2-16-17875/12 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

21. aprill 2017, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-16-17875

Tsiviilasi

RL hagi Eesti Vabariigi (Päästeameti kaudu) vastu

töötasu ja viivise nõudes

Vaidlustatud otsus

Pärnu Maakohtu 20. märtsi 2017 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Eesti Vabariigi (Päästeameti kaudu) apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

166,36 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): RL (isikukood xxxxxxxxx),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Kristi Sild

Kostja (apellant): Eesti Vabariik (Päästeameti kaudu),

lepinguline esindaja Pille Martin

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Võtta Eesti Vabariigi (Päästeameti kaudu) apellatsioonkaebus Tallinna Ring-

konnakohtu menetlusse.

2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 646 alusel otsustada asi üksnes apellatsioon-

kaebuse põhjal.

3. Tühistada Pärnu Maakohtu 20. märtsi 2017 otsus ja saata asi uueks

menetlemiseks samale maakohtule eelmenetluse staadiumis.

4. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale (välja arvatud resolutsiooni punkt 1) võib esitada kassatsioonkaebuse

vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie

kuu möödumisel

otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Kassatsioonkaebuse võib

Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud

teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja

kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses

2 (6)

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

HAGEJA NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. RL (hageja) esitas Tööinspektsiooni juures Raplas tegutsevale töövaidluskomisjonile (TVK)

avalduse Eesti Vabariigi (Päästeameti kaudu, kostja) vastu töötasu ja viivise nõudes.

TVK rahuldas avalduse osaliselt ja mõistis 3. novembri 2016 otsusega töövaidlusasjas

nr 4-1/1929/16 kostjalt hageja kasuks välja töötasu ajavahemiku 25. – 28. november 2013 eest

133,69 eurot ja viivise 23,48 eurot.

2. Kostja TVK otsusega ei nõustunud ja esitas Pärnu Maakohtule 28. novembril 2016 taotluse

vaadata töövaidlus TVK otsusega rahuldatud ulatuses läbi hagimenetluses.

Maakohtu korraldusel esitas hageja 15. detsembril 2016 hagiavalduse. Hageja väitel:

 hageja asus päästetöötajana kostja juures tööle 14. novembril 2001;

 pooled sõlmisid 25. aprillil 2013 töölepingu nr 3.1-9.4/521TL, mille kohaselt rakendati

alates 1. aprillist 2013 päästetöötaja suhtes summeeritud tööaja arvestust. Sisekorra-

eeskirjades määratud arvestusperiood oli kuus kuud;

 perioodil 1. juulist – 31. detsembrini 2013 oli hageja töölepingujärgne põhitöötasu

täistööajaga töötamisel 701,87 eurot kuus. Töö tasustamisel lähtuti põhimõttest, et

arvestusperioodi jooksul tasutakse töötajale ühesugust kuupalka sõltumata tegelikult

töötatud tundidest ja kui perioodi lõpul tekib ületunde, siis need hüvitatakse;

 novembris 2013 töötas hageja kõik ettenähtud vahetused, kuid vahetustest vabal ajal

viibis seoses lapse haigestumisega hoolduslehel 25. – 28. novembrini 2013. Kostja

vähendas hoolduslehel viibitud aja eest töötasu ja maksis novembri eest hagejale

põhitöötasu 568,18 eurot;

 kuna kostja ei vähendanud hageja ajutise töövõimetuse tõttu tööajanormi ja nõudis

täisnormi järgi töötamist, siis on tal ka kohustus täistöötasu maksta;

 samad pooled vaidlesid tsiviilasjas nr 2-14-50195 ületunnitasu hüvitise nõudes, mis jäi

lõpptulemusena rahuldamata. Praeguses menetluses soovib hageja vähem makstud

töötasu väljamõistmist. Seega ei ole tegemist sama nõudega;

 kohaldamisele ei kuulu ravikindlustusseadus (RaKS), sest vaidlus ei ole mitte ajutise

töövõimetuse maksmise õiguspärasuse üle, vaid kostja kohustuses maksta hagejale

täisnormiga töötamisel täistöötasu.

Maakohus võttis hagi 20. detsembri 2016 määrusega menetlusse ja toimetas kostjale kätte.

3. Kostja vaidles 3. jaanuari 2017 vastusega hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt

järgmised:

 TVK ei oleks pidanud ja kohus ei peaks hageja nõuet menetlema, kuna avalduse sisuks

olev nõue on juba kohtulikult lahendatud tsiviilasjas nr 2-14-50195. Hagi aluses on

märgitud sama periood ja hageja nõuab tasu rahas. Tegemist on sisuliselt ja faktiliselt

sama aluse ja esemega hagiga, mille menetlus on juba lõppenud;

 päästetöötajate töötasu tuleb vaadata kui tervikut, lähtudes tegelikult töötatud tundidest.

Hagejal ei saa olla õigustatud ootust, et haigus- või hoolduslehel viibimise aja eest

säilib tema palk täies ulatuses ja lisandub haiguspäevade hüvitis. Hagejale maksti

3 (6)

vaidlusalusel kuul välja täpselt tema poolt töötatud tunnid. Novembris oli hagejal

168 normtundi, millest hageja oli töövõimetuslehel 4 päeva ja talle maksti töötasu

136 tunni eest, arvates normtundidest maha 4 haiguspäeva töötunnid, st 32 tundi.

4. Maakohus andis hagejale võimaluse esitada kostja vastuse kohta hageja arvamus ja hageja

kasutas seda võimalust. Seejärel andis kohus pooltele tähtaja menetluskulude nimekirjade

esitamiseks ja neile vastamiseks.

MAAKOHTU OTSUS

5. Ilma eelnevalt otsuse tegemise aega pooltele teatamata tegi maakohus 20. märtsil 2017

otsuse (vaidlustatud otsus), millega rahuldas hagi.

Maakohus põhjendas otsust järgmiselt:

 tsiviilasjas nr 2-14-50195 oli hagi aluseks asjaolu, et kostja jättis hagejale 2013. aasta

novembrikuus põhjendamatult normivähenduse tegemata, mille läbi kaotas hageja

32 ületundi. Hageja nõudis 32 ületunni eest tasu saamist. Käesolevas vaidluses nõuab

hageja töötatud normtundide eest saamata jäänud töötasu väljamaksmist. Seega on

esitatud hagide alus ja ese erinevad ning tegemist ei ole sama vaidlusega;

 hageja töötas 2013. aasta novembris 144 tundi, kuid talle maksti töötasu 136 tunni eest.

Seega ei makstud hagejale täpselt tema poolt töötatud tundide eest. Samuti ei arvatud

haiguspäevi normtundidest maha ehk ei tehtud normivähendust, sest sellisel juhul

oleks hagejale tekkinud ületunnid, mille eest töötasu saamist ta taotles kohtuvaidluses

tsiviilasjas nr 2-14-50195. Sama perioodi eest ajutise töövõimetuse hüvitise ja

ületunnitöötasu saamist ei pidanud Riigikohus õiguspäraseks. See aga ei tähenda, et

hagejal ei oleks õigus saada kokkulepitud töötasu, kui ta teeb ära talle ettenähtud töö

ehk täidab tööajakava;

 seda, kas hagejal on õigus saada ajutise töövõimetuse hüvitist või mitte, otsustab

Sotsiaalkindlustusamet, mitte kostja. Kostja ei saa jätta töötasu välja maksmata

põhjendusega, et talle teadaolevalt sai hageja ajutise töövõimetuse hüvitist. Seda

seisukohta põhjendas maakohus RaKS § 60 lg 1 p-ga 5;

 hageja viivisenõue on põhjendatud ja seaduslik, mida maakohus põhjendas võlaõigus-

seaduse (VÕS) § 113 lg-ga 1 ja §-ga 94.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

6. Kostja esitas maakohtu otsuse peale 17. aprillil 2017 apellatsioonkaebuse, milles palub

maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata. Kaebuses sisaldub taotlus

võtta käesoleva asja juurde tsiviilasja nr 2-14-50195 toimik.

Apellatsioonkaebuses tugineb kostja mh järgnevale:

 otsus on põhjendamata, selles puuduvad viited kohaldatud seadusele vm õigusaktile;

 maakohus arvestas üksnes hageja väiteid ja ei võtnud seisukohta kostja väidete osas;

kohus ei ole ka kõiki tõendeid analüüsinud;

 summeeritud tööaja arvestuse sisustamisel jäi arvestamata RaKS § 60 lg 1 p 5;

 Riigikohus lahendas tsiviilasjas nr 3-2-1-143-15 hagi aluseks oleva perioodi osas

samasisulise nõude, millega hageja on teistkordselt pöördunud nii TVK-sse kui ka

maakohtusse.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

4 (6)

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb menetlusse võtta ja asi lahendada

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 646 alusel üksnes kaebuse põhjal. Maakohtu otsus

kuulub tühistamisele menetlusõiguse normi olulisel määral rikkumise tõttu, mida ei saa

kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Asi tuleb saata läbivaatamiseks esimese astme kohtule

TsMS § 656 lg 1 p 2 ja § 657 lg 1 p 3 alusel, kuna ringkonnakohus ei saa ise rikkumist

kõrvaldada. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

8. Maakohus ei viinud sisuliselt läbi eelmenetlust nii nagu selle näevad ette TsMS § 237 lg 1,

§ 329 lg-d 3 ja 4, § 392 ning § 398. Tegemata on individuaalse töövaidluse lahendamise

seaduse (ITVS) § 24 lg 6 teises lauses ette nähtud menetlustoiming TVK materjalide

väljanõudmiseks ja toimikusse võtmiseks. Samuti ei järginud maakohus kirjaliku menetluse

läbiviimisel selleks seaduses ette nähtud korda (TsMS § 403 lg 1) ega täitnud

selgitamiskohustust (§ 351). Need rikkumised on olulised TsMS § 656 lg 1 p 1 mõttes.

Mitte igasugused rikkumised eelmenetluses ei osutu menetlusõiguse normi niivõrd oluliseks

rikkumiseks, et see toob kaasa kohtulahendi tühistamise. Kuna ainuüksi eelmenetluse nõuete

rikkumine ei ole menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks TsMS § 656 lg 1 mõttes, siis

saavad maakohtule ette heidetavad rikkumised olla aluseks kohtuotsuse tühistamisele vaid

juhul, kui rikkumine võis mõjutada asja lahendamise tulemust ja seda ei saa kõrvaldada

apellatsioonimenetluses (TsMS § 656 lg 2, vt ka Riigikohtu 29. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-41-15, p 20 teine lõik).

Praegusel juhul on võimalik, et menetluslikud rikkumised mõjutasid asja lahendamise

tulemust ja neid ei ole võimalik mõistlikult kõrvaldada apellatsioonimenetluses.

9. Maakohus rikkus eelmenetluse korraldamise kohustust sellega, et jättis määratlemata selge

vaidluseseme ja -ulatuse (TsMS § 392 lg 1) ega andnud pooltele selget ja lõplikku tähtaega

tõendite esitamiseks (TsMS § 237 lg 1 ja § 403 lg 1, vt Riigikohtu 29. septembri 2015 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-81-15, p 14 esimene lõik).

10. Eelmenetluse puudulikkus avaldub ka selles, et maakohus ei nõudnud TVK-lt välja asja

materjale. TsMS § 392 lg 1 p 4 järgi selgitab kohus eelmenetluses välja muu hulgas tõendid,

mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks, ja esitatud tõendite

lubatavuse. ITVS § 24 lg 6 kolmas lause sätestab, et TVK-le esitatud tõendid loetakse

kohtusse esitatuks. Kohus ei saa täita eelmenetluse ülesandeid, kui tal puudub ülevaade,

millised dokumendid on esitatud TVK-le, samuti ei saa kohus ilma TVK materjalidega

tutvumata eeldatavasti kohaselt anda pooltele vajalikke selgitusi menetluse lõpuleviimiseks.

Eeltoodu ei tähenda, et kohus peaks eelmenetluse käigus võtma seisukoha, kas poolte esitatud

tõenditega on võimalik lugeda üks või teine asjaolu tõendatuks. Kohus peab aga

eelmenetluses otsustama, kas esitatud tõendid on asjakohased ja lubatavad (Riigikohtu

29. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 19 esimene lõik). Kohtu vastav otsustus on

pooltele vajalik, sest hagimenetluses on neil kohustus esitada piisavalt tõendeid oma väidete

kinnituseks (TsMS § 230 lg 1 esimene lause).

TsMS § 438 lg 1 näeb mh ette, et otsust tehes hindab kohus tõendeid. Kui tõendid asuvad

TVK toimikus, mida kohus ei ole välja nõudnud ega kohtuasja materjalide juurde võtnud, siis

ei ole võimalik otsuse lahendamisel tõendeid ka hinnata.

Menetlusõiguse üldise mõttega ei oleks kooskõlas olukord, kus alles apellatsioonimenetluses

alustataks tõenditega seonduvat eelmenetlust, sh antaks pooltele selgitusi tõendite ja

faktiväidete omavahelise sidumise vajalikkuse kohta. Riigikohus enam asjaolusid tuvastada ja

tõendeid hinnata ei saa (TsMS § 688 lg-d 3–5). Seetõttu kujuneks tõendite apellatsioonikohtus

esmakordselt käsitlemise tulemusel olukord, kus pooltel on oluliselt piiratumad võimalused

vaidlustada tõendite pinnalt tehtud asjaolude tuvastamiseks tehtud järeldusi.

5 (6)

Maakohus rikkus TsMS § 392 lg 1 p-des 3 ja 4 sätestatud kohustust selgitada eelmenetluses

välja menetlusosaliste väited ja nende põhjendamiseks esitatud tõendid. Selline rikkumine

toob üldjuhul kaasa asja uuesti lahendamiseks saatmise (vt Riigikohtu 14. juuni 2016 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-54-16, p 13, samuti 23. septembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-15,

p 12 teine lõik, ja 11. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-14, p 42).

11. Eelmenetluse puudulikkus võis tuua kaasa ebaselguse hageja nõude menetlemise ja

lahendamise ulatuses. TVK rahuldas hageja viivisenõude kindlas summas. Hageja TVK otsust

kohtus ei vaidlustanud. ITVS § 24 lg 4 mõtte kohaselt sai kostja vaidlustada otsust üksnes

hageja nõude rahuldamise osas (vt nt Riigikohtu 4. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-176-

14, p 10). Seega on ilma täiendavaid nõudeid esitamata ja nende menetlusse võtmist

otsustamata kohtus võimalik lahendada neid nõudeid, mis TVK rahuldas. Maakohus tegi aga

otsuse sellest suurema viivisenõude kohta.

Maakohtu 20. detsembri 2016 määrusest ei ole võimalik aru saada, millise viivise nõude

maakohus menetlusse võttis. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul seda pooltega arutada

ja vajadusel otsustada hageja 15. detsembri 2016 avalduses sisalduva TVK otsusest suuremas

summas viivise nõude menetlusse võtmine.

12. Lisaks viis maakohus kirjaliku menetluse läbi selleks seaduses ette nähtud korda sedavõrd

oluliselt rikkudes, et see osutub ringkonnakohtu hinnangul õigusliku ärakuulamise põhimõtte

rikkumiseks.

TsMS § 403 lg 1 sätestab, et poolte nõusolekul võib kohus lahendada asja seda kohtuistungil

arutamata. Sel juhul määrab kohus võimalikult kiiresti tähtaja, mille jooksul on võimalik

esitada avaldusi ja dokumente, samuti otsuse avalikult teatavakstegemise aja ja teatab neist

menetlusosalistele. Määruses tuleb märkida ka asja lahendav kohtunik.

Eelviidatud sätte eesmärk on luua menetluses selgust ja anda pooltele võimalus esitada oma

seisukohti asja lahendamisel tõusetunud küsimustes. Üldjuhul peaks maakohus kas kirjaliku

menetluse määramisel või enne seda viima läbi eelmenetluse olulised toimingud, sh täitma

selgitamiskohustust. Käesolevas asjas ei ole maakohus teinud TsMS § 403 lg 1 nõuetele

vastavat määrust.

13. Vaidlustatud otsus ei vasta TsMS § 436 lg-te 1 ja 2, § 438 lg 1 ega § 442 lg 8 nõuetele.

TsMS § 442 lg 8 esimese lause ja § 444 lg 2 mõtte kohaselt peab kohus otsuses iga asjas

tuvastatud ja asja lahendamisel tähtsa asjaolu kohta märkima, missuguste asjas esitatud ja

kohtu vastuvõetud ja uuritud tõenditega on üks või teine asjaolu kas tuvastatud või

tuvastamata jäetud (Riigikohtu 4. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-16, p 16 esimene

lõik).

Sisuliselt lahendas kohus töötasu nõuet. Selle nõude rahuldamise eeldused on mh poolte vahel

töölepingu olemasolu, lepingust tulenev töötasu maksmise kohustus ja selle kohustuse

rikkumine. Neid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Asjaolude tuvastamata jätmise tõttu

puuduvad otsuses viited, kas ja milliseid tõendeid kohus uuris ja hindas. Kui maakohtu

hinnangul on teatavad asjaolud vaidlustamata, siis tuleb ka see otsuses selgelt märkida.

Pärast asjaolude tuvastamist peab kohus otsuse põhjendamiseks kvalifitseerima hageja nõude,

st viitama õigusnormile, mis tuvastatud asjaoludel võimaldab nõude rahuldada. Sellist

normiviidet vaidlustatud otsus ei sisalda, sest töötasu nõuet ei saa rahuldada RaKS § 60 lg 1

p 5 ega VÕS § 113 lg 1 või § 94 alusel. Muid materiaalõiguse norme maakohus otsuse

tegemisel ei kohaldanud. TsMS § 442 lg 8 kohaselt tuleb kohtul otsuse põhjendavas osas

keskenduda kohtu tuvastatud asjaolude ja nendest tehtud järelduste, tõendite ja kohaldatud

seaduste märkimisele ja analüüsimisele. Kohtulahend peab olema menetlusosaliste jaoks ka

vastava osa siseselt loogiliselt struktureeritud ja liigendatud (Riigikohtu 26. oktoobri 2016

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-16, p 18 esimene lõik).

6 (6)

14. Hindamaks kostja vastuväidet, et hageja esitas käesolevas asjas sama nõude, mis on juba

jõustunud kohtulahendiga lahendatud, pidi maakohus mh tuvastama kostja viidatud teises

tsiviilasjas esitatud nõude ja selle alusena märgitud asjaolud. Selleks saab kasutada teise

tsiviilasja lahendeid kui dokumentaalseid tõendeid, aga kohtutoimikust ei nähtu, et need

lahendid oleks kohtule esitatud (vt selle kohta ka Riigikohtu 28. veebruari 2017 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-143-16, p 27).

Kuna maakohus ei ole tõendeid tegelikult uurinud, siis ole vaidlustatud otsusest ka jälgitav,

milles siiski seisneb erinevus varem lahendatud ja praeguses asjas esitatud nõude vahel. Kui

hageja tugineb sellele, et ta tegi kostjale töölepingu alusel tööd ja nõuab selle eest tasu, siis on

tegemist töötasu nõudega sõltumata sellest, kas hageja ise nimetab vastavaid töötunde

ületundideks või normtööaja hulka kuuluvaks ajaks. Ületunnitöö on töölepingu seaduse § 44

lg-s 1 sätestatud õigusmõiste. Poole õiguslik väide ei ole TsMS § 436 lg 7 järgi kohtule siduv.

Hagi aluseks on aga asjaolu, et töötaja tegi teataval hulgal ja ajal tööd. Ka seda küsimust tuleb

maakohtul asja uuel arutamisel pooltega arutada ja anda neile võimalus esitada seisukohti.

15. Kuna maakohus on rikkunud mh selgitamiskohustust, tuleb asi saata maakohtule

menetluse jätkamiseks alates eelmenetluse staadiumist (Riigikohtu 12. oktoobri 2016 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-92-16, p 17 neljas lõik). Kui eelmenetluse ülesanded on täitmata, siis on

põhjendatud vähemalt üldjuhul asja saatmine uuesti lahendamiseks maakohtule eelmenetluse

staadiumis (vt nt Riigikohtu 2. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 15 esimene

lõik). Seetõttu ei käsitle ringkonnakohus apellatsioonkaebuse muid väiteid, sh materiaalõiguse

ebaõige kohaldamise kohta.

Asja uuel läbivaatamisel saab maakohus lahendada kostja taotluse võtta käesoleva asja juurde

tsiviilasja nr 2-14-50195 toimik. Sellega seoses selgitab ringkonnakohus, et maakohtul on

otstarbekas eelnevalt anda kostjale tähtaeg taotluse täpsustamiseks. Eelkõige peaks kostja

tooma selgelt esile, milliseid oma väiteid ta soovib tõendada viidatud asja toimikus olevate

konkreetsete dokumentidega (TsMS § 236 lg 3). Samuti tuleb tal põhjendada, miks ei saa ta

vastavaid dokumente ise esitada (TsMS § 236 lg 2).

16. TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt määratakse menetluskulude jaotus kindlaks asja uuel

läbivaatamisel.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm