4-16-9136/14

4-16-9136 1

K O H T U O T S U S

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21.03.2017.a, Tallinnas (Liivalaia kohtumaja) Väärteoasja number 4-16-9136 (2302,16,015242) Kohtunik Violetta Kõvask Kohtuistungi sekretär Sirje Luga Väärteoasi

U.V 21.12.2016.a kaebus Politsei- ja

Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse

juhtivspetsialist Margus Pihl’i 09.12.2016.a otsusele väärteoasjas nr 2302,16,015242. Kaebuse esitaja U.V , isikukood: xxx; elukoht: Xxxx, Keila; e-mail: rait.sinijarv@gmail.com. Kohtuväline menetleja

Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus. Istungil osalenud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja: Jaak Paju Kaebuse esitaja: U.V Kaebuse esitaja esindaja: M. S. RESOLUTSIOON

Jätta U.V 21.12.2016.a kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialist Margus

Pihl’i 09.12.2016.a otsusele väärteoasjas nr 2302,16,015242 kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ning väärteomenetluse lõpetamiseks rahuldamata. Jätta Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialist Margus Pihl’i 09.12.2016.a otsus väärteoasjas nr 2302,16,015242 muutmata. Rahatrahv peab olema tasutud V™S § 204 lg 3 sätestatud korras.

4-16-9136 2

Rahatrahv tuleb tasuda Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialist Margus Pihl’i 09.12.2016.a

otsuses väärteoasjas nr 2302,16,015242 märgitud Rahandusministeeriumi arvele EE 891010220034796011 SEB Pangas, arvele EE 932200221023778606 Swedbank pangas, arvele EE 403300333416110002 Danske pangas või arvele EE 701700017001577198 №rdea pangas. Kohustuslik on märkida viitenumber 10220165221206. U.V poolt tasutud kaitsekulud, summas 1824 eurot, jätta tema enda kanda.

Kohtuotsuse ärakiri anda U.V-le , tema esindajale M. S. ning Politsei- ja

Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitusele. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsiooni advokaadist esindaja vahendusel Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 (kolmekümne) päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada kirjalikult Harju Maakohtule 7 (seitsme) päeva jooksul, alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on 7 (seitse) päeva jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise korral on kohtuotsuse terviktekst kohtumenetluse

pooltele Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav hiljemalt 21.04.2017.a. VAIDLUSTATAVA OTSUSE SISU

Kaevatava otsusega karistati U.V Liiklusseaduse (edaspidi LS) § 223 lg 1 alusel rahatrahviga 75 trahviühiku ulatuses, s.o 300 eurot. Otsusega tehti kindlaks, et U.V juhtis 22.10.2016.a kella 15:25 ajal mootorsõidukit Tallinna Ringtee 32.km, ei kohandanud oma ratta kiirust vastavaks liiklusolukorrale, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva takistuse ees, mida juht pidi ette aimama. Antud nõude rikkumist tõttu sõitis tagant otsa eespool liikunud sõiduautole MB. Oma tegevusega põhjustas liiklusõnnetuse ja varalise kahju Karla Tikka’le.

Väärteo toimepanemine on tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega, s.h sündmuskoha ja sõidukite vaatlusprotokollidega koos nende lisadega, tunnistaja ütlustega ja ka menetlusaluse isiku

ütlustega. Väärtegu on kvalifitseeritud õigesti ja karistatav liiklusseaduse alusel. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. U.V pani toime temale väärteoprotokollis inkrimineeritud liiklusseaduse nõuete rikkumise. Oma sellise tegevusega rikkus U.V LS § 50 lg 3 p 1 /Juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust. Juht peab sõidukiiruse

valikul arvestama oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi,

ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama/

nõudeid, pannes toime väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 223 lg 1 /Mootorsõiduki-,

4-16-9136 3

maastikusõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni/ järgi. Võttes arvesse ülaltoodut ja juhindudes KarS § 56 lg 1 määras kohtuväline menetleja U.V-le karistuseks LS § 223 lg 1 alusel rahatrahvi 75 trahviühiku ulatuses, s.o 300 eurot. KAEBUSE SISU

21.12.2016.a esitas U.V kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialist Margus Pihl’i 09.12.2016.a otsusele väärteoasjas nr 2302,16,015242 kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ning väärteomenetluse lõpetamiseks. Kaebuse kohaselt on kaebajale ebaõigesti omistatud LS § 223 lg 1 kohase väärteo toimepanemine, samuti on teda põhjendamatult süüdistatud LS § 50 lg 3 p 1 nõuete rikkumises. Kohtuvälise menetleja otsuses esitatud seisukohad ja järeldused on põhjendamata ning suuremalt osalt vastuolus kehtiva liiklusseadusega.

Ebaõige on kohtuvälise menetleja seisukoht, et menetlusaluse isiku ees liikunud auto MB oli

iseenesest kaebajale etteaimatavaks takistuseks. Sõiduauto MB selline kõrvalepööre ei olnud menetlusalusele isikule siiski ette aimatav, kuna MB juht ei andnud hoiatusmärguannet pöördeks. Asjassepuutumatu on vaidlustatud otsuses esitatud väide, mille kohaselt kaebaja ei arvestanud

sellega, et möödasõit eessõitvast sõidukist ei olnud liiklusnõudeid rikkumata võimalik. Menetlusalune isik ei teinud möödasõitu, vaid LS § 2 p 45 kohaselt oli tegemist möödumisega. Eksitav on kohtuvälise menetleja otsuse kontekstis seisukoht, et sõidurajal võivad kahes reas liikuda vaid kaherattalised mootorrattad ja mopeedid. Seadus ei keela mootorratastel või mopeedidel kahes reas liikuda koos autodega ehk positsioonis, kus ühe rivi moodustava autod ja teise rivi mootorrattad. Oluline on ka see, et menetlusalune isik ei plaaninud moodustada teist rida, vaid sooritas möödumist.

Ebaõige on kohtuvälise menetleja seisukoht, mille kohaselt pidi menetlusalune isik arvestama asjaoluga, et üherajalisel sõiduteel liikuv sõiduauto võib teekattemärgistusega sõita kogu sõiduraja piirides. Liiklusõnnetus toimus asulavälisel teel ning LS § 45 lg 1 kohaselt tuleb sellel asulavälisel teel sõita sõiduolusid arvestades võimalikult sõidutee parema ääre lähedal. Ebaõige on kohtuvälise menetleja selgitus sellele, milline pidanuks olema kaebaja hooldusnõuetele

vastav käitumine. Antud teelõigul oli möödumine lubatud, seega puudus põhjus mootorratta sõidukiiruse võrdsustamiseks autoga. Ebaõige on kohtuvälise menetleja järeldus, et sõiduauto MB juht oli sõidutee parema ääre lähedalt sõidutee pärisuunavööndi vasakule poolele kaldudes õigustatud eeldama, et tema vasakul teisi sõidukeid ei liigu. Sõiduauto MB juht ei saanud eeldada, et temast ei võida soovida mööduda, kuivõrd möödumise võimalus oli ilmselgelt olemas. MB juht rikkus LS § 33 lg 2 p 8 nõudeid, s.o ei veendunud enne manöövri alustamist, et see on ohutu

ega takista või ohusta teisi liiklejaid. MB juhi manöövrid ei olnud menetlusalusele isikule ette aimatavad. Liiklusõnnetuseni ei viinud kaebaja poolt planeeritav möödumine sõidutee parema ääre lähedalt ja aeglaselt liikunud autost MB, vaid viimase juhi poolt ettehoiatamata ja ohtlik suundumine sõidutee vasaku ääre poole ning seejärel samuti ettehoiatamata järsk manööver tagasi sõidutee parema ääre

4-16-9136 4

lähedale. Nimetatud manöövrid kogumis lõid kaebaja jaoks etteaimamatu ohuolukorra, millele reageerides tegutses menetlusalune isik hädaseisundis ehk õigusvastasust välistaval moel. Kaebaja tegevuse ja saabunud tagajärje vahel ei esine põhjuslikku seost, tema tegu ei vasta LS § 223 lg 1 kohasele väärteokoosseisule ja väärteomenetlus tuleb lõpetada V™S § 29 lg 1 p 1 alusel. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Toimunud kohtuistungil jäi kaebaja esitatud kaebuse juurde. Selgitas, et sõidu tee ääres bussijaama kiirendusraja lõpus nägi ta seisvat autot, mis alustas sõitu. Otsustas temast kui aeglasest sõidukist mööduda. Sõiduauto muutis suunda keeras vasakule järsult ette, pani tee temal kinni, mistõttu pidi ta

pidurdama ja paremale põllule ära keerama. Seejärel keeras sõiduauto juht uuesti paremale ning toimuski liiklusõnnetus. Kaebaja selgitas, et sõidukit nähes keeras ta gaasi maha, kuid otseselt ei pidurdanud. Möödumist alustades paiknes sõiduauto sõidutee paremas servas.

Kaebaja esindaja jäi esitatud kaebuse juurde. Kohtuvälise menetleja otsus tuleb tühistada ning väärteomenetlus lõpetada. Menetlusalust isikut liiklusõnnetuse põhjustamises süüdistada ei saa.

Antud teelõigul oli möödumismanööver lubatud. Esindaja palus kaebus rahuldada ning väärteomenetlus V™S § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada. Tunnistaja T. selgitas, et enne liikuma hakkamist veendus ta peeglisse vaadates, et tagant kedagi ei tule. Alustas sõitu ning ühel hetkel nägi tagant kiiresti lähenevat mootorratast. Mootorrattas soovis temast vasakult mööduda, sellepärast tõmbas auto paremale. Mingil hetkel märkas, et mootorsõiduk üritab temast paremalt mööduda ning selle tulemusena tõmbas ta auto vasakule, kuid kokkupõrget ei

õnnestunud vältida. Tunnistaja märkis, et enne liikuma hakkamist pani ta sisse suunatule ning veendus tahavaatepeeglisse vaadates, et kedagi ei tule tagant. Tunnistaja asus seisukohale, et kui mootorrattur ei oleks üritanud paremalt mööduda, oleks ta saanud tema autost vasakult mööduda.

Tunnistaja märkis, et ta tegi manöövri paremale, et mootorrattur saaks temast vasakult kindlasti mööduda. Paremale manööver toimus enne, kui ta nägi, et ka mootorrattur soovib temast paremalt mööduda. Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et mootorrattur ei olnud liikluses piisavalt tähelepanelik ega hoolas, ei vähendanud oma sõiduki kiirust vastavalt sellele, kui tema ette ilmus takistus. Kaebaja on pannud toime temale inkrimineeritud rikkumise, määratud karistus on põhjendatud. Kohtuvälise menetleja esindaja palus jäta kaebus rahuldamata ning otsus muutmata. KOHTU SEISUKOHT

Kohus leiab, et U.V 21.12.2016.a kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialist Margus Pihl’i 09.12.2016.a otsusele väärteoasjas nr 2302,16,015242 kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ning väärteomenetluse lõpetamiseks tuleb jätta rahuldamata järgnevatel põhjustel. V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse

piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused. V™S § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud

väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas

see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise

menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas

karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30

4-16-9136 5

sätestatud alustel (p 9) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile.

Kaebusest nähtub, et U.V ei tunnista oma süüd, leiab, et sõiduauto MB juht tekitas

ohuolukorra, mille tulemusena toimus liiklusõnnetus. Vaatamata sellele U.V-le

inkrimineeritud väärtegu on tõendamist leidnud järgmiste uuritud tõenditega: sündmuskoha vaatlusprotokolliga, millest nähtuvad liiklusõnnetuses osalenud ning tekkinud varalised kahjud ja tervisekahjustus; skeemiga koos fototabelitega, nähtub sündmuskoha vaatlus (sõidutee laius 3,6 m),

samuti asjaolu, et liiklusõnnetus on toimunud 70 alas; , mille sõidukite vaatlusprotokollidega

kohaselt mõlemad sõidukid on tehniliselt korras; teatisega liiklusõnnetuses kannatada saanud isiku saabumisest väärteoprotokolliga AB1513378 ; , mille kohaselt rikkus U.V LS § 50 lg 3 p 1 nõudeid, pannes toime väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 223 lg 1 järgi; menetlusaluse isiku

õiguste ja kohustustega; allkirjaga väärteoasjas koopiate saamise kohta; , milles vastulausega taotletakse väärteomenetluse lõpetamist V™S § 29 lg 1 p 1 alusel ning väärteosüüdistuse esitamist liiklusõnnetuse põhjustamises Karla Tikkale; , mille kohaselt karistati U.V LS § otsusega 223 lg 1 alusel kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 30 trahviühiku, s.o 300 eurot ning , mille kohaselt ei ole U.V kantud karistusregistrisse. karistusregistri väljavõttega Seega kohus leiab, et väärteoasja materjalidega on täielikult tõendatud, et U.V juhtis 22.10.2016.a kella 15:25 ajal mootorsõidukit Tallinna Ringtee 32.km, ei kohandanud oma ratta kiirust vastavaks liiklusolukorrale, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva takistuse ees, mida juht pidi ette aimama. Antud nõude rikkumise tõttu sõitis tagant otsa eespool liikunud sõiduautole MB. Oma tegevusega põhjustas liiklusõnnetuse ja varalise kahju Karla Tikka’le. Kohus on seisukohal, et U.V poolt toimepandud väärtegu on tuvastamist leidnud ning tema

tegu vastab LS § 223 lg 1 sätestatud väärteo objektiivsetele tunnustele /Mootorsõiduki-, maastikusõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni/. Kohus leiab, et U.V põhjustas liiklusõnnetuse hooletusest, kuivõrd ta ei vähendanud oma kiirust teeoludele vastavaks, ei arvestanud asjaoluga, et tema ees on takistus sõiduauto MB näol ning hakkas tegema möödumist kohas, kus selleks ei olnud põhjust, tekitades sedasi liiklusõnnetuse.

Kohus on seisukohal, et õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei esine ning kohtuväline menetleja ei ole rikkunud väärteomenetluse sätteid. Kohus märgib, et määratud karistus on kooskõlas karistuse kohaldamise alustega.

Karistuse mõistmisel arvestatakse süüdlase isikut, süü suurust, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalusega mõjutada isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Karistusseadustiku §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu

toimepandud kuriteole. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb sellise hinnangu andmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks.

Esimesena analüüsib kohus väidet, et U.V tegutses hädaseisundis ehk õigusvastasust välistaval moel.

4-16-9136 6

Riigikohtu seisukohast nähtub, et hädaseisundi esinemist kontrollides tuleb eristada hädaolukorda

(oht õigushüvele) ja koosseisupärast tegu (päästetoiming), mida oli vaja toime panna ohu

kõrvaldamiseks või vähendamiseks. Oht on olukord, kus on põhjust tõsiselt karta õigushüve

kahjustumist. Oht tuvastatakse objektiivsest kõrvaltvaatlejast lähtuvalt. Päästmistoiming on tegu,

millega täidetakse mõne õiguserikkumise koosseis, kuid mis on ohu kõrvaldamiseks või vähendamiseks objektiivselt vajalik ja mis subjektiivselt on kantud päästmistahtest. Hädaseisundi korral on õigushüve päästmistoiming üksnes siis õigustatud, kui hüve päästmiseks ei olnud muud võimalust. Hädaseisundit ei ole, kui isikul oli võimalus abi kutsuda. Ohu kõrvaldamiseks valitud

vahend peab olema sobiv ja kahjustatud hüve jaoks säästvaim. Seejuures tuleb lähtuda

proportsionaalsuse põhimõttest, s.t õigushüvede kaalumisest. Võrdsete hüvede korral võrreldakse

ähvardava ohu suurust. Hinnata tuleb ka ohu kõrvaldamiseks või vähendamiseks toimepandud koosseisupärase teo ohtlikkust laiemas tähenduses. Kaebaja ütlustest nähtuvalt nägi ta ees liikumist alustavat aeglast sõidukit, keeras gaasi maha ning otsustas jälgida mis edasi saab. Olles jõudnud aeglaselt liikuva auto lähedusse otsustas ta temast

mööduda, alguses vasakult pärast paremalt. Tunnistaja on kohtus selgitanud, et ta nägi, et mootorrattur soovib temast mööduda vasakult, sellepärast suunast ta oma mootorsõiduki paremale. Ühel hetkel nägi, et mootorrattur soovib temast hoopis paremalt mööduda ning selle tulemusel üritas ta vasakule reastuda. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei saa rääkida hädaseisundist, kuivõrd

tunnistaja selgelt kohtus kinnitas, et kui ta nägi et mootorrattur soovib temast mööduda vasakult

mööduda, suunast ta oma mootorsõiduki paremale. Samuti nähtub tunnistaja ütlustest, et selle manöövri tagajärjel tekkis mootorratturile piisavalt ruumi möödumiseks. Seega on kohus seisukohal, et kuivõrd kaebaja mootorratta juhina otsustas ise ootamatult hakata hoopi vasakult mootorsõidukist mööduma, ei saa tekkinud olukorda käsitleda kui hädaseisundit. Kaebuses on esitatud viide Riigikohtu lahendile 3-1-1-83-16, leides, et mootorsõiduki MB juht tegi

ohtliku manöövri ning selle tulemusena tekitas ohuolukorra. Kohus leiab, et antud näidet ei saa käesolevas asjas kasutada. Tunnistaja on kohtus kinnitanud, et tema andis mootorratturile ruumi, et

viimane saaks temast vasakult mööduda (suunduses paremale). Ühel hetkel nägi, et mootorrattur soovib hoopis paremalt mööduda, mille tulemusena suundus ta vasakule. Toimunud kohtuistungil ei

taotletud tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist selles osas, seega tunnistaja kirjeldas antud olukorda samamoodi nagu vahetult peale liiklusõnnetuse juhtumist. Seega tunnistaja kirjeldas olukorda täpselt sedasi, kuidas tema seda tajus ning kuidas olukord tegelikult ka juhtus. Selle tulemusel leiab kohus, et sõiduauto MB juht ei tekitanud oma käitumisega ohuolukorda ning ei ole süüdi liiklusõnnetuse põhjustamises. Kaebuses on leitud, et mootorsõiduki MB juht rikkus LS § 14 lg 2 ja § 33 lg 2 p 8 nõudeid. LS § 14

lg 2 kohaselt iga liikleja, liikluse korraldaja ja muu isik peab järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist. LS § 33 lg 2 p 8 kohaselt on juht kohustatud enne paigalt liikuma hakkamist, manöövri või sõiduki seismajäämise alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid ning teel töötajaid. Kohus leiab, et käesolevas asjas ei saa mootorsõiduki MB juhile ette heita LS

nõuete rikkumist, kuna tema tegutses parimas usus, et olles mootorsõidukile tekitanud vasakule piisavalt ruumi möödumiseks, viimane seda ka kasutab. Tema ei saanud kuidagi ette näha olukorda, et kaebaja otsustab viimasel hetkel hakata mööduma hoopis paremalt, tekitades sedasi liiklusohtliku

olukorra. Seega kohus leiab, et mootorsõiduki MB juhi süüdistamine on asjakohatu ning ei ole leidnud tõendamist kohtus uuritud toimiku materjalidega. Kaitsja on väitnud, et kaebaja ei soovinud möödasõita, vaid soovis sooritada möödumist, mis ei olnud

antud kohas keelatud. LS § 2 p 44 kohaselt on ühest või mitmest sõitvast sõidukist möödasõit

ettejõudmine oma sõidurajalt välja sõites. Möödasõiduks ei loeta ümberpõiget ega möödumist; Sama paragrahvi p 45 kohaselt on ühest või mitmest sõitvast sõidukist ettejõudmine möödumine

4-16-9136 7

oma sõidurajalt välja sõitmata. Möödumiseks loetakse ka vastusõitvast sõidukist möödumist. Kohus nõustub selles osas kaitsjaga, et käesoleval juhul ei saa rääkida möödasõidust, mida kinnitavad nii tunnistaja kui ka kaebaja. Kuivõrd antud kohas ei olnud möödumine keelatud, siis saab kaebaja püüet

mööduda mootorsõidukist MB lugeda õigustatuks. Samas tekib küsimus, kas see möödumine oli

antud kohas ainuõige tegevus. Kohus leiab, et selles kohas ei saanud lugeda kaebaja tegevust

ainuõigeks tegevuseks. Toimiku materjalides olevast fototabelist nähtub, et bussipeatus asetseb vahetult enne 70 ala. Liiklusõnnetus on toimunud juba 70 alas ning selleks hetkeks on kaks tee poolt

eraldatud omavahel ka eraldussaarega (mis nähtub ka toimikus olevast skeemist). Seega kohtu hinnangul antud kohas üritada mööduda mootorsõidukist ei olnud põhjendatud, kuivõrd ilmselgelt ei

saanud kaebajal olla piisavalt kindlust, et möödumine õnnestub ning sellest ei kujune välja

möödasõitu. Seega kaebaja poolt möödumise alustamine ei olnud õiguspärane tegevus. Kohtu hinnangul saab sellist kaebaja tegevust käsitleda hoolsusnõuete rikkumisena, kuna ta ei saanud olla

100% kindel, et tema alustatava tegevuse lõpetamiseks on tal piisavalt ruumi, et ta teostab oma tegevuse lubatud sõidukiirust ületamata. Kaebuses on viidatud, et kohtuvälise menetleja otsus on ebaselge ning seal esitatud väited on valed. Kohus sellise väitega täielikult ei nõustu. Esiteks on kohtuvälise menetleja otsuses selgelt kirjeldatud

kaebaja tegevust ning asjaolu, mida ta rikkus. Nimelt ei kohaldanud ta oma mootorratta kiirust vastavalt olukorrale. Kaebaja on ise kohtus kinnitanud, et ta ei pidurdanud, vaid keeras gaasi maha ning otsustas järgida, mis edasi toimub. Arvestades, et liiklusõnnetuse hetkeks olid nii kaebaja kui ka

tunnistaja mootorsõidukid jõudnud juba 70 alasse, ei olnud kaebaja poolt juhitud mootorsõidukil ilmselgelt õiget kiirust. Vastates küsimusele, mis hetkest muutub eesliikuv sõiduk takistuseks, selgitab kohus järgmist. Kui kaebajal oleks olnud õige kiirus, oleks ta saanud aru, et tunnistaja üritab võimaldada talle vasakule piisavalt ruumi, et ta saaks mööduda. Kuivõrd kaebaja kiirus ei olnud olukorrale kohtu hinnangul vastav, ei saanud ta tunnistaja tegevusest õigeaegselt aru ning üritas selle

tulemusena mööduda hoopis paremalt. Selle tulemusena muutus kaebaja mootorratta ees liikuv

sõiduauto talle takistuseks, ta ei suutnud pidurdada ning tekitas oma tegevusega liiklusõnnetuse.

Seega lõppkokkuvõttes leiab kohus, et kaebaja tegevust on kohtuvälise menetleja otsuses õigesti kirjeldatud, see on piisavalt arusaadav.

Kaebuses on selgitatud, et kohtuvälise menetleja otsuses on ajatud segamini möödasõit ja möödumine. Kohus nõustub sellise väitega osaliselt. Eespool on kohus selgitanud, et möödumine ei olnud antud kohas keelatud, kuid arvestades teelaiust, eraldussaare olemasolu ning mootorsõiduki MB laiust, ei saanud kaebaja olla kindel, et tema möödumise manööver ei kasva üle möödasõiduks. Kohtuväline menetleja on ilmselgelt arvestanud otsust tehes, et antud kohas ei olnud möödumise tegemine võimalik, kuna suure tõenäosusega oleks see manööver kasvanud üle möödasõiduks. Seega kohtuvälise menetleja otsus on natukene ekslik LS mõistete osas, kuid see ei anna kohtu hinnangul alust otsuse tühistamiseks. Kohtuistungil taotles kaebaja esindaja avaldada tunnistaja ütlused osas, kus ta selgitas, et ta järsult

keeras rooli, leides, et istungil ja kohtueelses menetluses antud ütluste vahel on vastuolu. Kohus sellega ei nõustu. On eluliselt usutav, et inimene on peale liiklusõnnetuse toimumist endast teatavalt

määral väljas, arvestades asjaoluga, et selles liiklusõnnetuses sai ikkagi inimene viga. Tunnistaja andis kohtus üksikasjalike ütlusi, kuidas ta igapäevaselt liikluses toimib, samuti, et ta ei vajunud, vaid

ta siiski keeras autot. On eluliselt usutav, et kui tunnistaja oleks teinud järsu manöövri, oleksid

õnnetuse tagajärjed olnud veelgi raskemad. Tunnistaja öeldes kohtueelses menetluses „järsk manööver“ ning kohtus sujuv manööver ja selgitades mida ta sellise sõna all mõtles. Kohtu hinnangul on tunnistaja piisavalt põhjalikult kohtus selgitanud, kuidas ta mingeid manöövreid tegi ning puudub alus kahelda, et asjaolud toimusid selliselt nagu tunnistaja neid kirjeldas. Kohus on seisukohal, et U.V-le mõistetud karistuse näol ei ole tegemist ebaproportsionaalse karistusega, õiguserikkumise iseloomu arvestades. Kohus leiab, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud

4-16-9136 8

menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuses ei osutatud sellistele minetustele, millega võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Kohtul puudub seega alus tühistada kohtuvälise menetleja seaduslik ja põhjendatud otsus. Kohus juhindus V™S § 132 p 1, § 133, § 134, § 135, § 155.

Violetta Kõvask Kohtunik /Digitaalselt allkirjastatud/