2-16-5657/22 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Määruse tegemise aeg ja koht

21. aprill 2017, Tallinn

Tsiviilasja number

2-16-5657

Tsiviilasi

TT kaebus kohtutäituri Elin Vilippus 28. märtsi 2016

otsusele täiteasjas nr 022/2016/710

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 19. detsembri 2016 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

TT määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Avaldaja (määruskaebuse esitaja): TT (isikukood

XXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat

Brigitta Mõttus

Puudutatud isik I (vastustaja I): Harju tööpiirkonna

kohtutäitur Elin Vilippus

Puudutatud isik II (vastustaja II): Swedbank AS

(registrikood 10060701), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Martti Peetsalu

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 19. detsembri 2016 määrus jätta muutmata ja määruskaebus

rahuldamata.

2. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad avaldaja kanda.

3. Kohtutäituril puuduvad ringkonnakohtu menetluses kulud, mida rahaliselt

kindlaks määrata.

4. Mõista välja avaldajalt TT (isikukood XXXXXXXXXXX) puudutatud isiku

Swedbank AS (registrikood 10060701) kasuks ringkonnakohtu menetluse kulu

280 eurot. Määruse jõustumisest alates kuni täitmiseni kohustada TT tasuma

sellelt summalt Swedbank AS-le viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud määras.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva

määruse

kättetoimetamisest.

Hagita

menetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

2 (6)

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

AVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Swedbank AS (sissenõudja) rahastas laenuga RP (pankrotis, edaspidi „teine kaasomanik“)

kinnisasjade

ostu

30. novembri 2004

ja 2. märtsi 2007

laenulepingutega

(edaspidi

„laenulepingud“). Teine kaasomanik omandas Tartus aadressil Kastani 24a-31 asuva

korteriomandi (registriosa nr 4413903) ning Tallinnas aadressil Tornimäe tn 7-122 asuva

korteriomandi (registriosa nr 21853901, edaspidi koos „korteriomandid“). Mõlemale

korteriomandile seati sissenõudja kasuks hüpoteek.

Harju Maakohtu 19. augusti 2014 otsusega tsiviilasjas nr 2-14-54623 jagati teise kaasomaniku

ainuomandis olevad korteriomandid ja kinnistusraamatusse kanti ½ mõttelises osas

kaasomanikuna TT (avaldaja). Hüpoteegid jäid koormama mõlemat korteriomandit tervikuna,

st nii teise kaasomaniku kui ka avaldaja kaasomandiosasid.

Harju Maakohtu 27. juuli 2015 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-8339 kuulutati välja teise

kaasomaniku pankrot. Sellele järgnenud pankrotimenetluses tunnustati laenulepingutest

tulenevat sissenõudja nõuet teise kaasomaniku kui pankrotivõlgniku vastu 182 892,27 euro

ulatuses.

Sissenõudja esitas kohtutäiturile Elin Vilippus (edaspidi „kohtutäitur“) 1. veebruaril 2016

täitmisavalduse, milles taotles laenulepingutest tulenevat nõuet tagavate hüpoteekide alusel nii

teise kaasomaniku kui ka avaldaja kaasomandiosade realiseerimist.

Kohtutäitur algatas 9. veebruaril 2016 täitemenetluse täiteasjades nr 022/2016/737 ja

022/2016/710, mille ese on korteriomandid. Kohtutäituri 11. veebruari 2016 avalduse alusel

kanti mõlema korteriomandi osas kinnistusraamatu kolmandasse jakku kohtutäituri ja

sissenõudja kasuks keelumärked nii teise kaasomaniku kui avaldaja kaasomandiosade

käsutamise keelamiseks.

Avaldaja esitas 10. märtsil 2016 kohtutäiturile kaebuse, milles palus täitemenetluse lõpetada,

esitada kinnistamisosakonnale avaldus avaldaja kaasomandi osasid koormavate käsutamise

keelumärgete kustutamiseks ja tühistada kohtutäituri tasuotsus. Avaldaja põhiline väide oli, et

kuna korteriomandeid koormab hüpoteek, mitte ühishüpoteek, siis ei ole avaldaja solidaar-

võlgnik.

Kohtutäitur jättis 28. märtsi 2016 otsusega (kohtutäituri otsus) avaldaja kaebuse rahuldamata.

Kohtutäituri põhjendas, et kuna avaldaja omandas kaasomandiosa hüpoteegiga koormatud

kinnisasjast, mille igakordne omanik on võtnud kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele

hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks, on täitemenetlus avaldaja suhtes algatatud

õiguspäraselt ja selle lõpetamiseks puudub alus.

Avaldaja esitas 8. aprillil 2016 Harju Maakohtule kaebuse kohtutäituri otsuse peale, milles

palus täitemenetlus lõpetada, esitada kinnistamisosakonnale avaldus avaldaja kaasomandi

osasid koormavate käsutamise keelumärgete kustutamiseks ja tühistada kohtutäituri tasuotsus.

Avaldaja leidis, et kohtutäitur on vääralt käsitlenud teda solidaarvõlgnikuna ja algatanud tema

suhtes täitemenetluse. Avaldaja ja teine kaasomanik ei ole hüpoteegipidaja ees võtnud ühist

kohustust. Neil ei olnud eesmärki seada endale kuuluvatele kaasomandi osadele ühishüpoteek.

Avaldaja on kinnistusraamatutesse kaasomanikuna sisse kantud mh Harju Maakohtu

19. augusti 2014 otsuse alusel tsiviilasjas nr 2-14-54623, kus enne ainuomanikuna sisse kantud

teist kaasomanikku kohustati andma nõusolek korteriomandite omanikukannete kustutamiseks

ja uute kannete tegemiseks, millega kanti korteriomandite registriosade teise jakku omanikuna

½ mõttelises osas teine kaasomanik ja ½ mõttelises osas avaldaja. Nimetatud tsiviilasja

3 (6)

materjalidest nähtuvalt soetasid kõnealused korteriomandid teine kaasomanik ja avaldaja

ühiselt ning need on kuulunud poolte ühisomandisse nende soetamisest alates. Kohtuotsusega

tunnustati avaldaja nõuet seltsinguvara jagamiseks, misjärel seni poolte ühisomandisse

kuulunud korteriomandid jäid poolte kaasomandisse võrdsetes mõttelistes osades.

Avaldaja leidis jätkuvalt, et kuna korteriomandeid koormab hüpoteek, mitte ühishüpoteek, ei

saa ta olla solidaarvõlgnik. Kummalegi korteriomandile on hüpoteek seatud üksnes teise

kaasomaniku ja hüpoteegipidaja vahel sõlmitud võlaõiguslike- ja asjaõiguslike lepingute alusel.

Seega koormab kumbagi korteriomandit hüpoteek, mitte ühishüpoteek.

Kui ühishüpoteegi puhul vastutab iga koormatud kinnisasi kogu hüpoteegiga tagatud nõude eest

ja hüpoteegipidajal on õigus nõude täielikule või osalisele rahuldamisele iga hüpoteegiga

koormatud kinnisasja omaniku arvel, siis hüpoteegi puhul selline võimalus puudub. Hüpoteegi

arvelt on hüpoteegipidaja nõude rahuldamine võimalik üksnes tervikuna hüpoteeki realiseerides

ehk mõlemat koormatud kaasomandi mõttelist osa korraga arestides ja sundvõõrandades.

Seega kuulub kohaldamisele võlaõigusseaduse (VÕS) § 64, mille kohaselt, kui mitu isikut

peavad täitma sama kohustuse, mille nad saavad täita üksnes ühiselt, võib võlausaldaja nõuda

neilt kohustuse täitmist üksnes ühiselt.

Sissenõudja vaidles kaebusele vastu ja leidis, et tagatiskokkulepet ei mõjuta koormatud

kinnisasja jagamine. Tagatiskokkuleppel on toime kinnisasja igakordse omaniku suhtes.

Asjaõigusena annab hüpoteek kinnisasja realiseerimise õiguse, sõltumata sellest, kas kinnisasja

omanik on ühtlasi isiklik võlgnik. Täitemenetluses võib võlgnikuks olla ka isik, kes ei ole

laenusuhte pooleks, kuid on oma varaga taganud kellegi teise kohustust.

Kohtutäitur vaidles samuti kaebusele vastu ja märkis, et täitemenetluse saab võlgnikuks

lugeda ka asjaõigusliku realiseerimisnõude kohustatud subjektiks olevat vara omanikku, kellele

kuuluvale varale on seatud hüpoteek ja kelle vastu on sissenõudja täitmiseks esitanud nõude.

Seega on avaldaja täiteasjas võlgnik vaid tinglikult täitemenetluse (mitte VÕS) mõttes ja

kinnisasja kaasomanikuna tinglikult ka solidaarvõlgnik.

Täitedokumendiks on notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja igakordse

omaniku kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks.

Asjaõigusena annab hüpoteek hüpoteegipidajale õiguse nõuda hüpoteegiga tagatud nõude

rahuldamiseks panditud kinnisasja arvel, olenemata sellest, kas kinnisasja omanik on ühtlasi ka

isiklik võlgnik VÕS kohaselt. Tagatiskokkulepe kehtib hüpoteegiga koormatud kinnisasja

omaniku vahetumisel ka uue omaniku suhtes ning hüpoteegipidaja vahetumisel uue

hüpoteegipidaja suhtes. Kinnisasjade omanikud nõuet vabatahtlikult tasunud ei ole, seega on

hüpoteegipidaja esitanud täitmisavalduse oma nõude rahuldamiseks panditud kinnisasja arvelt.

Täitemenetluses ei teki isiklikke nõudeid kaasomanike muu vara vastu ja kohtutäituril ei ole

kavas pöörata sissenõuet avaldaja muule varale.

Kohtutäitur märkis ka, et kui avaldaja leiab, et sissenõudjal puudub tema vastu nõue, siis saaks

ta esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi.

MAAKOHTU MÄÄRUS

Maakohus jättis 19. detsembri 2016 määrusega (vaidlustatud määrus) avaldaja kaebuse

rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus avaldaja kanda ja määras kindlaks sissenõudjale

hüvitatava kulu summa.

Maakohus tuvastas, et korteriomandid ei ole ühisomandis, vaid tegu on kaasomandis olevate

korteriomanditega, kus teisele kaasomanikule kuuluvad mõttelised osad on kindlaks määratud

ja kuuluvad tema pankrotivara hulka. Täitmine saab seega toimuda vaid avaldaja suhtes.

Sissenõudjal on avaldaja vastu asjaõiguslik realiseerimisnõue hüpoteekidega koormatud

korteriomandite kaasomandiosade võõrandamiseks, millest ei teki isiklikke nõudeid tema vastu.

4 (6)

Maakohus tugines asjaõigusseaduse (AÕS) § 359 lg-le 1¹ ja leidis, et mitut kaasomandiosa

samaaegselt koormav hüpoteek on olemuselt ühishüpoteek, mis võib tekkida koormatud

kinnisasja jagamisel kaasomandiosadeks. AÕS § 360 lg 1 järgi on hüpoteegipidajal seega õigus

oma nõude täielikule või osalisele rahuldamisele iga ühishüpoteegiga koormatud kinnisasja

(aga ka korteriomandi mõttelise osa) arvel.

Olukorras, kus hüpoteegid oli kantud kinnistusraamatusse enne korteriomandite jagamist kaas-

omandisse, tuleb sissenõudja huve võimalikult suures ulatuses kaitsta. Kuigi kinnistusraamatus

ei ole hüpoteeke nimetatud ühishüpoteekideks, ei oma see tähtsust, sest faktiliselt on siiski tegu

kahte kaasomandi osa koormavate ühishüpoteekidega.

Kuna avaldaja on õigesti tunnistatud täiteasjas võlgnikuks ja tema suhtes on võimalik täitmist

läbi viia, siis on õiguspärane ka kohtutäituri tasuotsus.

Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu jättis maakohus sissenõudja menetluskulud tsiviilkohtu-

menetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg-te 1 ja 10 alusel avaldaja kanda. Kohus leidis, et

arvestades kaebusele esitatud vastuse sisu ja mahtu, samuti kohtuistungi kestust on sissenõudja

lepingulise esindaja ajakulu täies ulatuses põhjendatud ning mõistis avaldajalt sissenõudja

kasuks välja menetluskuluna 737,33 eurot.

MÄÄRUSKAEBUS

Avaldaja esitas vaidlustatud määruse peale määruskaebuse, milles palub määruse tühistada

ja uue määrusega kaebus rahuldada.

Menetluskulud palub avaldaja panna sissenõudja ja kohtutäituri kanda.

Määruskaebuse põhjendused kordavad sisuliselt avaldaja varasemaid seisukohti. Kokkuvõtvalt

leiab avaldaja, et kuna korteriomandeid koormab hüpoteek (mitte ühishüpoteek), on

sissenõudja nõude rahuldamine võimalik üksnes tervikuna hüpoteeki realiseerides ehk mõlemat

koormatud kaasomandi mõttelist osa korraga arestides ja sundvõõrandades. Teise kaasomaniku

suhtes aga ei saa toimuda täitemenetlust, kuna tema suhtes on välja kuulutatud pankrot, seega

ei saa ka sissenõudja kohustuse täitmist nõuda vaid avaldajalt ja täitemenetlus tuleb lõpetada.

Avaldaja ei nõustunud ka sissenõudja menetluskulude kindlaksmääramisega. Kuna sissenõudja

on asutus, kus töötavad palgaliste töötajatena juristid, ei ole põhjendatud sissenõudjal

täiendavat õigusteenust tellida advokaadibüroolt. Igaühel on küll õigus endale meelepärane

esindaja palgata, kuid see ei tähenda, et vaidluse vastaspool peaks kandma vastavad kulutused.

MENETLUSE EDASINE KÄIK

Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis sissenõudjale ja kohtutäiturile tähtaja

määruskaebusele vastamiseks. Sissenõudja ja kohtutäituri vaidlesid määruskaebusele vastu.

Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle 17. märtsi 2017 kirjaga lahendamiseks

Tallinna Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning

määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta

määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

Asjakohatud on avaldaja väited selle kohta, et ta ei saa olla täitemenetluses võlgnik ja

seetõttu on täitemenetlus tema suhtes algatatud vääralt.

5 (6)

Käesoleval juhul on tegemist hüpoteekide realiseerimisele suunatud täitemenetlusega.

Avaldajale kuuluvatele korteriomandite mõttelistele osadele on sissenõudja kasuks kinnistus-

raamatusse kantud hüpoteegid. Hüpoteek annab pandiõigusena hüpoteegipidajale õiguse

rahuldada hüpoteegiga tagatud nõue koormatud kinnisasja arvel (AÕS § 276 lg 1, § 325 lg 1,

§ 352 lg 1). Korteriomandiseaduse § 1 lg 2 teine lause näeb ette, et samas seaduses

reguleerimata küsimustes kohaldatakse korteriomandile AÕS kinnisomandi sätteid.

Asjaõigusena annab hüpoteek kinnisasja realiseerimise õiguse, sõltumata sellest, kas kinnisasja

omanik on ühtlasi isiklik võlgnik. Sellise realiseerimise õigus tuleneb kohese sundtäitmise

kokkuleppest täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p 19 mõttes. Kohese sundtäitmise

kokkulepe annab hüpoteegipidajale õiguse esitada kohtutäiturile avaldus hüpoteegi

realiseerimiseks, st esmajoones koormatud kinnisasja müümiseks täitemenetluses.

Sellises täitemenetluses on hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik võlgnik vaid tinglikult,

kuna puudub isiklik täitedokument tema suhtes. On vaid asjaõiguslik nõue koormatud

kinnisasja võõrandamiseks, st sellises täitemenetluses ei saa pöörata sissenõuet muule kui

hüpoteegiga koormatud kinnisasjale (nt Riigikohtu 28. septembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-60-11, p 16, ja 29. mai 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 17).

Algsed hüpoteegid seati korteriomanditele, mitte nende mõttelistele osadele. Kinnisasja

omaniku vahetus ega ka kinnisasja omandi jagamine mõttelisteks osadeks ei too kaasa

hüpoteegi jagamist ega mõjuta hüpoteegi kehtivust ja selle ulatuvust kogu kinnisasja suhtes.

Seega ka pärast korteriomandite jagamist mõttelisteks osadeks on hüpoteegipidajal endiselt

õigus vastavalt AÕS § 325 lg-le 1 nõuda hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamist korteriomandi

arvel, sõltumata muuhulgas sellest, kas mõtteliste osade omanikud on hüpoteegiga tagatud

nõude järgi kohustatud isikuks (isiklikuks võlglaseks) või mitte.

Põhjendamatu on avaldaja seisukoht, et täitemenetlus tema suhtes tuleb lõpetada, kuna teise

kaasomaniku suhtes on algatatud pankrotimenetlus ja tema suhtes on täitemenetlus lõpetatud.

Avaldaja ei toonud esile ühtegi TMS §-s 48 loetletud alust täitemenetluse lõpetamiseks.

Põhivõlgniku osas täitemenetluse lõpetamine ei ole aluseks avaldajale kuuluvate

korteriomandite mõtteliste osade suhtes täitemenetluse lõpetamiseks.

Ringkonnakohus märgib, et korteriomandite võõrandamisel saavad kohtutäitur ja

pankrotihaldur teha koostööd, kuna vastavalt pankrotiseaduse § 135 lg-le 1 müüb haldur

pankrotivara täitemenetluse seadustikus sätestatud korras, arvestades pankrotiseaduses

ettenähtud erisusi.

Samuti on asjakohatu avaldaja etteheide nagu poleks sissenõudja arvestanud asjaoluga, et

korteriomandid olid enne jagamist ühisomand. Sissenõudja ei olnud menetlusosaline tsiviilasjas

nr 2-14-54623 ja talle ei ole siduv selles asjas tehtud maakohtu 19. augusti 2014 otsus (TsMS

§ 457 lg 1). Otsusest ei nähtu ka, et avaldaja või teine kaasomanik oleks nimetatud tsiviilasjas

soovinud jagada kohustust sissenõudja ees.

Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus põhjendatult, et avaldaja suhtes on täitemenetlus

alustatud õigesti ja puudub alus selle lõpetamiseks. Kuna avaldaja vabatahtlikult nõuet ei

täitnud, on kohtutäituril õigus täitemenetluse alustamise tasule ja põhitasule vastavalt

kohtutäituri seaduses ettenähtud määras.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas.

Asjaolu, et sissenõudja struktuuris on juriidiline osakond, ei võta temalt võimalust kasutada

menetluses osalemiseks lepingulist esindajat, sest TsMS ei sätesta sellist piirangut (vt ka

Riigikohtu 10. veebruari 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-15, p 14 teine lõik ja selles

viidatud varasem kohtupraktika).

Maakohus lähtus sissenõudja lepingulise esindaja õigusabikulude hüvitamise määramisel

põhjendatult sellest, et tegemist oli sisulise vaidlusega menetlusosaliste vahel ning

6 (6)

õigustoimingute ulatuse põhjendatuse hindamisel õigesti menetlusdokumentide mahust, sisust

ja nendes sisalduvast õiguslikust argumentatsioonist. Menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine TsMS § 175 lg 1 järgi on kohtu

diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda juhul, kui kohus on ületanud

diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu 23. märtsi 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-15, p 14).

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus õigusabile kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse

ega esindaja tasumäära hindamisel kaalumispiire ületanud. Avaldaja ei ole määruskaebuses ka

tuginenud sellele, et mõni maakohtu poolt vajalikuks ja põhjendatuks hinnatud toiming

tegelikult neile tingimustele ei vastanud.

Kuna ringkonnakohus jätab määruskaebuse rahuldamata ning maakohtu määruse muutmata,

jäävad määruskaebusega seonduvad kulud TsMS § 171 lg 1 alusel avaldaja kanda. Juhindudes

TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus määruse resolutsioonis menetluskulude

jaotuse nii maa- kui ka ringkonnakohtus.

Kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse lahendamise menetluses kohtutäituri kantud

õigusabikulusid ei hüvitata (TsMS § 175 lg 3¹). Samuti ei ole kohtutäitur esitanud

menetluskulude nimekirja. Seega kohtutäituril puuduvad menetluskulud, mida rahaliselt

kindlaks määrata.

Sissenõudja esitatud menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on tema esindajal kulunud

materjalide analüüsile ja vastuse koostamisele aega kokku 4 t 12 min tunnihinnaga 140 eurot

(käibemaksuta). Arvestades määruskaebuse sisu (põhiliselt kordab avaldaja oma varasemaid

seisukohti) ning vastuse sisu ja mahtu, on sissenõudja esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu

ringkonnakohtus 2 t. Sissenõudja esindaja on vandeadvokaat, kelle tunnitasu 140 eurot

(käibemaksuta) ei ole ülemäära kõrge. Eelneva põhjal tuleb avaldajalt sissenõudja kasuks välja

mõista TsMS § 174 lg-te 1, 2 ja 3 ning § 175 lg 1 alusel õigusabikulude hüvitamiseks 280 eurot

(= 2 × 140).

Vastavalt sissenõudja taotlusele ja kooskõlas TsMS § 177 lg-ga 4 peab avaldaja maksma

menetluskulude tasumisega viivitamise korral sissenõudjale viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud määras.

TMS § 218 lg 3 teine lause võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm