2-15-13766/60 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

2-15-13766

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Liis Arrak, Gaida Kivinurm ja Ande Tänav

Määruse tegemise aeg ja koht

25. aprill 2017, Tallinn

Kohtuasja number

2-15-13766

Kohtuasi

SIA Inkri avaldus Maktor Grupp OÜ pankroti

väljakuulutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 26. septembri 2016. a määrus

(menetluskulude kindlaksmääramine)

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Maktor Grupp OÜ määruskaebus

SIA Inkri määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Võlausaldaja SIA Inkri (registrikood 40103195034),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Tarmo Pilv

Võlgnik Maktor Grupp OÜ (registrikood 11208086),

lepinguline esindaja Janno Perv

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Jätta Harju Maakohtu 26. septembri 2016. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-13766

muutmata.

2. Jätta Maktor Grupp OÜ määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta SIA Inkri määruskaebus rahuldamata.

Kohtu selgitused

Menetluskulude kindlaksmääramise määruse või selle täiendamise määruse peale võib

menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud ja menetluskulusid kandma kohustatud isik

esitada Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest määruskaebuse, kui

kaebuse hind ületab 200 eurot.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb

ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

2-15-13766

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

Menetluskulude kindlaksmääramisel tekkinud kulusid ei hüvitata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja sellele esitatud vastuväited

1. SIA Inkri (võlausaldaja) esitas 16. septembril 2015 Harju Maakohtule avalduse Maktor

Grupp OÜ (võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks. Maakohus rahuldas 5. veebruari 2016. a

määrusega pankrotiavalduse, kuulutas välja võlgniku pankroti, määras võlgnikule

pankrotihalduri ning määras ajutise halduri tasuks pankrotivara arvel 1350 eurot (koos

käibemaksuga 1620 eurot). Tallinna Ringkonnakohus tühistas 11. aprillil 2016 maakohtu

määruse ning tegi uue määruse, millega jättis avalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks

rahuldamata, mõistis võlausaldajalt ajutise halduri kasuks välja tasu 1620 eurot ja jättis kõik

menetluskulud avaldaja kanda. Ringkonnakohtu määrus jõustus 1. juunil 2016, kui Riigikohus

jättis võlausaldaja määruskaebuse menetlusse võtmata.

2. Võlgnik esitas 16. augustil 2016 maakohtule taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks

ning 22. augustil 2016 taotluse lisa. Võlgnik palus võlausaldajalt välja mõista lepingulise

esindaja kulu 2635 eurot 50 senti ja määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõivu 50 eurot.

Võlgniku esindaja osutas õigusabi tunnihinnaga 120 eurot. Võlgnik kinnitas, et saab

käibemaksu tagasi arvestada ning kõik menetluskulud on kantud praeguses kohtumenetluses.

Täiendavas avalduses palus võlgnik võlausaldajalt välja mõista pankrotimenetluse aruande

alusel ajutise halduri tasu 1620 eurot, halduritasu 4440 eurot ning õigusabikulude hüvitise

4472 eurot, s.o kokku veel 10 532 eurot.

Võlgnik palus kohustada võlausaldajat tasuma menetluskulud võlgniku lepingulise esindaja

arvelduskontole ning kohustada võlausaldajat tasuma menetluskuludelt seadusjärgset viivist.

3. Võlausaldaja vaidles menetluskuludele vastu ja leidis, et võlgniku menetluskulude suurus

on ülepaisutatud. Võlgniku täiendavas menetluskulude kindlaksmääramise avalduses esitatud

ajutise halduri ja halduri tasule võlausaldaja vastu ei vaielnud, kuid vaidles vastu

advokaadibüroode arvete alusel nõutud tasule, sest võlgnik ei ole kirjeldanud, milliste

teenuste eest need esitati. Kuna võlausaldajale on teadmata nende arvete sisu, siis ei ole

võimalik nende arvete kohta seisukohta anda ja need arved tuleb jätta võlgniku enda kanda.

Esimese astme kohtu lahend ja põhjendused

4. Harju Maakohus rahuldas 26. septembri 2016. a määrusega avalduse osaliselt. Maakohus

mõistis võlausaldajalt võlgniku kasuks välja menetluskulude hüvitise 1898 eurot kohustusega

tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses viivist.

Määruse põhjenduste kohaselt tuleb menetluskulud võlgniku kasuks välja mõista koos

käibemaksuga, kuna

Maksu- ja tolliameti andmete kohaselt ei ole võlgnik

käibemaksukohustuslane.

2

2-15-13766

Kohus hindas õigusabitoimingute ning kulude põhjendatust ja vajalikkust ning leidis, et

16. detsembri 2015. a arve nr 66 alusel on põhjendatud ja vajalik õigusabitoimingute ajakulu

6,9 tundi ning sellest tulenevalt põhjendatud ja vajalikud menetluskulud summas 828 eurot

(6,9 x 120). Põhjendatud on võlgniku esindaja ajakulu esitatud pankrotimenetluse ja

kriminaalasja süüdistuskokkuvõttega tutvumisele ja analüüsile 4 tunni ulatuses, arvestades

analüüsitavate dokumentide sisu ja mahtu ning asjaolu, et eelnimetatud dokumentides

kajastuvat teavet on võlgniku esindaja kasutanud kohtule võlausaldaja avalduse suhtes

vastuväidete esitamisel. Põhjendatud ei ole võlgniku esindaja ajakulu 3 tunni ulatuses

pankrotihalduri aruande ja selle lisadega tutvumisele. Aruanne neljal lehel ja selle lisad 7 lk ei

olnud keerulise ega spetsiifilise sisuga, mistõttu oli selle dokumendi analüüsi ning tutvumise

mõistlikuks ning põhjendatud ajakuluks 1 tund. Võlgniku esindajal ajakulu 8. detsembri 2015

istungil osalemisele oli põhjendatud ja vajalik 0,4 tunni ulatuses. Arvestades asjaolu, et

võlgniku esindaja oli enne vastuväidete koostamist tutvunud põhjalikult materjalidega, oli

vastuväidete koostamiseks põhjendatud ja vajalik ajakulu 1,5 tundi.

19. veebruari 2016. a arve nr 7 alusel on põhjendatud ja vajalik ajakulu 5 tundi ning sellest

tulenevalt põhjendatud ja vajalikud menetluskulud 600 eurot (5 x 120). 5. veebruari 2016. a

määrusega tutvumisele ja analüüsile ning Riigikohtu lahendite analüüsile kulunud 3 tundi oli

põhjendatud ja vajalik. Nimetatud määruse maht oli 3,5 lehekülge ning määruskaebus sisaldas

viiteid Riigikohtu lahenditele. Kuna võlgniku määruskaebuse sisuline osa oli ca 1,5 lk ning ei

sisalda põhjalikumaid uusi seisukohti, vaid uusi viiteid Riigikohtu lahenditele, on põhjendatud

ajakulu vastava sisu ning mahuga määruskaebuse koostamiseks 2 tundi.

10. juuni 2016. a arve nr 12 alusel on põhjendatud ja vajalik ajakulu 3,5 tundi ning sellest

tulenevalt põhjendatud ja vajalikud menetluskulud 420 eurot (3,5 x 120). Tallinna

Ringkonnakohtu määrusega tutvumise ja analüüsi põhjendatud ajakulu üks tund ning kliendile

esitamine maksimaalselt 30 minuti ulatuses, mistõttu on eelnimetatud õigusabitoiminute

vajalik ajakulu 1,5 tundi. Ringkonnakohtu määrus on koostatud neljal lehel ning määrus oli

tehtud võlgniku kasuks, mistõttu ei olnud võlgnikul alust määruskaebust esitada ega määrust

või muid materjale põhjalikumalt läbi töötada. Pankrotihalduriga suhtlemise ning kohtumise

ajakulu 2 tunni ulatuses on põhjendatud ja vajalik.

Võlgniku 16. augusti 2016. a arve nr 26 alusel ei tule võlgnikule menetluskulusid hüvitada,

sest menetluskulude kindlaksmääramise taotluse kohtule esitamine ja menetluskulude

nimekirja koostamine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ning need saab menetlusosaline esitada

kohtule ilma lepingulise esindajata.

Võlgniku kasuks tuleb välja mõista ka määruskaebuselt tasutud riigilõiv 50 eurot.

Võlgniku 22. augusti 2016 täiendav avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks ei ole

põhjendatud, sest tsiviilkohtumenetluse seadustikus ei ole ette nähtud, et menetluskulude

kindlaksmääramise raames saaks määrata kindlaks ja mõista teiselt menetlusosaliselt välja

tasu pankrotihalduri tehtud toimingute eest. Pankrotiseaduse (PankrS) § 150 lg 3 järgi peab

pankrotiavalduse rahuldamata jätmise korral võlausaldaja pankrotimenetluse kulud hüvitama

ning nende kulude hüvitamist saab nõuda haldur ise. Tallinna Ringkonnakohtu 11. aprilli

2016. a määrusega on võlausaldajalt halduri kasuks välja mõistetud ajutise halduri tasu

1620 eurot, sh käibemaks.

Kokku on võlgniku põhjendatud menetluskuludeks riigilõiv 50 eurot ja õigusabikulud

1848 eurot.

3

2-15-13766

Määruskaebused ja menetlusosaliste seisukohad

5. Võlgnik esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus määruse tühistada

osas, millega maakohus jättis rahuldamata 22. augusti 2016 täiendava avalduse, ja teha selles

osas uue määruse, millega avaldus rahuldada.

Määruskaebuse väidete kohaselt täitis pankrotihaldur pankrotimenetluse käigus seadusest

tulenevaid kohustusi ning tellis menetluse huvides õigusabi Advokaadibüroolt Kaevando &

Partnerid ning Advokaadibüroolt Varul. Nimetatud kulud tekkisid pankrotiavalduse esitamise

tõttu. Kui maakohtule ei olnud mõistetav, milliseid toiminguid tehti, pidi kohus nõudma

võlgnikult avalduse täpsustamist ning selgitusi.

PankrS § 150 lg 3 ei välista menetluskulude väljamõistmist võlausaldajalt, eriti juhul, kui

võlgnik on halduri menetluskulud kandnud ning esitanud kohtule menetluskulude

väljamõistmiseks avalduse.

6. Võlausaldaja palus võlgniku määruskaebuse jätta rahuldamata, sest võlgnik ei ole lisanud

täiendavale avaldusele arveid ega spetsifikatsioone, mistõttu ei ole teada, kas nimetatud

kulusid saaks üldse hüvitada.

7. Võlausaldaja esitas ka ise maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus vähendada

väljamõistetud menetluskulude hüvitist 1370 euroni.

Määruskaebuse väidete kohaselt on arvel nr 66 põhjendatud ja vajalik õigusabitoimingute

ajakulu maksimaalselt 5 tundi (600 eurot). Pankrotimenetluse ja kriminaalasja

süüdistuskokkuvõttega tutvumise põhjendatud ajakulu on maksimaalselt 2,6 tundi.

Vastuväidete koostamiseks 1,5 leheküljel kulus maksimaalselt üks tund, sest esindaja oli

materjalidega varem tutvunud.

Arvel nr 7 märgitud õigusabitoimingute ajakulu on põhjendamatult suur, arve kogusummaks

võiks jääda 360 eurot. Määruse ja Riigikohtu lahendite analüüsimiseks piisas kahest tunnist.

Kuluda ei saanud ka 5 tundi Määruskaebuse koostamisele ja edastamisele sai kuluda

maksimaalselt üks tund, sest kaebuse sisuline osa on ca 1,5 lk.

Arvel nr 12 märgitud toimingutest on põhjendatud ajakulu 3 tundi (360 eurot). Määrusega

tutvumise mõistlik ajakulu on 1 tund ning selle hulka tuleks arvestada ka kliendi esindamine,

kuna see on töökohustus.

8. Võlgnik ei esitanud võlausaldaja määruskaebusele vastuväiteid.

9. Harju Maakohus võttis määruskaebused menetlusse, jättis need rahuldamata ja saatis

TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et määruskaebuste väited ei anna alust maakohtu määrust tühistada,

mistõttu tuleb maakohtu määrus jätta tsiviilkohtumenetluse seaduse (TsMS) § 657 lg 1 p 1

järgi koosmõjus TsMS §-ga 659 muutmata. Kolleegium nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi

4

2-15-13766

koosmõjus TsMS §-ga 659 maakohtu määruse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata.

Vastuseks määruskaebuste väidetele märgib kolleegium järgmist.

9. Võlgnik vaidlustas määruskaebuses maakohtu määruse osas, milles maakohus jättis

rahuldamata võlgniku täiendava menetluskulude avalduse, s.o võlausaldajalt välja mõistmata

ajutise halduri tasu 1620 eurot, halduri tasu 4440 eurot ja pankrotihalduri tehtud kulutused

õigusteenuse saamiseks summas 4472 eurot.

10. Ajutise halduri tasu osas juhib ringkonnakohus tähelepanu sellele, et ajutise halduri tasu

suuruse määrab kohus kindlaks PankrS § 23 järgi, sh esitab ajutine haldur PankrS § 23 lg 2

järgi koosmõjus PankrS § 22 lg-ga 5 koos aruandega oma ülesannete täitmise ja võlgniku

maksejõuetuse tekkimise põhjuste kohta ka taotluse kulutuste hüvitamiseks.

Praeguses asjas määras Harju Maakohus võlgniku vara arvel makstava ajutise halduri tasu

suuruse kindlaks 5. veebruari 2016. a määruses, millega maakohus kuulutas välja võlgniku

pankroti. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 11. aprilli 2016. a määrusega maakohtu määruse

pankroti väljakuulutamise osas, kuid jättis ajutise halduri tasu suuruse muutmata, mõistes

võlausaldajalt halduri kasuks tasu välja. Seega on jõustunud kohtulahendiga ajutise halduri

tasu võlausaldajalt halduri kasuks välja mõistetud. Sellises olukorras ei ole mõistetav, miks

soovib võlgnik teist korda ajutise halduri tasu hüvitamist võlausaldajalt ning kas ja mille

alusel nõuab ta hüvitist endale.

11. Lisaks ajutise halduri tasule soovib võlgnik, et võlausaldajalt mõistetakse välja ka

pankrotihalduri tasu 4440 eurot.

Halduri tasu suuruse määrab kohus PankrS § 65 lg 1 II lause järgi üldjuhul kindlaks

pankrotimenetluse lõpparuande kinnitamisel. Praeguses asjas kuulutas maakohus 5. veebruaril

2016 välja võlgniku pankroti ja määras võlgnikule pankrotihalduri, kuid ringkonnakohus

tühistas maakohtu määruse 11. aprillil 2016 ning ringkonnakohtu määrus jõustus 1. juunil

2016, mil Riigikohus jättis määruskaebuse menetlusse võtmata. Seega on kujunenud olukord,

kus maakohus on määranud võlgnikule ekslikult pankrotihalduri, kes on maakohtu määruse

viivitamatu jõustumise tõttu asunud oma ülesandeid täitma, kuid kohtumääruse tühistamise

tõttu ei ole pankrotimenetlus jõudnud lõpparuande kinnitamiseni, mistõttu ei ole ka kohus

määranud kindlaks võlgnikule määratud pankrotihalduri tasu.

Maakohus juhtis õigesti tähelepanu sellele, et pankrotihalduril on PankrS § 65 lg 1 I lause

järgi õigus saada oma ülesannete täitmise eest tasu, kuid selleks peab haldur esitama kohtule

vastava taotluse. Praeguses asjas esitas aga võlgnik menetluskulude kindlaksmääramise

täiendava avalduse lisana pankrotihalduri tasu arvestuse (II kd, tl-d 165–166). Isegi kui

käsitada esitatud dokumente halduri tasu taotlusena, siis olukorras, kus maakohus jättis

halduri taotluse rahuldamata, saaks selles osas maakohtu määrust vaidlustada haldur, kelle

õigusi see lahend kitsendab. Praeguses asjas on aga nii taotluse kui ka määruskaebuse

esitanud võlgnik, kellel ei ole seadusest tulenevalt õigust saada halduri tasu.

12. Viimaks nõuab võlgnik võlausaldajalt pankrotimenetluse halduri tehtud kulutuste

hüvitamist summas 4472 eurot.

Kolleegium märgib, et ka pankrotimenetluses oma kohustuste täitmiseks halduri tehtud

vajalike kulutuste hüvitamist saab PankrS § 66 lg 1 järgi nõuda pankrotihaldur, esitades

kohtule seaduses ettenähtud ajavahemike tagant vastava aruande. Praeguses asjas ei ole

5

2-15-13766

pankrotihaldur kulutuste hüvitamist taotlenud. Küll on võlgnik esitanud nii avalduse selliste

kulutuste hüvitamiseks kui ka määruskaebuse maakohtu määruse peale, millega sellised

kulutused jäid hüvitamata. Seadusest tulenevalt aga võlgnikul sellist õigust ei ole.

13. Seega asus maakohus põhjendatult seisukohale, et kuna halduri tehtud toimingute eest

saab nii tasu kui ka kulutuste hüvitamist nõuda haldur, kellele peab tasu ja kulutused

PankrS § 150 lg 3 järgi hüvitama võlausaldaja, ei ole praeguses asja alust võlgniku avaldust

nende kulude osas rahuldada.

14. Vastuseks võlausaldaja määruskaebusele märgib kolleegium, et dokumentide

koostamiseks ja õigusteenuse osutamiseks kulunud aja hindamise aluseks ei saa olla üksnes

teise menetlusosalise arvamus, et nendeks toiminguteks kulub vähem aega.

Kulude väljamõistmise peamiseks kriteeriumiks on nende vajalikkus ja põhjendatus.

Menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu

diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on

ületanud diskretsioonipiire (vt Riigikohtu 18. detsembri 2012. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-171-12). Praegusel juhul ei ole kolleegiumi hinnangul maakohus võlgniku esindaja

kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel diskretsioonipiire ületanud. Seega ei ole alust

kulude põhjendatust ja vajalikkust ümber hinnata. Maakohus on TsMS § 175 lg 1 järgi piisava

põhjalikkusega kontrollinud ja analüüsinud võlgniku esindaja töö mahtu.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Liis Arrak

Gaida Kivinurm

Ande Tänav

6