puhverala ulatuse määramisel tugineti omavalitsuste kaalutlusotsusele ning arvestati

võimalike tuulikupargist lähtuvate mõjudega (Korralduse p V, alapunkt 9). Arvestades

maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu ulatust, on osas, milles õigusaktid konkreetseid

piiranguid ette ei näe, otsustamise delegeerimine kohalikele omavalitsustele (st kohalikele

elanikele nö lähemale) vastustaja arvates igati põhjendatud.

Vastustaja märgib, et ta on varjutusega seonduvalt välja toonud üldised põhimõtted ja suunised,

mida arvestada edasiste planeeringute koostamisel. Konkreetsemaid kaalutlusi ei olegi

vastustaja arvates võimalik välja tuua, arvestades, et Planeeringuga ei nähta ette konkreetsete

tuulikute paiknemist, kõrgust ega muud sarnast. Kaebajate poolt soovitud põhjalik kaalumine

saab toimuda alles edasiste planeeringute käigus (vt ka KSH lk 30, 64, Seletuskiri lk 31-32 ja

Korralduse p V, ap 12).

Vastustaja leiab, et ta ei ole rikkunud kaalutlusõigust. Kõigist planeeringu dokumentidest

nähtuvalt on vastustaja kaalutlustele, mille arvestamata jätmist kaebajad ette heidavad,

osundanud ning selgitanud kaalumise tulemusi. Vastavalt kohtupraktikas sätestatud nõuetele

on sealjuures peamised kaalutlused ära toodud Korralduses ning detailsemad kaalutlused

esitatud nii Seletuskirjas kui KSH-s.

5.7. Vastustaja selgitab täiendavalt, et teisi haldusorganeid on planeeringu koostamisse

kaasatud kooskõlas PlanS vana redaktsiooni § 16 lg 1 punktiga 2, mille järgi tulebki

maakonnaplaneeringut koostada koostöös planeeritava maa-ala KOV-idega, naabrusesse

jäävate maakondade maavanematega ja ministeeriumidega, kelle valitsemisalas olevaid

küsimusi planeering käsitleb. Kaasamisel on nõuandev roll ning see ei tähenda, et lõplik

otsustusõigus ei oleks vastustajal. Kõiki planeeringu olulisi küsimusi on planeeringu

vastuvõtmisel ja kehtestamisel kaalunud vastustaja.

5.8. Vastustaja märgib, et kooskõlas planeeringu eesmärkidega on planeeringus määratud

elektriülekandeliinide põhimõttelised asukohad (seletuskirja lk 2), st tehtud asukohtade

eelvalik. Täpsemalt määratakse elektriliinidega seonduvat kindlaks maakonnaplaneeringu

koostamise. Viimases on üksikasjalikult määratud elektrivõrgu arendamise tingimused, muu

hulgas

on

tehtud

põhjalik

uuring.

(Hiiumaa

elektrivarustuskindlustuse

tõstmise

sotsiaalmajanduslik

uuring

ja

tehniline

eeluuring“.

Kättesaadav:

http://hiiu.maavalitsus.ee/documents/180835/4378697/Hiiumaa_elektrivarustuskindluse_tost

mise_sotsiaalmajanduslik_uuring_ja_tehniline_eeluuring.pdf/a6b9e671-92ab-4b42-8670-

f7c7f5b07075) Väär on ka kaebajate väide, nagu oleks ringtoide vajalik vaid tuuleparkide

rajamiseks. Maakonnaplaneeringus on leitud, et ringtoite vajadus on seotud tarbimise

suurenemisega, varustuskindluse ja kvaliteedi parandamise vajadusega, samuti võimaliku

energia tootmise vajadusega (tuuleenergia, päikeseenergia vms) ning et vajalik on anda

ringtoite kasutamise võimalus ka Vormsile. Nimetatud arengusuunda toetab ka üleriigiline

planeering Eesti 2030+ (seletuskirja lk 55).

5.9. Vastustakja toob välja, et väär on kaebajate väide, mille järgi ei arvesta planeering

koostatava Hiiu maakonnaplaneeringuga, kuna tuulepargid oleksid nähtavad igast Hiiumaa

paigast ja kahjustaksid Hiiumaa maastikke ja vaateid.

Esiteks jääb ebaselgeks, milliseid kaebajate õigusi saaks tuulikute võimalik mõju Hiiumaa

vaadetele rikkuda. Kaebajate väide, et tuulepargid oleksid nähtavad igast Hiiumaa paigast, on

tõendamata ning on vastuolus terve mõistusega. Vastustaja on potentsiaalsete tuulepargialade

valikul arvestanud ilusate vaatekohtadega. Tuulikute konkreetsed asukohad ega ka kõrgus,

ehitusalune pindala jm parameetrid, ei ole veel paigas ja selguvad järgnevate menetluste käigus.

Et edasistes menetlustes on vaja arvestada ka tuulikute visuaalsete mõjudega, on eraldi

rõhutatud ka korralduse punktis V.10 ning põhjalikult avatud ka seletuskirjas (lk 30, p 8). Sama

puudutab ka tuulikute paigaldamiseks vajalikke elektrimaste.

5.10. Kõrgusenõude lisamine planeeringusse ei olnud olemuslikult võimalik ega ka nõutav,

kuna tuuleparkide mõju saab hinnata vaid nende asukohtade ja suuruse selgumisel.

5.11. Vastustaja selgitab, et KOV-id ei ole kohustatud kehtestama vaidlusaluse planeeringu

alusel üld- ega detailplaneeringuid, mis näeksid ette tuuleparkide püstitamist.

5.12. Vastustakja leiab, et planeerimismenetlus on kooskõlas Natura 2000 hindamise nõuetega.

Vastustaja toob välja, et mõjuga nn Natura 2000 aladele on planeeringu koostamisel läbivalt

arvestatud (vt Korralduse p VIII lk 4-5, Seletuskirja lk 10, 22, 32, Lisa 2, KSH lk 120, 201).

Tuulikuparkide negatiivne mõju Natura 2000 aladele ei ole tõenäoline, kuid seda tuleb

kontrollida edasiste uuringute käigus. Sealjuures ei tähenda kaebajate viidatud KeHJS § 45 lg

2 regulatsioon mitte seda, et planeeringudokumendiga ei tohiks kaasneda mistahes negatiivseid

mõjusid, vaid seda, et kehtestatav planeering ei tohi ohustada ala terviklikkust ega kaitse-

eesmärki. Sama on vastustaja veendumusel tegelikkuses järeldanud ka Euroopa Kohus

kaebajate viidatud kohtuasjas C-127/02.

KSH aruandes on asutud seisukohale, et olemasolevatele andmetele tuginedes ei saa kindlalt

eeldada kahjulikku mõju Natura aladele, rääkimata kahjulikust mõjust Natura alade kaitse-

eesmärkidele. Sellest tulenevalt on asjakohatu ka kaebajate viide KeHJS § 45 lg-le 3.

Vastustaja märgib, et ka Keskkonnaamet on planeeringu kooskõlastamisel üheselt leidnud, et

Natura 2000 ala terviklikkuse ja kaitse-eesmärkide saavutamine on planeeringu puhul tagatud,

seda tuuleparkide arenduspiirkondade valikuga ning teemaplaneeringu realiseerimiseks

sätestatud konkreetsete tingimustega (tl 162-163, I kd).

KeHJS § 45 sisulise eesmärgiga – looduskeskkonna ja Natura 2000 alade kaitsega – on

vastustaja arvates kooskõlas just selline olukord, kus mõju Natura 2000 aladele hinnatakse alles

tervikliku informatsiooni olemasolul. Vastupidisel juhul võib tekkida olukord, kus abstraktselt

olukorda hinnates negatiivset mõju Natura 2000 ala kaitse eesmärkidele ei tuvastata, kuid

konkreetsete tuulikuparkide rajamisel selline mõju esineb.

Ebaõige on kaebajate väide, mille järgi tuleneks KSH aruandest justkui vajadus viia Natura

2000 hindamine läbi vaid Natura 2000 aladega kattuvates piirkondades. KSH aruandest tuleneb

selgelt, et Natura hindamine on vajalik ka Natura alade lähedal, sh ka määratud puhvertsoonist

(600 m) kaugemal asuvate alade väljaarendamisel (KSH aruande lk 128).

Vastustaja rõhutab taas, et elektriliinid ja nendega seotud keskkonnamõju hindamine on muude

planeeringute esemeks ning tuuleenergeetika teemaplaneering ei saa ega peagi ette nägema

seda, kus hakkab paiknema põhivõrk. Tuuleparkide jaoks ei pruugi põhivõrk, st vähemalt 110

kV pingega üleriigiline võrk, olla vajalik (vt seletuskirja lk 27). Põhivõrgu rajamise vajalikkus

tuleneb üleriigilisest planeeringust Eesti 2030+ (see on käsitletud seletuskirja lk-l 3). Täpsemalt

on põhivõrgu rajamine käsitletud koostatavas Hiiu maakonnaplaneeringus, kuid sealgi on

täpsustatud, et liinide täpsed asukohad määratakse kindlaks alama tasandi planeeringutes ning

sealjuures tuleb vastavalt hinnata ka keskkonnamõju. 110 kV pingega elektriliinide rajamiseks

tuleb koostada riigi eriplaneering (kehtiva PlanS § 27 lg 2), millega kaasneb keskkonnamõju

strateegiline hindamine (§ 27 lg 6). Seega uuritakse liinide võimalikku mõju Natura 2000

aladele teiste planeerimismenetluste käigus. Sama tuleneb ka kaebajate esitatud OÜ Alkranel

uuringu kokkuvõttest (lk 42-43).

5.13. Kohtuistungil jäi vastustaja oma seisukohtade juurde.

5.14. Vastustaja palub kaebajatelt välja mõista menetluskulud summas 2649 eurot ilma

käibemaksuta vastavalt menetluskulude nimekirjale (tl 56-68). Seoses 31.01.2017

kohtuistungiga hüvitavate menetluskulude palub vastustaja kaebajatelt välja mõista vastustaja

kasuks välja 2024 eurot ilma käibemaksuta vastavalt menetluskulude nimekirjale (tl 83-84

pöördel). Vastustaja palub kohustada kaebajaid tasuma menetluskulusid kindlaksmäärava

lahendi jõustumisest kuni täitmiseni väljamõistetavatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113

lõikes 1 sätestatud määras.

Kohtumenetluse käigus palus vastustaja anda tähtaeg kulude tasumist tõendava dokumendi ehk

maksekorralduse esitamiseks kuni 8.01.2017, sest Hiiu Maavalitsus peab õigusabiarve tasumist

kooskõlastama teiste valitsusasutustega ning tasumine toimub Rahandusministeeriumi kaudu.

Seetõttu ei olnud arve tasumine 3 tööpäeva jooksul olemuslikult võimalik.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Kohus lahendab käesoleva kaebusega seoses kõigepealt vastustaja taotluse tagastada kaebus

kaebajatele kaebeõiguse puudumise tõttu.

7. Vastustaja on taotlenud kaebuse tagastamist kaebajatele, kuna neil puudub kaebeõigus.

Kohus nõustub vastustaja taotlusega osaliselt ja märgib seoses kaebeõigusega järgmist.

7.1. Kaebajad on esitanud kaebuse nii väidetavate subjektiivsete õiguste rikkumise, kui ka selle

õigusvastasuse tõttu avaliku huvi kaitseks (nn. populaarkaebus).

Käesoleval juhul on kaebajate poolt vaidlustatud haldusaktiks maakonnaplaneeringu

teemaplaneering, mille vaidlustamiseks ei ole alates 1.07.2015 kehtivas planeerimisseaduses

nn. populaarkaebuse vormis võimalust enam ette nähtud erinevalt näiteks riigi eriplaneeringu,

üldplaneeringu, KOV eriplaneeringu ja detailplaneeringu vaidlustamisest (vt vastavalt PlanS §

54, § 94, § 123 ja § 141), mistõttu tuleb HKMS § 44 lg-s 2 sätestatud piirangut, et avaliku huvi

kaitseks võib isik kohtusse pöörduda vaid seaduses sätestatud juhul, arvesse võttes lähtuda

kaebeõiguse osas esmajoones HKMS § 44 lg-st 1, mille kohaselt võib isik pöörduda kaebusega

halduskohtusse üksnes oma õiguste kaitseks.

Käesoleval juhul ei saa kohtu hinnangul kaebeõiguse tuvastamisel lähtuda PlanS v.r

regulatsioonist, mis tähendab et füüsilistel isikutel puudub kaebeõigus populaarkaebuse

esitamiseks. Kohus märgib, et Ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse §

1 kohaselt menetletakse enne selle seaduse jõustumist algatatud planeeringud lõpuni, lähtudes

seni kehtinud PlanS-s sätestatud nõuetest. Kohus leiab, et seaduses kasutatud väljend “

…menetletakse enne selle seaduse jõustumist jõustunud planeeringud lõpuni, lähtudes seni

kehtinud PlanS-s sätestatud nõuetest.“ tähendab seda, et haldusmenetlus viiakse lõpuni PlanS

vana redaktsiooni alusel, kuid see ei hõlma võimalikku kohtumenetlust. Kohus leiab, et sellist

lähenemist toetab otseselt ka ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse

(PlanS ja EhS RakS) eelnõu -572 SE- seletuskiri (Riigikogu XII koosseis, arvutivõrgus

kättesaadav http://www.riigikogu.ee/). Nimelt nähtub sellest kohtu arvates üheselt, et PlanS ja

EhS RakS § 1 lg 1 sisustamisel on silmas peetud ainult haldusmenetlust puudutavat osa. Juhul

kui seadusandja oleks pidanud vajalikuks siinkohal jätkata HKMS § 44 lg 2 toodud ja PlanS

v.r. § 26 lg 1 sätestatud erandlikku kohtukaebeõigust, oleks vastav asjaolu kindlasti kajastamist

leidnud ka seaduses.

Kohus möönab, et vastustaja on 14.08.2015 planeeringu kehtestamise korralduse resolutiivosa

punktis 4 viidanud võimalusele vaidlustada planeering halduskohtumenetluse seadustikus

sätestatud korras, kui ta leiab, et see otsus on vastuolus seaduse või muu õigusaktiga või selle

otsusega on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Samas tuleb kohtu arvates siinkohal

arvesse võtta asjaolu, et nimetatud korraldus on vastu võetud sisuliselt kohe pärast uue

planeerimisseaduse versiooni jõustumist. Samuti on selles selgelt viidatud, et planeeringu

vaidlustamine toimub halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. Arvestada tuleb, et

HKMS annab võimaluse anda eriseaduse alusel täiendav kaebeõigus nn. populaarkaebuse

esitamiseks, ei ole nimetatud punktis otsest vastuolu ka hetkel kehtiva õigusliku

regulatsiooniga, sest rakendada saab edasikaebeõigust ikkagi ainult seaduses sätestatud piirides.

7.2. Eelnevas punktis toodust lähtuvalt leiab kohus, et füüsilisest isikust kaebajate I, II ja III

kaebeõigus käesolevas asjas piirdub kaebeõigusega subjektiivsete õiguste rikkumise osas ja

kõik nende väited seoses vaidlustatud haldusakti (teemaplaneeringu) üldise õigusvastasusega

tuleb jätta tähelepanuta ning läbi vaatamata vastavas osas kaebeõiguse puudumise tõttu.

7.3. Kohus märgib, et seoses subjektiivsete õiguste rikkumisega on kaebajad I ja II toonud eraldi

välja

nende

tuulikutele

suhteliselt

lähedal

asuvate

kinnisasjade

hinna

langust

(omandipõhiõiguse riive) ja koos kaebajaga III üldise riivena veel riivet looduslikule vaatele ja

läbi selle KeÜS § 23 toodud õigusele tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale.

Kaebajad toovad siinkohal välja, et nad on valinud Hiiumaa elamiseks just loodusläheduse ja

suurte rajatiste puudumise tõttu ning Hiiumaa on ka teistele isikutele atraktiivne just puhta

looduse ja saare miljöö tõttu. Seega on kaebajate heaolu seotud nende väärtustega. Kaebaja III

toob välja, et vaidlusaluse teemaplaneeringu realiseerimiseks on vajalik Hiiumaale rajada

põhivõrk, mis tõenäoliselt läbiks ka Kärdla linna ja seega muudaks oluliselt tema elukeskkonda.

Kohus leiab, et eeltoodud ulatuse tuleb tal kaebajate I, II ja III kaebeõigust tunnustada ja

kontrollida, kas esitatud väited subjektiivsete õiguste rikkumise osas on põhjendatud.

7.4. Kaebaja IV (MTÜ Hiiu Tuul) osas on nähtuvalt kaebusest kaebeõiguse aluseks toonud

eelkõige KeÜS § 30 lg 2, mille 2 kohaselt, kui keskkonnaorganisatsioon vaidlustab haldusakti

või sooritatud toimingu HKMS või HMS-s sätestatud korras, eeldatakse, et tema huvi on

põhjendatud või et tema õigusi on rikutud, kui vaidlustatud haldusakt või toiming on seotud

organisatsiooni

keskkonnakaitseliste

eesmärkide

või

senise

keskkonnakaitselise

tegevusvaldkonnaga. KeÜS § 31 kohaselt on valitsusväline keskkonnaorganisatsioon (edaspidi

keskkonnaorganisatsioon) mittetulundusühing ja sihtasutus, kelle põhikirjaline eesmärk on

keskkonnakaitse ning kes oma tegevusega edendab keskkonnakaitset. Sama paragrahvi lg 3

kohaselt tuleb keskkonnakaitse edendamise hindamisel arvesse võtta ühenduse võimet oma

põhikirjalisi eesmärke ellu viia, arvestades ühenduse senist tegevust, selle puudumise korral

aga organisatsioonilist ülesehitust, liikmete arvu ja liikmeks saamise põhikirjalisi eeldusi.

MTÜ Hiiu Tuul põhikirja (I tl 175-176) p 2.1. kohaselt on ühingu eesmärgiks Hiiumaa ja sellega

piirneva mereala looduse hoidmine, säästliku, inimväärse ning esteetiliselt kauni keskkonna

kaitsmine, hoidmine ja taastamine. Põhikirja punktis 2.2. on märgitud, et MTÜ lähtub

põhimõttest, et (tehno)rajatised, mis muudavad loodusliku ja kauni elukeskkonna ilmet, näiteks

suured tuulegeneraatorid ja nendega seotud ehitised, ei ole aktsepteeritavad, hoolimata

võimalikust kommertstulust. Põhikirja punkti 2.3. järgi väärtustab MTÜ Hiiumaale ja selle

merealadele omast loodusliku koosluse mitmekülgsust ja terviklikkust unikaalsena terves

maailmas.

Kohus nõustub kaebajaga IV, et kaebuses on välja toodud teemaplaneeringu väidetav vastuolu

keskkonnaalaste normidega ning asjaolu, et planeeringus on jäetud arvestamata asjakohaste

uuringute tulemustega, mis muu hulgas viitavad teemaplaneeringuga kavandatud tegevuse

olulisele negatiivsele mõjule loodusele, sh. lindude elu- ja rändealadele.

Samuti on kaebuses välja toodud teemaplaneeringu vastuolu KeÜS § 10 sätestatud

keskkonnaohu vältimise põhimõttega ning et vähemalt üks keskkonnaohu talumise kohustuslik

tingimus - alternatiivi puudumine - ei ole käesoleval juhul täidetud. Samuti väidavad kaebajad,

et KSH mõjude hindamine ei ole läbi viidud vastavalt seaduse nõuetele ning seda ei ole ka

planeeringu koostamisel piisavalt arvestatud. Kaebajad on ka väitnud, et Natura 2000

eelhindamine on teostamata ning et planeeringul puudub Keskkonnaameti kohustuslik

kooskõlastus

7.5. Kohus märgib, et ta on juba eelnevalt leidnud, et käesoleval juhul ei ole õigustatud

planeeringu vaidlustamine populaarkaebuse vormis ehk ainult selle õigusvastasuse tõttu.

Seetõttu on ka MTÜ Hiiu Tuul kaebuse käsitlemisel põhimõtteliselt õige kontrollida kaebaja

väiteid ainult otsuse punktis 7.4. toodud osas ja osas, kus need on otseselt seotud kaebaja õiguste

ja huvidega toimimisel keskkonnaorganisatsioonina ja seotud tema vastava tegevuse

eesmärkidega. Muus osas tuleb aga kaebaja väited kohtu arvates kaebeõiguse puudumise tõttu

jätta tähelepanuta ja läbi vaatamata.

Kaebajate I, II ja II subjektiivsete õiguste rikkumine

8. Kohus märgib kaebajate I, II ja III subjektiivsete õiguste võimaliku rikkumisega seoses

kõigepealt, et kohus nõustub vastustajaga selles, et maakonnaplaneeringu teemaplaneering on

nähtuvalt seadusandja tahtest ja ka kehtestatud planeeringust endast eelkõige kõrge abstraktsuse

astmega strateegiline planeerimisdokument, mille seletused ja kaalutlused võivad olla

üldisemat laadi. Maakonnaplaneeringu teemaplaneering on strateegiline dokument, mille

ülesandeks on maakonnaplaneeringu täpsustamine teemaplaneeringus käsitletud küsimustes

ning nendes küsimustes planeeringuala arengu põhimõtete ja suundumuste määratlemine. See

tähendab,

et

vaidlustatud

teemaplaneeringuga

analüüsitakse

strateegilisel

tasandil

tuuleenergeetika arendamise võimalusi Hiiumaal, ja tehakse kindlaks kas üldse ning kuhu oleks

põhimõtteliselt võimalik elektrituulikuid püstitada.

Vaidlustatud teemaplaneeringu kehtestanud korralduses on teemaplaneeringu peamise

eesmärgina märgitud tuuleenergeetika arendamise põhimõtete ja suundumuste sätestamine ning

tuulikuparkide rajamiseks sobilike maa-alade määramine Hiiu maakonnas.

Kohus märgib, et ei pea õigusvastaseks asjaolu, et planeerimismenetluse käigus on loobutud

teemaplaneeringus algselt mainitud põhivõrkude ja jaotusvõrgu perspektiivsete trasside

määratlemisest ja piirdutud nende osas sisuliselt ainult põhivõrguga liitumise põhimõtteliste

suundade määratlemisega. Vastustaja on selles osas õigesti märkinud, et kuna põhivõrgu

paiknemine ja toomine Hiiumaale ei ole vaidlusaluse teemaplaneeringu määrata, siis on

planeeringu kaardil märgitud ära ainult põhivõrguga liitumise põhimõttelised suunad.

Kohus märgib, et vaidlust ei ole menetlusosaliste vahel küsimuses, et planeeringuga on kindlaks

määratud elektrituulikute arenduspiirkonnad ja arendusalad, kuhu pärast edasiste täpsemate

planeeringute realiseerumist on võimalik elektrituulikuid püstitada. Määratletud 2

arendusala/piirkonda moodustavad ca 1% Hiiumaa pindalast ja asuvad Käina vallas. Vaidlust

ei ole, et need alad ei hõlma kaebajate kinnistuid. Vaidlust ei ole ka asjaolu üle, et võimalikud

elektrituulikute asukoha alad jäävad kaebajate I, II ja III kinnistutest ja elukohast vähemalt 2000

m kaugusele, kuid tegelikkuses veelgi kaugemale.

9. Kaebajad I, II ja III on leidnud, et kõigepealt kahjustab teemaplaneering nende KeÜS § 23

toodud õigusele tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale. Kaebajad toovad

siinkohal välja, et nad on valinud Hiiumaa elamiseks just loodusläheduse ja suurte rajatiste

puudumise tõttu ning Hiiumaa on ka teistele isikutele atraktiivne just puhta looduse ja saare

miljöö tõttu. Seega on kaebajate heaolu seotud nende väärtustega. Kohus märgib, et KeÜS § 23

lg 1 näeb tõesti ette õiguse tervise ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale, millega isikul

on oluline puutumus. KeÜS § 23 lg 2 näeb ette, et isikul on oluline puutumus keskkonnaga,

kui ta viibib tihti mõjutatud keskkonnas, kasutab sageli mõjutatud loodusvara või kellel on muul

põhjusel eriline seos mõjutatud keskkonnaga. Hinnates keskkonna vastavust tervise- ja

heaoluvajadustele, võetakse vastavalt KeÜS § 23 lg 4 arvesse teiste isikute õigusi, avalikke

huve ja piirkonna eripära. Keskkonna mittevastavust tervise- ja heaoluvajadustele eeldatakse,

kui on ületatud keskkonna kvaliteedi piirväärtus.

Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole kaebajad I, II ja III suutnud kohut veenda, et nende

puutumus tuulikute võimaliku asukoha aladega on esiteks oluline ja teiseks, et

teemaplaneeringu kehtestamisel muutuks keskkond nende subjektiivseid õigusi rikkuvalt

mittevastavaks nende tervise ja heaoluvajadusele. Subjektiivsete õiguste rikkumist ei saa kohtu

arvates siinkohal tuvastada ka seetõttu, et teemaplaneeringu alusel tuulikuid ei püstitata ja

järelikult ei ole teada ka võimalike tegelike häiringute olemus ja intensiivsus.

Kaebajate väited, et ainuüksi visuaalse loodusilme muutmine lisanduvate tuulikutega kahjustab

nende subjektiivset õigust, ei kujuta endast piisavat alust tuvastamaks nende õiguse riivet

tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale (KEÜS § 23). Kohus märgib, et kaebajate

väidetav Hiiumaal elamisest tulenev õigus tuulikutevabale Hiiumaale ei ole subjektiivne õigus,

samuti ei eksisteeri subjektiivset õigust ümbritseva keskkonna muutumatuks jäämisele

tulenevalt isiku subjektiivsetest arusaamadest põhjustest, miks ta mingisse piirkonda kinnisvara

soetas või elama asus. Vastustajad on oma 22.12.2016 seisukohas (III tl 10) põhjendatult

viidanud asjaolule, et Riigikohus on asjas nr 3-3-1-15-16 (p 15) piiranud subjektiivsete õiguste

hulka, mida tuulepargid võivad rikkuda õigusega tervisele, omandi kaitsele ja eraelu

puutumatusele. Kohus märgib, et subjektiivsete õiguste rikkumist peab nende väidetaval

olemasolul olema võimalik konkreetsetele faktidele tuginedes hinnata. See aga eeldab täpset

teavet tuulikute tekitatava müra, kõrguse ja nende paiknemise kohta. Sellist infot

teemaplaneeringus ei ole. Arvestades teemaplaneeringu abstraktsuse astet, ei pea sellist täpset

infot tuulikute kõrguse ja täpse asukoha kohta erinevalt kaebajate väidetest sealt ka tingimata

olema. Vastavate piirangute seadmine või mitteseadmine on teemaplaneeringus otstarbekuse

küsimus ja kohus ei saa sellesse sekkuda. Käesoleval juhul näeb teemaplaneering otsesõnu ette,

et tuulikute ja tuulikuparkide rajamisel tuleb arvesse võtta selles sätestatud põhimõtteid ja

arenduspiirkondi, kuid samas ei anna see nende rajamiseks otsest alust. Tuulikupargi rajamise

aluseks peab olema vastu võetud kohaliku omavalitsuse detailplaneering, üldplaneeringu

tuuleenergeetika teemaplaneering või üldplaneering, millega määratakse tuulikute arv ja nende

paiknemine konkreetses kohas ja tuulikupargis, võimalikud mõjud ja leevendusmeetmed.

Samuti on korralduses selgesõnaliselt märgitud, et teemaplaneeringu alusel ei ole võimalik

väljastada projekteerimistingimusi (I tl 56 pöördel). Järelikult on planeeringu koostaja pidanud

otstarbekaks mitte sätestada neid detaile teemaplaneeringus, vaid pidanud otstarbekas nende

täpsemat kindlaksmääramist järgnevates suurema detailsuse astmega planeeringutes. Selline

otsustus ei ole õigusvastane ja kohtul puudub igasugune alus selle tühistamiseks.

Lisaks eeltoodule nõustub kohus vastustajate seisukohaga, et kaebajate väide, nagu oleksid

tuulepargid nähtavad igast Hiiumaa paigast, on tõendamata ja vastuolus terve mõistusega. Ka

kohus leiab sarnaselt vastustajaga, et võimalik ehitatav tuulepark, eeldusel, et elektrituulikud

on umbes 150 m kõrged, ei saa olla Hiiumaal nähtav igalt poolt ja on eelkõige nähtav

suurematelt lagedatelt aladelt, mida ligi 70% ulatuses metsaga kaetud Hiiumaal ei ole eriti palju.

Kohus märgib, et kaebajad ise on leidnud oma 01.12.2016 täiendavates seisukohtades

analüüsides Hiiu Maakonna maakonnaplaneeringut (vastu võetud 09.06.2016), et

maakonnaplaneeringu põhijooniselt on näha, määratud arendusalade läheduses kulgeb ilus

teelõik (nr 34) ja on hulgaliselt ilusaid vaatekohti, kusjuures viimaste asukohad ja arv on

täpsustamata. Kohus märgib, et ühe teelõigu väljatoomine oma väidete kinnitamiseks ei ole just

eriti tugev argument.

Eeltoodust nähtuvalt puudub kohtul käesoleva teemaplaneeringuga seoses alus ja võimalus

eeldada ja tuvastada, et tuulikute rajamisel ületatakse keskkonna kvaliteedi piirväärtusi, millise

puhul eeldatakse keskkonna mittevastavust tervise- ja heaoluvajadustele (KeÜS § 23 lg 4) ja

rikutakse kaebajate subjektiivseid õigusi. Ainuüksi elektrituulikute olemasolu Hiiumaal ja

sellest põhjustatav võimalik visuaalne mõju ei riku KeÜS § 23 toodud isiku subjektiivset õigust

tervise- ja heaoluvajadustele vastavale elukeskkonnale.

Kohus märgib, et kaebajad I, II ja III ei ole esitanud peale paljasõnaliste väidete ühtegi

arvestatavat tõendit, mis tõendaks, et ainuüksi teemaplaneeringu kehtestamine kahandaks

nende kinnisasjade väärtust. Eriti väheusutav on seejuures vastavasisuline väide kaebaja III

osas ja seoses võimaliku elektrikaabli paigutamisega Kärdlasse. Esiteks ei ole usutav, et

Kärdlast väga kaugel asuvatel tuulikutel oleks üldse mingi arvestatav mõju elamispinna

hindadele Kärdlas. Teiseks ei ole võimaliku elektritrassi paigutamine Kärdlasse

teemaplaneeringu objektiks ja puudub igasugune alus väita, et nimetatud elektritrass satuks

kaebaja elukohale piisavalt lähedale, et seda mingilgi moel mõjutada.

Kohus peab vajalikuks märkida, et teemaplaneeringu KSH aruandes on eraldi käsiteletud ka

tuulikuparkide arendamise mõju elamute ja elamumaade turuväärtusele (I tl 165). Nähtuvalt

KSH-st ei ole küsimusele, kas tuulikuparkide arendamine mõjutab piirkonna elamumaa ja

elamute turuväärtust, ühest vastust. KSH-s on leitud, et tegelikult sõltub tuulikuparkide mõju

olulisus mitmetest asjaoludest – alates tuulikute kaugusest elamutest ja lõpetades kohaliku kogu

konna arvamustest ning täpsematest kokkulepetest planeerimisetappide käigus. Ka on tõdetud,

et oht elamute turuväärtuse langusele on olemas, kuid see väheneb oluliselt tuuliku ja elamu

vahemaa suurenedes. Seega ei ole kohtu arvates teemaplaneeringu üldistusastme juures

võimalik tõsikindlalt väita, et kaebajate kinnisvara ja elamute väärtus väheneb ainuüksi

tulenevalt asjaolust, et teemaplaneeringus nähakse ette võimalus tuulikute püstitamiseks

Hiiumaale. Kohus peab siinjuures vajalikuks märkida, et isegi planeeringu tühistamisega ei

saavuta kaebajad siinkohal oma eesmärki, sest see ei välista, et tuulikute püstitamiseks antakse

luba mõne muu algatatava planeeringu alusel.

10. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebajad I, II ja III ei ole suutnud kohut veenda, et

vaidlustatud haldusakt rikub nende subjektiivseid õigusi ja nende esitatud kaebus tuleb selles

osas jätta rahuldamata. Kohus märkis juba eelnevalt, et tulenevalt kaebeõiguse puudumisest

jätab kohus kaebajate I, II ja III kaebused nn. populaarkaebuse osas läbi vaatamata.

MTÜ Hiiu Tuul õiguste rikkumine

11. Kohus alustab MTÜ Hiiu Tuul (kaebaja IV) võimalike õiguste rikkumise analüüsi

tõdemusega, et teemaplaneeringu vaidlustamist populaarkaebuse vormis seadus ette ei näe.

Kohus leidis eelnevalt, et kaebaja IV kaebeõigus tuleneb eelkõige KeÜS § 30 lg 2, mille 2

kohaselt, kui keskkonnaorganisatsioon vaidlustab haldusakti või sooritatud toimingu HKMS

või HMS-s sätestatud korras, eeldatakse, et tema huvi on põhjendatud või et tema õigusi on

rikutud, kui vaidlustatud haldusakt või toiming on seotud organisatsiooni keskkonnakaitseliste

eesmärkide või senise keskkonnakaitselise tegevusvaldkonnaga.

Kohus leidis seoses kaebeõigusega, et populaarkaebuse esitamise võimatusest tulenevalt on

MTÜ Hiiu Tuul kaebuse käsitlemisel põhimõtteliselt õige kontrollida kaebaja väiteid ainult

osas,

kus

need

on

otseselt

seotud

kaebaja

õiguste

ja

huvidega

toimimisel

keskkonnaorganisatsioonina ja seotud tema vastava tegevuse eesmärkidega. Nimetatud punktis

tõi kohus välja, et kohus peab menetlema kaebaja IV kaebust seoses 1) kaebuses on välja toodud

teemaplaneeringu

väidetava

vastuoluga

keskkonnaalaste

normidega

ja

eelkõige

keskkonnaseadustiku üldosa seadusega ja selle KeÜS § 10 sätestatud keskkonnaohu vältimise

põhimõttega ning keskkonnaministri 04.03.2011 määruse § 3 lõikega 1 sätestatud

mürahinnangu esitamise kohustusega ; 2) kaebaja välja toodud asjaoluga, et planeeringus on

jäetud arvestamata asjakohaste uuringute tulemustega, mis muu hulgas viitavad

teemaplaneeringuga kavandatud tegevuse olulisele negatiivsele mõjule loodusele, sh. lindude

elu- ja rändealadele; 3) kaebaja väitega, et nõuetekohane KSH on läbi viimata ja asjaoluga, et

teemaplaneeringu koostamisel ei ole arvestatud koostatud keskkonnamõju strateegilise

hindamise aruandega; 4) kaebaja väitega, et Natura 2000 eelhindamine on teostamata ning 5)

kaebaja väitega, et planeeringul puudub Keskkonnaameti kohustuslik kooskõlastus.

12. Kaebajad leiavad kaebuses, et teemaplaneering on vastuolus KeÜS §-s 10 sätestatud

vältimispõhimõttega. KeÜS § 10 sätestab keskkonnaohu vältimise nõude. Samas selgitatakse

nimetatud sättes, et keskkonnaohtu või olulist keskkonnahäiringut tuleb taluda, kui tegevus on

vajalik ülekaaluka huvi tõttu, puudub mõistlik alternatiiv ja keskkonnaohu või olulise

keskkonnahäiringu vähendamiseks on võetud vajalikud meetmed. Kaebaja leiab, et käesoleval

juhul ei ole vaidlust, et tuuleparkide rajamine on olulise keskkonnamõjuga tegevus ja

teemaplaneeringuga tehakse see põhimõtteliselt teatud Hiiumaa piiritletud alal täiendavate

planeeringute läbiviimise järel võimalikuks ning järelikult on keskkonnahäiringu tõenäosus

olemas. Kaebaja leiab, et käesoleval juhul on alternatiiv keskkonnahäiringu vältimiseks olemas

tuuleparkide püstitamisest loobumise näol olemas.

Kohus leiab, et kaebaja eeltoodud väited ei ole käesoleval juhul keskkonnaohu vältimise

seisukohast asjakohased. Käesoleval juhul ei ole teemaplaneeringuga siduvalt ja lõplikult

kindlaks määratud konkreetsete tuulikute ja tuuleparkide rajamist ja selles on selgelt

väljendatud, et vajadust ja kohustust viia nende rajamist käsitlevate edasiste planeeringute

menetlemisel läbi keskkonnamõju strateegiline hindamine ning uurida põhjalikumalt

tuulepargist lähtuvate negatiivsete tegurite keskkonnamõju (vt näiteks korraldus lk 4 ja

seletuskiri lk 31 p 3). Kohus märgib ka, et kaebaja püüdlus kogu aeg rõhutada võimaliku

alternatiivina tuuleparkide ja tuulikute mitterajamist, ei ole käesoleval juhul seoses sellega, et

teemaplaneering on ettenähtud just tuuleparkide rajamise võimaluste väljaselgitamiseks,

asjakohane.

Kohus nõustub vastustajaga, et kaebajate väited seoses mürahinnangu läbiviimise ja ettepaneku

tegemise kohustusega kehtestada rangemad normtasemed välisõhu kaitse seaduse § 127 lg 2

alusel, on asjakohatud. Ka nende väidete puhul on kaebajad jätnud arvestamata, et

teemaplaneeringu üldistuse astmest tulenevalt ei ole võimalik ja ei oleks ka mõistlik vastavaid

uuringuid läbi viia ja ettepanekuid teha. Ainuüksi terve mõistuse seisukohast lähtudes on

otstarbekas nende uuringute ja hinnangute läbiviimine siis, kui on selgem tuulikute arv ja

täpsem asukoht ning tehnilised andmed. Kohus on seisukohal, et ka kaebaja viidatud

õigusnormides (nii keskkonnaministri määruses, kui välisõhu kaitse seaduses) on silmas peetud

olukorda, kus vastavaid uuringuid ja hinnanguid on võimalik teha lähtudes konkreetsetest

tuulikutega (häiringut põhjustavate objektidega) seotud andmetest ja seaduses ei ole silmas

peetud abstraktselt ja mitmeid hüpoteetilisi variante silmas pidades teostatavaid uuringuid.

Vastustaja viitab siinkohal kohtu veendumusel õigesti, et vastavate uuringute (müra ja

varjutuse) läbiviimine on teemaplaneeringus endas ja selle dokumentides ette nähtud.

13. Kohus ei nõustu kaebajate seisukohaga, et teemaplaneeringus on jäetud arvestamata

asjakohaste uuringute tulemustega, mis muu hulgas viitavad teemaplaneeringuga kavandatud

tegevuse olulisele negatiivsele mõjule loodusele, sh. lindude elu- ja rändealadele. Ka siinkohal

on kohus põhimõttelises osas nõus vastustaja seisukohaga, et teemaplaneeringu täpsusaste ei

võimalda sisuliselt ja vajalikul tasemel hinnata võimalikku tuuleparkide ja energiatuulikute

mõju loodusele ja selle mõju hindamiseks on vajalik teada täpsemalt nii energiatuulikute arvu,

nende füüsilisi ja tehnilisi parameetreid kui ka kavandatavaid paiknemiskohti. Kohus märgib,

et isegi kaebajate poolt välja toodud lindude rändekoridoride, merikotkaste ja nahkhiirtega

seotud küsimused (mõjud neile) ning võimalikud kumulatiivsed mõjud (tuulikud ja

elektriliinid) ei ole lõplikul kujul lahendatavad ilma, et oleks teada võimalike

tuuleenergiageneraatorite ja elektriliinide asukohad ja nende tegelik arv ja parameetrid.

Vastustaja märgib oma 22.12.2016 seisukoha punktides 9-11 kohtu veendumusel kokkuvõtvalt

õigesti, et teemaplaneeringuga ei saa lahendada selle täpsusastmest tulenevalt kõiki linnustiku,

ja nahkhiirtega seotud küsimusi. Vastustaja selgitas oma 19.10.2015 seisukoha punktides 97-

99, et lindude rändega, sh kaebajate viidatud sellekohase Eesti Maaülikooli analüüsiga, on

planeeringus arvestatud ning seda on kinnitanud ka Keskkonnaamet. Lisaks Eesti Maaülikooli

analüüsile linnustiku kohta on eraldi arvestatud ka analüüsiga nahkhiirte kohta (vt korralduse

lk 5, p VIII). Nahkhiirte kaitsele on pühendatud eraldi peatükk KSH aruandes (lk 117- 119, I tl

128-129), kus on toodud ka konkreetsed meetmed, millega tuuleparkide edasisel arendamisel

arvestada.

Kohus märgib, et ka teemaplaneeringu KSH aruandes on selgelt öeldud, et sellises täpsusastmes

ei lahenda planeering kõigi linnustiku ja nahkhiirtega seotud küsimusi ning edaspidi on

detailsemates planeeringutes vajalik täpsem analüüs ja lisauuringud (vt KSH aruande lk 115 ja

120, I tl 127 ja 129 pöördel). Oluline on siinkohal märkida, et KSH töörühm ei välistanud

seejuures oma aruande järeldustes elektrituulikute/tuuleparkide planeerimist isegi juhul, kui

esineb teatav negatiivne keskkonnamõju, kuid nägi ette, et edasiste detailsemate planeeringute

koostamisel tuleb leida meetmed negatiivse keskkonnamõju vähendamiseks minemata

vastuollu looduskaitseseadusega.

Kohus nõustub vastustajaga, et kaebajad väidavad ekslikult, et KSH täpsema hindamise vajadus

tuleneb Riigikohtu otsusest asjas nr 3-3-1-88-15. Kohus märgib, et selles asjas analüüsis

Riigikohus detailplaneeringu, mitte maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu õiguspärasust

Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus, et kaebaja IV ei ole suutnud tõendada, et tema õigusi on

teemaplaneeringuga rikutud seoses asjakohaste uuringute tulemusi arvesse võtmata jätmisega.

14. Kaebajad on leidnud, et teemaplaneeringu menetlemisel on KeHJS § 40 lg 4 nõuetele vastav

KSH läbi viimata ja selle kehtestamisel ei ole arvestatud koostatud keskkonnamõju strateegilise

hindamise aruandega. Kohus leiab, et kaebaja vastavad väited ei ole põhjendatud ja on

vastuolus esitatud dokumentidega.

Kaebaja on oma väidetes KSH aruande mittevastavusest KeHJS nõuetele (eelkõige § 40 lg 4

toodud nõuetele) kõigepealt välja toonud, et teemaplaneeringu KHS aruandes ei ole kajastatud

alternatiivseid arengustsenaariume ja eriti sellist, kui strateegilist planeerimisdokumenti ei viida

ellu ehk võimalust planeeringut mitte kehtestada või kehtestada planeering, mis ei võimalda

tuuleparke Hiiumaale luua. Kohus märgib, et on juba leidnud, et kaebaja poolt väljatoodud

tuuleparkide mittelubamise võimalus alternatiivina on otseses vastuolus planeeringu

eesmärgiga ja olemusega. Kohus on seisukohal, et selle variandi eraldi kaalumine ei olnud

seetõttu KSH mõjude aruandes vajalik, kuna juhul, kui KSH aruandest oleks tulenenud

võimatus kehtestada vastavat planeeringut, oleks see kehtestamata jäänud. Kohus juhib

siinkohal tähelepanu ka asjaolule, et kaebaja poolt viidatud siseministri 10.03.2015 kirjas nr

13-2/2-2 ei ole siseminister käsitlenud oma ettepanekut kaaluda planeeringulahendust, mille

kohaselt Hiiumaale põhivõrguühendusega elektrituulikuid ei tule, mitte järelevalve käigus

esitatud nõudena, mille järgimata jätmine tähendaks vastuolu õigusaktidega ja planeeringu

sobimatust kehtestamiseks, vaid lihtsalt ettepanekuna ühe võimaliku alternatiivi kaalumiseks.

Kohus leiab, et arvestades teemaplaneeringu üldistuse astet ja teemaplaneeringu eesmärki, on

mõistlik, et tuuleparkide lubamiseks otseste takistuste puudumisel KSH aruandes nende

loomise keelustamise küsimust ei käsitleta, sest see oleks vastuolus planeeringu eesmärgiga.

Samuti on ilmselgel, et sellisel juhul ei oleks vaja mingit KSH aruannet koostada, sest

keskkonna olukord sellisest otsusest võrreldes senisega ei muutu. See aga ei tähenda, et edasises

planeerimismenetluses läbiviidavates keskkonnamõjude analüüsides, mis tuginevad juba

konkreetsetele andmetele ja konkreetsetes kohtades läbiviidavatele uuringutele, ei peaks

vastavat küsimust vajadusel kaaluma. Kaebaja viide kohaliku rahva vastuseisule tuuleparkide

rajamisele ei ole eelkõige KSH, vaid planeeringu üldise poliitilise otstarbekuse kaalumise

küsimus, kuid seda on vastustaja KSH aruandes kohtu arvates piisava põhjalikkusega

käsitlenud.

15. Kaebajad põhjendavad KSH aruande vastuolu seadusega veel asjaoluga, et KSH puhul ei

ole vastustaja arvestanud teiste tema enda poolt koostatud maakonnaplaneeringutega. Kohus

märgib, et nimetatud viide on selgelt ebatäpne ja eksitav. Kaebaja leiab, et kui menetletava

maakonnaplaneeringu eesmärgiks on väärtuslike maastike säilitamine, siis see välistab suurte

elektrituulikute ja tuuleparkide rajamise. Kohus leiab, et nimetatud väide on eksitav, kuna

tegemist ei ole sugugi üksteist välistavate planeeringutega ja kaebaja väide on väga üldsõnaline,

millele ka vastustaja oma seisukohtades on õigustatult tähelepanu juhtinud. Kohus märgib, et

KSH aruande punktis 3.5.4 on põhjalikult käsitletud väärtuslike maastike säilitamisega ja

visuaalse aspektiga seotud küsimusi. Seoses väärtuslike maastikega on KSH eriseisukohas (II

tl 112) märgitud, „…et kuna väärtuslikud maastikud on oma iseloomult erinevad ja kannavad

erinevaid eesmärke, siis osadel juhtudel oleks võimalik tuuleenergeetika planeerimine

väärtuslike maastikega samale alale, kuid eelduseks on põhjalik (visuaalse) mõju hindamine.

… Kuna maakonna tasandil läbi viidud tuuleenergeetika teemaplaneeringus ei ole otstarbekas

määrata puhvertsoone kõigile väärtmaastikele ja täpseid puhvreid vajavaid asukohti on selle

planeeringu täpsusastmes keerukas määrata, siis on vajalik väärtuslike maastike käsitlemine

edaspidisel detailsel planeerimisel KSH või muu sobiva analüüsi raames.“. Eeltoodust nähtub,

et KSH aruandes on vastavat temaatikat kajastatud ja leitud ka, et seda tuleb käsitleda täpsemini

võimalikes tulevastes detailsemates planeeringutes.

16. Kaebajad leiavad, et KSH aruandes ei ole piisavalt kajastatud strateegilise

planeerimisdokumendi jaoks olulisi rahvusvahelisi, Euroopa Liidu või riiklike keskkonnakaitse

eesmärke ja kirjeldust, kuidas neid eesmärke ja muid keskkonnakaalutlusi on strateegilise

planeerimisdokumendi koostamisel arvesse võetud. Kaebaja on välja toonud, et kuigi Eesti on

ühinenud Aafrika ja Euraasia rändveelindude kaitse kokkuleppega, ei ole seda ja selles

sätestatud kohustusi KSH aruandes mainitud. Samuti viitab kaebaja võimalikule kumuleeruvale

mõjule seoses Hanila tuuleparkide ja võimaliku Saarema püsiühenduse silla kujul

realiseerumisel. Lisaks viitab kaebaja Soome Keskkonnaministeeriumi kirjale seoses Loode-

Eesti meretuulepargi kavandamisega ja rändelindude marsruudiga Hiiumaa ja mandri vahel,

võimalikule kahjulikule mõjule merikotkastele ja nahkhiirtele ning kumulatiivsete mõjude

arvestamata jätmisele.

Kohus leiab, et isegi kui KSH aruandes on kaebaja mainitud Aafrika ja Euraasia

rändveelindude kaitse kokkuleppe jäänud mainimata, on KSH-s selgelt ja arusaadavalt ja Eesti

Maaülikooli teadlaste koostatud analüüsile tuginedes käsitletud linnustikule kaasnevaid

mõjusid, mida on kinnitanud ka Keskkonnaamet. Samuti on selles kajastatud põhjalikult

mõjusid nahkhiirtele ja merikotkastele ning viidatud vastavates osades ka vajalikele

täpsematele uuringutele pärast võimalike kavandatavate energiatuulikute asukoha selgumist (II

tl 125-129 pöördel). Kohus leiab, et KSH vastavates osades on lindude rändega seotud

küsimustes, merikotkaste ja must-toonekure ning nahkhiirtega seotud küsimustes ning

võimaliku kumulatiivse mõju küsimustes tuginetud olemasolevale teabele ja olukorrale ning

edasise tegevuse planeerimisel võimalikke keskkonnakaalutlusi arvesse võetud ning ette nähtud

ka täiendavate uuringute vajadus ja põhisuunad juhuks, kui tuuleparkide planeerimisega

minnakse konkreetsemale tasemele. Asjaolu, et seejuures on KSH aruandes jäänud viitamata

Aafrika ja Euraasia rändveelindude kaitse kokkuleppele, ei tähenda, et selles märgitud

küsimustega poleks KSH aruandes sisulisest küljest arvestatud.

Kohus leiab, et ka võimalike elektriliinide asukohast ja tuuleparkidest/energiatuulikutest

tuleneva võimaliku kumulatiivse mõju hindamise osas on selle mõtestatud hindamine võimalik

ja vastavalt KSH aruandele vajalik korraldada piisava detailsusastmega planeeringute

valmimise käigus. Kaebaja väited, et seda ei soovita teadlikult teha elektriliinide asukoha

teemaplaneeringus määramata jätmise läbi, on pahatahtlikult oletuslikud ja selges vastuolus

KSH aruandes toodud seisukohtadega.

Kohus märgib, et ka kaebaja viited asjaolule, et KSH aruanne ei sisalda erinevate mõjude

omavahelisi seoseid (KeHJS § 40 lg 4 p 7), ebapiisav on KSH aruanne maakonnaplaneeringu

elluviimisega kaasneva olulise negatiivse keskkonnamõju vältimiseks ja leevendamiseks

kavandatud meetmete osas (KeHJS § 40 lg 4 p 8) ning et puudub ülevaade põhjustest, mille

alusel valiti alternatiivsed arengustsenaariumid, mida strateegilise planeerimisdokumendi

koostamisel käsitleti (KeHJS § 40 lg 4 p 9), ei ole piisavalt arusaadavad ja seisnevad sisuliselt

ainult seaduse vastava nõude ümberkirjutamises. Kohus leiab, et kaebaja on nende puhul olnud

nii üldsõnaline, et need väited võib jätta käesoleval juhul sisuliselt tähelepanuta. Samas märgib

kohus, et osaliselt vastab tõele kaebaja väide, et alternatiivsete arengustsenaariumite puhul ei

ole nende valimise aluseid selgelt välja toodud. KSH peatükkis 2.1.3. on alternatiividega seotut

küll käsitletud, kuid on ausalt tunnistatud, et „ tulenevalt planeeringulahenduse kujunemisest

alles protsessi käigus ei olnud teemaplaneeringu koostamise algfaasis ja KSH programmi

koostamisel võimalik täpselt ette näha planeeringulahenduse väljatöötamisel tekkivaid

alternatiive.“. Nähtuvalt edasisest kirjapandust viidi KSH läbi tihedas koostöös

planeeringulahenduse väljatöötamisega ja selle käigus toimus pidevalt alternatiivide ja

variantide analüüsimine. Kohus leiab, et kuigi alternatiivide selgem väljatoomine oleks

kindlasti taganud KHS suurema kooskõla seaduse nõuetega, ei tähenda nende puudumine, et

KSH oleks koheselt õigusvastane ja seetõttu tuleb planeering tühistada. Kohus märgib, et

tulenevalt teemaplaneeringu üldistuse astmest, on selles ja KSH-s korduvalt soovitatud

käsitleda erinevaid küsimusi täiendavas KSH-s või KMH-s, mis on seotud konkreetse

kavandatava objektiga (energiatuulik/tuulepark). Sisuliselt tähendab see ka tegelike

alternatiivide käsitlemise vajadust, mille hulka saab sellisel juhul arvata ka objekti püstitamisest

keeldumist käsitleva alternatiivi.

17. Kaebaja leiab, et kuigi KSH on teostatud, puudub selles nii Euroopa Liidu õigusaktide ja

juhendite kohane Natura 2000 eelhinnang kui ka asjakohane hindamine, kuna KSH aruandes

on viidatud kavandatava tegevuse võimalikele kahjulikele mõjudele Natura 2000 aladele.

Kohus leiab, et kaebaja väited eelhinnangu ja asjakohase Natura 2000 hindamise

kohustuslikkusest vaidlustatud teemaplaneeringu menetluses ei ole põhjendatud.

Kohus märgib kõigepealt, et kaebaja on ekslikul arusaamal, et Natura 2000 aladele kaasneva

mõju asjakohast (eel)hindamist on kaebaja viidatud Euroopa Liidu looduslike elupaikade ja

loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse direktiivi 92/43/EMÜ ja loodusliku linnustiku kaitse

direktiivi 79/409/EMÜ alusel vaja läbi viia kõigi strateegiliste planeerimisdokumentide

vastuvõtmisel. Kohus märgib, et selline hindamine tuleb läbi viia ainult selliste

planeerimisdokumentide vastuvõtmisel, mille vahetu realiseerimise tagajärjel vastav mõju

ilmneb (annab õiguse viia reaalselt muudatusi keskkonda). Kohus märgib, et vaidlustatud

teemaplaneering ei ole selline planeerimisdokument, mille alusel oleks võimalik asuda ilma

täiendava planeerimismenetluseta püstitama elektrituulikuid või tuuleparke. Selliseks

dokumendiks on käesoleval juhul teemaplaneeringus viidatud järgnevad madalama astme

planeeringud. Teemaplaneering iseenesest ei anna mitte kellelegi õigust asuda püstitama

elektrituulikuid/tuuleparke. Seega on viide eelpoolmärgitud EL direktiividest tulenevale

kohustusele hinnata teemaplaneeringu KSH raames selle mõju Natura 2000 aladele asjakohatu.

Kohus märgib siinkohal, et KSH raames on sellele vaatamata mitmetes kohtades tõstatud

küsimus energiatuulikute/tuuleparkide võimalikust mõjust nii Natura 2000 aladele kui ka

linnustikule ja loomadele. Kohus peab põhjendatuks vastustaja seisukohta, et KeHJS § 45

sisulise eesmärgiga on kooskõlas selline olukord, kus mõju Natura 2000 aladele hinnatakse

alles tervikliku informatsiooni olemasolul kavandatavatest objektidest. Siinjuures viitab

vastustaja õigesti Riigikohtu lahendile haldusasjas nr 3-3-1-88-15, mille punktis 31 on

Riigikohus leidnud, et Natura 2000 eelhinnangu andmise vajadus võib tõusetuda

detailplaneeringu etapil. Kohus märgib, et Eesti õigussüsteemis on just detailplaneering

reeglina see strateegiline dokument, mille sisu annab võimaluse läbi viia asjakohase ja reaalselt

kavandatavat olukorra muudatust arvestava Natura 2000 alale avaldatava mõju hinnangu.

Kohus märgib täiendavalt, et sisuliselt samal seisukohal on käesoleva teemaplaneeringu KSH

heakskiitmisel olnud Keskkonnaamet.

Asjaolu, et nii KSH aruandes kui ka teemaplaneeringu seletuskirjas on korduvalt juhitud

tähelepanu võimalikele vajalikele täiendavatele uuringutele seoses Natura 2000 aladega ja

vajadusele nende ja nende lähialade ja puhvertsoonidega mõjude hindamisel arvestada, näitab

selgelt, et nimetatud küsimust on kaalutud ja leitud, et vastav hindamine tuleb enne lõplike

otsuste langetamist ehitamise üle läbi viia. On ilmselge, et selle hindamise tulemustest sõltub

sellisel juhul ka võimalike ehituslubade väljastamine. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul

on kaebaja tõstatanud vastava küsimuse ennatlikult.

Kohus nõustub kaebajaga Natura 2000 alade hindamise läbiviimise osas selles, et vastav

hindamine tuleb läbi viia kõigi nende Natura 2000 alade suhtes, millele planeering võib mõju

avaldada, mitte ainult planeeringuga hõlmatud alade suhtes. Selle seisukoha õiguspärasust

kinnitavad nii kaebaja viidatud kohtupraktika, kui ka seadusandlus (vt. Riigikohtu otsus

haldusasjas nr 3-3-1-88-15 ja KeHJS § 45 lg 2).

Täiendavalt märgib kohus, et ka Keskkonnaamet on leidnud oma 25.11.2011 teemaplaneeringut

kooskõlastavas kirjas, et Natura 2000 võrgustiku ala terviklikkuse ja ala kaitse-eesmärkide

saavutamine on tagatud tuulikuparkide arendusalade /arenduspiirkondade valikuga ning TP

realiseerimiseks sätestatud konkreetsete tingimustega.

18. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et planeeringul puudub Keskkonnaameti kohustuslik

kooskõlastus. Kohus peab siinkohas kõigepealt vajalikuks märkida, et nähtuvalt

Keskkonnaameti 25.11.2011 kirjast nr HLS 6-5/11/5807-5 on Keskkonnaamet selgesõnaliselt

teemaplaneeringu kooskõlastanud. Nimetatud kirjast nähtuvalt on Keskkonnaamet teinud ka

mitmeid ettepanekuid ja ei ole nõustunud mõningatega selles väljendatud seisukohaga, kuid ta

ei ole pidanud vajalikuks siduda teemaplaneeringu kooskõlastamist nende oma seisukohtade

arvesse võtmisega. Kohus leiab, et kaebaja on siinkohal ekslikult viidanud Keskkonnaameti

varasemale 02.03.2011 kirjale. Samuti on Keskkonnaamet kooskõlastanud KSH aruande

27.05.2013.

19. Kohus peab vajalikuks märkida, et kaebaja on seoses Natura 2000 aladega viidanud ka

asjaolule, et tuuleparkide toimimiseks vajalike elektriliinide mõju ei ole üldse hinnatud, kuigi

Elering

AS

uuringust

„Projekti

„Hiiumaa

elektrivarustuskindluse

tõstmise

sotsiaalmajandusliku uuringu ja tehnilise eeluuringu teostamine“ keskkonnamõju eelhinnang“

nähtub, et võimaliku rajatava ringtoite puhul jäävad perspektiivse liini kaitsevööndisse või

piirnevad sellega Väinamere loodusala ja Väinamere linnuala (Natura 2000 alad). Kohus

märgib, et nõustub ka siinkohal vastustaja seisukohaga, et elektriliinid ja nendega seotud

keskkonnamõju on muude planeeringute esemeks ja vaidlustatud teemaplaneering ei pea ette

nägema, kus hakkab paiknema võimalik põhivõrk. Lisaks ei ole teemaplaneeringu alale

võimalikult kavandatavate tuuleparkide puhul põhivõrgu vajalikkus sugugi üheselt määratud.

Põhivõrguga

seotud

küsimusi

käsitletakse

nähtuvalt

vastustaja

vastusest

Hiiu

maakonnaplaneeringus ja liinide täpsemad asukohad määratakse hiljem kindlaks madalama

astme planeeringutes viies vajadusel läbi keskkonnamõju hindamise. Vastavalt uuele

planeerimisseaduse § 27 lg 2 tuleb 110 kV pingega elektriliinide rajamiseks siinkohal koostada

riigi eriplaneering, millega kaasneb tulenevalt PlanS § 27 lg 6 kohustuslik keskkonnamõju

strateegiline hindamine. Järelikult hinnatakse elektriliinide võimalikku mõju Natura 2000

aladele seadusest tulenevalt teiste planeerimismenetluste raames ja puudub igasugune vajadus

seda teha vaidlustatud teemaplaneeringu menetluses.

20. Kõike eelpooltoodut kokku võttes leiab kohus, et kaebus tuleb rahuldamata jätta kõigi

kaebajate osas kaebeõigusega kaetud osas ja muus osas tuleb see seoses kaebeõiguse

puudumisega jätta läbi vaatamata (HKMS § 151 lg 2 p 1).

Vastuväite lahendamine

21. Kaebajad on esitanud 06.02.2017 vastuväite kohtu otsusele rahuldada vastustaja 03.02.2017

taotlus ja pikendada 31.01.2017 toimunud kohtuistungiga seotud vastustaja menetluskulude

väljamõistmiseks vajalike kulude tasumist tõendavate dokumentide esitamise tähtaega kuni

08.02.2017. Kaebajad leiavad, et kohus ei saa pikendada HKMS endas ettenähtud tähtaega ja

võib pikendada ainult kohtu määratud tähtaegu.

22. Kohus märgib, et käesoleval juhul on kohtujurist ja menetlusosalised ekslikult lähtunud

tähtaja pikendamise mõistest, sest sisuliselt on käesoleval juhul tegemist HKMS § 70 ja 71

sätestatud tähtaja ennistamise taotlusega. Kohus leiab, et vastustaja on esitanud usutava ja

mõjusa põhjuse (vajadus kooskõlastada menetluskulude kandmine), miks ta ei saanud tähtaega

järgida.

Tulenevalt asjaoludest ja ka vaidlusaluse tähtaja (HKMS § 109 lg 1) mõttest, milleks on

kohtumenetluses menetluskulude kindlaksmääramise venimise vältimine, ei pea kohus

põhjendatuks menetlustoimingu õigusliku kvalifitseerimisega eksimise tõttu vajalikuks

vastuväidet sisuliselt rahuldada. Kohus märgib, et vaatamata mõnepäevasele kuludokumentide

esitamisega hilinemisele kohtu nõusolekul ja mõjuval põhjusel, mis sisuliselt oleks õigesti

kvalifitseerituna tähendanud menetlustähtaja ennistamist, ei toonud tekkinud olukord kaasa

menetluse venimist ja teiste menetlusosaliste õiguste sisulist rikkumist, sest kaebajad said

avaldada oma seisukoha esitatud menetluskulude taotluse põhjendatuse osas. Seetõttu jätab

kohus kaebajate vastuväite rahuldamata.

Menetluskulude jaotamine

23. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesoleval juhul jättis kohus esitatud kaebused rahuldamata ehk tegi otsuse kaebajate kahjuks.

24. Vastavalt HKMS § 109 lg 6 mõistab kohus välja ainult põhjendatud ja vajalikud

menetluskulud. Vastustaja on esitanud kohtule taotluse mõista kaebajatelt välja

menetluskuludena kasutatud õigusabi eest 4672 eurot ja 1 euro tellimustasuna registriandmete

väljavõtte eest.

Kaebajad leiavad, et vastustaja menetluskulud ei ole põhjendatud ja põhjendavad seda

järgmiselt.

Kõigepealt märgivad kaebajad, et tellimustasu 1 euro registriandmete väljavõtte eest oli

põhjendamatu kulutus, kuna vastustajal on läbi riigiportaali tasuta kasutusõigus ligipääsuks

registriandmetele ja puudus igasugune vajadus tellida need läbi advokaadi ning maksta nende

eest. Kohus leiab, et eelpooltoodud kaebajate seisukoht on põhjendatud.

Teiseks leiavad kaebajad, et senise kohtupraktika kohaselt saab reeglina riigi ja riigi

haldusorgani poolt kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude kaebajalt väljamõistmine olla

õigustatud vaid juhul, kui kohtuasi väljub haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamest.

Kaebajad on seisukohal, et haldusasi nr 3-15-2320 Hiiu maavanema igapäevase põhitegevuse

raamest ei välju. Samuti vaidlevad kaebajad vastu vastustaja seisukohale, et ilma advokaatideta

ei oleks saanud vastustaja esitada pädevaid seisukohti kaebuse menetlemisel olulise osa

moodustanud kaebeõiguse küsimuses. Kaebajad leiavad, et kaebeõiguse küsimuse esinemine

kaebusega seoses ei anna alust advokaatide kulu väljamõistmiseks ning et kaebeõiguse küsimus

ei moodustanud olulist ega erakordset osa vaidlusest. Samuti juhivad kaebajad tähelepanu

asjaolule, et Hiiu Maavalitsuses on erinevalt vastustaja väidetest tööl 4 kõrgema juriidilise

haridusega

ametnikku,

kellest

üks

töötab

maasekretärina

ja

teine

arengu-

ja

planeerimisosakonna juhataja asetäitjana. Kaebajad toovad välja, et mõlemad mainitud isikud

on esindanud varasemalt Hiiu maavanemat halduskohtumenetluses. Lisaks juhivad kaebajad

tähelepanu, et haldusorgani välise õigusabi kulud on põhjendamatult suured arvestades nii

töömahtu, kui ka välise õigusabi tunnihinda. Samuti ei pea kaebajad õigustatuks

kuludokumentide hilinenud esitamisega seoses 31.01.2017 kohtuistungiga seotud kulude

väljamõistmist ning HKMS-s mitte ettenähtud viivise väljamõistmist.

Kohus leiab, et käesoleval juhul on kaebajad õigesti viidanud asjaolule, et planeeringuvaidlus

on vastustaja igapäevase põhitegevuse raames toimuv vaidlus. Kohus märgib, et nõustub ka

sellega, et kaebeõiguse küsimus ei omanud käesoleva vaidluse lahendamisel nii suurt tähtsust

ja ei olnud ka liigselt keeruline, et selles küsimuses oleks tulnud tingimata kasutada välist

menetlusabi. Kohus märgib, et planeeringuvaidlustega seoses on vastav valdkond kaetud ka

piisava hulga kohtupraktikaga, millega tutvumine kõrgharidusega juristile ei tohiks üle jõu käia.

Kohus leiab ka, et kaebajate viited juriidilise kõrgharidusega ja halduskohtus maavanema

esindamise kogemusega isikute olemasolust vastustaja ametnike hulgas, on asjakohased.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et välise õigusabi kasutamine käesoleva vaidluse

menetlemisel ei olnud lähtuvalt ka kohtupraktikas võetud seisukohtadest õigustatud. Sellest

tulenevalt jätab kohus vastustaja taotluse tuginedes HKMS § 109 lg 6 rahuldamata, sest

vastustaja kulud haldusvälisele õigusabile ei olnud vajalikud ja põhjendatud. Menetluskulud

jäävad menetlusosaliste endi kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik