3-17-857/2 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Monika Laatsit

Määruse tegemise aeg ja koht

25. aprill 2017, Tallinn

Haldusasja number

3-17-857

Haldusasi

Menetlusosalised

Tr Service OÜ kaebus Eesti Advokatuuri Aukohtu 23.02.2017

otsuse tühistamiseks ning Eesti Advokatuuri kohustamiseks

Kaebaja – Tr Service OÜ, seaduslik esindaja Andrus Oll

Vastustaja – Eesti Advokatuur

RESOLUTSIOON

Tagastada kaebus läbivaatamatult.

Edasikaebamise kord

Määruse peale on õigus esitada määruskaebus Tallinna

Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 15 päeva

jooksul määruse kättesaamisest arvates.

ASJAOLUD

1. Tr Service OÜ juhatuse liige Andrus Oll esitas 20.12.2016 Eesti Advokatuuri Aukohtule

avalduse, milles leidis, et vandeadvokaat Tambet Mullari on käitunud hoolimatult, sest ei ole

pärast 16.03.2016 kohtumist A. Olli pöördumistele vastanud ega ise temaga ühendust võtnud.

Tr Service OÜ juhatuse liige soovis aukohtult teada, milline on see mõistlik aeg, mida

mõeldakse kliendi regulaarse teavitamise all. Avaldusega oli kaasas kuus lisa.

2. Advokatuuri aukohtu 23.02.2017 otsusega otsustati mitte algatada aukohtumenetlust

vandeadvokaat T. Mullari tegevuse suhtes seoses distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumisega.

3. Tr Service OÜ esitas 24.04.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse aukohtu 23.02.2017

otsuse tühistamiseks ning advokatuuri kohustamiseks algatada T. Mullari tegevuse suhtes

aukohtumenetlus.

Kaebaja leiab, et tema etteheiteid ja tõendeid pole isegi vaadatud ning on arvestatud ainult

vastaspoole öeldut. Kaebaja märgib, et esitas aukohtule mitmeid etteheiteid advokaadi tegevuse

peale, kuid peamiselt soovis teada, miks on advokaat pärast 16.03.2016 käitunud hoolimatult.

Aukohus eiras oluliste tõenditena 05.04.2016 ja 30.03.2016 e-kirju, mis puutuvad otseselt

õigusteenuse osutamisse. Kaebaja 20.12.2016 lisast nähtuvalt võis ka esineda huvide konflikt.

Kaebaja kandis hagimenetluses reaalset kahju advokaadi ränkade viga tõttu. Otsus on

õigusvastane, sest arvestamata on jäetud olulised asjaolud (kaebuse p 4.3).

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 sätestab, et kohus võib tagastada

kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades,

et tema faktilised väited on tõendatud (p 1) või kui kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse

eesmärki (p 2).

5. Advokatuuriseaduse (AdvS) § 16 lg 1 annab huvitatud isikule õiguse pöörduda advokatuuri

aukohtu poole aukohtumenetluse algatamiseks ning AdvS § 18 lg 1 annab huvitatud isikule

õiguse esitada aukohtu otsuse peale kaebus halduskohtule. Viidatud sätetest tulenevalt võib

kohtusse pöördumise õigust omavaks huvitatud isikuks olla ka isik, kes taotles

aukohtumenetluse algatamist. Sellise kaebuse sisulise menetlemise eelduseks on aga see, et

vaidlustatud haldusakt või toiming saab rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi või piirata tema

vabadusi (HKMS § 44 lg 1). Kaebajale annab seadus õiguse pöörduda advokatuuri aukohtu

poole aukohtumenetluse algatamiseks ning õiguse saada sellele pöördumisele vastus. Seadusest

ega ühestki teisest õigusaktist ei tulene kaebajale subjektiivset õigust nõuda advokaadi

karistamist. Kaebeõiguse aluseks saab olla üksnes aukohtu poolne menetlusnormide rikkumine

(nt Tallinna Ringkonnakohtu 29.12.2015 määrus nr 3-14-51678, p 9; 24.09.2015 otsus nr 3-14-

50174, p 10; 07.05.2015 otsus nr 3-14-51414, p 9; 03.12.2014 määrus nr 3-14-52251, p 13;

31.12.2013 määrus nr 3-13-1538, p 6). Kui kaebaja on saanud realiseerida oma subjektiivse

õiguse taotluse esitamiseks ja taotlus on vaadatud läbi menetlusreegleid järgides, ei ulatu

halduskohtu kontroll sellest kaugemale. Asjaolu, kas aukohtumenetlust algatada ja milline otsus

menetluse käigus teha, on aukohtu kaalutlusõigus, mille teostamist saab sisuliselt vaidlustada

üksnes isik, kelle subjektiivseid õigusi sellega rikutakse.

6. Puutuvalt

aukohtumenetluse

algatamise

taotluse

menetlemisse

on

Tallinna

Ringkonnakohus näiteks 24.09.2015 otsuse nr 3-14-50174 p-s 12 selgitanud, et kuna

aukohtumenetluses ei otsustata huvitatud isiku taotluse lahendamisel tema õiguste või

kohustuste üle, siis ei saa ka huvitatud isiku seisundit selles menetluses samastada

menetlusosaliste seisundiga haldusmenetluses (nt Tallinna Ringkonnakohtu 03.12.2014 määrus

nr 3-14-52251, p 14; 20.03.2013 otsus nr 3-12-1016, p 15) ning puudub põhjus nõuda

aukohtumenetluse algatamisest keeldumise otsuse motiveerimist samas mahus nagu

olukordades, kus haldusorgan otsustab kaalutlusõiguse alusel isiku subjektiivsete õiguste üle.

Samuti ei ole tavapärase haldusmenetlusega võrreldav aukohtu uurimiskohustuse ulatus (vt

määrus nr 3-14-52251, p 17). Viimati viidatud määruse p-s 17 toonitas Tallinna

Ringkonnakohus, et huvitatud isik peab taotluses ära näitama, milles taotluse aluseks olevad

asjaolud advokaadi poolt kutse-eetika normide rikkumisel seisnevad: millist konfidentsiaalset

teavet on advokaat lubamatult edastanud, kellele ja kuidas on advokaat kliendi kohta

halvustavat suhtumist välja näidanud jms. Kui taotlus on põhistamata, ei saa aukohtul olla

kohustust asuda tõendeid omal algatusel koguma.

7. Viidatud kohtupraktikat arvestades puudub kaebajal õigus nõuda aukohtu 23.02.2017

otsuse tühistamist ning advokatuuri kohustamist algatada advokaadi suhtes aukohtumenetlus

põhjendusega, et kaebaja hinnangul pani advokaat siiski toime distsiplinaarsüüteo. Sellisel

alusel esitatud kaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse ilmselge

puudumise tõttu.

8. Kaebaja on kaebuses viidanud siiski ka menetluslikele rikkumistele – kaebaja hinnangul ei

ole aukohus tema etteheiteid ja tõendeid vaadanud ega arvestanud. Nagu eespool viidatud,

saavad menetluslikud rikkumised iseenesest olla kaebeõiguse aluseks.

9. Kaebaja leidis 20.12.2016 aukohtule esitatud avalduses, et T. Mullari on käitunud

hoolimatult, sest ei ole kaebaja pöördumistele vastanud ega ka temaga ise ühendust võtnud.

Kaebaja soovis peaasjalikult teada, mis on mõistlik aeg, mida mõeldakse kliendi regulaarse

teavitamise all.

Vaidlustatavast aukohtu otsusest nähtub, et kaebaja 20.12.2016 aukohtule esitatud avalduse

menetluses on võetud selgitused advokaat T. Mullarilt. Advokaadi selgituste kohaselt esindas

Advokaadibüroo Mullari & Koch kaebajat 07.09.2015 õigusteenuse kliendilepingu alusel

tsiviilasja

nr

2-14-60748

(Tr

Service

OÜ

hagi

Katevara

Grupp

OÜ

vastu)

apellatsioonimenetluses, mis lõppes Tartu Ringkonnakohtu 12.10.2015 otsuse jõustumisega

12.11.2015. Sellest ligi neli kuud hiljem (16.03.2016) vestles advokaat Tr Service OÜ juhatuse

liikme A. Olliga võimalusest esitada nõuded kolmandate isikute vastu juhul, kui osutub

võimatuks nõude täitemenetluses sissenõudmine, kuid kokkulepet ei sõlmitud, kuna advokaat

ei pidanud nõuete esitamist perspektiivikaks. Otsuse põhjendavas osas analüüsis aukohus

vastavalt kaebaja 20.12.2016 avaldusele küsimust, kas T. Mullari on kaebaja pöördumistele

vastamata jätmisega ning temaga ise ühendust võtmata jätmisega rikkunud Eesti Advokatuuri

eetikakoodeksi § 14 lg-t 4. Aukohus põhjendas, et aukohtule esitatud kirjavahetusest ei nähtu,

et advokaat oleks jätnud õigusteenusega seotud pöördumistele vastamata (sest 16.03.2016

kohtumisega seonduvalt kokkulepet kliendisuhte jätkamiseks ei sõlmitud) ning seega ei ole talle

etteheidetav rikkumine tuvastamist leidnud.

Seega nähtub vaidlustatavast otsusest, et kaebaja 20.12.2016 pöördumist on sisuliselt

menetletud, tema esitatud e-kirjavahetust arvestatud ning hinnatud, kas advokaadi tegevuses

esinesid distsiplinaarsüüteo tunnused. Otsusest järelduvalt leidis aukohus, et mh 30.03.2016 ja

05.04.2016 e-kirjad ei olnud seotud õigusteenuse osutamisega, millega seoses tulnuks kliendi

järelepärimistele vastata (sest puudus kliendisuhe). Järelikult on kaebuses tehtud etteheide e-

kirjadega arvestamata jätmise ning ainult advokaadi selgitustega arvestamise kohta alusetu.

Lisaks ei ole kaebaja aukohtule esitatud avalduses tuginenud huvide konfliktile ning avalduses

esitatud hagi tagamisega seonduvatest põhjendustest ei selgu, et kaebaja soovis advokaadi

tegevuse kontrollimist ka seonduvalt hagi tagamisega. Kaebaja taotles sõnaselgelt vaid

advokaadi tegevuse hindamist seoses tema kui väidetava kliendi regulaarse teavitamata

jätmisega ning arvestades eespool viidatud Tallinna Ringkonnakohtu määruse nr 3-14-52251

p-s 17 esitatud seisukohti ei pidanud aukohus kaebaja avaldusest ise tuletama täiendavaid

etteheiteid, mida kontrollida. Seda olenemata asjaolust, et avaldusele olid lisatud ka Soldina

Õlibaas OÜ ja T. Mullari seost näitav skeem (avalduse lisa 5) ja koopia advokatuuri

eetikakoodeksist, milles olid värviliselt tähistatud mitmed sätted või nende osad. Kaebaja ei

põhistanud aukohtule, millise konkreetse etteheite ta nende lisade põhjal advokaadi tegevusele

teeb.

10. Kokkuvõtvalt nähtub vaidlustatavast otsusest, et aukohtumenetluse algatamist on kaalutud

ning esitatud põhjendused, miks menetlust kaebaja 20.12.2016 avalduses esitatud põhjendusi

arvestades ei algatata. Järelikult on kaebus menetluslikke rikkumisi puudutavas osas

perspektiivitu ja kaebaja ei saavutaks sellega eesmärki, mistõttu tuleb kaebus tagastada HKMS

§ 121 lg 2 p 2 alusel.

11. HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti

halduskohtusse. Kohus märgib veel, et kui kaebaja arvates tekitas advokaat talle oma

tegevusega kahju, on tal võimalus pöörduda tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras

hagiga maakohtusse ning tõendada oma kahjunõuet advokaadi vastu sõltumata asjaolust, kas

advokatuuri aukohus advokaati karistab või mitte.

12. HKMS § 104 lg 5 p 2 sätestab, et tasutud riigilõiv tagastatakse, kui kohus tagastab kaebuse

selle esitajale, välja arvatud juhul, kui see toimub HKMS § 121 lõike 2 alusel. Kuna kaebus

tagastatakse HKMS § 121 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel, siis ei tagasta kohus asjas tasutud riigilõivu

15 eurot (tl 16).

/allkirjastatud digitaalselt/

Monika Laatsit